Blogi

Klientide lood ja tagasiside

Minu 2017. aasta suurimad töövõidud ja inspireerivamad kogemused. I osa.

2017. aasta oli mu tegevuses suurte muutuste aasta. 16. jaanuaril kolisime uutesse, suurematesse ruumidesse – ühe, 17 m2 toakese asemel kolmest ruumist koosnev 48 m2 kompleks – Juugakoda. Uute ruumide sisustamine ja vana raamatupidamise korda tegemine võttis küll aega, kuid mai lõpuks saime sellega ühele poole ja juuni alguses asutasime osaühingu. Aasta teises pooles otsisime lisaks klientide vastuvõtmisele ja koolitamisele uuele olukorrale sobivaimat tegevusmudelit ja jätkame seda praegugi. Meil on olnud nende kuude jooksul suur edulugusid, võimsaid gruppe ja transformeerivaid teraapiaseansse. Oleme teinud ka valeotsuseid ja vigu, kuid need on vaid osa õppimisprotsessist. Uutes ruumides on rohkem avarust ja mugavust, seal on kraanikauss, esiku- ja köögimööbel. Kuid tegelikult, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 😊

Maikuise biodünaamilise hingamise juhendaja kursuse tunnistused käes!

2017. aasta oli minu jaoks õppimise aasta. Jätkasin Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise juhendaja õpinguid, mida olin alustanud juba 2016. aasta juunis ja novembris sissejuhatavate 3-päevaste koolitustega. 2017. aasta mais ja septembris osalesin juba ametlikel juhendaja väljaõppemoodulitel ja astusin uuesti õppija rolli. Pakkusin klientidele tasuta praktikaseansse ja nautisin biodünaamilise hingamise seanssidel kliendikokkuleppe allkirjastamisest tulenevat väiksemat vastutust – kliendid lubasid osa vastutust enda peale võtta. Tänu õpingutele lugesin rohkem erialast kirjandust ja töötasin läbi suuremal hulgal materjale kui mitmel vahepealsel aastal kokku. Lisaks käisin Binnie Dansby terapeutide kokkutulekul ja minu senistest koolitustest kõige võimsamana tundunud hingamisguru Dan Brulé 3-päevasel hingamismeisterlikkuse seminaril. Kuid sellestki ei tahtnud ma praegu rääkida.

Kõige olulisem on, et 2017. tõi minu juurde väga erinevaid fantastilisi inimesi, tänu kellele sain õppida ja avastada. Jagan mõningaid kogemusi huvilistega.

PAANIKAHOOG EI PRUUGI OLLA KAOTUS, VAID HOOPIS VÕIT 😊

Kuigi ärevuse all kannatavad rohkem naised, siis paanikahoogudega on mul kogemusi just meestega. Kõik kolm on tugevad mehed, kaks töötanud jõustruktuurides. Esimene tuli mu juurde, kui olin alles 3 aastat hingamisterapeudina töötanud. Teadsin, et ta on ohvitser,

Kujutis on illustreeriv. Sõjaolukorras surutakse emotsioonid alla. Hiljem …

viibinud missioonil ja eluohtlikes olukordades, kuid ma ei teadnud, et tal on rahuajal hakanud toimuma paanikahood. Kui ta hakkas minu juhendamise järgi Algallika meetodil hingama, kõrgele rinnakorvi, nagu kõik, hakkas tal tõusma ärevus, nagu nii hingates esialgu juhtuda võibki. Tavalised inimesed hingavad ärevusest läbi ja jõuavad lõõgastusse ja rahusse. See mees aga arvas, et tal on algamas uus paanikahoog (eelmisel kahel olnud kiirabi vaja) ja ta lõpetas sügava hingamise. Kuna mul ei olnud vastavaid kogemusi, ei kõlanud minu julgustamine ja veenmine vist eriti veenvalt ja me lõpetasime reikiseansiga, kus klient ise panustama ei pea ja energia on rahustav. 2017. aastaks oli mul palju rohkem kogemusi nii hingamise kui intensiivsete energiate vallas. Nii, et kui siis üks massaažilaual hingav meesklient ütles, et ta tunneb, et kohe algab paanikahoog, oskasin teda julgustada kohale jääma ja paanikast läbi hingama. Hoidsin kätt ta rinnal ning juhendasin ja tunnustasin teda. Meist sai selle hingamisseansi ajaks üks tiim ja me tegime selle ära! Kui klient mõistis, et ta suutis paanikast läbi hingata, tekkis tal uhke võitja tunne, mis väljendus tema hoiakus, tundus, et ta läheb kohe lendu 😊. Üks edukalt läbitud paanikahoog andis kindlust ka edaspidiseks, et ta saab nüüd omal jõul hakkama ja ei vaja arstiabi. Kolmas mees oli töötanud politsei eriüksuses ja meie esimesel kohtumisel oli

Tugev lõug, emotsioonivaene nägu. Sisimas möllavad tunded …

tema lõug massiivse lihasturvisega, ta jättis jõulise, emotsioonivaese ja terasest närvidega inimese mulje. Kui teraapia käigus tema emotsioonid vabanema hakkasid, jõudis ta kunagi ka paanikani – nii nagu esimese mehegi juures , vallandus temas võitle-või-põgene refleks, mis varem allasurutud oli olnud. Nüüd olid mul nii täielik kindlus kui kogemused ja paanikast läbi sai juhendatud seegi mees. Tohutut rõõmu tekitas tundeline ja õrn olek, mida temas meie jäegmise, päris viimase hingamisseansi järel märgata jõudsin. Me oleme sündinud siia maailma lihast ja verest inimesena, kes hingab täie rinnaga, elab kirega, tunneb ja lubab endal tunda kõiki oma tundeid. Elu terasest närvidega on lootusetult out!

JÄMESOOLE VÄLJALÕIKAMINE EI PRUUGI OLLA ELU LÕPP, VAID HOOPIS ELU ALGUS.

Jämesool

Iga osa inimesest on oluline ja väärtuslik, teame me. Jämesool veel eriti, sest seal leiab aset suur osa seedimisest ja seal elab triljoneid baktereid, kes mõjutavad meie toiduvalikut, sõltuvusi ja käitumist, aga toodavad ka eluks vajalikke vitamiine.

See üsna noor ja kena välimusega naine teatas seansi-eelsel vestlusel, et tema jämesool lõigati paar kuud tagasi haiguse tõttu välja. Et ta on üle elanud raske operatsiooni ja pärast seda uuesti kõndima ja tegutsema õppinud. Et praegu kasutab ta stoomikotti, kuid paari kuu pärast tehakse uus opp ja siis hakkab ta jälle normaalselt WC-s käima. Minu esimene reaktsioon oli kaastunne ja eeldasin, et selle inimese tuju peab olema küll nullis ja loomulik oleks, kui teda valdaks tunne, et nüüd on elu läbi. Juba kaalusin tema elu helgematele külgedele tähelepanu juhtimise võimalusi, kui selgus, et neid ei lähe vaja, sest ta oli oma eluga ülimalt rahul. Jämesoole väljalõikamisega oli tema elus alanud uus etapp. Ta oli ühtlasi vabanenud vanast energiast, vanadest mõtetest ja tunnetest, läinud mehest lahku, kolinud vanast kodust välja isegi uuendanud oma garderoobi. Ta oli rahul oma operatsioonijärgse kergema kaalu ja saledama kehaga. Lisaks sellele suhtles ta saatusekaaslastega rahvusvahelistes foorumites ja rääkis, et see ongi üldine tendents! Jämesoole väljalõikamine toob kaasa suured elumuutused ja vanast vabanemise. Ma ei kutsu kõiki üles laskma jämesool välja lõigata, ega tee seda ka ise. Aga hea on teada, et see ei olegi maailma lõpp!

KÕIGI REEGLITE RIKKUMISE TAGAJÄRG VÕIB OLLA KÕIGILE OOTAMATU HEATEGU.

Jaanuari alguses kohtusin imeliste, enesearengule pühendunud inimestega, keda nägin aasta jooksul veel ja veel. Need olid viis inimest, kolm naist ja kaks meest, kes tulid jaanuari alguses reikitutvustusele, neljal jaanuariõhtul reiki I astme kursusele ja neljal mai- ja juuniõhtul reiki II astme kursusele. See grupp kasvas nii kokku, et neljandal reiki I astme kursuse õhtul, kui tegime ümber massaažilaua seistes laual lamajaile kogu grupiga reiki vanni, voolas ja mäsles ruumis tõeline energiajõgi, mis niitis peaaegu jalust. See jõgi tekkis tänu vastastikusele armastusele ja sünergiale, mis oli grupis tekkinud. Reiki ei voolanud ainult igaühe kätest laual lamajale, vaid ka seisjate vahel, ühest südamest ja Tantienist teiseni. Juunis jätkasime veelgi suurema grupiga, kuid tuumik oli ikka seesama. Ja siis juhtus ühel grupiliikmel liiklusõnnetus, ta sattus haiglasse. Kui ta mulle helistas ja oma olukorrast teatas, tajusin ta hääles palvet ja saatsime talle kursuselt terve grupiga kaugreikit, hiljem ta jagas oma võimsaid kogemusi. Aga üks grupiliige jätkas talle reiki saatmist. Ta tegi seda pühendunult, igal õhtul. See on reikireeglite rikkumine, sest reikit tohib saata vaid sellele, kes seda küsib. Hoiatatakse, et kes küsimata reikit saadab, saab reikisaaja karma endale.

Viimaseks kohtumiseks selle grupiga oli haiglasolnu koju lubatud ja ta tuli teiste lõpetamisele kaasa elama. Ja siis ta rääkis, et tema paranemine läks tänu saadetud lisaenergiale hämmastava kiirusega, mille üle arstidki imestasid. Kuid kuna ta tundis, et tal on energiat nii palju, et ajab üle ääre, otsustas ta selle edasi anda ja saatis kõik enda kõrval lamavale noorele talunikule. Taluniku käsi oli jäänud mingi pressi vahele, oli halvas seisus ja seda kavatseti amputeerida. See oleks tähendanud tema talunikukarjääri lõppu, sest tegu oli väiketaluga, mille eakad vanemad talle üle olid andnud ja tema koos oma naise ja suuremate lastega oli seal põhiline tööjõud. Meie reikiõpilase saadetud reiki aga suutis teha imet ka taluniku juures. Ta käsi jäi otsa ja mitte lihtsalt otsa, vaid hakkas paranema, ja tundus, et suuremate defektideta. Nii, et seekord rikkus üks inimene reegleid, teada veel pole, mitu selle tagajärjel õppetunnist ilma jäi või mis pikas perspektiivis karmadega juhtus. Vähemalt lühikeses perspektiivis aga küll oli tulemuseks kaks kiiresti paranenud meest, kaks võimalikust eesootavast majanduslikust kitsikusest päästetud peret, kaks töökohta, mis jälle täidetud said. Ja isegi haigekassa väiksemad kulud 😊

Aitäh, aitäh, aitäh!

Hingamisterapeut ja reikiõpetaja Reet Karro 

Reet on kvalifitseeritud Algallika Protsessi ja Hingamistöö terapeut aastast 2011, Usui Reiki meister-õpetaja aastast 2012, Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise kesktaseme praktik aastast 2017 ja Dan Brulé õpetatava Hingamistöö baastaseme praktik aastast 2017. Tema teraapiaseansside kohta saab lugeda siit, koolituste kohta siit ning talle kirjutada aadressil [email protected]

Pin on PinterestShare on FacebookShare on Google+Share on TumblrTweet about this on TwitterShare on LinkedIn
Huvitavat ja kasulikku, Koolitusmuljed ja koolitustest ajendatud mõtted

Lõdvestumine ja avardumine Dan Brulé kursusel. Kuidas jäädagi avardumisse?

Tegutsen hingamisterapeudina ja reikimeistrina, seega hingan sügavalt ja liigutan oma energiaid igapäevaselt. Ma ei tea, milline ma oleksin siis, kui ma seda ei teeks. Kas ülienesekriitiline ja enesega pahuksis, nagu enne enda jaoks nende tehnikate avastamist? Olen sellise oleku juba peaaegu unustanud. Kuid mõningas kokkutõmbumises olen ma olnud ka viimasel ajal. Selle ulatusest saad aimu alles siis, kui täielikult lõdvestud ja avardud. Kokkutõmbumist soosib kasvatus ja ühiskond. Mulle öeldi pidevalt „Pinguta rohkem! Võta end veel rohkem kokku!“ Edaspidi hakkasin seda juba endale ise ütlema.

Tegelen paljuski käega mittekatsutavaga, kui soovite, siis imedega. Minu usk inimese enesetervendusjõu võimendumisse sügava hingamise ja eluenergia ergutamise mõjul on piiritu. Usaldan nende meetodite väljatöötajaid ja edasiarendajaid, oma õpetajaid ja täiendkoolitajaid. Enamasti ma ei võta ühtki tõde vastu seda kriitikavabalt teadmiseks võttes, vaid see peab olema minu jaoks loogiline, argumentidega tõestatud ja haakuma varemõpituga. Seda, mis neile nõudmistele vastab, kasutan oma töös, räägin klientidele ja õpetan õpilastele, samal ajal selle paikapidavust pidevalt edasi uurides ja katsetades. Tundub, et see, mida ma teen, muutub ühelt poolt järjest turvalisemaks, teiselt poolt järjest mõjusamaks. Imesid juhtub sagedamini 😊

Samal ajal on nii tava- kui sotsiaalmeedia eriti viimase paari aasta jooksul avaldanud hoiatusi ja halvustavaid arvamusi esoteerika ja alternatiivmeditsiini valdkonna suhtes. On nii üldiseid lahmivaid seisukohavõtte kui ka ka neid, kes konkreetselt arvustavad seda, mida mina usun ja õigeks pean. Kritiseerijaid on nii skeptikute kui teiste alternatiivaladega tegelejate seas. On see olelusvõitlus?

Olen pidanud ennast karjamõtlemisest hoiduda suutvaks, oma teed käijaks. Kuid paksu nahka mul pole. Iga suurema kriitikarünnaku järel peatun, tutvun argumentidega, lasen kõik endast läbi ja otsustan, kuidas edaspidi toimida nii, et ka selle autori mainitud ohud oleksid minimeeritud. See aga võtab energiat ja stress kurnab neerupealseid. Toimin küll ka pärast rünnakut edasi, kuid natuke väiksema hooga ja entusiasmiga. Kuni jõuan selleni, et olen päris kokkutõmbunud ja lasen endast läbi ainult piiratud koguse energiat. Selles seisundis ei võta sa enam ka nii palju toetust vastu, kui võiksid. Ja Universum ei saada Sinu juurde enam kliente ja õpilasi, sest Sul pole neile nii palju anda, kui muidu. Mis omakorda suurendab kokkutõmbumist, sest teraapiaruumi üür ja maksud vajavad ju maksmist ja pere toitmist. Võtan ennast kokku ja pingutan, et toime tulla, väsimusele vaatamata …

Kokkutõmbunud olekus mõistan ja tunnetan eriti selgelt ka teiste kokkutõmbunute ängi ja nõiaringis liikujate mõtteid. Selle erandiga, et ma ei süüdista kunagi oma olukorras teisi. Tean, et olen selle ise tekitanud ja sageli näen läbi ka mehhanismi, kuidas. Aga lisaenergiat juurde saamata on sellest ringist raske väljuda. 

                      Dan Brulé

Avardumine ja oma olukorrale kõrgemalt vaatamine tuleb minul iga vabastava hingamise seansi ajal, ka siis kui hingan ilma toetuseta ja isegi ilma muusikata. Eriti suured avardumised on tulnud soojas vees hingates, supervisiooni seansside ajal ja biodünaamilise hingamise seansside käigus. Aga mu senise elu suurim avardumine tuli suure hingamisguru Dan Brulé hingamismeisterlikkuse kursusel, kus hingasime kolme päeva jooksul kuus täispikka vabastava hingamise seanssi. Iga seansiga lõdvestusin rohkem ja avardusin ka. Imeline, inspireeriv muusika ja Dani peaaegu märkamatu juhendamine andsid uusi impulsse ja tegin läbi mitmeid lausa ootamatuid protsesse.

Paarishingamine Dani kursusel. Loo autor tagaplaanil roosades riietes.

Üks neist oli lahtilaskmine autoriteetidest. Lasin lahti ja sõna otseses mõttes saatsin pikalt kõik enda jaoks olulised inimesed, kellega mul elu jooksul vähimgi arusaamatus või vääritimõistmine oli olnud. Ütlesin mõttes välja kõik, mis mul neile ette heita oli, ja seda ikka oli, mõnele rohkem ja mõnele vähem. Mõni neist oli mulle konkreetselt liiga teinud või ebaõiglane olnud, mõni teine lihtsalt liiga vähe tunnustanud või teisi eelistanud. Lõpus jõudsin iga olulise inimese juures puhta armastuseni. Kui kõik etteheited olid kuuldavale toodud, suhe selle õpetaja või autoriteediga jälle puhas, ei jäänudki midagi muud öelda, kui „ma armastan Sind!“.

Kuidas saan ma armastada skeptikuid ning vabastava hingamise ja reiki eest hoiatajaid? Sest nende motiivid on ausad. Nad tahavad inimesi säästa ja kaitsta, kahjuks küll hirmutades ja „vääritiuskujaid“ häbistades. Tänu skeptikutele olen palju paremini läbi mõelnud ja järele kontrollinud kõik tervisetõed ja faktid, mida kursustel ja loengutel esitan ning teen selgelt vahet fakti ja arvamuse vahel. Mõnesse FB teadjate gruppi kuulumine on mind palju arendanud ja pakkunud uusi vaatenurki, vaatamata sellele, et nad ei luba seal minu valdkondi kuidagi teisiti esile tuua, kui vaid kriitilises võtmes. Tänu neile, kes süüdistavad esoteerikuid kõige võõramaise ja Eestiga üldse mitteseostuva eelistamises ja eri religioonide-filosoofiate elementide ajulagedas miksimises, juurte juurde jõudmata, õpetan oma reikikursustel märksa rohkem Maavalla teemasid ja olen paremas kontaktis maaenergiatega ja eestlaste tegeliku väega, kui enne selle grupi autoriteetide jagatuga tutvumist.

Dan Brulé kursuse hingamisseansid olid tavalisest pikemad ja vaheldusrikkamad. Vahetusid tempod, meeleolud ja saatemuusikad, valgus ja pimedus, muusika ja vaikus, hoogne hingamine ja pehme lõdvestumine, ja iga kord, kui arvasid, et nüüd on kõik ja oledki jõudnud nii kaugele, kui selle seansiga jõuda saab, algas uus tsükkel muusikat või pimedust või valgust, mis käivitas uue protsessi. Lõpuks jõudsin oma sisemaailmas täielikku üksolemisse – kõigi mu pere- ja töö- ja klientidegi probleemide lahendused sulandusid kokku, kõik inimesed Eestis ja maailmas tundsid ja aitasid mu kujutluspildis üksteist, tasule mõtlemata, miski ei olnud võimatu ja ma ise olin täiesti võitmatu 😊

Seansi järel oli keha nii lõdvestunud, et oli raskusi uuesti tarmukalt liigutama hakkamisega ja käivitus tugev puhastusprotsess.

Kursuslased viimasel päeval, lõpetamise eel. Dan paremalt esimene.

Ütlesin, et olen aeg-ajalt jõudnud erinevatel teraapiaseanssidel avardumiseni, pärast aga pingelise elu mõjul uuesti kokku tõmbunud. Dani kursuse suurim kasutegur oli aga see, et ta õpetas hingama vabastavalt iga päev. Keegi, kes just ashramis ei ela ja ainult enesetervendamisega ei tegele, ei suudaks mahutada oma päevakavasse 7 täispikka seanssi nädalas ja nii kogu aeg. Seda Dan vajalikuks ei pidanudki. Tema soovitas hingata iga päev 3×5 minutit, ehk lühidalt hommikul enne tegutsema asumist, keset päeva ja õhtul pärast tööpäeva lõppu (mitte enne uneaega, kui see võib teha liiga erguks 😊). Samuti hingata vähemalt üks ohketaoline pikk, sügav ja vabastav hingetõmme iga emotsiooni esilekerkimisel, iga elamuse korral, iga ehmatuse korral, iga kord, kui vajame toetust ja iga kord, kui tunneme midagi tavalisest erinevat. Kui seda regulaarselt teha, on väike hingamisprotsess kehas kogu aeg käimas ja eluenergia liikumas, iga kokkutõmbussoov lahendatakse juba eos! Ja kui ka päeva jooksul märkad, et avardumine on asendunud kokkutõmbumisega, hinga jälle 5 minutit vabastavalt!

Suur tänu, Dan!

Õpetan kursusel õpitut edasi 15. jaanuari hingamistehnikate tutvustusõhtul, 21.01 toetusega paarishingamisel, 22.01 hingamispäeval ning 22.01-2.04 10 kohtumisega hingamissarja “Tõelise väe vallapäästmine” kohtumistel. Oodatud on nii uued, mitte kunagi vabastavalt hinganud huvilised, kui kogenud hingajad – juurde õppida on palju 😊

Hingamisterapeut Reet Karro 

Reet on kvalifitseeritud Algallika Protsessi ja Hingamistöö terapeut aastast 2011, Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise kesktaseme praktik aastast 2017 ja Dan Brulé õpetatava Hingamistöö baastaseme praktik aastast 2017. Tema hingamisteraapia seansside kohta saab lugeda siit ja talle kirjutada aadressil [email protected]

Pin on PinterestShare on FacebookShare on Google+Share on TumblrTweet about this on TwitterShare on LinkedIn
Juugakoda

Juugakoja kinkekaart

Kui teate, et teie sõbrale või tuttavale teeks rõõmu nt hingamisteraapia, reiki või India peamassaaži seanss ja ta saab tulla teraapiale tööpäeval ja tööajal, võite tema jaoks tellida Juugakoja kinkekaardi. Kaardi peal võib olla summa 30-50-400 €, olenevalt teie võimalustest või konkreetne teraapia, nt India peamassaaž (vt näidist).

Kinkekaardi soovi korral võtke palun ühendust [email protected] või tel 56 49 27 69. Meile saab teha ülekandeid ja maksta sularahas kohapeal. Saadame kinkekaarte nii posti kui e-postiga

Pin on PinterestShare on FacebookShare on Google+Share on TumblrTweet about this on TwitterShare on LinkedIn
Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Hingamisteraapiaga lapseootele (10 hingamisseanssi)

Artikli lühikokkuvõte: Ühe kuuga vabamaks süütundest ja ärevusest, kahe kuuga oma naiseliku olemuse vastuvõtmise, armastuse ja igatsetud rasestumiseni

Hingamisteraapiasse pöördunud 30-tes aastates Naine, tantsija, koreograaf ja kunstiinimene oli alustanud 14-aastaselt balletitreeninguid väga karmi õpetaja käe all, olnud enda suhtes väga nõudlik, lõpetanud mitu kõrgkooli, pühendunud enese ja teiste arendamisele. Ta juhendas tantsurühmi kolmes linnas, mille vahel sõitmine omajagu aega võttis. Pingelise töö- ja esinemisgraafiku tõttu olid naisel maovalud ja ärevus, ta ei suutnud kõike seda nautida, mida ta oma ellu valinud oli. Ta oli olnud juba aastaid püsisuhtes endast vanema mehega ja unistanud pikalt lapsest, kuid polnud ikka veel emaks saanud, kogenud vaid üht raseduse katkemist. Uuringutel olid selgunud ainult tsüstilised munasarjad, kuid munajuhad olevat läbitavad. Ka mehel oli veel piisavalt elujõulisi seemnerakke, ehkki nende aktiivsus väheke langenud. Kõik füüsilised takistused lapse tuleku teelt olid justkui kõrvaldatud, millegipärast ei olnud teda veel tulnud.

Ehk olid nendeks Naise ja tema mehe erinevad tahtmised? Mehe ideaal oleks olnud naine, kes küll tegeleb loominguliste asjadega, kuid kodus, spetsiaalselt selleks ehitatud toas. Mees oli üldse pigem kodulemb ja ei tahtnud käia ka külas ja üritustel. Naine soovis kõike kogeda, käia etendustel ja üritustel, suhelda ja tunda end oma loomingut luues vabana. Mees, Naisest tunduvalt vanem, polnud täielikult üle saanud oma raskest lapsepõlvest ja esimesest abielust, mis jäi samuti lastetuks. Ka ta suhted oma päritolupere liikmetega ei olnud tal eriti head.

Või oli põhjuseks Naise hoiak naiseks olemise suhtes. Tema ema oleks tegelikult soovinud poega ja Nainegi tundis aeg-ajalt vastumeelsust oma naiselikkuse suhtes.

Juba enne teraapiasse tulekut oli Naine koostanud endale väga regulaarse une- ja söögiaegade plaani, süües viis korda päevas ja oli hakanud tegema endale punktimassaaži.

Esimese hingamisseansi eelsel vestlusel selgus, et Naine muretses oma ema pärast ja tundis end tema ees süüdi, et ei suutnud perefirmas piisavalt ema koormat enda peale võtta. Teiseks korraks oli süütunne ema ees õnneks asendunud mõttega „Ma ei saa elada tema eest.“ Samas muid süütundeid oli jäänud veel kuhjaga. Süütunne mehe ees nii sünnitamata laste kui pidevate ärakäimiste pärast – õpingud, treeningud, kontserdid. Süü suure koduaia riisumata lehtede pärast, ja kui ta oli jätnud ühele oma kõige kaugema tantsurühma treeningule sõitmata, et riisuda lehti, tundis ta end süüdi rühma ees, kelle treening tema tõttu ära jäi. Algallika meetodi põhiseisukoht on „Ma olen täiesti süütu, nagu vastsündinud laps. (Sest tegutsen alati oma parima äranägemise järgi.)“ See mõjus Naisele meeliavardavalt. Ta võttis oma hommikurituaalis lisaks punktimassaažile kasutusele ka 20 ühendatud hingetõmmet, mille ajal kordas Algallika afirmatsioone. Juba neljandaks kohtumiseks oli ta suutnud jõuda endas suurema sisemise rahuni.

Naisel tuli kohaneda koostööga suuremate seltskondadega. Varem oli ta kasutanud lindistatud muusikat, kuid ettevalmistataval kontserdil pidid tema soolotantsu saateks laval esinema väga head muusikud. See olukord oli tema jaoks uus ja hirmutav. Ta tundis hirmu, et ei suuda olla sama kõrgel tasemel. Terapeut pakkus integreerimiseks mõtte „Muutused on turvalised.“ Sellele reageeris kogu Naise keha, tekkis isegi kõhuvalu. Jalad läksid soojaks ja hakkasid surisema, tekkis tunne, et ta võib vastu võtta nii selle kui palju teisi muutusi oma ellu. Kontsert läks hästi, kuigi tantsunumber muusikutega esimesel korral ebaõnnestus … muusikute vea tõttu, ei löönud Naine araks, vaid tundis end kui vana rahu ise ja teisel korral õnnestus number täielikult. See oli tõeline muutus.

5. hingamiskorraks oli Naine hakanud tundma uhkust, et on naine ja ka suuremat kokkukuuluvustunnet oma mehega. Mees oli hakanud teda rohkem abistama. Nad olid koguni kahekesi muru niitnud – seekord oli mees teinud põhitöö ja jätnud Naisele vaid põõsaalused. Naisel õnnestus paremini kodu- ja tööelu ühitamine, vahepeal isegi puhkamine.

7. hingamiskorral tegime läbi hüvastijätu minevikusõbraga, mis aitab juhul, kui suhe on ennast ammendanud, otsad kokku sõlmida. Ja kui mitte, leida uusi toimimisviise. Naine justkui jättis hüvasti, jättis kõik vana seljataha, vaatas kogu selle suhte enda sees uuesti üle ja siis leidis uuesti üles kogu oma armastuse. Kõik tema sees hakkas surisema ja elama.

Kuigi sellele võimsale protsessile järgnes veel teisigi hingamisi, kahvatus mälestus neist Naise suure uudise kõrval. Tema unistus oli täitunud  – ta oli jäänud lapseootele. Hiljem kuupäevi üle arvestades selgus, et see pidi juhtuma vahetult 7. hingamise järel! Rasedus oli õnnelik, nüüdseks on lapsi juba kaks.

Kommenteerib hingamisterapeut Reet: olen väga tänulik sellele kliendile, kes avas mulle tundeliste, kuid ennast karmilt tagant sundivate tantsuinimeste maailma. Nagu selgus, saab tipptasemel treenida ja särada ka vähema karmuse ja sundimisega, pigem kiites ja tunnustades – see klient on olnud pärast teraapiat tantsus veelgi edukam. Tema lapseootele jäämine ei tulnud tühjalt kohalt. Klient oli selleks ajaks teinud iseendaga suure töö ja oli selleks sisemiselt valmis. Hingamisteraapia aitas tal hõlpsamini lõdvestuda ja saavutada endaga parem kooskõla. Mis mõjus hästi ka paarisuhtele. Sellise kooskõlas paari juurde too lapsuke lõpuks heameelega tuligi.

Kutsun teidki võtma hingamisteraapiat Juugakojas Tartus. Loe siit.

_ _ _  _ _  _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Avaldatud loo peategelase nõusolekul. Autor ©Reet Karro 2017. Viitamine ja linkimine lubatud tasuta veebides ja blogides allika ära näitamisega. Tervikuna või väljavõttena avaldamine ja kopeerimine lubatud ainult autori loal. Kontakt: [email protected]

Kujutised: Internet

Pin on PinterestShare on FacebookShare on Google+Share on TumblrTweet about this on TwitterShare on LinkedIn
Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood

Biodünaamilise hingamise üldseansi muljed

Teadsin, et minult küsitakse, mis traumaga soovin seansil tegeleda. Olles paar päeva enne seanssi üle elanud ühe piinliku kogemuse, mida eneselegi arusaamatult tohutult kahetsesin ja häbenesin, olin lõpuks mõistnud, et põhjus oli asjaolus, et mu ema ei armastanud mind lapsepõlves sellisena nagu ma olin. Olin pidevalt peitnud kõiki vähemmeeldivaid asju enda sisse ära ja arvanud, et sellisena, nagu ma olen, ma armastust ei vääri. Ütlesingi: “Trauma, mida soovin vabastada, on see, et ema mind ei armastanud.” Kohe tuli küsimus: “Kus sa seda kõige rohkem tunned?”
Rääkimine pole probleem. Saan juba aru, et kui probleemist ausalt ei räägi, siis on seda keeruline lahendada. Ma pole ju detektiivi vastuvõtul. Ent edasi läheb õudsaks. Reet paneb mingi mantralaulmise käima ja peab tantsima, et keha lõdvestada ja vabastada. La catastropha! Mina pean tantsima! Ja veel vabastavalt. Ma saan aru, et pingesse ajavalt. Reet ütleb, et ma ei pea ta liigutusi kordama ja hakkan ta liigutusi kordama, et kuidagigi algust teha. Ning mu enda suureks üllatuseks hakkab liikumine mu kehas voogama ning ma tantsingi eesmärgiga vabastada kehas energia voolamise blokeeringuid. Ma tantsin vabaks puusi, põlvi, hüppeliigeseid. Liigutan käsi, õlgu, randmeid, pead kaela otsas. Ja see on mõnus. Rütmiline mantra muusika imab endasse.
Reet sätib maha mati ning mina võin sellele heita. Pean hingama ning ta masseerib teatud punkte-paiku. Väga kuumaks läheb. Tunnen, kuidas selg higistab vastu matti. Tunnen ühel hetkel Reeda kuumasid käsi oma hüppeliigestel. Millal ta need sinna pani, ma ei märganud.
Ma ei tahagi püsti tõusta, kui seanss läbi on. Mul on hea ja kerge olla. kiiret pole, naudin olemist. Miks mitte teha seda siis pikutades. Joon mitu klaasi vett ning sätin end minema. Aitäh! Trauma on vabastatud, energia saab liikuda. Ütlesin Reedale, et vahepeal tundsin nälga. See oli mu jaoks üllatav, sest söök ei kuulu selles elus mu ihaldusobjektide top kolme. Reet ütleb sama, mida mujalgi kuulnud olen. Eluisu on söögiisu, järelikult hakkas eluenergia liikuma. Mul on autos paar kuivatatud viigimarja.

“Kõige enam kahjustabki tervist kaugenemine iseendast ja see on fakt! “, loen kuskilt. “Mida vähem olla kontaktis oma Tõelise Olemusega, seda keerulisem on eristada olulist ebaolulisest.” Ja toimub uskumatu. Ma olin olulise ja ebaolulise segamini ajanud. Et koguaeg midagi teha, kuhugi püüelda, millegini jõuda polnud sugugi mu enese soov. Minu seest tõusis üles teadmine, et mulle sobib lihtsalt õitseda. Minu elu kõige õnnelikumad aastad olid need, kui mu peamine probleem oli, kuidas meest täna üllatada. Ma õitsesin ja särasin ja kuhugi jõudmine polnud oluline. Või millegi tegemine. Mäletan, kuidas ma korduvalt istusin diivanil mehe kaisus ja mõtlesin, et istun siin juba mitmendat tundi ega teegi midagi. Ja siis rääkisin endale, et kullake, mida sa siis tahaksid teha selle asemel, mida sa terve elu igatsenud oled: olla koos kõigekallimaga. See oli tõsi. Minu seest ei tulnud ühtegi vastust sellest, mida ma rohkem teha tahaksin.

Ning teraapia järgselt tajusin eriti selgelt, miks ma enamike neist tegevustest, mida juba teinud olin, rohkem teha ei taha. Need polnud minu uksed. Mul oli olnud rõõm neid külastada, paljud olid mu hinge kosutavalt toitnud, kuid sellegipoolest olid need külaskäigud. Seal polnud minu kodu.

Kuid nüüd ma leidsin selle inimese, kes mind sellisena armastab: mina ise. Ma armastan sind kõigi su puudustega. Ka siis, kui ema sind ei armastanud. Ma respekteerin sind ka siis, kui sa käitud nii, et sul on hiljem selle pärast piinlik. Ma armastan sind üleni.

Mulle oli kogemus põnev ja olen nõus uuestigi tulema. Tegelesin oma ema-teemaga ka mujal (pereterapeut, konstellatsioon) ja tunnen end rohkem eneses kohal: luban teha endal enda valikuid, sõltumata päritolupere mustritest või eelistustest, ja julgen rääkida teemadel, kus enne oli piinlik, häbelik, ebamugav.

Pin on PinterestShare on FacebookShare on Google+Share on TumblrTweet about this on TwitterShare on LinkedIn
Hingamisteraapia klientide lood

Biodünaamilise hingamise kurgu-kaelaseansi märkmed

Olen üsna pikalt vabastava hingamisega tegelenud – hinganud grupis ja võtnud eraseansse, saan hakkama ka ilma toetuseta hingates. Biodünaamilisest hingamisest kuulda saades tekitas minus huvi just dünaamika pool, sest mul on olnud pikalt istuv töö ja tahan oma kehale pakkuda iga võimalikku ja võimatut liikumiskogemust. Trauma vabastamine mind eriti ei kõnetanud – olen elanud turvalist elu ja arvasin, et minul küll ühtki traumat vabastada ei ole.

Esimesest, sissejuhatavast seansist jäid head mälestused. Mulle meeldib, kui mu protsessi tähelepanelikult jälgitakse ja ei lasta mul ära kaduda, mida mul tihti ette tuleb. Samuti on minu maitse järgi hingata muusikaga ja mitte vaikuses, kogeda puudutusi ja füüsilist toetust, mitte see, et terapeut istub kõrval ja ainult jälgib mängu. Selle meetodi juures sobis mulle kõik – sissejuhatav tants, tugevad puudutused ja vajutused, mis energia valla päästsid, dünaamiline ja edasiviiv muusika, šamaani joiud plaadilt, elavad pillid, aura puhastus puhastava suitsuga ja aroomiteraapia. Lõpulõdvestuse ajal valdas mind puhas õndsus.

Teisena valisin kaela-kurgu vöö, kuna mul on juba lapsest saati olnud probleeme kurguvalu ja angiinidega, külmal ajal on hääl tihti ära ja vahest ka tükitunne kurgus. Samuti lootsin, et selle seansi ajal saab ikka lõdvestuda ja hingata, mitte silmi pööritada või käpuli keel suust väljas hingata, nagu silmade ja suu seansside ajal, mille võimalust mulle ka tutvustati. Tantsisime, kuraasikas muusika tegi tuju kohe heaks ja üht-teist hakkas juba liikuma. Ja pärast seda saingi pikali heita. Hakkasin ühendatult hingama, lõdvestumisele aitasid kaasa mu käte hõljutamine ja jalataldade masseerimine. Protsess läks käima, juba olid sõrmedes väikesed surinad.

Seejärel hakkas terapeut masseerima üht lihast mu kaelal ja palus mul iga väljahingamise ajal häälitseda, lugades esile tulla mistahes tundel või emotsioonil, mis on tulemas. Üritasin seda teha, ehkki see oli algul võõras, sest olen harjunud hingama hääletult. Kui olin natuke sundinud end häälitsema, hakkas hääl iseenesest tulema, see käis hingamisega kaasas ja ei olnud enam pingutav. Hääl oli väga kurb, kaeblik, ägav, mis ei läinud kokku mu senise elukogemusega. Mõned eriti iidsed ja šamanistlikud muusikapalad ning teraapiaruumis valitsev hämarus aitasid ka kaasa ja korraga ma tundsin, kuidas minu enda hääl on sild tänase päeva ja mineviku, isegi eelmiste elude vahel. See, kes läbi minu algul ägas, hiljem ulgus ja möirgas, ei olnud mina, vaid keegi mu eellane, võib-olla isegi terved põlvkonnad mu eellasi. Nende eluraskused ja nende kogetu tuli läbi minu pinnale ja ehk ka tervenes. Sellest tõdemusest hakkasid kõigepealt liikuma ja õhus tantsima mu jalad, natukese aja pärast ka käed. Selgroog hakkas vonklema ja väänlema, tehes nii usjaid kui põntsutavaid kui üles-alla hüplevaid liigutusi. Käed surisesid hullult ja tundus, et energia liikus kogu kehas nii võimsalt, nagu see veel kunagi liikunud ei ole.

Lõpulõdvestus oli veel mõnusam, kui eelmisel korral. Tundsin, kuidas püha puu suits puhastab mu aurast viimasegi stressi ja ebapuhtuse. Tuulekell liikus mu ümber, lauldes mulle tuulest ja päikesest. Muusika oli toetav, tekk soe ja mõnus. Andsin endale loa ära vajuda ja tegingi seda, tulles tagasi reaalsusesse puhanuna ja rõõmsana. See seanss tekitas minus huvi proovida ka teisi – mis kõik minust veel ülejäänud kuue korraga vabaneda võiks! Järgmisel korral igatahes pööritan silmi!

 

Pin on PinterestShare on FacebookShare on Google+Share on TumblrTweet about this on TwitterShare on LinkedIn
Raamatututvustused ja raamatutest ajendatud mõtted

Trauma vabastamisest Peter Levine’i järgi

Õpin lisaks omandatud Algallika Protsessi ja Hingamistöö 4-aastasele terapeudiõppele USAs tegutseva Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise Instituudi 2-aastasel väljaõppekoolitusel biodünaamilise hingamise ja trauma vabastamise terapeudiks. Üks kohustusliku kirjanduse teos on meil Peter A. Levine’i „Waking the Tiger: Healing Trauma: The Innate Capacity to Transform Overwhelming Experiences“, mida Eesti avalikest raamatukogudest leidub vaid Tallinna Linnaülikooli Akadeemilise Raamatukogu meditsiini- ja sporditeaduste saalis (vabandust, hetkel on see minu käes). Teiste kohustusliku kirjanduse teostega on veel keerulisem olukord, sest Eesti avalikes raamatukogudes neid ei ole. Kusjuures need on maailmas väga tunnustatud teosed, nt sama autori teine trauma vabastamise käsiraamat „In an Unspoken Voice“. Kas see tähendab, et trauma vabastamist Eestis eriti oluliseks ei peeta? Aitäh sellegi eest, et tiigri äratamise raamat on üheski raamatukogus olemas!

Minul õnnestus Levine’i tähtteos saada juuli lõpus ja see läbi lugeda augusti alguses. Levine on NASAs töötanud biomeditsiini ja meditsiinifüüsika doktor, kellel on doktorikraad ka psühholoogias. Ta on töötanud ja õpetanud Euroopa ja Ameerika valukliinikutes ja töötab praegugi ühes Colorado valurehabilitatsiooni keskuses.

Levine’i tippteose mõte on, et väga paljudele laastavalt mõjuvaid olukordi, kus üle elatud õnnetus, vapustus, surmaoht, inimrööv, terroriakt, operatsioon või isegi kergem meditsiiniline protseduur jätab inimesele jäädava psühholoogilise trauma, mis vähendab ta töövõimet, adekvaatsust või koguni elutahet, saaks ära hoida, kui algusest peale arvestataks inimaju keerukusega ja pärast traumat lubataks inimesel nautida toetust, turvalist puhkust ja ta saaks trauma toetavas seltskonnas välja elada, kuni jõutakse hoopiski võiduka tundeni: ma sain hakkama, ma tulin sellest välja!

Loomad elavad surmaohtu üle kogu aeg. Rohusööjad loomad on küll lõõgastunud, kuid mingi osa neist on erk ja pidevalt valvel, esimese hädaohumärgi puhul alustavad nad kiiret põgenemist. Kui kiskja peaks nad kätte saama, tekib saaklooma kehas elupäästev tardumus, mis ei lase tunda ära söödud saamise käigus valu. Aga võib ka juhtuda, et kiskja jätab surnuna tunduva tardunud saagi surnud ja väheahvatleva söögikraami pähe maha ja läheb edasi. Kui nii on juhtunud, hakkab saakloom kõigepealt ennast raputama ja tardumust endalt maha heitma, seejärel uuesti kiirelt jooksma, et tema kehas pidurdunud võitle-või-põgene refleks välja elatud saaks. Natukese aja pärast on ta jälle täiesti pingevaba, vähimagi märgita üle elatud traumast. Levine arvab, et inimesed jäävad loomadest erinevalt traumasse palju sagedamini kinni seetõttu, et neil on palju keerukam, 3-osaline aju. Aju primitiivsem, reflektoorne osa on ühine reptiilidega, nagu imetajatelgi. Limbiline, emotsionaalne aju on ühine imetajatega, kuid sellele lisaks on veel uusaju, meie ratsionaalne pool, kust traumat nii lihtne vabastada ei ole. Kuna aju ei koosne ainult ratsionaalsest poolest, vaid ka ülejäänud kahest ajust, jäävad ainult ratsionaalsel vestlusel põhinevad teraapiad vähetõhusaks ja mõnikord võivad hoopis traumat kinnistada või tekitada mälestusi asjadest, mida pole juhtunud (sest aju otsib kogetud valule ja ehmatusele põhjustajat ning põhjustaja korduval väljatoomisel ja olukorra üle rääkimisel muutub juba varasem korduv jutt ise tõendiks, et süüdlane oli just nimetatu).

Levine’i näidete järgi on üheks suureks, kuid vähetuntud traumade allikaks meditsiinilised protseduurid. Kuigi läbi viidud kõigi nõuete kohaselt ja sõbralike inimeste poolt, võivad need jätta jälje kogu eluks. Väikestele lastele kõik protseduurid, mida neile ei seletata ja mille otstarvet nad ise ei mõista. Täiskasvanutele eriti tuimestuse või üldnarkoosi all tehtavad lõikused ja manipulatsioonid. Kuigi mõistus ütleb, et kõik on korras, tahab alateadvus ära joosta kogu protseduuri aja ja see impulss jääb kehasse. Keha käsitleb laual lebajat igast küljest ümbritsevat operatsioonibrigaadi kui ründajaid, kellega võidelda või kelle eest ära joosta võimatu. Sellisel juhul jääb ainuke tee – minna tardumusse. Kahjuks jääb see tardumus tihti püsima ka pärast operatsiooni, mõnikord aastateks. Kuigi keha justkui funktsioneerib ja inimene tegutseb, on mingi osa temast tundetu ja liikumatu, mis tekitab ülejäänud osas segadust ja meeleheidet. Samuti võib protseduuri ajal alateadlikult kogetud hirm väljenduda ärevuse või paanikahoogudena veel aastategi pärast.

Levine’i järgi tuleks trauma üle elanut eriliselt toetada, tagada talle võimalus lamada, isegi kui seisund istumist või seismist võimaldaks ja temaga läbitud kogemusest rääkida nii, et ta saaks kontakti mitte ainult mälestuste ja mõtetega traumast, vaid ka selle ajal tekkinud emotsioonidega, mis tuleks välja elada, samuti elada kehaliselt välja kõik traumaeelsed ja -aegsed, tihti vastuolulised liikumisimpulsid. Levine toob küllaga näiteid, kus traumeeritud, tihti teiste jaoks ebaloogiliselt käituv inimene sellise teraapia järel jälle teotahteliseks ja adekvaatseks muutub. Tema nimetab oma teraapiameetodit somaatiliseks kogemiseks.

Biodünaamiline hingamine ja trauma vabastamine on somaatilisest kogemisest jõulisem ja kiirem. Meie paneme energia kehas liikuma dünaamilise meditatsiooni või ekstaatilise tantsuga ja hakkame seejärel koos kliendiga suure energiaga hingama, püüdes jälile jõuda võimalikule tardumusele tema kehas, transformeerida tardumus võitle-või-põgene refleksiks, aidata see välja elada ja lõpuks jõuda ekstaatilise lõõgastumiseni, kus kõik pinged ja liikumatus on välja elatud, jäänud on vaid sulnis energia lainetaoline liikumine kehas. Seansi lõpus võib inimene hakata rõõmsalt käte-jalgadega õhus tantsisklema, nagu imik, tulles sellest seisundist reaalsusesse energilisena ja kirgastunud mõtlemisega.

Kahjuks on meie meetod turvaline vaid üle 15-aastastele mitterasedatele täiesti tervetele ja ravimivabadele inimestele. Somaatiline kogemine sobib ka lastele ning krooniliste haiguste, kõrge vererõhu ja südamestimulaatorite puhul.

Aga Levine’i traumakäsitlusest on minugi töös palju abi. Tuleb noor naine, kes kurdab segaduse ja ärevuse üle. Miski ei tee enam rõõmu, on ainult tunne, et tahaks midagi muud, aga mida, ei tea. Pidevad peavalud, mäluraskused, aga ühtki haigust pole leitud. Aeg-ajalt läheb ärevus eriti hulluks, kuni paanikahoogudeni. On kirjutatud välja rahusteid, aga neid ei tahaks pidevalt võtta…. Kõik viitaks nagu üle elatud traumale, aga ühtki traumat ei meenu. Korraga hakkab ta rääkima mitmeid aastat tagasi tehtud ortopeedilisest operatsioonist (mida ta ise, ega ükski spetsialist pole praeguse meeleseisundiga seostanud). Opp oli narkoosi all, raske väljatulekuga ja suurte hirmuunenägudega vahetult pärast operatsiooni. Suurte valuvaigistidoosidega, mida ta veel nädalaid võttis, sest kannatas pikalt valude all. Kõik asetub oma kohale. Operatsiooniaeg kattub enam-vähem vaevuste alguse ajaga. Naise kehas on ikka veel üle elatud hirm ja tekkinud tardumus. Mõni ime, et ta kogeb ka segadust ja tunnet, et tahaks midagi muud. Õnneks on nüüd võimalik hingamisega kõiki neid ebameeldivaid tundeid vabastada.

Levine’i traumakäsitlusest on juba olnud abi ka mu isiklikus elus. Läksin ühel töise päeva hommikul Emajõe äärde jooksma, nagu mul suviti kombeks. Oli võrratu ilm, nautisin ühel paadislipil Sufi pöörlemist väikese jahutava ja aurat puhastava tuulega, joogat ja laiendavat tantsu. Hingasin üle hulga aja jõudu andva Wim Hofi hingamistehnika järgi. Tulin tagasi suure energiaga ja jooksin üsna kiiresti, mõtetes valmimist ootav Juugakoja uudiskiri, päevased teraapiaseansid ja õhtune hingamisõhtu. Ma ei olnud piisavalt kohal ja komistasin täie jooksukiiruse pealt asfaldist välja pressinud puujuure otsa. Tegin väikese õhulennu ja maandusin ühel põlvel, ühel küünarnukil, ühel peopesal, ühe labakäe küljel ja … lõual, kündes täie hooga asfalti. … Mind valdas uskumatus ja kõikjalt tunda andev valu

Mul ei ole sellist kukkumist olnud lapsepõlvest saadik, kui ma oma 7 aasta sünnipäeval ka mõlemad põlved asfaldile veriseks kukkusin, sest üks poiss lükkas mind. Aga kukkunud olen ma täpselt samas kohas Sõbra tänavas  Prisma lähistel veel, eelmine kord 2016. aasta esimestel minutitel, libedal jääl selili. Siis astusin kõps-kõps-kõps, pea kuklas, ahmimas sisse uue aasta esimesi lõhnu ja tuuli, imetlemas ilutulestikku. Ja mind tõmmati reaalsusesse! Suurem trauma jäi olemata tänu paksule talvemantlile. Ma ei tea, miks just selles kohas gravitatsioon nii tugevalt Maa külge tõmbab! Õnneks on mul tugevad kondid ja täielikult integreeritud Algallika Arhetüüpne Afirmatsioon “Mu keha on kaitstud, olenemata sellest, kuidas ma ennast seal tunnen” 😊 Nendel neljal kukkumisel, mis mul viimastel aastatel on olnud, on alati olnud tulemuseks valu ja vaev, sinikad ja marrastused, mitte kunagi aga luumurde või pikalt paranevaid vigastusi.

Kolmapäeva hommikul tundsin end üsna irreaalselt – äsja täie tervise juures, tantsimas laiendavat tantsu ja pool tundi hiljem verest tilkuvana EMO uksest sisse liipamas. Teadsin tänu oma tõlketöödele, et kohapeal toimub triaaž – patsientide sortimine vastavalt trauma eluohtlikkusele ja raskusastmele, kergete ja mitteohtlike traumadega võib oodata tunde. Võtsin endale lugemisvaraks kaasa sama Peter Levine’i raamatu ja jõudsingi uuesti läbi lugeda tema trauma (emotsionaalse) esmaabi peatüki.

Emotsionaalset esmaabi võib anda iga lähedane või sõber. Loomulikult on meditsiiniline esmaabi esikohal ja emotsionaalne esmaabi ei tohi seda takistada, küll aga on see heaks täienduseks. Traumat kogenul on tung õnnetusejärgselt püsti karata ja tegutsema hakata. Seda tuleb aga pidurdada, selle asemel paluda neil pärast traumat lamada, katta nad tekiga, olla nende juures, olla rõõmus, kui nad oma impulsse kehaliselt väljendavad (nt värisevad), lubada neil ennast ka emotsionaalselt maha laadida, paluda neil kirjeldada oma tundeid ja aistinguid (nt adrenaliinitulv, külma- või kuumahood, tuimus jne). Pärast traumat tuleks traumat kogenul kindlasti kaks päeva töölt puududa, veeta see aeg puhates ja oma kehalisi impulsse välja elades (nt värisedes, judisedes või tõmmeldes). Samal ajal võivad pinnale tulla ka emotsioonid, nt viha, raev, hirm, lein jne. Mille välja elamist tuleb julgustada. Võib juhtuda, et inimene ei saa traumast korralikult rääkidagi, sest ta süda hakkab taguma, ta kattub higiga või hakkab hingeldama. See näitab, et üle elatu tekitab temas tugevaid tundeid, tuleks leebelt küsida ja paluda tal kirjeldada nii tundeid kui nende väljendumist. Üle elatust tuleks rääkida väikeste ajavahemike järel nii palju, kuni see enam emotsioone ja kehalisi reaktsioone ei tekita, säilitades kogu aeg mõistvus ja toetus.

Otsustasin olla vähemalt ise endale toeks ja puhata niipalju kui võimalik. Ja võtta vastu toetust.

Arst oli imestunud, et selliste vigastuste juures ei olnud mul ühtki luumurdu, kuid ilmselt just seetõttu, et mu raskus jaotus võrdselt erinevate toetuspunktide vahel, ju oli lõugki selleks vajalik. Oleks ma vaid ühe jäseme maha pannud, oleks murdunud see.

Elasin üle valusa nädala, kus lõug, põlv ja küünarnükk tegid valu, eriti põlv iga painutamise ja sirutamise juures. Tundsin end kui kodu külge aheldatuna, sest tumelilla ja koorikutes lõuaga ja iga liigutuse juures valutegeva põlvega suverõõme eriti nautida ei saa ja kodunt välja ei kipu! Õnneks oli mul tänu alanud puhkusele võimalik olla rohkem endaga, hingata ja lugeda. Arvan, et minu kehasse see trauma küll midagi varjatut ei jätnud, sest olin oma tunnetega kontaktis, oigasin ja ägasin, kui valus oli, rääkisin üle elatust lähedastele ja hingasin Dan Brulé uue hingamisraamatu harjutuste järgi.

Kui aga järgmisel korral minu või mõne mu lähedasega midagi peaks juhtuma, rakendan kohe Peter Levine’i trauma emotsionaalset esmaabi.

Aitäh!

_ _ _

© Hingamisterapeut Reet Karro 2017. Lubatud avaldada tasuta veebides, lisades lingi sellele postitusele.

Pin on PinterestShare on FacebookShare on Google+Share on TumblrTweet about this on TwitterShare on LinkedIn
Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Hingamisteraapia aitas bipolaarse häirega naist

Artikli lühikokkuvõte: Nelja kuuga sügavast depressioonist lahti, kuue kuuga bipolaarne häire kontrolli alla ja eluhoiak elujaatavamaks

40-le liginev Naine, disaini- ja meelelahutusvaldkonna väikeettevõtja tuli hingamisteraapiasse hilissügisel, kui paljudel madalseis. Tema olukord oli veelgi keerulisem, tal oli diagnoositud 9 aastat tagasi bipolaarne häire, mis väljendus kevadel ja suvel kontrollimatu, suure energiaga tegutsemisena, kui ta võttis tagajärgedele mõtlemata ette pööraseid asju, ja sügisel täieliku äravajumisena, kus energia kadus ja ettevõetud riskantsete sammude tagajärjed tekitasid probleeme ja kahetsust. Rohkem kui aeg-ajalt ette tulevad maaniaepisoodid, häiris elu juba mitu aastat kestnud rõhutus ja kurvameelsus. Ei saaks öelda, et Naine ei olnud midagi ette võtnud. Ta oli käinud peaaegu 9 aastat 2-3 korda kuus kognitiiv-käitumuslikus teraapias ja võtnud korralikult raviskeemide järgi ettekirjutatud ravimeid. Vaatamata kõigele oli sel sügisel lisandunud uus diagnoos – sügav depressioon ning tööalane ja isiklikus elus läbipõlemine.

Hingamisterapeudi poole oskas Naine pöörduda tänu ammusele kogemusele ühe terapeudiga, ühe hingamiskursuse läbi tegemisele ja viimase aja vaimsetele otsingutele – ta oli lugenud eneseabiraamatuid ja surfanud internetis, otsides lahendusi. Erilise tõuke oli ta saanud hiljutisest raviskeemi muutusest ja uute ravimite talumatutest kõrvalmõjudest, mille tõttu ta mõistis, et ta ei saa ainult ravimitele ja ravimikesksele psühhoteraapiale toetuda. Tutvustavas kirjas kaebas Naine, et tema sees pole rõõmu ja usk teraapiasse ning ravimitesse on kadunud ja iseendasse samuti. Tema mõtteid täitis keeruline lapsepõlv ja traagiline noorus, elu esimese kallima ootamatu surm 17-aastaselt, kõikvõimalikud läbikukkumised ja süüdistused nii enda kui teiste poolt. Oli mitmete seniste sõpradega kapitaalselt tülli läinud ja suhtlemise lõpetanud.

Meelelahutusmaailmas kulusid tema suur energia ja sära väga ära. Samas tuli seal ette ka rohkem intriige, kirglikke konflikte, altvedamisi ja pettusi kui mujal. Kui Naine oli parasjagu kõrglainel, suutis ta kõigest üle olla, koostööpartneritele ja klientidelegi energiat anda ja teisigi haiget saanuid lohutada. Madalseisus solvus ta iga väiksemagi märkuse peale ja käitus oma madala energiataseme tõttu ise tihti altvedaja ja kokkulepete rikkujana, pärast selle pärast põdedes.

Samuti oli tal olnud suur ebakõla senise sõbranna ja firma kaasosanikuga ning ka tema perekonnaga. Naine oli osanikule tema osa välja maksnud, kuid palju firma varandust oli endiselt tolle käes ja ta kasutas seniseid koostöösuhteid Naise vastu mängimiseks, Naisele tol hetkel väga haiget tehes ja materiaalset kahju valmistades.

Firma oli Naise heitlikkuse pärast kannatanud – puudusid koduleht, hinnakiri, laoarvestus, reeglid ja isegi tegevusplaan. Aeg-ajalt unustas ta ära kokkulepitud kohtumisi või ei olnud üritust juhtides oma seisundi pärast tasemel. Samas ei usaldanud ta oma kaastöötajaid piisavalt, et osa ülesandeid neile delegeerida, üritas ise kõik ära teha, kuid ei suutnud. Mõnikord polnud firmal vajalikul kuupäeval raha maksude maksmiseks, kuigi neile teenuste eest maksta soovivad kliendid olid olemas, sest lepingud olid sõlmimata ja arved esitamata.

Naisel oli mees ja kaks teismelist last, maja ja kutsikas – paljugi, mille nimel elada. Peresuhted olid Naise elus väga olulised, kuid heitlikud. Naisel oli olnud abikaasa teadmata kaks kirglikku armumist, millest üks lõppes suure skandaaliga. Mees oli tema kõrval vastu pidanud, kuid ägestus kergesti ning polnud tema jaoks piisavalt õrn ja tähelepanelik. Lastel oli emast kahju, kui sel raske periood oli, kuid koolis tuli eriti ühel neist ette konflikte ja probleeme. Naine tunnetas, et õpetajad ja lastega tegelejad ei mõista selliste laste probleeme, kel on kodus ebastabiilne vanem, vastutus halva käitumise eest pannakse lapsele, kuigi tegelikult on asi selles, et tema elus puudub stabiilsus ja pidev vanemlik hool. Naine tundis, et selliste juhtumite korral tuleks toetada nii last kui vanemat paralleelselt.

***

Kõige olulisem muutus oli suhtumine bipolaarse häiresse. Kui varem pidas Naine seda oma elu määravaks raskeks haiguseks, siis hingamisterapeudilt kuulis ta, et kõik psühhiaatrilised diagnoosid on vaieldavad ja igaühe häire võib olla erinev. Oma kõrg- ja madalseisudega tuleb muidugi arvestada, aga enesekontroll ja eneseregulatsioon on täiesti saavutatav ka ilma ravimiteta (mis ei tähenda, et ravimitest tuleks päevapealt loobuda – vastupidi, doose tuleb vähendada järkjärguliselt ja sujuvalt, vastavalt toimetulekuvõime tõusule). Loodususku psühhiaatridki ravivad bipolaarset häiret psühhoteraapia, täisväärtusliku toidu, küllaldase une, piisava liikumise, eriti jooga ja korrapärase päevarütmiga. Kõige olulisem on ennast jälgida ja võimalikku meelolumuutuse korral vastavalt toetada. Mõte, et tal on pigem eripära kui raske krooniline psühhiaatriline haigus, andis Naisele eneseusu tagasi. Naisele meeldis, et hingamisterapeut ei võtnud teda kui diagnoosiga inimest, ei andnud ka hinnanguid ja usaldas tema enese toimetulekuvõimet.

Esialgu valiti hingamisteraapiaks mudel, kus hingamiseelse tunni jooksul töötati Algallika Protsessi ja Hingamistöö küsimustikega, kuid hingati suure energiaga inimesele kohaselt Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise meetodil. Juba esimesel hingamisel tundis Naine tugevat surinat kätes ja jalgades, pärast hingamist aga voolavust ja lõdvestumise tunnet. Ta tunnetas teadlikult oma energia liikumist kehas. Välisreis, mille mõte enne ärevust oli tekitanud, möödus kenasti ja vahejuhtumiteta.

Ta hakkas käima hingamisterapeudi juures üsna regulaarselt 1-2 nädala järel. Esimese kuu järel saavutati esimene „töövõit“ – Naine unustas kahel järjestikusel päeval antidepressante võtta ja jõi teisel päeval pokaali veini pooleks veega. Selle tulemusel tunnetas ta meeleolu kõrgenemist, varem oleks kindlasti tekkinud maania episood. Kuid ebaadekvaatse tegutsemise asemel suutis ta oma mõtetesse kriitiliselt suhtuda, sügavalt hingata ja endale rahu sisendada. Ja see õnnestus ebaadekvaatse käitumise tekkimiseta! Samuti hakkasid positiivselt muutuma ta suhted. Ta suutis tunda siirast rõõmu kolleegide ja konkurentide töövõitudest ja sõprade õnnestumistest. Iga päevaga suurenes elutahe, usk, et on võimalik elada ilma tablettideta, puntrad lahti sõlmida, asjad ära lahendada ja saavutada tasakõla.

Talve liginedes hakati ka hingama Algallika meetodil, mis vähem energiat nõudis. Nüüd olid Naise taotlusteks eneseusaldus, usalduslikum suhe iseendaga. Ta õppis lubama endast läbi voolata oma negatiivsetel emotsioonidel, nendega võitlemata ja neid alla surumata. Tema toitumine muutus tervislikumaks, mõtted positiivsemaks, kaal langes 6 kg. Ta hakkas hingama ka õhtuti enne magama jäämist. Erinevalt varasemast tekkis tunne, et suur puzzle on paigas, ainult üksikud tükid veel paigast ära. Tema meeski muutus armastavamaks ja hoolivamaks, suhe nauditavamaks.

Hingamisteraapias lahendati ära ja lõpetati ka mõttetasandil üks Naise kõrvalsuhetest, peaaegu kaks aastat kestnud armulugu temast noorema mehega, kellega tekkis usaldus ja mõistmine, kuid kel endal olid keerulised suhted oma armukadeda naise ja lastega ja kellel tegelikult ei olnud Naisele midagi püsikindlat pakkuda. Suhe oli lõppenud paljastamise ja skandaaliga, Naist piinas kõige rohkem see, et ta ei olnud saanud teiselt andeks paluda. Teraapias tuli esile tänutunne tolle mehe suhtes, et see mees oli äratanud Naises kõik, mis ta enda abielus uinunud oli ja oma mehe suhtes, et ta on ikka Naise kõrvale jäänud. Tekkis lõpetatuse tunne ja valmidus lahti lasta.

Jõulupuhkuse ajal katsetas naine omal algatusel unerohtudest ja antidepressantidest loobumist, kuid kukkus läbi – uni ei tulnudki peale ja ootamatult üles ärganud lapsepõlvemälestused tekitasid kontrollimatuid nutuhooge. Ta otsustas esialgu harjunud doosidega jätkata, ravimitest loobuda mikrogramm haaval järgmisel rahulikumal perioodil.

Jaanuari keskpaigast märtsi keskpaigani oli teraapias käimises pikem vahe, mille üks põhjus oli Naise pikk reis eksootilisse riiki, koos mehe ja mitme tuttava abielupaariga. Reisil avastas Naine, et on muutunud ja kõik, mis talle oli varasematel reisidel lõbu pakkunud, talle enam ei meeldigi. Šoppamine ja trimpamine polnud enam ahvatlevad. Ta tegi reisilgi hommikuti joogat ja jätkas hingamispraktikaid. Reisipinged tekitasid aeg-ajalt paanikat ja ärevust, ka kurbust oli veel tunda, eriti mõeldes oma lastele. Maaniat ei tekkinud aga kordagi.

Tagasi tulles hakkas Naine tegutsema. Firma sai endale logo ja kodulehe, seati sisse laoarvestus ja sõlmiti suveks töökokkuleppeid. Tekkis rohkem neid, kellele oma seniseid ülesandeid delegeerida.

Varakevadel oli Naises veel hirmu uue sügise ees – äkki langeb siis jälle tuju ja energiatase? Hingati seda hirmu vähemaks. Teine asi, millega tegeleti, oli ähmane teadmine, et kõik suhtuvad Naisesse halvasti ja räägivad teda taga. Hingamisterapeut palus sellesse suhtuda kui hüpoteesi ja mitte tõsiasja, seni kui halba suhtumist selgesõnaliselt ei väljendata.

Lisaks hingamisteraapiale luges Naine eneseabi raamatuid, võttis nõelravi, käis koos mehega teadliku muutuse kursusel ja õppis TFT-d (koputamist). Uueks eesmärgiks seadis ta elu ilma suurte energiakõikumisteta, maania ja depressioonita. Sisemise tasakaalu hoidmise läbi kevade, suve ja sügise.

Kevadel muutus Naine väga tähelepanelikuks enesejälgijaks. Tihti jättis ta teraapiaseansi ära, kui tundis, et pole võimeline enne ja pärast tund aega järjest autot juhtima. Ta suutis jääda keskmesse ka rasketes olukordades ja kriitiliseks liigse eufooria suhtes. Naine märkas kohe, kui ta enam ei kontrollinud oma tuju, energiataset ja häält ning hakkas ennast selles olukorras rohkem toetama. Tavapärane kevadine maania jäi tulemata, kuigi ta oli mõneks ajaks loobunud kognitiiv-käitumuslikus teraapias käimisest.

Naine hakkas orienteeruma rohkem sisemisele kui välisele, elama rohkem sissepoole kui väljapoole. Ta võttis üle terapeutilise suhtumise inimestesse ja hakkas nägema neid ainult heast küljest. Ta jälgis väga rangelt oma päevarežiimi ja tegi kõik, et kindlustada endale piisav uneaeg. Alkohol kadus tema elust täielikult – lihtsalt ei maitsenud enam. Ta hakkas hommikuti rõõmuga ärkama, seejärel mõnuga oma hommikupraktikaid tegema ja põnevustundega tööle ruttama – mis siis tänane päev toob? Õhtuti pidas ta tänupäevikut, mida ei jätnud kunagi vahele ja mis järjest uut inspiratsiooni andis. Eriti tänulik oli ta oma pereliikmetele ja lähedastele, kelle toetust ta tugevalt tunnetas.

Võimaliku või algava konflikti korral ta enam ei sukeldunud neisse osalejana, vaid säilitas täiskasvanu ja vaatleja rolli ja palus ka teisel osapoolel seda säilitada. Kui keegi pingeolukorras solvus, ütles Naine: „Meil ei ole praegu aega solvumiseks. Tuleb leida lahendus!“. Ja see töötas. Samuti oli hästi mõjunud toitumise muutus, ilma kõhukinnisuseta oli energiataset hoopis kergem reguleerida.

Kunagisest kurbi ja elus läbikukkumise mõtteid mõlgutavast raske puudega isiku staatusega leppinud puuduliku töövõimega inimesest oli saanud edukas toimetuleja ja rõõmus tegutseja, hea enesereguleerija, teistegi aitaja ja toetaja.

See oli Naise elus üle aastate esimene kevad ilma maaniata. Vaatame, milliseks kujuneb sügis ja kaamose aeg, kas õnnestub läbida see ilma depressioonita? Edu Naisele!

Üks kohti, kus saab võtta hingamisteraapiat on Juugakoda Tartus. Loe siit.

_ _ _  _ _  _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Avaldatud loo peategelase nõusolekul. Autor ©Reet Karro 2017. Viitamine ja linkimine lubatud tasuta veebides ja blogides allika ära näitamisega. Tervikuna või väljavõttena avaldamine ja kopeerimine lubatud ainult autori loal. Kontakt: [email protected]

Tänu kujutise eest: https://www.linkedin.com/pulse/rebirthing-breathwork-way-beyond-limitations-katia-boustani

Pin on PinterestShare on FacebookShare on Google+Share on TumblrTweet about this on TwitterShare on LinkedIn
Juugakoda

Juugakoja avatseremoonia 16. juunil 2017

Juugakoda on väike koolituste ja teraapiate pakkumiseks mõeldud keskus Tartus, Karlovas, kus tegutseb teraapiakeskus ja Tartu JK Energiakool. Siin käivad enesearenguteel, valgustumisele ja tervenemisele pürgivad inimesed, kes ongi Juugakoja suurim väärtus. Enamasti tekib meie gruppides tugev sünergia ja üritustel meie seintest väljaspoole ulatuv ühisenergia.

Juugakoja tegija ja hing on hingamisterapeut, reiki meister-õpetaja, valgustöö tegija ja muutuste looja Reet Karro.

Juugakoda avati reede, 16. juuni õhtul, kui toimus Juugakoja sissehingamine, sissemediteerimine, sisse õnnistamine, sisselaulmine ja sissetantsimine.

Tehti läbi:

– lindi läbilõikamine

– Juugakoja õnnistamine reikiga pühitsetud ja Toomemäelt toodud maakivide peal seisnud Emajõe veega

– tantsuimprovisatsioon

– meditatsioon Reeda juhendamisel

– hingamissessioon ühe väelise reikipraktiku toetusel

– ühislaulmine

Lisaks maiustati murelite, maasikate, trühvlite, ökošokolaadi ja muu hea ja paremaga ning löödi kokku klaasid Eestimaise maheda alkovaba astelpajulimonaadiga.

Tuju oli hea ja seltskond suurepärane.

Täname Juugakojale oma tulekuga kingituse tegijaid ja soovime kõigile meile head õnne!

Pin on PinterestShare on FacebookShare on Google+Share on TumblrTweet about this on TwitterShare on LinkedIn
Juugakoda

Juugakoja sünd

Tartus juba 2010. aasta lõpust terapeudi ja koolitajana tegutsenud Reet Karro tegutses esimesed aastad riskivabalt väikestes ruumides, nimetades oma teraapiategevuse katusettevõtet Hingamisstuudioks ja reikikoolituste katusettevõtet Tartu Reiki Kooliks. Nende kuue aasta jooksul käis tema juures väga erinevate probleemidega kliente, kellest paljud said leevendust stressile, ärevusele, madalale enesehinnangule, depressioonile, mõned isegi raskematele häiretele ja haigustele. Tema reikikoolitused ei andnud ainult ettevalmistust endale ja teistele reiki vahendamiseks, vaid oli paljude jaoks elumuutev kogemus, võimalus oma hoiakute ümberhindamiseks, kasvamiseks ja võimestumiseks. 2016. aasta lõpus otsustas Reet lõpuks oma tegevust laiendada, riskida ja investeerida, et luua senisest suurem ja kvaliteetsem keskus, kus tahaksid oma üritusi korraldada ka teised tegijad. Suuremad ruumid olid olemas samas Karlova Ärimajas, majahaldur nõustus need omal kulul ümber ehitama ja remontima.

Esialgu olid ruumid räämas ja kauasest seismisest tolmused ja õnnetud.

Ümberehituse plaani aitas läbi mõelda ehitusettevõtja Tiina Ilus. Otsustati jätta esikuseinad alles, muud väiksed boksid lammutada, et tekiks 30 m2 meditatsiooni-, hingamis-, koolitussaal ning jätta keskuse lõppu väike teraapiaruum ja köök.

Ehitajad olid südamega asja juures, see ei olnud neile suvaline objekt, vaid ruum, kus inimesed peaksid tundma end hästi. Remont valmis juba 16. jaanuariks. Esialgu olid ruumid remonditud, kuid lagedad. Edsasised kuud kulusid nende sisustamiseks, keskuse kontseptsiooni läbimõtlemiseks ja uue keha loomiseks. Aega lisasid ka mõned esile tulnud ehitusvead, millele jälile saamine ja korda tegemine nõudis üksjagu nuputamist ja tegutsemist.

Vaatamata sellele, et uus keha ja uue nimega keskus olid välja kuulutamata, toimus uutes ruumides kogu aeg vana nime all tegevus, hingamisõhtud, reikikoolitused ja teraapiaseansid. Nauditi avarust, valgusküllasust ja ilusaid vaateid.

Nüüd, juuni algul, on keskus sisustatud ja sai lõpuks valmis uus juriidiline keha, mis on OÜ Juugakoda, uue keskuse nimi on samuti Juugakoda. Miks Juugakoda? Mida juuga tähendab, kas see tuleb sõnast “jooga”? Ei, see tuleneb sanskritikeelsest sõnast “yuga” ehk ajastu. Juugakoda on uue ajastu koda. Kellele aga ei meeldi sanskriti keelest laenamine, võib mõista sõna “JUUGA” hoopiski tähtlühendina, kus J tähistab jätkusuutlikku, UU uut ajastut, GA koosloomist ja A ahhaa-elamusi. Loe kogu tähendusvälja siit. Koda on aga lihtsalt poeetiline ja algupärane sõna kodu kohta. Juugakoda on ka Juuga kodu

OÜ Juugakoda põhitegevusalaks on planeeritud muu koolitus, lisategevusaladeks muud tervishoiualad ja massaaž. Koolitustegevus koondatakse Tartu JK Energiakooli alla ning teraapiategevuse ja massaaži katusettevõtteks saab Juuga Teraapiakeskus. Juugakoda jätkab Hingamisstuudio ühiskondlikku algatust, keskkonnahoidliku mõtteviisi, terviklikkusele suunatud tervisekäsitluse ja ühiskondliku muutuse esilekerkimist kajastavate uudiskirjade välja andmist.

Loodame, et piduliku avamise ootuses Juugakoja avastab rohkemgi inimesi, kui seni. Olete oodatud!

Pin on PinterestShare on FacebookShare on Google+Share on TumblrTweet about this on TwitterShare on LinkedIn