Biodünaamilise hingamise klientide lood

7 kohtumisega biodünaamilise hingamise kuur seljatas hingamisraskused ja muutis hingamise vabamaks, hoolimata lehterrinnast

Selle 50. eluaastates naise tõid hingamisteraapiasse hingamisraskused. Ta vajas tihti haigutamist või sügavat sissehingamist, mis mõnikord õnnestus, mõnikord mitte. Eriti piinav oli söömine, kunagi ei teadnud, kas ta söögi ajal ka hingata suudab või ootamatult toitu kurku ei tõmba. Kõige tulemusena ei saanud ta korralikult süüa ega magada, päeviti tundis end loiuna ja roidununa. Nina-kõrva-kurgukirurg lubas hingamisvaevused lahendada nina limaskesta vähendamise ja polüüpide eemaldamisega. Pärast lõikust takistused aga ei vähenenud, selle asemel hakkas endisest tugevaminigi kimbutama ninakuivus ja -kinnisus. Lisaks vaevas allergia, eriti kodutolmulestale. Ta tundis end tihti ärevana ka vererõhk oli kõrgevõitu, südamerütm ebakorrapärane. Talle olid välja kirjutatud ninavaevusi leevendama pidavad hormoonsalvid, rahustid ärevuse ja paanikahoogude vastu, allergiarohud … Samas mõjus enamik rohte talle halvasti ja tegi enesetunnet veelgi halvemaks. Naine oleks soovinud elada aktiivset elu, sportida, takistusteta tööl käia, lapsega huvitavaid asju teha, koeraga jalutada ja joosta, kuid tihti osutus takistuseks halb enesetunne, jõuetus, väsimus või totaalne lämbumistunne.

Vestlusel selgus, et naise ema oli olnud majandi keskastme juht, kes oli töö ja vastutusega koormatud ja pidevalt tööl. Ema tööpäevad algasid ülivara ja kestsid kaua, tal ei olnud lapse jaoks aega. Kodus oli põhiliselt võõrasisa, kes aga tüdrukukest vihkas, alavääristas ja mõnitas. Ema küll aeg-ajalt kaitses last, kuid tihti ta ei saanud võõrasisa käitumisest teadagi. Tulles kodust kiusamise taagaga, tõmbas tüdruk endale kiusamist ligi ka koolis … Kõnealused traumaatilised kogemused kestsid kogu naise lapsepõlve ja nooruse, kuni tehnikumi minekuni, kus ta end vabamalt tundma sai hakata.

Selline olukord tekitas juba lapsena tervisevaevusi – kopsupõletikku, õietolmuallergiat ja astmat. Viimastest kasvas ta õnneks hiljem välja.

Noore naisena elas ta üle nurisünnituse. Emaka puhastuse järel määratud antibiootikumisüstid tekitasid jõetust, nõrkust, värisemist. Naise palvetest hoolimata süstikuuri jätkati. Pärast seda vaevas teda pidev peavalu, ei saanud magada, ega süüa. Vaevustest ülesaamine võttis mitu aastat.

Naine on olnud elu aeg vaikne, kinnine, kõik enesele hoidnud, kõigega leppinud, samas tundes, et see ei ole tema tegelik loomus. Õnneks leidis ta endale kaasa, kes erinevalt kasuisast ei olnud vägivaldne, ehkki armastas teha kõva häält, nende lastest on mõned juba oma elu peal ja saavad hästi hakkama, üks elab veel kodus ja on emaga mõistvas ja heas vahekorras.

                          Lehterrinna makett

Esimesel seansil selgus rindkere kombates, et naisel on väga sügav lehterrind. Arstid ei olnud seda hingamisraskuste põhjuseks pidanud, kuid juba rindkere välisel vaatlusel oli näha, et hingamiselunditele liikumiseks eriti ruumi ei jäänudki, ainult üks suur süvik seal, kus peaks olema hingamisruum. Naine teadis, et teda oli pandud imikuna liiga vara istuma, siis, kui lihased veel ei kandnud. Terapeut andis talle koju harjutusi ja soovitusi rindkere võimalikult avada ja avardada.

Kahe seansi vahel oli naine olnud ühe päeva tegus ja energiline, kaks ülejäänud päeva aga eriti ärev ja õhupuuduses. Teisel kohtumisel hingas ta ettevaatlikult, tagasihoidvalt, tundes hirmu võimaliku õhupuuduse tekkimise ees. Kuid kahe seansi vaheajaks antud kodused ülesanded, oma aistingute jälgimine ja kehas värinate esilekutsumine mõjusid talle hästi.

Kodus märkas naine, et on muutunud. Ta seisab enda eest. Mehega oli neil mitmeid erimeelsusi, naine ei andnud kõiges järele, nagu tavaliselt ja mees oli rahulolematu. Siiski tundis naine, et on jõudnud natuke lähemale tõelisele endale – ta ei ole hoopiski see vaikne ja kõigega leppija, kellena on esinenud, tal on oma mina!

Kolmandal seansil julges naine avaneda. Algasid üle keha lained, tema keha tantsis. Terapeut avas ta lehterrinda energeetiliselt ja kerge massaažiga.

Kodus märkas naine, et söömine on kergeks läinud. Põskkoopad olid veel turses, muidu oli päris hea olla.

Kurgu-kaelaseansi hingamise ajal tuli naisel üles märksõna „Vabanemine“, mida ta mitu korda välja hõiskas. Ta häälitses, hääl lausa paiskus temast välja. Esmakordselt tundis ta nende looduslike lõhnaainete lõhna, mida terapeut kasutas, ja see meeldis talle. Ta lubas koduski häälitseda ja ümiseda.

Kodus oli ta jälle ärritunud, ehkki öösiti magas paremini.

Südameseansi järel oli naisel tunne, et ta rinnakorv on avardunud, on suurem kui enne! Kogu keha surises, samas emotsioone üles ei tulnud.

Kuuendal kohtumisel, diafragma ja kõhu vabastamisel tekkis kõigepealt üle keha külmatunne, seejärel levisid üle keha värinad. Lõpuks ometi tuli üles ka emotsioone – kurbus, melanhoolia, emotsionaalne valu. Terapeut soovitas kahe seansi vahelisel ajal nii kurbust, kui selle all olevat viha igati välja elada, kehas esile kutsuda värinaid, kätega patju ja jalgadega voodimadratsit taguda.

Seitsmendal kohtumisel, vaagnaseansil, mis on biodünaamilise hingamise kuuri kõige tähtsam seanss, kui eduka kuuri korral vabaneb kogu keha energia, hakkas naise keha tavalisest vabamalt liikuma. Käed surisesid tugevalt, jalad veidi vähem, kuid siiski ka. Naine tundis suurt vabanemise ja andestamise tunnet, mõtles kõigile, kellele andestada. Lõpulõdvestuse ajal valdas teda suur rammestus, millest väljus täieliku lõõgastumise tundega.

Lõppkokkuvõtet tehes leidis ta, et tal on hea meel, et ta teraapiasse tuli. Need vaevused, millega ta algselt teraapiasse pöördus, on kuu ajaga ja seitsme seansiga kadunud. Ta saab normaalselt süüa ja magada, ka isu on parem ja uni parem. Koeraga jalutamine või kiire kõndimine ei ole enam katsumus ja ei tähenda enam peatse õhupuuduse kartmist.

Samas on naisel üles tulnud valusaid mälestusi ja negatiivseid emotsioone, mille teadvustamist ja tundmist ta endale varem keelas, eeldades, et mõistlikum on mõelda positiivselt. Terapeut rõhutas, et varem andis tema keha talle kõigest allasurutust märku õhupuuduse ja hingamisraskustega. Nüüd on emotsioonid teadvustatud ja hingamisraskused tahaplaanile jäänud. Ta õpetas naisele strateegiaid oma emotsioonide hinnanguvabaks jälgimiseks ja enese tunnustamiseks valmisoleku eest tunda kõiki, nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone. Jäeti südamlikult hüvasti, lootusega kohtuda ehk veel kunagi ja avardada naise rindkeret veelgi enam.

************************************

Terapeudi lõppsõna: Mul on väga hea meel ,et see klient valis just hingamisteraapia. Arvestades tema mõtlemapanevat lapsepõlvelugu ja moondunud (sügava lehtriga) rindkeret, oleks võinud arvata, et ta julgeb (ja füüsiliselt suudab) avaneda vaid teatud piirini, muutuda vaid nii palju, kui turvaliseks peab ja siis tõmbub kohe tagasi. Õnneks ta julges minna palju kaugemale – võtta vastu kõik, mis mul oli talle pakkuda ja avastada enda jaoks uut. Oli rõõm naha, kui hästi mõjus talle lõdvestumine ja avardumine, energeetiliselt tekkis tema sisse rohkem uut vaba ruumi ka siis, kui füüsiliselt selle jaoks rinnas ruumi ei näinud olevat. Loodan kohtuda temaga kunagi veel, kas või mitme aasta pärast, kui teraapia täismõju avalduda on jõudnud, ja siis minna koosloomisega edasi.

Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Fotod on illustratiivsed. Täname portaali Pexels.com, Twitterit https://twitter.com/hashtag/Pectus?src=hash ja Kate Miheyevat portaalistUnsplash.

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil [email protected]