Juugakoda

Juugakoja kinkekaart

Kui teate, et teie sõbrale või tuttavale teeks rõõmu nt hingamisteraapia, reiki või India peamassaaži seanss ja ta saab tulla teraapiale tööpäeval ja tööajal, võite tema jaoks tellida Juugakoja kinkekaardi. Kaardi peal võib olla summa 30-50-400 €, olenevalt teie võimalustest või konkreetne teraapia, nt India peamassaaž (vt näidist).

Kinkekaardi soovi korral võtke palun ühendust [email protected] või tel 56 49 27 69. Meile saab teha ülekandeid ja maksta sularahas kohapeal. Saadame kinkekaarte nii posti kui e-postiga

Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Hingamisteraapiaga lapseootele (10 hingamisseanssi)

Artikli lühikokkuvõte: Ühe kuuga vabamaks süütundest ja ärevusest, kahe kuuga oma naiseliku olemuse vastuvõtmise, armastuse ja igatsetud rasestumiseni

Hingamisteraapiasse pöördunud 30-tes aastates Naine, tantsija, koreograaf ja kunstiinimene oli alustanud 14-aastaselt balletitreeninguid väga karmi õpetaja käe all, olnud enda suhtes väga nõudlik, lõpetanud mitu kõrgkooli, pühendunud enese ja teiste arendamisele. Ta juhendas tantsurühmi kolmes linnas, mille vahel sõitmine omajagu aega võttis. Pingelise töö- ja esinemisgraafiku tõttu olid naisel maovalud ja ärevus, ta ei suutnud kõike seda nautida, mida ta oma ellu valinud oli. Ta oli olnud juba aastaid püsisuhtes endast vanema mehega ja unistanud pikalt lapsest, kuid polnud ikka veel emaks saanud, kogenud vaid üht raseduse katkemist. Uuringutel olid selgunud ainult tsüstilised munasarjad, kuid munajuhad olevat läbitavad. Ka mehel oli veel piisavalt elujõulisi seemnerakke, ehkki nende aktiivsus väheke langenud. Kõik füüsilised takistused lapse tuleku teelt olid justkui kõrvaldatud, millegipärast ei olnud teda veel tulnud.

Ehk olid nendeks Naise ja tema mehe erinevad tahtmised? Mehe ideaal oleks olnud naine, kes küll tegeleb loominguliste asjadega, kuid kodus, spetsiaalselt selleks ehitatud toas. Mees oli üldse pigem kodulemb ja ei tahtnud käia ka külas ja üritustel. Naine soovis kõike kogeda, käia etendustel ja üritustel, suhelda ja tunda end oma loomingut luues vabana. Mees, Naisest tunduvalt vanem, polnud täielikult üle saanud oma raskest lapsepõlvest ja esimesest abielust, mis jäi samuti lastetuks. Ka ta suhted oma päritolupere liikmetega ei olnud tal eriti head.

Või oli põhjuseks Naise hoiak naiseks olemise suhtes. Tema ema oleks tegelikult soovinud poega ja Nainegi tundis aeg-ajalt vastumeelsust oma naiselikkuse suhtes.

Juba enne teraapiasse tulekut oli Naine koostanud endale väga regulaarse une- ja söögiaegade plaani, süües viis korda päevas ja oli hakanud tegema endale punktimassaaži.

Esimese hingamisseansi eelsel vestlusel selgus, et Naine muretses oma ema pärast ja tundis end tema ees süüdi, et ei suutnud perefirmas piisavalt ema koormat enda peale võtta. Teiseks korraks oli süütunne ema ees õnneks asendunud mõttega „Ma ei saa elada tema eest.“ Samas muid süütundeid oli jäänud veel kuhjaga. Süütunne mehe ees nii sünnitamata laste kui pidevate ärakäimiste pärast – õpingud, treeningud, kontserdid. Süü suure koduaia riisumata lehtede pärast, ja kui ta oli jätnud ühele oma kõige kaugema tantsurühma treeningule sõitmata, et riisuda lehti, tundis ta end süüdi rühma ees, kelle treening tema tõttu ära jäi. Algallika meetodi põhiseisukoht on „Ma olen täiesti süütu, nagu vastsündinud laps. (Sest tegutsen alati oma parima äranägemise järgi.)“ See mõjus Naisele meeliavardavalt. Ta võttis oma hommikurituaalis lisaks punktimassaažile kasutusele ka 20 ühendatud hingetõmmet, mille ajal kordas Algallika afirmatsioone. Juba neljandaks kohtumiseks oli ta suutnud jõuda endas suurema sisemise rahuni.

Naisel tuli kohaneda koostööga suuremate seltskondadega. Varem oli ta kasutanud lindistatud muusikat, kuid ettevalmistataval kontserdil pidid tema soolotantsu saateks laval esinema väga head muusikud. See olukord oli tema jaoks uus ja hirmutav. Ta tundis hirmu, et ei suuda olla sama kõrgel tasemel. Terapeut pakkus integreerimiseks mõtte „Muutused on turvalised.“ Sellele reageeris kogu Naise keha, tekkis isegi kõhuvalu. Jalad läksid soojaks ja hakkasid surisema, tekkis tunne, et ta võib vastu võtta nii selle kui palju teisi muutusi oma ellu. Kontsert läks hästi, kuigi tantsunumber muusikutega esimesel korral ebaõnnestus … muusikute vea tõttu, ei löönud Naine araks, vaid tundis end kui vana rahu ise ja teisel korral õnnestus number täielikult. See oli tõeline muutus.

5. hingamiskorraks oli Naine hakanud tundma uhkust, et on naine ja ka suuremat kokkukuuluvustunnet oma mehega. Mees oli hakanud teda rohkem abistama. Nad olid koguni kahekesi muru niitnud – seekord oli mees teinud põhitöö ja jätnud Naisele vaid põõsaalused. Naisel õnnestus paremini kodu- ja tööelu ühitamine, vahepeal isegi puhkamine.

7. hingamiskorral tegime läbi hüvastijätu minevikusõbraga, mis aitab juhul, kui suhe on ennast ammendanud, otsad kokku sõlmida. Ja kui mitte, leida uusi toimimisviise. Naine justkui jättis hüvasti, jättis kõik vana seljataha, vaatas kogu selle suhte enda sees uuesti üle ja siis leidis uuesti üles kogu oma armastuse. Kõik tema sees hakkas surisema ja elama.

Kuigi sellele võimsale protsessile järgnes veel teisigi hingamisi, kahvatus mälestus neist Naise suure uudise kõrval. Tema unistus oli täitunud  – ta oli jäänud lapseootele. Hiljem kuupäevi üle arvestades selgus, et see pidi juhtuma vahetult 7. hingamise järel! Rasedus oli õnnelik, nüüdseks on lapsi juba kaks.

Kommenteerib hingamisterapeut Reet: olen väga tänulik sellele kliendile, kes avas mulle tundeliste, kuid ennast karmilt tagant sundivate tantsuinimeste maailma. Nagu selgus, saab tipptasemel treenida ja särada ka vähema karmuse ja sundimisega, pigem kiites ja tunnustades – see klient on olnud pärast teraapiat tantsus veelgi edukam. Tema lapseootele jäämine ei tulnud tühjalt kohalt. Klient oli selleks ajaks teinud iseendaga suure töö ja oli selleks sisemiselt valmis. Hingamisteraapia aitas tal hõlpsamini lõdvestuda ja saavutada endaga parem kooskõla. Mis mõjus hästi ka paarisuhtele. Sellise kooskõlas paari juurde too lapsuke lõpuks heameelega tuligi.

Kutsun teidki võtma hingamisteraapiat Juugakojas Tartus. Loe siit.

_ _ _  _ _  _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Avaldatud loo peategelase nõusolekul. Autor ©Reet Karro 2017. Viitamine ja linkimine lubatud tasuta veebides ja blogides allika ära näitamisega. Tervikuna või väljavõttena avaldamine ja kopeerimine lubatud ainult autori loal. Kontakt: [email protected]

Kujutised: Internet

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood

Biodünaamilise hingamise üldseansi muljed

Teadsin, et minult küsitakse, mis traumaga soovin seansil tegeleda. Olles paar päeva enne seanssi üle elanud ühe piinliku kogemuse, mida eneselegi arusaamatult tohutult kahetsesin ja häbenesin, olin lõpuks mõistnud, et põhjus oli asjaolus, et mu ema ei armastanud mind lapsepõlves sellisena nagu ma olin. Olin pidevalt peitnud kõiki vähemmeeldivaid asju enda sisse ära ja arvanud, et sellisena, nagu ma olen, ma armastust ei vääri. Ütlesingi: “Trauma, mida soovin vabastada, on see, et ema mind ei armastanud.” Kohe tuli küsimus: “Kus sa seda kõige rohkem tunned?”
Rääkimine pole probleem. Saan juba aru, et kui probleemist ausalt ei räägi, siis on seda keeruline lahendada. Ma pole ju detektiivi vastuvõtul. Ent edasi läheb õudsaks. Reet paneb mingi mantralaulmise käima ja peab tantsima, et keha lõdvestada ja vabastada. La catastropha! Mina pean tantsima! Ja veel vabastavalt. Ma saan aru, et pingesse ajavalt. Reet ütleb, et ma ei pea ta liigutusi kordama ja hakkan ta liigutusi kordama, et kuidagigi algust teha. Ning mu enda suureks üllatuseks hakkab liikumine mu kehas voogama ning ma tantsingi eesmärgiga vabastada kehas energia voolamise blokeeringuid. Ma tantsin vabaks puusi, põlvi, hüppeliigeseid. Liigutan käsi, õlgu, randmeid, pead kaela otsas. Ja see on mõnus. Rütmiline mantra muusika imab endasse.
Reet sätib maha mati ning mina võin sellele heita. Pean hingama ning ta masseerib teatud punkte-paiku. Väga kuumaks läheb. Tunnen, kuidas selg higistab vastu matti. Tunnen ühel hetkel Reeda kuumasid käsi oma hüppeliigestel. Millal ta need sinna pani, ma ei märganud.
Ma ei tahagi püsti tõusta, kui seanss läbi on. Mul on hea ja kerge olla. kiiret pole, naudin olemist. Miks mitte teha seda siis pikutades. Joon mitu klaasi vett ning sätin end minema. Aitäh! Trauma on vabastatud, energia saab liikuda. Ütlesin Reedale, et vahepeal tundsin nälga. See oli mu jaoks üllatav, sest söök ei kuulu selles elus mu ihaldusobjektide top kolme. Reet ütleb sama, mida mujalgi kuulnud olen. Eluisu on söögiisu, järelikult hakkas eluenergia liikuma. Mul on autos paar kuivatatud viigimarja.

“Kõige enam kahjustabki tervist kaugenemine iseendast ja see on fakt! “, loen kuskilt. “Mida vähem olla kontaktis oma Tõelise Olemusega, seda keerulisem on eristada olulist ebaolulisest.” Ja toimub uskumatu. Ma olin olulise ja ebaolulise segamini ajanud. Et koguaeg midagi teha, kuhugi püüelda, millegini jõuda polnud sugugi mu enese soov. Minu seest tõusis üles teadmine, et mulle sobib lihtsalt õitseda. Minu elu kõige õnnelikumad aastad olid need, kui mu peamine probleem oli, kuidas meest täna üllatada. Ma õitsesin ja särasin ja kuhugi jõudmine polnud oluline. Või millegi tegemine. Mäletan, kuidas ma korduvalt istusin diivanil mehe kaisus ja mõtlesin, et istun siin juba mitmendat tundi ega teegi midagi. Ja siis rääkisin endale, et kullake, mida sa siis tahaksid teha selle asemel, mida sa terve elu igatsenud oled: olla koos kõigekallimaga. See oli tõsi. Minu seest ei tulnud ühtegi vastust sellest, mida ma rohkem teha tahaksin.

Ning teraapia järgselt tajusin eriti selgelt, miks ma enamike neist tegevustest, mida juba teinud olin, rohkem teha ei taha. Need polnud minu uksed. Mul oli olnud rõõm neid külastada, paljud olid mu hinge kosutavalt toitnud, kuid sellegipoolest olid need külaskäigud. Seal polnud minu kodu.

Kuid nüüd ma leidsin selle inimese, kes mind sellisena armastab: mina ise. Ma armastan sind kõigi su puudustega. Ka siis, kui ema sind ei armastanud. Ma respekteerin sind ka siis, kui sa käitud nii, et sul on hiljem selle pärast piinlik. Ma armastan sind üleni.

Mulle oli kogemus põnev ja olen nõus uuestigi tulema. Tegelesin oma ema-teemaga ka mujal (pereterapeut, konstellatsioon) ja tunnen end rohkem eneses kohal: luban teha endal enda valikuid, sõltumata päritolupere mustritest või eelistustest, ja julgen rääkida teemadel, kus enne oli piinlik, häbelik, ebamugav.

Hingamisteraapia klientide lood

Biodünaamilise hingamise kurgu-kaelaseansi märkmed

Olen üsna pikalt vabastava hingamisega tegelenud – hinganud grupis ja võtnud eraseansse, saan hakkama ka ilma toetuseta hingates. Biodünaamilisest hingamisest kuulda saades tekitas minus huvi just dünaamika pool, sest mul on olnud pikalt istuv töö ja tahan oma kehale pakkuda iga võimalikku ja võimatut liikumiskogemust. Trauma vabastamine mind eriti ei kõnetanud – olen elanud turvalist elu ja arvasin, et minul küll ühtki traumat vabastada ei ole.

Esimesest, sissejuhatavast seansist jäid head mälestused. Mulle meeldib, kui mu protsessi tähelepanelikult jälgitakse ja ei lasta mul ära kaduda, mida mul tihti ette tuleb. Samuti on minu maitse järgi hingata muusikaga ja mitte vaikuses, kogeda puudutusi ja füüsilist toetust, mitte see, et terapeut istub kõrval ja ainult jälgib mängu. Selle meetodi juures sobis mulle kõik – sissejuhatav tants, tugevad puudutused ja vajutused, mis energia valla päästsid, dünaamiline ja edasiviiv muusika, šamaani joiud plaadilt, elavad pillid, aura puhastus puhastava suitsuga ja aroomiteraapia. Lõpulõdvestuse ajal valdas mind puhas õndsus.

Teisena valisin kaela-kurgu vöö, kuna mul on juba lapsest saati olnud probleeme kurguvalu ja angiinidega, külmal ajal on hääl tihti ära ja vahest ka tükitunne kurgus. Samuti lootsin, et selle seansi ajal saab ikka lõdvestuda ja hingata, mitte silmi pööritada või käpuli keel suust väljas hingata, nagu silmade ja suu seansside ajal, mille võimalust mulle ka tutvustati. Tantsisime, kuraasikas muusika tegi tuju kohe heaks ja üht-teist hakkas juba liikuma. Ja pärast seda saingi pikali heita. Hakkasin ühendatult hingama, lõdvestumisele aitasid kaasa mu käte hõljutamine ja jalataldade masseerimine. Protsess läks käima, juba olid sõrmedes väikesed surinad.

Seejärel hakkas terapeut masseerima üht lihast mu kaelal ja palus mul iga väljahingamise ajal häälitseda, lugades esile tulla mistahes tundel või emotsioonil, mis on tulemas. Üritasin seda teha, ehkki see oli algul võõras, sest olen harjunud hingama hääletult. Kui olin natuke sundinud end häälitsema, hakkas hääl iseenesest tulema, see käis hingamisega kaasas ja ei olnud enam pingutav. Hääl oli väga kurb, kaeblik, ägav, mis ei läinud kokku mu senise elukogemusega. Mõned eriti iidsed ja šamanistlikud muusikapalad ning teraapiaruumis valitsev hämarus aitasid ka kaasa ja korraga ma tundsin, kuidas minu enda hääl on sild tänase päeva ja mineviku, isegi eelmiste elude vahel. See, kes läbi minu algul ägas, hiljem ulgus ja möirgas, ei olnud mina, vaid keegi mu eellane, võib-olla isegi terved põlvkonnad mu eellasi. Nende eluraskused ja nende kogetu tuli läbi minu pinnale ja ehk ka tervenes. Sellest tõdemusest hakkasid kõigepealt liikuma ja õhus tantsima mu jalad, natukese aja pärast ka käed. Selgroog hakkas vonklema ja väänlema, tehes nii usjaid kui põntsutavaid kui üles-alla hüplevaid liigutusi. Käed surisesid hullult ja tundus, et energia liikus kogu kehas nii võimsalt, nagu see veel kunagi liikunud ei ole.

Lõpulõdvestus oli veel mõnusam, kui eelmisel korral. Tundsin, kuidas püha puu suits puhastab mu aurast viimasegi stressi ja ebapuhtuse. Tuulekell liikus mu ümber, lauldes mulle tuulest ja päikesest. Muusika oli toetav, tekk soe ja mõnus. Andsin endale loa ära vajuda ja tegingi seda, tulles tagasi reaalsusesse puhanuna ja rõõmsana. See seanss tekitas minus huvi proovida ka teisi – mis kõik minust veel ülejäänud kuue korraga vabaneda võiks! Järgmisel korral igatahes pööritan silmi!