Selle kuldses keskeas pikakasvulise ja tugeva kehaehitusega meesterahva oli saatnud teraapiale tema naine, kinkides talle esimese seansi kohe järgmiseks päevaks pärast Mehe sünnipäeva. Mees oli nõus, sest temas oli tärganud usaldus meie loo terapeudi vastu nende eelmistel kokkupuutumistel keelekursustel, kui Mees oli noores eas juhtunud osalema praeguse terapeudi, tollase noore inglise keele õpetaja algajate kursusel ning ühel Silva kursusel, kus nad olid juhuslikult ühte gruppi sattunud.
Mehe haridus oli seotud toiduainete töötlemise tehnoloogiaga, ta oli tudeerinud põhjalikult ka keemiat ja biokeemiat. Elu jooksul oli ta palju juurde õppinud, pannud kõik teadmised süsteemi ja nüüd piisas talle vaid vähesest, et süsteem jälle täieneks. Ta oli noppinud üht-teist kasulikku ka sellest, mida talle olid inimkeha kohta rääkinud rahvaravitseja, lümfiterapeut, massöör ja kiropraktik. Mehe teooriad ulatusid geneetikast ja inimkeha toimimise peensustest kauge tuleviku ja kosmoseni välja, teda võis pidada lausa filosoofiks ja temaga oli väga huvitav rääkida.
Igapäevases elus Mehelt nende laialdaste teadmiste ülesnäitamist ei oodatud. Tema roll oli olla väikeettevõtja ja väikefirma omanik, tööandja ja lepingupartner nii mitmetelegi. Temast sõltus paljude inimeste käekäik, kõik olid harjunud tema peale lootma ning tema abivalmidust ja heatahtlikkust usaldama. Tema ise ei usaldanud jäägitult peaaegu kedagi teist peale oma naise, tal oli varuks ka valusaid kogemusi ja elujuhtumeid, kus tema usaldust oli halvasti ära kasutatud või teda lausa alt veetud. Tema firma pidi ellu jääma julmas konkurentsivõitluses, kus kõik võistlevad vähese töö ja loetud klientide pärast ning võitja võtab kõik. Üht äripartnerit pidi ta viimasel ajal koguni ülal pidama ja taluma ka üht alkohoolikust ja ebastabiilset töömeest, kes oli kord olemas ja kord joomatuuridel, jättes oma töö teiste teha. Ta lihtsalt polnud südant töömeest tänavale saata, aga sellise inimese olemasolu töökollektiivis oli teistele halb eeskuju ja tekitas pingeid.
Kõik ümberkorraldused pole alati meeldivad. Mehe firmas oli kunagi olnud tööjaotus tema ja äripartneri vahel, kus tema oli klientide peal ja äripartner korraldas töid. Siis aga juhtus äripartneriga õnnetus, mille tagajärjel ta enam polnud võimeline seda tööd tegema. Mees pidi võtma kõik enda peale ja lisaks maksma igal aastal endisele äripartnerile dividende. Kuna osa äripartnerile usaldatud firma varast oli vajalik igapäevaste tööülesannete täitmiseks ja ei kuulunud lihtsalt tema perele, oli Mees selle tagasi võtnud, mille peale äripartneri naine paiskas välja needuse. Kuigi Mees needustesse ei uskunud, jäi see siiski teda häirima ja tema rõõmu tumestama.
Viimasel ajal oli Mees end eriti üksi tundnud ja tema keha oli hakanud ärevust ja pinges olekut maha laadima silmade niiskeks mineku ja tudiseva lõuaga, mis tuli täiesti ootamatult ja tahtmatult. Sellepärast ta naine vabastavat hingamist vajalikuks pidaski.
Üks osa mehe negatiivsetest kogemustest oli seotud meditsiinisüsteemiga alates juba tema enda sünnist, kui arstid olevat tema ema pikaks veninud sünnituse mitmeks päevaks täiesti tähelepanuta jätnud, kuni lõpuks oli vaja lapse elustamist ja kuvöösi panekut ning jätkates tema isa surmaga, mis olevat tulnud vale sekkumise ja ebaõnnestunud operatsiooni tagajärjel. Ega viimase aja kogemusedki teisest puust olnud. Mees oli sattunud relvaloa taotlemisel ennast täis ja oma volituste piire ületavate psühhiaatrite peale. Talle oli tundunud, et selle asemel, et vaid otsustada, kas ta on vaimselt stabiilne, hakkasid nood teda provotseerima või justkui ise tema vaimset tervist lammutama, küsimata sellest, kuidas ta ennast hiljem jälle kokku saab.
Teraapiasse tulekul oli mehe kaebus, et tema elus on natuke liiga palju negatiivset. Ta tahtis jälle täita ennast valgusega, nagu Silva kursuselgi ja jääda kauaks sellesse seisu.
Tema keha oli kujundanud lapsepõlves harrastatud džuudo, mis küll tekitas ka vigastusi, aga tänu millele tal olid siiamaani tugevad rinna-, selja- ja kõhulihased ning hea rüht. Ise ta oma kehaga eriti rahul ei olnudki, pidades seda ebaproportsionaalseks. Ent juba esimesel vabastaval hingamisel oli näha, et ta keha suutis hingata kenasti kolmemõõtmeliselt – laieneda külgedele, üles ja pea-jalgade suunas. Samas olid tema suu ümber, lõuas, kurgus ja kaelas nii suured pinged, et sealt ei läinud ei õhk ega energia korralikult läbi. Nagu kael oleks kinni nööritud.
Laualt tõustes oli siiski näha, et miski on juba muutunud. Mees oli seansieelses vestluses tunnistanud ennast süüdi väga paljudes pattudes. Pärast hingamist tundus koorem ta õlgadel veidi kergem ja tema silmades oli näha natuke rohkem süütust seal, kust varem süüdiolek paistis.
Teine vabastav hingamine läks veelgi sügavamale, kuid seal oli ka näha, et Mehe hingamine on juba nii kolmemõõtmeline ja tema keha hingamise ajal nii suures liikumises, et massaažilaua peale enam jääda ei tohi. Ning arvestades Mehe keha värisemist ja tudisemist teravamate küsimuste ja sügavamate jututeemade ajal, oli seegi juba osa traumavabastuse protsessist. Lepiti kokku jätkata biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse meetodil ja teha iga kord vastava piirkonna aktiivmeditatsioon ka.
Esimene biodünaamilise hingamise seanss oli väga elav, klient ajas lõpus käed laiali ja tundus, et ta lendab.
Paar päeva pärast seanssi, mis õhutab liikuvust ja julgust, astus Mees otsustava sammu. Ta vallandas alkohoolikust töötaja, otsustades, et ei pea enam tema kombeid taluma. Firmas läks õhk puhtamaks ja austus tema suhtes kasvas.
Silmavöö seanss oli suure energiaga, Mehel käisid värinad üle keha ja tundeliigutused ka. Kael oli veidi paremas seisus, kuid ikka veel piiras. Seansi lõpul on koht, kus terapeut ja klient astuvad silmsidemesse, kui klient peaks lõpuks tundma end siia maailma täielikult vastuvõetuna. Sel ajal Mees ennast veel täielikult vastu võtta ei lubanud, kuid mingi sammu ta juba selles suunas tegi.
Pärast seanssi märkas Mees, et termoregulatsioon on paranenud ja külmatunne kadunud, just nii, nagu ta seda mäletas noorusest ja Vene sõjaväe ajast. Nägemine tundus samuti veidi parem.
Suu- ja lõuavöö seansile saabus ta täieliku valmisolekuga kehastuda lõviks, ta olevat ka lõviraamatuid lugenud. Tema kael tundus vabam. Lõvimeditatsiooni ajal tegi ta huvitavaid liigutusi, häälitses ja käivitus. Hingamisosa alguses jooga Lõviasendis hingates suutis ta end väga palju ja ekstaatiliselt liigutada. Liikumine ja häälitsemine jätkus pikali hingates, tundus, et tal on ohtralt jõudu. Kõige lõpus tuli varasemast sügavam lõdvestus ning mitmed taipamised ja ahhaa-hetked. Jõudis kohale teadmine: „Kõik on üks!“
Vahepeal tegi Mees läbi väikese plaanilise operatsiooni, mis tehti päevakirurgias kohaliku tuimestusega. Järgmisele seansile jõudes oli ta juba jõudnud taastuda ja haavgi kokku kasvada. Kuna tundus, et see protseduur ei mõjunud Mehele traumeerivamalt kui ta igapäevaelu, otsustati teraapiat jätkata ja mitte teha kuuajalist pausi, nagu oleks nõudnud raskemini paranev lõikus. Hea oli seegi, et Mees keeldus operatsiooni järel valuvaigisteid võtmast ja polnud end nii tugevalt ära tuimestanud, et oleks raske vahetu olla, nagu kohustusliku operatsioonijärgse tiheda valuvaigistite võtmise läbi teinutel.
Südameseansi ajal avastas Mees, et oli olnud kogu teraapiakuuri alguosa eituse ja vastupanu faasis. Nüüd oli ta jõudnud jaatusse. Iga sissehingamisega muutus nn ekraan ta suletud silme ees heledamaks ja kuldsemaks. Vahepeal oli see ka sinine. Seansi lõpu poole tekkisid mikrovärinad käsivartes ja lõpus tundis ta täielikku nirvaanat ja lendamistunnet. Ja lendas ka, käed laiali.
Diafragmavöö hingamine oli eriti suure energiaga, värinatega, ülakõht pulseeris. Seansi lõpul hakkas Mees oma keha kätega skaneerima, nagu Silva meetodis õpitud, tunnetas, kust keha massaaži või puudutamist vajab, ja lõpetas teadliku ja oskusliku enesemassaažiga.
Kõhuseanss oli terapeudi jaoks enneolematu. Üks seal kasutatav võte on niude-nimmelihase süvamassaaž läbi kõhu. Terapeut oli harjunud treenimata või mõõdukalt treenitud kõhulihastega. Mehe kõhulihased olid aga meeletult tugevad, need lihtsalt viskasid masseerivad käed endalt minema. Lõpuks tuli appi võtta sõrmenukid ja küünarnukid. Oli tunda tohutut jõudu ja mäslemist, nagu oleks olnud vaja draakonit või lohet taltsutada. Kõhus oli väga palju elu, ka rindkere hingas ilusasti kolmemõõtmeliselt, kael oli märksa vabam.
Vaagnaseansil Mehe selgroog vonkles vabalt, silme ette tekkisid ootamatud pildid ja teadvusesse taipamised. Hõljus pärlikee ja õhus oli kulda. Ta märkas esmakordselt oma südant, mis kogu aeg lööb, aga kunagi tähelepanu ei saa, kui tal midagi viga pole. Kogu sellest kehas pulbitsevast elust kerkis esile rõõm. Lahkudes jäi kehasse endiselt õrn vibratsioon ja pulseerimine.
Kuidas see lugu lühidalt kokku võtta? Teraapiasse tuli tugev ja võimekas inimene, kes tundis end sellele vaatamata nurkasurutuna ja ahistavate olude ohvrina. Kahe ja poole kuuga, kümne teraapiaseansiga (2 neist tavalised ja 8 biodünaamilised), meenus talle oma keha kunagine vorm, jõud ja kiirus. Kurk muutus avatumaks, hingamine vabamaks. Allasurutud tunded said üles tulla ja neid väljendati vabalt, selle asemel, et need oleksid pidanud endast salalikult märku andma pisarate ja lõua tudisemisega. Tema elus väljendus see nii, et kirurgiliselt sai lahendatud üks pikaajaline tervisemure ja töökollektiivi õhkkond parandatud kroonilise luuseri vallandamisega.
Kas nüüd on kõik hästi? Arenguruumi on veel küllaga. Ideaal oleks, kui Mees saaks rakendada oma firmas oma täielikku potentsiaali ja kui needus oleks mitte ainult neutraliseeritud ja tuhmendatud, nagu praegu, vaid täielikult maha võetud. Aga ega selle teraapialoo lõpuga need teraapiaseansid veel ei lõppegi. Lepiti kokku, et mingi sagedusega need jätkuvad ja see on hea!
