Biodünaamilise hingamise klientide lood, Terapeudi kogemused

Teraapialugu “Puuk”

Milline vägi peitub sõnas “puuk”! Kui korrata seda madal häälel, poolsosinal, mõjub see loitsuna ja muudab tajutavaks iidsed ajad, tumedad laaned ja igipõlised rituaalid. Puuk on seotud metsaga nii tihedalt, et isegi ta nimi on tuletatud igipõlisest läänemeresoome keelte ühisest omasõnast sõnast “puu”!

Puugid on viimasel ajal plahvatuslikult paljunenud, see näitab, et mets tahab meile midagi öelda. Kes mõistab seda keelt? Kes mõistab, mida?

Mu teisipäeva hommik algas ehmatusega. Silitasin end üleni ja tundsin sabajuure lähedal terava otsaga mügerikku. Peegliga vaadates nägin mügerikust midagi musta välja tolgendamas. Mõistsin, et see on puuk. Ta oli minu sees sügavamal, kui ükski eelmine oli iial tunginud…

Nii väga igatses ta mu tukslevat, helepunast, eriti hapnikurikast verd! Hapnikurikast, sest ma hingan vabalt ja tegelen palju oma hingamisega. Nii väga igatses ta mu helepunast verd, et sööstis ennastunustavalt mu pehme ihu sisse, isegi mõtlemata, kas ta ise saab hingata, kui ta ennast täies ulatuses sisse puurinud on! Nii väga igatses ta mu magusat, armastavat verd, et ei kartnud tagajärgi – mis siis, kui ma avastan ta ja eemaldan ja ta kaotab selle käigus oma elu … Ja jääb realiseerimata tema programm, ilmale toomata tema lapsed ja jätkamata tema sugu. Et minu programm saaks realiseeruda …

Kuna puugi sisseimemise koht oli selline, kuhu ise hästi ligi ei saa ja ei olnud näha ka keha, millest kinni haarata, läksin EMOsse. Minu üllatuseks ei olnud seekord mingit triaaži, mingit ootamist. Sain kohe sisse, kohe rääkida oma puugiloo, kohe protseduurilauale. Ja seal võeti välja puuk koos pea ja suurema osa kehaga, aga ühte osakest ei saadud kätte. Liiga sügavale oli pugenud see mu kuumavasse ihhu, liiga tugevasti liitunud mu enda kudedega. See (nimetagem teda jalaks, ehkki see võis olla ka jalalüli, tundel või mõni muu kehaosa) jääb nüüd minusse ja saab lahutamatuks osaks minust! Mis meenutab mulle maad ja metsa kogu aeg. Minu keha on muutunud veel elurikkamaks! Aitäh!

EMOs kohtusin sõbralike ja hoolivate inimestega. Tunnetasin nende hoiakust ja häälest, et nad hoolivad tõeliselt. Nad andsid mulle kaasa lehe entsefaliidi ja borellioosi tunnustega, mille suhtes soovitasid mul ennast jälgida. See leht on koostatud väga rahustavalt. Kui nad oleksid soovitanud lugeda Vikipeediat, oleksin avastanud, et mul võib veel välja lüüa erlihhioos, babesioos, puugihalvatus, tulareemia ja Q-palavik. Tegelikult ei pelga ma ühtki tõbe. Mu immuunsus on tugev ja rikkumata.

Sellele vaatamata märkasin endal parasjagu üle elatava trauma tunnuseid. Mul olid külmavärinad, mu keha värises ja tunnetasin end muutunud seisundis, kus aeg ei liigu nii nagu tavaliselt, tähelepanu on ainult endal ja ainult üleelatul ja kuigi päev on planeeritud, tead, mida oleks vaja teha, libiseb kõik muu tagaplaanile ja oled kogu tähelepanuga enda seisundi ja enda toetamise juures. Võtsin sisse paar toidulisandit, panin mängima Vendade Johansonide plaadi, heitsin pikali ning hakkasin vabastavalt ja biodünaamiliselt hingama, liikuma ja nutma, mitte kusagile ära lennates, vaid täiesti kohal, enda juures olles. Avastasin nii palju uusi nüansse Jaagu luules ja nende kõigi häältes, tunnetasin veel selgemalt igavikulist mõõdet, tugevat sidet esivanemate ja ajalooga, nais- ja meespooluseid. Olin enda juures ka siis, kui uinusin.

Pärast paaritunnist uinakut ärgates oli mu seisund palju parem. Kõik oli asetunud oma kohale, puuk omaks võetud ning puugihammustuse ja puugi kirurgilise eemaldamise trauma läbi töötatud. Aitäh!

Aitäh, Maaema, et saatsid mulle puugi! Meeldetuletaja, et olen osake Sinust ja maast, osake metsast ja elusloodusest. Meelespea, mis ei luba mul taas muutuda mugavaks ja ükskõikseks, väheliikuvaks ja kinniseks, vaid tõmbab mu kodust välja ja saadab metsa, niidule, looduse eest seisma ja inimestega suhtlema. Julgustaja, mis annab mulle piltlikult käe, kui verest välja löön või enne inimeste ette astumist ujedalt põen. Mina ja puuk ja Maaema ja puud ja mets, me oleme nüüd üks. Ja see on hea! Aitäh!

**********

Teraapialoo autor Reet Karro on hingamisterapeut ja holistiline metsakaitsja. Lugu võib jagada täies mahus ja allika nimetamisega.

3. septembril 2020

Loo Facebooki sein


Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Naeratava maskiga, palavikuga närvipinget reguleerima kippunud nooremapoolne naine muutus biodünaamilise hingamise kuuriga vahetumaks ja rahulikumaks

See nooremapoolne naisterahvas oli kaitsnud magistrikraadi ja töötas üldiselt meeste pärusmaaks peetavas valdkonnas, kus pidi oma asjatundlikkust ja tõsiseltvõetavust igal sammul tõestama. Kõik inimesed pidasid teda vastutustundlikuks ja igas asjas kompetentseks, isegi ta vanemad suunasid kõik oma nõuküsimised ja abipalved talle, kuigi neil oli veel lapsi. Võib-olla need olidki põhjused, miks ta oli muutunud nii enda kui teiste suhtes ülinõudlikuks, kontrollivaks ja enesekriitiliseks. Kaks aastat tagasi elas ta üle emotsionaalselt keerulise lahutuse, millega kaasnes reedetuse tunne, reetjaks nii eksabikaasa kui endine kõige parem sõbranna. Lahutus oli tekitanud väga negatiivseid tundeid, mida Naine ei lubanud endal väljendada, sest kartis kahjustada oma lapsi, kes elasid vaheldumisi tema ja eksabikaasa juures.

Viimasel ajal, pärast pool aasta tagasi põetud grippi, oli teda hakanud kimbutama pidevalt tõusev väike palavik, mis oli hea indikaator, näitamaks päeva pingutavust ja stressirohkust – mida pingelisem päev, seda kõrgem kehatemperatuur. Peas ketrasid minevikusündmustele keskenduvad mõtted, mis kippusid olema negatiivsed ja eitavad. Lisaks sellele kannatas ta pingepeavalude all, kahtlustati ka migreeni. Pinges olles tõmbas ta ülakõhu ja õlad krampi ning lakkas hingamast. Ta oli olnud kunagi pidev trenniskäija, kuid hoidunud treenimisest pärast palavike algust. Nüüd oli ta jõudnud nii kaugele, et juba hingeldas kiiremini trepil käies.

Juugakotta tuli ta hingamisteraapia sooviga, olles otsustanud Algallika hingamise kasuks. Esimesel korral tehti läbi diagnostiline küsimustik ja esimene vabastava hingamise seanss. Naise kehas liikus päris palju energiat, ta tunnetas eriti suurt energialiikumist neerudest vaagnani, sääremarjades ja peopesa välisäärtes.

Juba pärast esimest seanssi märkas klient, et on muutunud süveneda soovivamaks, teda hakkas väsitama small talk ja tühjast tähjast lobisemine. Talle hakkas tunduma, et ta polegi vahepeal oma elus kohal olnud, see tegi kurvaks. Ta hakkas rohkem hindama oma ressurssi – aega, lõpetas tühja-tähjaga tegelemise ja oli selle üle rõõmus. Kontrollivus hakkas tasapisi vähenema, kord tabas ta end isegi kodus omaette tantsimiselt, mida polnud ammu teinud.

Kuna esimesel seansil liikus Naises nii palju energiat, tegi terapeut Naisele ettepaneku minna üle biodünaamilisele hingamisele, mis tundus tema olukorras tõhusam. Naine oli nõus.

Esimesel biodünaamilise hingamise seansil liikus Naise kehas palju energiat, ühest kohast teise liikusid värinad ja surinad. Pähe kerkis mõtteid ja pilte asjadest, millega vaja tegeleda. Naine nägi end kaljukotkana lendamas ja tal tekkis kindel idee minna rabasse. Seansi lõpus sai ta kontakti suure kurbusega enda sees.

Ta muutus haavatavamaks ja see aitas tal väljendada oma tundeid ja vahetumalt suhelda nii mõnegi inimesega. Üks neist oli endine sugulane eksabikaasa kaudu, kellega oli ta olnud väga lähedane, pärast lahutust aga polnud temaga enam usalduslikku suhet olnud. Selgus, et seda sugulast oligi lähenemast takistanud Naise naeratav mask ja oma saavutustega kiitlemine, mis oli tegelikult kaitsemehhanism. Nüüd aga suutis ta selle kõrvale heita ja sellest oli abi J Tegelikult naeratas Naine pärast kaht teraapiaseanssi isegi varasemast rohkem, aga see ei olnud enam mask, vaid ehtne naeratus. Tema sooviks oli muutuda veel vahetumaks ja veel rõõmsameelsemaks.

Kolmanda hingamisseansi ajal tekitasid üles kerkivad emotsioonid Naise kehas vibratsiooni, ta nägi eredaid värve ja koges kellegi õrnu armastavaid käsi oma põskedel, kuigi terapeut oli parasjagu ta jalgade juures. Naine tundis, et ta on hoitud!

Neljanda, suu ja lõua seansi ajal lubas Naine endal väljendada rohkem kui tavaliselt ja kõik hakkaski üles tulema. Lõdvestuse ajal läks ta süda nii pahaks, et ta kartis, et hakkab oksendama. Seda siiski ei juhtunud, tekkis hoopis lendamise tunne ja uus põskede paitamise tunne.

Kurguseansil vabam eneseväljendus jätkus. Naine märkas, et tal on kerge teha kõva häält kuni karjumiseni. Hingamise ajal läks ta väga sügavale ja sai muljeid, mida on raske sõnadesse panna. Lõpuks ometi oli klomp ta kurgust välja hingatud ja ta hakkas hingama kolmemõõtmeliselt – tema keha laienes külgsuunas, ette-taha ja üles-alla, mis näeb välja lainetamisena. Seansi lõpuks oli Naine väga näljane, mis näitab suurt eluenergia liikumist kehas J

Pärast kurguseanssi hakkas Naine end avatumalt väljendama ka mujal, sh töö juures, klassi lapsevanemate listis ja sõprade seltskonnas. Ta muutus konkreetsemaks ja nõudlikumaks, ei lubanud endale pähe istuda ega teiste eksimusi enda arvele kirjutada. Mõned hakkasid teda pidama konfliktseks inimeseks.

Südameseansil avastas Naine, et ta ei ole lasknud kedagi endale lähedale, isegi kallistamine on talle vastumeelt. Ja tegutsedes lülitab ta tunded ja emotsioonid välja. Südametasandil on ta viimasel ajal julgenud olla ainult oma lastega.

Südameseansil õnnestus Naisel oma süda täielikult avada. Energia liikus ta kehas kiiresti, kord ta isegi tundis torget alakõhus, mis andis järgmisel hetkel sädeme ninaotsa J Ta hingas jällegi kolmemõõtmeliselt ja velgi avatumalt kui varem, seansi lõpu poole sirutusid ta käed külgedele, nagu linnutiivad.

Naise diafragmaseanssi võib nimetada: „Hing tuli sisse“ või ka „Südameenergia tuli sisse“. Tekkis täiuslik kolmemõõtmeline täishingamine, Naine nagu suudles õhku. Keha läbistasid värinad, millest sai üle hingates. Ta kallistas ja silitas iseennast ja suurt kuldkollast palli, mida ta oma kõhu peal nägi.

Kõhuseanss oli algul varasematest märksa nõrgema hingamisega. Naine tundis, et on väsinud, kõik tuleb raskelt. Ta jõudis tardumuse kohta, käed olid külmad. Terapeudi küsimused tõid ta uuesti kohale. Ta tunnetas, et hingab, tekkis elujanu. Ta tundis, et ei taha apaatne olla. Abaluude vahel, ühes punktis, kus ta tavaliselt valu tundis, andis end hoopis tunda mõnus soojus J Kokkuvõtteks oli ka see seanss täiuslik.

Vaagnaseansi eel oli Naisel olnud tüli eksmehega, kes oli saanud haisu ninna tema uuest suhtest. Eksmees oli teda peoõhtul solvanud. Hea veel, et uut elukaaslaste seal ei olnud – Naine kartis, et siis oleks kakluseks länud. Eksmehel ei olnud suhtest Naise sõbrannaga midagi välja tulnud, nüüd olid kõik ta lootused rajatud Naise uue suhte ebaõnnestumisele ja kogu Naise iseseisva toimetuleku läbikukkumisele. Selleks ei põlanud ta ära ühtki vahendit, isegi nendevaheliste lapsi puudutavate majanduslike kokkulepete unustamist. Oli, mida vaagnaseansis vabastada.

Vaagnaseansi lõõgastuse ajal tekkis Naise kõhtu raske kogum, süda läks pahaks. Iiveldus kadus, kuid raskustunne liikus jalgadesse. Ja lõpuks saabus ka täielik lõdvestus.

Naine märkas, et on suutnud olla viimasel ajal rohkem keskmes ja rahulikum kui kunagi varem. Ja kui ta isegi hetkeks endast välja läheb, suudab ta kiiresti keskmesse tagasi tulla. Ta tundis, et on leidnud endale õige teraapia, õige teraapia ja õige terapeudi. Ta on käinud sel sügisel pika tee enda suunas ja kuigi ta pole veel kohale jõudnud, pole ta ka enam see naeratava maski taga palavikuga emotsionaalset pinget reguleeriv tüüp, kes ta oli olnud.




Kujutised on illustratiivsed ja pärinevad portaalidest Pexels ja Pixabay, mis lubavad oma fotosid vabalt kasutada.

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Sotsiaalärevuse ja unetuse all kannatav noor mees sai mõneks ajaks tuge biodünaamilise hingamise kuurist, lõpliku lahenduse toob aeg

Enamasti jõuavad kliendid Juugakotta omal algatusel ja teraapia on nende enda tunnetatud vajadus. Selle noore mehe saatis teraapiale tema vaimselt arenenud ema, kes ka tema eest seansi broneeris. Õnneks oli Mees ka ise plaaniga nõus, mitte ei nihverdanud vaikselt teraapiast kõrvale, nagu tihti need, kelle eest teised aja kinni pannud

Emal oli põhjust murelik olla, sest pojal oli pikaajaline ärevushäire, mis kasvanud üle depressiooniks, ja juba aastaid olnud unehäired. Viimastel kuudel ei saanud ta enam üldse magama jääda. Poeg olnud lapsepõlves rõõmus, helge laps, kellel ei  õnnestunudki kooli ja koolieluga kohaneda ja kes hakkas järjest rohkem endasse sulguma. Kui aga kooli ajal olid tal veel mõned sõbradki, siis nüüd olid need töö-või pereellu sukeldunud, tema aga suhtles ainult emaga, kellel tihti  külas käis. Omaette olles oli ta enamasti arvutis, mida ta seal tegi, tundus talle endalegi asendustegevusena.

Midagi muud teha, kui arvutis surfata või emaga rääkida, segas sotsiaalärevus, hirm uute olukordade, inimeste ja nende hinnangute ees. See oli teda takistanud ka kõrgkooli astuda. Lisaks teiste võimaliku kriitika kartmisele andis ta ise ka endale pidevalt hävitavaid hinnanguid.

Mees tuli kohale märgatava raskusega pealae ja otsaesise kohal, mis paistis tumedana, nagu kivi.

Selgus, et  Mees on tõeline lumehelbeke ka selles mõttes, et ta olnud juba aastaid taimetoitlane ja ei tugevdanud seega oma maaühendust ja elujõudu valgurikka lihaga. Mis tähendab, et iga ettejuhtuv tuul sai teda pillutada märksa rohkem, kui neid, kel  jalad kõvasti maas.

Perearst oli määranud unetuse vastu antidepressante, neid ei tahtnud Mees võtta. Samuti oli ta suunatud psühholoogi juurde. Õnneks oli Mees leidnud endale ühe energilise ja korralikult lihaseid rakendava trenni ning käis aeg-ajalt ka vaimsetel üritustel.

Avatantsul  märkas terapeut, et Mees toetub väga nõrgalt põrandale, pigem hõljub maa kohal. Ja ta liigutas end väga piiratud ulatuses – tema ülakereliikumist võis kirjeldada kaitsesse tõmbumisena, mitte avardumisena. Natuke paremaks muutusid mõlemad liikumised juba esimeste tantsude ajal, ehkki Mees  kurtis, et tal on raske käsi laiali ajada.

Esimese hingamisseansi ajal läks Mees korralikult sisse ja oli korraga hoopis teine inimene – atleetliku kehaga viikinglik tüüp, massiivse lõuaga, mille küll moodustas lõuaturvis, kuid mis just viikingile sobis. Terapeut puhastas seansi lõpul tema energiavälja šamaanipuu suitsu ja Palo Santo eeterlike õlide seguga, mille järel kivi pea kohal enam näha ei olnud. Ime küll, kuid seansi lõpul oli Mehe näol naeratus.

https://weheartit.com/entry/200017486

Mees sai koduülesande hoida oma energia liikuvana. Teisele seansile tulles oli energia tõesti liikuv, klient ise aga tundus tunduvamalt ärevam kui varem. Tal oli raske vestelda, pigem ta põikles vastamisest kõrvale. Õnneks lubas Mees ennast juhendada ning tuli juba sissejuhatava aktiivmeditatsiooni ja tantsu ajal rohkem kehasse, tema astumine oli varasemast tugevam, hoiak avatum. Hingamine oli seekord veelgi suurema energiaga, kehapinged koondusid näkku ja kätesse, sealt algas ka vabastav värin, mis jõudis jalgade ja puusadeni. Lõpuks vajus Mees sügavasse lõdvestusse, millest väljatulemisel tekkisid rõõmsad ja positiivsed tunded, nagu ta oleks uuesti sündinud 🙂

Ei tea, kui kaua oleks kestnud hingamisjärgne positiivne meeleolu, kui seda poleks häirinud uneprobleemid. Kui tavaliselt oli Mees öösiti üles ärganud, siis nüüd ta ei suutnud enam uinudagi, sest häiris klomp kurgus. Tegelikult oli talle kunagi sama probleemi pärast isegi operatsioon tehtud, kuid see ei olnud aidanud.

Suu-lõuaseansi eel meeldis Mehele tantsida Metsatöllu muusika järgi, kui sai jalad tugevasti maha. Terapeuti üllatas, et Mees suutis Osho Lõvisüdame meditatsiooni ajal lõvi moodi häälitseda ja jooga lõviasendis hingamise ajal endast natuke kurguklompi väljutada – sellega ei saa hakkama mitmedki, kes ei kannata nii tugevate meeleoruhäirete all, kui see noormees. Seansi lõpu poole hakkas Mehe hääl kõlama nii, nagu see tuleks sügavalt ja madalalt. Lõpus voolasid tema näos väikesed energiajõed, eriti suu ja nina ümber. Ja siis tuli sügav lõdvestus.  

Koolivaheaja tõttu jäi vahe järgmise seansiga kaks nädalat. Klient sai koduülesandeks võimalikult palju värskes õhus liikuda, ennast energiliselt liigutada, õhtuti kõik särisejad välja lülitada ja enne magamaminekut pikemalt tuba õhutada.

See õnnestus tal osaliselt. Õnneks ei olnud meie teraapia ainus, kus ta käis. Lisaks sellele käis ta pidevalt psühholoogi juures ja Vaikuseminutite kursusel, mis aitasid tal samuti endasse vaadata ja kohale jääda. Ainult uneprobleemi vastu ei mõjunud miski.

Kurguseansi ajal tundis Mees hästi palju aistinguid ja oli heas kontaktis oma sõrmede, põlvede ja varvastega, samal ajal tihti haigutades. Pea läks mõtetest tühjaks. Tema hääl oli madal ja hästi kuuldav.

Südameseansi ajal sai Mees lõpuks ometi kontakti oma vastupanuga. Ta oleks tahtnud püsti tõusta ja ära minna. Selle asemel jäi ta hingamise juurde, sai lisaks kontakti sünnienergiatega ja lõpetas väga sügava lõdvestusega.

Samasugune vastupanu tuli üles diafragmaseansi ajal. Mehel tekkiski pinged näos ning kätes ja jalgades. Tekkis analoogia enda sünniga, mis oli olnud samuti pikk ja raske ning äratanud vastuolulisi tundeid.

Järgmise seansi lükkas Mees unetuse ja väsimuse pärast nädal aega edasi, kuid järgmisel korral see ikka toimus. Sarnaselt teiste eelmiste kordadega oli Mees enne seanssi kõhklev ja ebakindel, seansi ajal aga hingas ülisügaval ja lõdvestunult. Ta märkas lõdvestuse ajal, et on rohkem kehas.

Viimase, vaagnaseansi lõpul valdas Meest väga sügav lõdvestus, silme ette kerkisid ilusad lapsepõlvepildid, nii et isegi poleks tahtnud tavateadvuse juurde tulla. Kuur oli läbi tehtud.

Mis siin siis toimus? Teraapiasse tuli noor, ebakindel, kroonilise depressiooni, unehäirete ja sotsiaalärevusega mees, kel juba aastaid tükitunne kurgus. Biodünaamilise hingamise kuuriga tuli Mees veidi rohkem kehasse ja sai parema ühenduse nii oma sünni- kui ka maaenergiaga. Ta õppis paremini lõdvestuma, lahtisema hoiakuga tantsima ja ennast nii häälega kui kehaga paremini väljendama. Selle käigus muutus ta uni kahjuks veel veidi halvemaks, nagu oleks magaja üles äratatud. Lõplikku lahendust olukorrale ei saadud, kuid kuna Mehe toimetulekuraskused ja meeleoluhäired olid kestnud aastaid, olekski nendest ühe hingamiskuuriga täielikult vabanemine olnud ime. Terapeut soovitas Mehel otsida endale toetavat kogukonda ja soovitas tal jätkata kõigi toetavate tegevustega, millega ta juba tegeles.

See, kas olukorra lahendus on Mehe muutumine nii, et ta vastaks ühiskonna ootustele noorte meeste vastupidavuse, stressitaluvuse ja füüsilise võimekuse osas, või ühiskonna muutumine tolerantsemaks, inimsõbralikumaks ning iga ühiskonnaliikme eripära aktsepteerivamaks, näitab aeg. Siis võiksime ühel hetkel näha ka Mehe õnnepäeva. Kas just sellist, nagu alloleval illustratiivsel fotol, või veel imelisemat 🙂

Illustratiivsed kujutised on portaalidest Pexels ja Pixabay, mis lubavad oma fotosid vabalt kasutada. Viikingi foto all on viide allikale.

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Keskealine naine leidis biodünaamilise hingamise kuuriga taastee oma julguse ja loomingulisuse juurde

See 40. eluaastates naine pöördus Juugakotta 2019. aasta suvel, olles põhjalikult läbi vaadanud kodulehel olevad hingamisteraapia variandid ja klientide lood, otsustades, et kõige paremini sobib talle biodünaamiline hingamine. Naine töötas vastutusrikkal ja intensiivset loomingulist panustamist nõudval töökohal, kus oli end küll üles töötanud ja oma erialal tippu jõudnud, kuid samas ka läbi põletanud ja iga tööpäev oli talle eneseületamist nõudev väljakutse. Ta ei olnud rahul iseendaga ja mitmete aspektidega oma elust. Kuhugi oli kadunud pulbitsev rõõm ja spontaanne tegutsemine, aeg-ajalt käisid külas ärevushäired. Ta lootis ennast taasleida ja valis juba enne terapeudiga kohtumist, et teeb läbi biodünaamilise hingamise täiskuuri.

Traumaküsimustikku täites märgati mitmeid olukordi ja sündmusi, mis võisid kõik praeguse olukorra kujunemise juures rolli mängida. Sissejuhatav tants oli väga vabastav. Naine polnud enam ammu ennast tantsuliselt väljendanud, kuid kui hakkas seda terapeudi ettenäitamise ja eeskuju järgi tegema, sai tema loominguline natuur innustust ja juba paari tantsu järel hakkas ta juba ise vabamalt improviseerima. Naine sai soovituse hoida energia liikuvana ja märgata oma aistinguid.

Kuna terapeut oli siirdumas suvepuhkusele, otsustati teha teine seanss tavaline vabastava hingamise seanss ja kuuri jätkata alles pärast suvepuhkust. Teisel seansil täideti Algallika diagnostiline küsimustik ja hingati mantramuusika järgi, mida Naine samuti nautis.

Nende kahe korra järel algas terapeudil 2,5-nädalane puhkus, Naine sai aega oma elu üle vaadata ja selles revisjon teha. Ta otsustas kandideerida ühele samuti temalt kõigi oskuste ja võimete rakendamist nõudvat, kuid mitte nii suurt tööpinget ning õhtu- ja nädalavahetusetööd eeldavale töökohale, tegi läbi konkursi ja valiti sellele kohale. Kuigi uus koht oli osakoormusega, otsustas ta eelmiselt töökohalt ära tulla. Ees terendas majanduslikult veidi ebakindlam, kuid see-eest inimlikum, rahulikum ja süvenemist võimaldavam elu. Enne kõigi sellise elu viljade maitsmist tuli läbi teha pingutav aeg, kus Naist oodati nii vanal kui uuel töökohal. Ühe töökoha hingetõmbepausid kujunesid teisel töökohal suurema panustamise ajaks, nii et puhkeaega nappis. Vanal töökohal tuli välja õpetada asendaja, uuel ise kohaneda. Stressi oli palju, kuid Naine tuli sellega toime, sest tal oli nüüd salarelv – biodünaamiline hingamine.

Iga seansiga muutus Naine vabamaks, spontaansemaks, rõõmsamaks. Aastate taak justkui haihtus, keha liikus paremini, Naises vulisesid elujõed ja voolasid heaoluhormoonid. Vana töökoha seljataha jätmine õnnestus. Uus samal kohal töölehakkaja tegi paljusid asju teistmoodi, kuid just see tegigi Naisele rõõmu. Uue inimesega jõudsid ka vanale töökohale uued tuuled ja Naine ei pidanud oma vanade kolleegide hea käekäigu pärast muretsema. Uuel töökohal aga pandi tema võimekust, head õpivõimet ja tähelepaneliku kuulamise oskust tähele ja tunnustati seda kohe alguses. See andis lootust, et nüüd võivad alata õnnelikud päevad, kus on aega iseendale, perele ja harrastustele. Samal ajal tehti talle huvitavaid ettepanekuid, kutsuti koolitama ja erialaselt panustama, mille üle ta ainult rõõmu tundis.

Naise enda valitud pilt tema vabanemise tunde kohta kohta teraapia lõpus

Kokkuvõtteks võib öelda, et teraapiasse tuli stressis, aeg-ajalt ärevushäirete all kannatav inimene, kes võttis end kokku iga tööpäeva eel, et suudaks veel üht päeva taluda ja kuidagi oma eluga hakkama saada. Iseendaga kontakti saamise tulemusena suurenes tema teadlikkus ja paranes enesejuhtimise võime. Ta suutis võtta vastu otsuse lahkuda vanalt töökohalt ja leida uus, vähem stressi tekitav ja inimlikuma töökorraldusega. Selle käigus avanesid juba uued võimalused. Teraapiakuur andis kogu aeg võimaluse endasse vaadata, lisas energiat ja rõõmu. Ja mis saaks veel toredam olla!

Fotod on illustratiivsed, pärit portaalidest Pixabay ja Pexels, mis lubavad oma pilte vabalt kasutada. Täname!

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Kuldses keskeas mees, väikefirma omanik, jõudis täispika biodünaamilise hingamise kuuriga uuesti kunagisse füüsilisse vormi, kuid juba märksa kõrgema teadlikkusega, muutis vabamaks hingamise ja otsustas kuuri jätkata :)

Selle kuldses keskeas pikakasvulise ja tugeva kehaehitusega meesterahva oli saatnud teraapiale tema naine, kinkides talle esimese seansi kohe järgmiseks päevaks pärast Mehe sünnipäeva. Mees oli nõus, sest temas oli tärganud usaldus meie loo terapeudi vastu nende eelmistel kokkupuutumistel keelekursustel, kui Mees oli noores eas juhtunud osalema praeguse terapeudi, tollase noore inglise keele õpetaja algajate kursusel ning ühel Silva kursusel, kus nad olid juhuslikult ühte gruppi sattunud.

Mehe haridus oli seotud toiduainete töötlemise tehnoloogiaga, ta oli tudeerinud põhjalikult ka keemiat ja biokeemiat. Elu jooksul oli ta palju juurde õppinud, pannud kõik teadmised süsteemi ja nüüd piisas talle vaid vähesest, et süsteem jälle täieneks. Ta oli noppinud üht-teist kasulikku ka sellest, mida talle olid inimkeha kohta rääkinud rahvaravitseja, lümfiterapeut, massöör ja kiropraktik. Mehe teooriad ulatusid geneetikast ja inimkeha toimimise peensustest kauge tuleviku ja kosmoseni välja, teda võis pidada lausa filosoofiks ja temaga oli väga huvitav rääkida.

Illustreeriv foto Mehe olukorrast enne kuuri

Igapäevases elus Mehelt nende laialdaste teadmiste ülesnäitamist ei oodatud. Tema roll oli olla väikeettevõtja ja väikefirma omanik, tööandja ja lepingupartner nii mitmetelegi. Temast sõltus paljude inimeste käekäik, kõik olid harjunud tema peale lootma ning tema abivalmidust ja heatahtlikkust usaldama. Tema ise ei usaldanud jäägitult peaaegu kedagi teist peale oma naise, tal oli varuks ka valusaid kogemusi ja elujuhtumeid, kus tema usaldust oli halvasti ära kasutatud või teda lausa alt veetud. Tema firma pidi ellu jääma julmas konkurentsivõitluses, kus kõik võistlevad vähese töö ja loetud klientide pärast ning võitja võtab kõik. Üht äripartnerit pidi ta viimasel ajal koguni ülal pidama ja taluma ka üht alkohoolikust ja ebastabiilset töömeest, kes oli kord olemas ja kord joomatuuridel, jättes oma töö teiste teha. Ta lihtsalt polnud südant töömeest tänavale saata, aga sellise inimese olemasolu töökollektiivis oli teistele halb eeskuju ja tekitas pingeid.

Kõik ümberkorraldused pole alati meeldivad. Mehe firmas oli kunagi olnud tööjaotus tema ja äripartneri vahel, kus tema oli klientide peal ja äripartner korraldas töid. Siis aga juhtus äripartneriga õnnetus, mille tagajärjel ta enam polnud võimeline seda tööd tegema. Mees pidi võtma kõik enda peale ja lisaks maksma igal aastal endisele äripartnerile dividende. Kuna osa äripartnerile usaldatud firma varast oli vajalik igapäevaste tööülesannete täitmiseks ja ei kuulunud lihtsalt tema perele, oli Mees selle tagasi võtnud, mille peale äripartneri naine paiskas välja needuse. Kuigi Mees needustesse ei uskunud, jäi see siiski teda häirima ja tema rõõmu tumestama.

Viimasel ajal oli Mees end eriti üksi tundnud ja tema keha oli hakanud ärevust ja pinges olekut maha laadima silmade niiskeks mineku ja tudiseva lõuaga, mis tuli täiesti ootamatult ja tahtmatult. Sellepärast ta naine vabastavat hingamist vajalikuks pidaski.

Üks osa mehe negatiivsetest kogemustest oli seotud meditsiinisüsteemiga alates juba tema enda sünnist, kui arstid olevat tema ema pikaks veninud sünnituse mitmeks päevaks täiesti tähelepanuta jätnud, kuni lõpuks oli vaja lapse elustamist ja kuvöösi panekut ning jätkates tema isa surmaga, mis olevat tulnud vale sekkumise ja ebaõnnestunud operatsiooni tagajärjel. Ega viimase aja kogemusedki teisest puust olnud. Mees oli sattunud relvaloa taotlemisel ennast täis ja oma volituste piire ületavate psühhiaatrite peale. Talle oli tundunud, et selle asemel, et vaid otsustada, kas ta on vaimselt stabiilne, hakkasid nood teda provotseerima või justkui ise tema vaimset tervist lammutama, küsimata sellest, kuidas ta ennast hiljem jälle kokku saab.

Teraapiasse tulekul oli mehe kaebus, et tema elus on natuke liiga palju negatiivset. Ta tahtis jälle täita ennast valgusega, nagu Silva kursuselgi ja jääda kauaks sellesse seisu.

Tema keha oli kujundanud lapsepõlves harrastatud džuudo, mis küll tekitas ka vigastusi, aga tänu millele tal olid siiamaani tugevad rinna-, selja- ja kõhulihased ning hea rüht. Ise ta oma kehaga eriti rahul ei olnudki, pidades seda ebaproportsionaalseks. Ent juba esimesel vabastaval hingamisel oli näha, et ta keha suutis hingata kenasti kolmemõõtmeliselt – laieneda külgedele, üles ja pea-jalgade suunas. Samas olid tema suu ümber, lõuas, kurgus ja kaelas nii suured pinged, et sealt ei läinud ei õhk ega energia korralikult läbi. Nagu kael oleks kinni nööritud.

Näitleja, kelle kael meenutab natuke meie loo kangelase kaela esialgset seisukorda

Laualt tõustes oli siiski näha, et miski on juba muutunud. Mees oli seansieelses vestluses tunnistanud ennast süüdi väga paljudes pattudes. Pärast hingamist tundus koorem ta õlgadel veidi kergem ja tema silmades oli näha natuke rohkem süütust seal, kust varem süüdiolek paistis.

Teine vabastav hingamine läks veelgi sügavamale, kuid seal oli ka näha, et Mehe hingamine on juba nii kolmemõõtmeline ja tema keha hingamise ajal nii suures liikumises, et massaažilaua peale enam jääda ei tohi. Ning arvestades Mehe keha värisemist ja tudisemist teravamate küsimuste ja sügavamate jututeemade ajal, oli seegi juba osa traumavabastuse protsessist. Lepiti kokku jätkata biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse meetodil ja teha iga kord vastava piirkonna aktiivmeditatsioon ka.

Esimene biodünaamilise hingamise seanss oli väga elav, klient ajas lõpus käed laiali ja tundus, et ta lendab.

Paar päeva pärast seanssi, mis õhutab liikuvust ja julgust, astus Mees otsustava sammu. Ta vallandas alkohoolikust töötaja, otsustades, et ei pea enam tema kombeid taluma. Firmas läks õhk puhtamaks ja austus tema suhtes kasvas.

Silmavöö seanss oli suure energiaga, Mehel käisid värinad üle keha ja tundeliigutused ka. Kael oli veidi paremas seisus, kuid ikka veel piiras. Seansi lõpul on koht, kus terapeut ja klient astuvad silmsidemesse, kui klient peaks lõpuks tundma end siia maailma täielikult vastuvõetuna. Sel ajal Mees ennast veel täielikult vastu võtta ei lubanud, kuid mingi sammu ta juba selles suunas tegi.

Pärast seanssi märkas Mees, et termoregulatsioon on paranenud ja külmatunne kadunud, just nii, nagu ta seda mäletas noorusest ja Vene sõjaväe ajast. Nägemine tundus samuti veidi parem.

Suu- ja lõuavöö seansile saabus ta täieliku valmisolekuga kehastuda lõviks, ta olevat ka lõviraamatuid lugenud. Tema kael tundus vabam. Lõvimeditatsiooni ajal tegi ta huvitavaid liigutusi, häälitses ja käivitus. Hingamisosa alguses jooga Lõviasendis hingates suutis ta end väga palju ja ekstaatiliselt liigutada. Liikumine ja häälitsemine jätkus pikali hingates, tundus, et tal on ohtralt jõudu. Kõige lõpus tuli varasemast sügavam lõdvestus ning mitmed taipamised ja ahhaa-hetked. Jõudis kohale teadmine: „Kõik on üks!“

Vahepeal tegi Mees läbi väikese plaanilise operatsiooni, mis tehti päevakirurgias kohaliku tuimestusega. Järgmisele seansile jõudes oli ta juba jõudnud taastuda ja haavgi kokku kasvada. Kuna tundus, et see protseduur ei mõjunud Mehele traumeerivamalt kui ta igapäevaelu, otsustati teraapiat jätkata ja mitte teha kuuajalist pausi, nagu oleks nõudnud raskemini paranev lõikus. Hea oli seegi, et Mees keeldus operatsiooni järel valuvaigisteid võtmast ja polnud end nii tugevalt ära tuimestanud, et oleks raske vahetu olla, nagu kohustusliku operatsioonijärgse tiheda valuvaigistite võtmise läbi teinutel.

Südameseansi ajal avastas Mees, et oli olnud kogu teraapiakuuri alguosa eituse ja vastupanu faasis. Nüüd oli ta jõudnud jaatusse. Iga sissehingamisega muutus nn ekraan ta suletud silme ees heledamaks ja kuldsemaks. Vahepeal oli see ka sinine. Seansi lõpu poole tekkisid mikrovärinad käsivartes ja lõpus tundis ta täielikku nirvaanat ja lendamistunnet. Ja lendas ka, käed laiali.

Diafragmavöö hingamine oli eriti suure energiaga, värinatega, ülakõht pulseeris. Seansi lõpul hakkas Mees oma keha kätega skaneerima, nagu Silva meetodis õpitud, tunnetas, kust keha massaaži või puudutamist vajab, ja lõpetas teadliku ja oskusliku enesemassaažiga.

Draakoni kujutis Ridwan Meahilt portaalist Unsplash

Kõhuseanss oli terapeudi jaoks enneolematu. Üks seal kasutatav võte on niude-nimmelihase süvamassaaž läbi kõhu. Terapeut oli harjunud treenimata või mõõdukalt treenitud kõhulihastega. Mehe kõhulihased olid aga meeletult tugevad, need lihtsalt viskasid masseerivad käed endalt minema. Lõpuks tuli appi võtta sõrmenukid ja küünarnukid. Oli tunda tohutut jõudu ja mäslemist, nagu oleks olnud vaja draakonit või lohet taltsutada. Kõhus oli väga palju elu, ka rindkere hingas ilusasti kolmemõõtmeliselt, kael oli märksa vabam.

Vaagnaseansil Mehe selgroog vonkles vabalt, silme ette tekkisid ootamatud pildid ja teadvusesse taipamised. Hõljus pärlikee ja õhus oli kulda. Ta märkas esmakordselt oma südant, mis kogu aeg lööb, aga kunagi tähelepanu ei saa, kui tal midagi viga pole. Kogu sellest kehas pulbitsevast elust kerkis esile rõõm. Lahkudes jäi kehasse endiselt õrn vibratsioon ja pulseerimine.

Kuidas see lugu lühidalt kokku võtta? Teraapiasse tuli tugev ja võimekas inimene, kes tundis end sellele vaatamata nurkasurutuna ja ahistavate olude ohvrina. Kahe ja poole kuuga, kümne teraapiaseansiga (2 neist tavalised ja 8 biodünaamilised), meenus talle oma keha kunagine vorm, jõud ja kiirus. Kurk muutus avatumaks, hingamine vabamaks. Allasurutud tunded said üles tulla ja neid väljendati vabalt, selle asemel, et need oleksid pidanud endast salalikult märku andma pisarate ja lõua tudisemisega. Tema elus väljendus see nii, et kirurgiliselt sai lahendatud üks pikaajaline tervisemure ja töökollektiivi õhkkond parandatud kroonilise luuseri vallandamisega.

Stiliseeritud kujutis Mehest pärast teraapiat. Täname Clipdealerit.

Kas nüüd on kõik hästi? Arenguruumi on veel küllaga. Ideaal oleks, kui Mees saaks rakendada oma firmas oma täielikku potentsiaali ja kui needus oleks mitte ainult neutraliseeritud ja tuhmendatud, nagu praegu, vaid täielikult maha võetud. Aga ega selle teraapialoo lõpuga need teraapiaseansid veel ei  lõppegi. Lepiti kokku, et mingi sagedusega need jätkuvad ja see on hea!

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Nooremas keskeas terapeut tegi läbi biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse täiskuuri, tervendades suure osa oma lapsepõlvetraumast ja hakates tundma end küpse inimesena

See hapra kehaehitusega ja haldjalik nooremas keskeas naisterahvas tuli Juugakotta konkreetselt biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse teraapia pärast. Ta orienteerus teraapiate maailmas hästi, sest oli ise kvalifitseeritud terapeut ja tegeles igapäevaselt klientidega. Tema haridus ja töökogemus aitas teda mõistuse tasandil ennastki paremini mõista. Tema elu polnud olnud meelakkumine. Tema vanemad olid olnud sõltlased, alkohoolikud. Lisaks oli ema oli kasvatanud teda USA lastearst Benjamin Spocki õpetuse järgi, hoides 4-tunniseid söögivahesid ja keeldudes teda sülle võtmast. Juba 1,5 aasta vanuses pandi ta lastesõime kus ta ei kohanenud, jäädeski pingile karjuma, kuni ema tuli. Imikuea pikad söögivahed jäid teda mõjutama nii, et kui ei saa süüa, tekib kohe peavalu. Juba koolieas diagnoositi tal migreen, kuni oksendamiseni välja. Siis määrati ka ravi, millest ta on loobunud alles mõned aastad tagasi. Nooruses elas ta läbi ohtliku autoõnnetuse, milles ta läbi ime füüsiliselt viga ei saanud, ent tekkis surmahirm.

Naise enda valitud pilt, mis iseloomustab tema olukorda kuuri alguses

Naine oli ennast viimasel ajal palju uurinud ja diagnoosinud. Tema hinnangul oli ta ebaküps, jäänud emotsionaalselt eelkooliealise lapse tasandile. Ta ei tulnud toime tunnetega ja lähisuhetega, otsides pidevalt ema. Ta märkas oma suuri päästikuid, hüljatuse hirmu, kurbust ja depressiivsust. Elus ette tulevad tõrjutuse kogemised panid teda tundma, et ta ei tule toime ja et ta on ohver. Ta küll funktsioneeris, oli väliselt edukas, kuid seda tohutu tahtejõuga. Paljud tema reisid ja ettevõtmised olid tegelikult põgenemised. Viimasel ajal tundis ta end tihti väsinuna, energiapuuduses. Väsitas ka suhtlemine ja töö klientidega. Ta magas võimalusel iga päev ka päeval. Mitmesugused olukorrad, lõhnad ja näljatunne tekitasid peavalu.

Samas oli ta avastanud, et tema akusid laeb üksiolek ja kooskõla iseendaga. Teraapia eesmärk oli kooskõla veelgi parandada ja ennast tervendada keha, mitte vaid mõistuse tasandil.

Esimesel, sissejuhataval seansil, suutis Naine kohe keha lõdvestada ja end teisenenud teadvusseisundisse hingata. Talle sobis intensiivne saatemuusika ja kehakeskne lähenemisviis. Mingil hetkel tulvas energia näo ja käte piirkonda, hakkasid tukslema huuled ja muutusid algul tuimaks ja hiljem vibreerivaks labakäed. Silme ees vilksatasid minevikupildid ja meenutused. Kogu kehas tekkis surin, mis lõdvestas närvisüsteemi tasandil. Seansi järel tundis Naine end paremini, puhanuna. Otsustati jätkata täiskuuriga.

Kuna oli suvi ja puhkuste aeg, kord Naisel endal ja siis jälle terapeudil, jäi esimese ja teise seansi vahel rohkem kui kuu. Selle aja jooksul muutus Naise elu palju. Ta lõpetas peavoolumeedia tarbimise ja sotsiaalmeedias surfamise, kuna tunnetas, et saab sealt vaid negatiivset. Kadusid vanad sõbrannad. Tema ellu tulid teised asjad ja hoopis teised inimesed. Uued hobidki, mis olid varasemast terviklikumad ja toetavamad.

Pea ja silmade seansil tuli Naisel üles lapsepõlvetrauma. Ta oleks tahtnud sellest puhata ja põgeneda, tekkis nutt, kurgus kraapis. Teine pool enam nii halb ei olnud. Seansilt lahkus ta rõõmsana, kuid peagi koges jälle migreeni, millest kaks päeva olid raskesti talutavad. See teda õnneks ei heidutanud ja ta jätkas valitud rada. Ta hakkas iga päev sporti tegema, sest energiat oli juurde tulnud. Ka vaimselt oli ta hoopis teisel tasandil, tekkisid taipamised ja arusaamad asjadest, mille üle ta varem palju juurelnud oli. Nüüd ta lihtsalt teadis neid asju. Pärast migreeni vaibumist muutus enesetunne väga positiivseks.

Suu ja lõug tundus Naisele vaat et kõige olulisem teiste pingevööde seas, sest just selle piirkonna kinniolek muutis pearõhu suureks ja tekitas arvatavasti migreene. Kuna ta teadis, kui tähtis on just siin energia liikuma saada, tuli ta seansile isegi veidi ärevalt. Teda pingestasid nii isiklikud eesmärgid, kui mõned kiired tööasjad, mis ruttu lahendust ootasid. Seansieelne intensiivne aktiivmeditatsioon aitas tal siiski kohale tulla, emotsionaalselt tõi see väga palju üles. See aitas kõik muu mõtetest välja saada ja enesele keskenduda. Seekord tekkis surin ka alakõhtu, esimesel kahel seansil oli ta seda tajunud vaid sõrmedes. Ainuke surinavaba piirkond oli sääred, mujal valitses see kõikjal. Lõdvestuse ajal nägi ta kõigepealt puuõõnest leitud kassipoega. Ümberringi valitses suur avarus. Seejärel hakkas liikuma hingetasandil, nägi oma enesetapu teinud vanaisa hinge ja oma noorima lapse hinge. Seansile järgnev nädal oli nauditav, energiat oli märgatavalt juurde tulnud.

Kurguseansi tantsud ja aktiivmeditatsioon käivitasid Naises võimsa protsessi. Kõik hakkas käima ja üles tulema veel enne hingama hakkamist. Pikali heites miski muutus, oli see vastupanu, mis hingamist takistas, või nina kinniolek, on tagantjärele raske öelda. Terapeut palus tal uuesti istuli tulla, masseeris keha ja vajutas mõningaid päästikpunkte. See aitas. Hingamine muutus jälle sügavamaks. Naine tundis surinaid reite sisekülgedel ja sõrmedes, käed läksid mõneks ajaks pingesse. Terapeut aitas Naisel pingeid leevendada, ergutas teda jätkuvalt hingama ja selle kõrvale jalgu liigutama. Lõdvestuse ajal tekkis kõigist senistest seanssidest sügavaim lõdvestus.

Seanssidevahelisel ajal märkas Naine enda rõõmuks, et tal on psüühiliselt palju parem olla. Tal on lihtsam võtta inimesi ja olukordi nii, nagu nad on. Samuti sai ta selgelt aru, mis on tema teema ja mis mitte. See oli suur muutus. Ta oli omaks võtnud liikuva elustiili ja liikus meelsasti.

Südameseansi eel kurtis Naine, et ta süda ja rindkere on nii kinni, et ta ei jõua hingata. Ebatraditsiooniline sõudmisliigutustega istudes hingamine talle sobis, sest aitas jääda paremini kohale. Hingamise piiratud ulatus ja amplituud näitas siiski, et rindkeres oli kõik suhteliselt kinni. Juba tavapärasemalt lamamisasendis hingamise ajal masseeris ja vajutas terapeut naise rindkeret, kõik läks vabamaks. Tekkis isegi iiveldus.  Tuunimishargi mõju oli tunda kuni varbaotsteni. Selle kasutamise ajal jooksid Naise silme ees pildid, kõik avanes. Tekkis palju surinaid kätes ja suu ümbruses. Pärast seanssi tundis Naine end väga hästi. Kui ta oli enne kuuri algust diagnoosinud ennast eelkooliealiseks lapseks, siis nüüd ta liigitas ennast ise ja tundus ka välimuse ja oleku põhjal juba põhikooli tüdrukuna.

Seanss tekitas suure puhastumise, WC-vahet käimise. Naine oli muutunud väga liikuvaks, tegi kiirkõndi. Hingamine oli sügavam kui enne, tundus, et õhk läheb tahapoole ka, mitte ainult ette. Viimasel kolmel seansieelsel ööl oli uni nii hea, et Naine magas kogu öö, enne kella üles ärkamata. Kõik tunded tundusid väga tugevad ja erksad, ta tajus neid vahetult. Päev enne seanssi tuli üles palju kurbust, ilmselt vana programmeering. Vana programmeeringu, lausa kollektiivse programmeeringu ilminguid oli ta hakanud märkama ka oma klientides. Kliente oli ta hakanud natuke pelgama, sest kohtumised nendega mõjusid talle raskelt. Enamasti tulid inimesed tema juurde oma negatiivsusega. Vähemalt nii palju oli muutunud, et Naine oli hakanud tunnetama oma piire. Enam ta ei teinud 10 tööd päevas. Ta planeeris oma päevadesse pause ja hingetõmbehetki.

Diafragmaseanss algas aktiivmeditatsiooniga, milleks oli Osho tšakrahingamine. See oli võimas algus seansile ja käivitas Naise sees nii mõndagi. Diafragmamassaaž ja venitamine aitas leida enda seest uut ruumi. Õnnestus hingata sügavamalt, päris taha välja J tundus isegi, et kehas on tekkinud uut ruumi. Lõõgastus oli hästi rammestav ja ka sügavam.

Pärast seanssi liikus Naine nii, nagu tal kaalu ei olekski. Ta nägi välja väike ja kerge.

Kõhuseansi eelsel ajal valmistus Naine perega puhkusele sõitmiseks, tegi töid ette, puhkas vähem, oli kurnatum ja tundis seansipäeva hommikul peavalu. Samas sai ta paremini hakkama enda reguleerimisega. Ei läinud ohvrirolli, vaid võttis vastutuse kõige eest, mis sünnib. Ta suutis lõdvestuda ka keset pinget.

Kõhuseansi teisel poolel tuli ootamatult üles kauge lapsepõlvemälestus – jälle oli ta 1,5 aastane ja nuttis üksi sõimes. Seekord ei olnud ta siiski üksi. Terapeut aitas ta sellest kohast üle ja oli tema jaoks olemas, kui ta seda vajas. Kui Naine hiljem sõimeaja peale tagasi mõtles, tundus see natuke helgem kui varem. Seansi teisel poolel hakkas Naine integreerima oma heledat ja tumedat poolt. Tema hingamine oli sügav, võimas ja täielik. See andis energiat vastu pidada kaks nädalat, sest vahepeale jäid koolivaheaeg ja puhkus.

Kaks nädalat läksid hästi. Naine ei langenud vanasse energiasse tagasi. Ta oli hakanud iga päev 5 km jooksma. Ühel korral tuli jälle üles kurbust, ent see kadus kiiresti. Üldse ei jäänudki ükski tunne pikalt häirima. Tema keha oli hakanud talle selgelt märku andma, mida ta tahab. Natuke tekitas kurbust ja eraldatusmõtteid see, et tema oli arenenud, abikaasa aga niipalju mitte. Tundus, et abikaasa on veel tugevalt Matrixis sees, samal ajal kui Naine on juba sellest väljas. Naine eristus oma mehest ja juurdles vahepeal isegi lahkumineku idee üle. Terapeut soovitas tal mehele aega anda – kui tema on muutunud, muutub tahes-tahtmata meeski, ainult veidi aeglasemalt. Samuti igatses Naine oma vana pere ja lahkunud lähedaste, näiteks vanaemade järele. Eraldatustunnet süvendas veelgi seegi, et sõbrad ei võtnud teda enam kampa, tundus, et nad on solvunud. Naine tunnetas eraldatust ja eristumist. Oma kuuri-eelset Mina analüüsides avastas ta sellel isiksusehäire. Oli ta ju olnud impulsiivne, nutnud tundide kaupa, kui oli õnnetu. Emotsionaalselt 4-aastane. Teised teraapiad ei aidanud seda olukorda palju leevendada, sest mõistuse tasandil ei saa tundetasandi asja lahendada. Nüüdseks oli tal täiesti küpse inimese tunne 🙂

Vaagnaseanss tundus olevat kuuri kõige võimsam. Seansi ajal tuli meelde üks lapsepõlve vähestest positiivsetest hetkedest. Näkku ja pähe tekkis suur värin, kogu keha vibreeris ja see jätkus lõdvestumise ajal. Lõpus valitseski ta kehas suur lõdvestus ja pingevabadus. Ta oli selle läbi teinud!

Naise enda valitud pilt, mis iseloomustab tema olukorda kuuri lõpus

Kokkuvõtteks võib öelda, et teraapiasse tuli raske lapsepõlve ja traumaatilise liiklusõnnetuse kogemuse mõjul kokku tõmbunud, sisemisel säästurežiimil elanud ja ohvrirolli omaks võtnud inimene, kes biodünaamilise hingamise kuuri mõjul avanes, liikuvaks ja teadlikumaks muutus ning oma piire tunnetama hakkas. Väga tervitatav on kliendi otsus jätkata nende tulemuste jätkuvaks säilitamiseks ja tugevdamiseks hingamisseansse üks kord kuus.

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Keskealine mees, tippjuht, läbis biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse 5-seansilise kuuri, vabanes kurgublokist, adus oma mõõtmatut väge ja sai parema kontakti ürgse mehelikkuse energiaga

Biodünaamiline hingamine ja traumavabastus on uudne kehateraapia meetod, kus kasutatakse suure energiaga, sügavat ühendatud hingamist, refleksoloogiapunktide vajutamist, süvamassaaži ja kehatööd, tantsu ning dünaamilisi meditatsioone. Eesmärk on päästa liikuma traumade järel kehasse lukustunud energia, aidata lõpuni viia pooleli jäänud võitle-või-põgene reaktsioone ja jõuda lõpuks pingevabaduse ja õndsusetundeni. 5-8 seansiga teraapiakuuri ajal alustatakse üldseansist ja seejärel pühendatakse üks seanss igale pingevööle kehas, liikudes pealaest jalataldadeni. Ideaaljuhul jõutakse lõpuks vaba energia liikumiseni kehas.

Loe teraapia kohta lähemalt siit.

See keskealine meesklient (edaspidi: Mees) oli käinud mitme aasta vältel reikikursustel ja -praktikatel ning mõnel teraapiaseansil. Ta on elus üsna kaugele jõudnud – juhib edukat ettevõtet ja on selle tegevusalaga seotud majandussektoris tuntud nimi. Lisaks on tema isiklikus elus asjad kenasti sujunud, tegeleb huvitavate hobidega ja liigub vaimsel teel kindlalt edasi. Nüüdseks on tal täiuslik klapp oma teise naisega ja normaalselt toimiv kärgpere, kuigi kärgpere vahel tähelepanu jagamine on tema jaoks keerulisem, kui firmade ja organisatsioonide juhtimine. Vaatamata saavutatud mainele, edule ja tuntusele, oli ta delikaatne ja näis tagasihoidlik. Ta ei ole autoritaarne või alluvatele päheistuv juht, vaid inimestest hooliv ja nende isiksustega arvestav, see juures endale liigset tähelepanu nõudmata.

Enesearengu juurde oli ta jõudnud aastaid tagasi, pärast üht emotsionaalselt rasket isiklikku kaotust. Teda oli koos uue naisega lausa tõugatud arenema ja endaga töötama. Nad olid valinud erinevaid praktikaid ja teinud üht-teist ka koos. Viimasel ajal on nad tegelenud tantra ja tantsimisega. Mees tundis, et tema alumiste tšakrate energia on ilusasti lahti ja liigub, kuid üleval mitte. Tema enda kael moodustas justkui pudelikaela, kust energia enam üles ei saanud. Sellest andis tunnistust ka üks biodünaamiline rühmahingamisseanss, kus Mees tahtis karjuda ja karjuski, kuid tundis, et klomp jäi kurku ja ta ei saanud ennast täielikult vabastada. Seetõttu telliski ta terapeudilt sügisel individuaalse kurguseansi ja kevadel juba viie korraga biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse ning aktiivmeditatsioonide kuuri. Individuaalseansil üllatas teda kleepuv sülg, mida jooga lõviasendis hingates temast välja voolama hakkas, mingil hetkel hakkas tulema ka klompe. See jätkus pikali hingamise ajal. Kui ta pärast seda häälitses, oli hääl märksa vabam ja see tuli sügavamalt. See ühe seansiga aset leidnud enesetunde muutus ajendaski teda kevadel juba viie kohtumisega kuuri valima.

Kuuri alustati ebatraditsiooniliselt, suu-lõuaseansist. Seansi eel tehti Osho Lõvisüdame meditatsiooni, kus elatakse end sisse lõvienergiasse, tehakse lõvi ilmeid ja käpaliigutusi ning 5 minutit sümboolset võitlust oma territooriumi pärast. Selle ajal tundis Mees end oma territooriumil nii kindlalt, et unustas võitlemise vajaduse 😊 Järgnes neljakäpukil, lõviasendis hingamine ja jällegi süljevoog. Selle seansi ajal vabanes kurk veelgi rohkem, kui eelmisel korral, ning hääl tuli alt ja vabalt. Šamaanitrummi helid kutsusid teda kiirele rännakule, mis vabastas veel rohkem. Energia liikus vabalt kogu kehas, seinad kadusid Mehe ümbert ning avanes suur ja mõõtmatu ruum. Pärast seanssi tundis ta aga, et kurk on kähe ja hääl ära karjutud. Hääl taastus kiiresti ja muutus vabalt liikuvaks ja selgeks.

Nädala pärast tuli Mees järgmisele seansile, tundes, et osa tema ürgsest mehelikkuse energiast on veel kusagil kinni. Tema taotlus oli see vabastada. Ta tundis, et on tööpingete tõttu ennast liigselt pingestanud ja tagant kiirustanud ning otsustas selle lõpetada. Ta tunnetas enda sees ka hirmu, mida terapeut seostas sünnihirmuga.

Teisel, kaela-kurguseansil juhtus väga palju. Hingamise ja eriti šamaanitrummiga saatmise ajal tuli jalgadest ülespoole kuum laine, Mees tundis selgelt, kuidas see kurku kinni jäi, tekitades lausa lämbumise tunnet. Mees nägi silmade ees värvimängu, vaheldus mürkroheline, helesinine ja rohekaskollane, samal ajal, kui kõik mittevajalik temast lahkus.  Vabanemine toimus tšakrate kaupa. Mees läks mõnusasse energeetilisse olekusse, tegi palveid ja taotlusi, et südamest vabaneks viha, kalkus, kadedus ning asemele tuleks hoolivus, armastus ja kaastunne. Ta tundis üle keha külma energiat kõikjal, v.a. jalataldadel. Selle olukorra päästis terapeut, kelle reiki mõjul jalatalladki muu kehaga ühtlasesse fooni sattusid. Tundus, et taotlus toimis ja Meest valdas võimas tunne. Kontakt ürgse mehelikkusega oli paranenud ja tööpingest tekkinud raskused turjalt kadunud.

Kolmandal, südameseansil selgus, et Mehel on ümber südame tugev kaitse, nagu enamikel inimestel. Ego hääl käskis selle paika jätta, ehkki kõrgem teadvus ütles, et pole enam põhjust südant kaitsta ja alanud on armastuses elamise ajastu. Rinnas tuli kõvasti ruumi juurde, ehkki jäi ka tunne, et avaneda annaks veel küll ja küll. Avatud süda annab hea ümbruse tunnetuse ja aitab igapäevases elus paremaid, kannatusi vältivaid valikuid teha.

Neljanda, diafragma-kõhu seansi alguses tõdes Mees, et talle on mehelikku väge kõvasti juurde tulnud. Ettevõtte nõukogus õnnestus tal üks pikalt venima jäänud teema lausa mängeldes liikuma saada. Samuti oli ta suurepäraselt hakanud oma naise eri emotsioone tajuma ja mõistma, jäädes osavõtlikuks ja kohale. Samas oli ta tundlikkus suurenenud – tunnetas, mil ta energia ära kaob ja oskas kohe enda energiataseme taastada.

Mehe taotlus oli vabaneda vanadest energiatest, mis teda enam ei teeni. Tema tundlik keha andis talle kohe näidisõppetunni, ta tunnetas oma kõhus otsekui piparkoogitaigna pätsi, mis ei läinud kaasa ta üldiselt liikuva energiaga. Diafragma tõmbus kokku ja ei lasknud ennast venitada ning kõht ei lubanud isegi kerget vajutamist, rääkimata süvalihaste kõhukaudsest massaažist, mida tavaliselt selle seansi ajal tehakse. Energia hakkas siiski liikuma ja oma teadlikkusega suutis klient ka ise vajalikke piirkondi masseerida ja liigutada. Päts kadus kõhust 😊 Hingamise lõpus tõmbas nagu keeris teda ülespoole. Hetkel, kui terapeut palus teda lõõgastuma hakata, oli ta kohas, kust oleks võinud veel kaugele edasi minna. Terapeudi palvel tuli ta siiski tagasi.

Viienda seansi eel tehti vaagnapiirkonda ja kogu keha liigutavat aktiivmeditatsiooni. Mehe selgroog hakkas tugevasti vonklema ja ta teadlik keha vabastas pingeid just sealt, kus vaja. Ta kasutas tantraski õpitud tehnikat – tõmbas energiat alt üles. Mulje oli vägev – ta tunnetas, kui palju tal tegelikult energiat oli ja et suudab seda juhtida.

Aktiivmeditatsiooni järel oli tunne, justkui oleks hingamisprotsess juba läbitud ja rahu majas. Samas tundis ta keha alumises pooles liikumas märksa rohkem energiat kui ülemises, tundus, et ülakehas oli endiselt blokeeringuid.

Seetõttu alustas Mees ka hingamisseanssi, hingas tugevalt, liigutas ja väljendas ennast. Terapeut masseeris ta jalgu, seegi aitas kaasa pingete vabanemisele. Mingil hetkel tekkis silme ette tugev helesinine värv, mis võis tähendada kurgublokeeringu vabanemist. Lõpulõdvestus oli seekord sügav, totaalne lõdvestumine-lahustumine.

Pärast seanssi valdas Meest hea ja terviklik tunne. Ta tundis, et see seanss pani i-le täpi peale ja ta oli oma eesmärgi täitnud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et  oli väga kasulik seeria. Mees sai liikuma ülemise poole energia, vabanes kurguklombist ja -blokeeringust, sai parema kontakti oma ürgse mehelikkusega, mis väljendus ka edusammudena ta töises juhirollis ja koduses pereelus. Ta tajus, kui palju tal on tegelikult energiat ja kui võimas see on. Ta on valmis julgelt soovitama seda teraapiat ka teistele meestele ja pereisadele ning igast soost ettevõtte juhtidele.

************************************

Terapeudi lõppsõna: Olen tänulik, et see enesearenguteel kaugelejõudnud klient valis hingamisteraapia kuuri läbi teha ja oli nõus ka selle loo avaldamisega, mis loodetavasti julgustab ka tema soo- ja staatusekaaslasi probleemide korral teraapiale tulema. Teadlike ja enesega tegelenud klientidega on lausa lust seansse teha – eesmärgid on paigas, enesetaju sügav ja selge; tihti ei jäänud mul muud teha, kui lihtsalt imetleda, kuidas tema oma liigutusi tegi ja pingeid vabastas, samas kohas, kus mõne teise puhul mina aktiivselt süvamassaaži teen ja kehaliikumist esile kutsun. Samas andis tegutsemise formaadi ette ikkagi biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse teraapiameetod. Olen rõõmus, et Giten Tonkov selle välja töötanud on ja Nisarga Eryk Dobosz seda Eestis õpetamas käib. Nagu näha, on sellel potentsiaali ka juba kaugele jõudnud, jooga, tantra ja tantsuga tegelenud klientide juures, aidates neil muuta harmoonilisemaks energia jaotumist kehas, tajuda kogu oma väge ja kõrvaldada viimaseidki allesjäänud blokeeringuid.

Fotod on illustratiivsed. Täname kujutise eest Aaron Olsonit from Pixabay’st ja lehte PNGKIT.com.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil [email protected]

Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Noor naine läbis Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise 8-seansilise kuuri, saades üle kiivushoogudest, õppides ennast jälgima ja mõistma oma tõelist, armastavat loomust

Biodünaamiline Hingamine ja Trauma Vabastamine on uudne kehateraapia meetod, kus kasutatakse suure energiaga, sügavat ühendatud hingamist, refleksoloogiapunktide vajutamist, süvamassaaži ja kehatööd, tantsu ning dünaamilisi meditatsioone. Eesmärk on päästa liikuma traumade järel kehasse lukustunud energia, aidata lõpuni viia pooleli jäänud võitle-või-põgene reaktsioone ja jõuda lõpuks pingevabaduse ja õndsusetundeni. Teraapiakuuri ajal alustatakse üldseansist ja seejärel pühendatakse üks seanss igale pingevööle kehas, jõudes kaheksa korraga pealaest jalataldadeni. Ideaaljuhul jõutakse lõpuks vaba energia liikumiseni kehas.

Loe teraapia kohta lähemalt siit.

Foto: imagerymajestic, FreeDigitalPhotos.net

See silmapaistvalt ilusa välimusega, ärivaldkonnas edukas ja hinnatud, kaunilt naeratav noor naine tundus saabudes kõike muud kui abiotsiv või hädasolija. Kuid selgus, et tema probleem just oligi see, et tööl, klientidega ja inimeste seas oli tal rõõmus, positiivne ja naeratav mask ees. Maski all oli armukade, kahtlustav, eelarvamustega ja kontrolliv tüüp. Keda häiris, kui elukaaslane sai hästi läbi oma naissoost töökaaslaste või tuttavatega või pakkus abi naiskolleegile. Tüüp, kes ärritus tugevalt ka väikestest asjadest ja jäi pikaks ajaks halba meeleollu. Mida enam ta pingutas, et ennast kontrollida ja olla sama hea, kui ta kuvand, seda tugevamaks muutus negatiivsus tema sees. Ta oli otsinud abi nii psühhiaatrilt kui psühholoogilt, esimene kirjutas ilma pikema jututa välja tabletid, teine ütles pärast pool aastat kestnud visiite, et ei oska enam aidata…

Kolm kuud pärast viimast psühholoogil käiku oli olukord läinud päris hulluks. Naine ärritus nii tugevasti, et ei kontrollinud ennast enam üldse ja sööstis elukaaslasele kallale. See kannatas esialgu vaikides, lootuses, et kui tema konfliktile hoogu ei anna, see vaibub. Kuid kui ta juba kriimustada oli saanud, otsustas ta ennast siiski kaitsta. Mingil hetkel tuli naine mõistuse juurde. Ta ei uskunud, et on elukaaslast vigastanud, kuid mehe verine nägu oli piisavalt veenev tõend, et vägivallajuhtum tõesti aset leidis. Nüüd räägiti kõik ära elukaaslase õele, kes soovitas hingamisteraapiat. Selle peale jõudiski naine Juugakoja kodulehele, kus luges siin rippuvaid varasemate klientide lugusid. Seal oli ka üks noor naine vihastumise ja pikaks ajaks vihatujusse jäämise probleemiga. Tundus, et see on õige koht ja nii ta meie juurde jõudiski.

LAPSEPÕLV JA EELLUGU

Vastates oma sünni ja varase lapsepõlve kohta, rääkis naine, et oli väga noorte vanemate esimene laps. Verinoorelt rasestumise tõttu abielluma sunnitud ema ei olnud psühholoogiliselt veel valmis emaarmastust pakkuma, ei kallistanud teda, ei huvitunud tema rõõmudest ja muredest, ei kiitnud teda heade hinnete ja tublide saavutuste eest. Lapsepõlves tundis naine pidevalt lähedusepuudust. Algkoolipäevil oli talle sündinud õde, keda hoitud rohkem. Sellest saanud naine armukadedaks ja hakanud omalt poolt õde kiusama. Täiskasvanuna oli naisel olnud esimene elukaaslane, kes oli pärast laste sündi muutunud nii armukadedaks ja kontrollivaks, et naine ei kannatanud elu temaga välja ja lahkus tema juurest koos lastega. Ja siis nüüdne elukaaslane, kellega esimesed pool aastat oli imeline kooskõla aeg, mõlemapoolne eneseleidmine ja järgmised poolteist aastat praktiliselt põrgu – pidevalt tõusev ärritus, et ei suuda kontrollida mehe iga hetke, tunne, et teda on alandatud, et tema selja taga plaanitsetakse midagi tema vastu, sees möllav viha ja iga kord, kui keegi oli haiget saanud, siis pärastine kahetsus ja kurbus. Ning hirm, mis saab edasi, kui kontrollimatuks ja purustavaks need reaktsioonid veel võivad minna!

BIODÜNAAMILISE HINGAMISE JA TRAUMA VABASTAMISE SEANSID

Esimesel seansil tuli naine hästi kõigega kaasa – hingas, avanes, läbi tema liikus tormiline energia, tekkis kõikvõimsuse tunne.

Kahe seansi vahelisel ajal tegeles naine koduülesandeks antud ülesandega – oma aistingute ja hingamise jälgimisega ning kehas spontaanse värina esile kutsumisega. Ta tundis, et elukaaslane ei suuda teda endiselt mõista ega usaldada ja on ikka veel etteheitev.

Teisel seansil tuli ilmsiks hirm üksijäämise ees, mis võib naisele osaks saada, kui ta näitab end inimestele sellisena, nagu tegelikult on. Tekkis soov uskuda, et ta ongi loomupäraselt hea, mitte vaid ei pinguta, et seda endale sisendada.

Seansside vahelisel ajal kerkis tugevasti üles süütunne elukaaslase ees ja usaldamatus enda suhtes. Kes garanteerib, et see kõik ei kordu?

Kolmas seanss käivitas suure vabastamise. Naise enesesüüdistus muutus terapeudi toetusel andestuseks. See oli suur muutus.

Neljandal seansil integreeris naine mõtte, et elukaaslasega kokkujäämine ei ole ainus võimalus – ta saab üksi ka hakkama. Tulid silme ette paljud teisedki inimesed, kellele ta oli oluline ja kes olid talle olulised.

Kahe seansi vahelisel ajal hakkas naine märkama, kui palju ta on edenenud. Ta märkas oma aistinguid ja emotsioone ning suutis neid paremini kontrollida.

Vahel siiski kihvatas, nagu vanasti. Eriti, kui ta märkas, et mees hoiab midagi tagasi. Kohe tekkisid kõige hullemad kahtlustused. Naine nimetas seansieelses vestluses end õelaks ja kadedaks. Terapeut soovitas tal jääda süütuse juurde. Armukadedus võib olla ka süütu tunne ja armastuse näitaja.

Viies seanss oli südameseanss, kui toimus suur vabastamine. Naine mõistis, et pole kunagi julgenud olla haavatav. Silme ees keerlesid inimesed, kes oleksid tahtnud olla temaga avatumad. Tuli tahe olla haavatav ja näidata välja tundeid. Tulid plaanid ja mõtted, mida kõike võiks korraldada. Tekkis tahe anda ja teha head.

Kahe seansi vahelisel ajal tundus, et elukaslane on juba rahumeelsem ja usaldavam. Tundus, et ta juba loodab, et asjad lähevad korda. Tema silmavaade oli juba lootustandvam, ehkki ta näis äraootav.

Kuuenda seansi järel väljendas naine, kuidas ta on hakanud ennast rohkem avama. Varem näitas ta vaid fassaadi. Varem poleks ta julgenud sõbrannadelegi öelda, et käib teraapias. Nüüd julgeb. Nii tore on avada end sellisena, nagu ta tegelikult on!

Enne seitsmendat seanssi oli naist tema sõnul tabanud tagasilöök. Elukaaslane oli otsustanud minna üksi oma pereüritusele. Seda kuulda saades oli naine nutma puhkenud. Elukaaslasel oli selline nägu peas, et kohe hakkab jälle pihta. Tundus, et mees ootas temalt tuttavat plahvatamist ja süüdistamist. Ent naine oli magamistuppa taganenud. Seal pisarad lihtsalt voolasid, kõik tundus nii halb. Samas tuli ta oma tunnetega toime. Ta ei teinud kellelegi liiga. Üks laps oli temalt uurinud, mis tal viga on, tema vastas ja ei tõrjunud last minema. Kui elukaaslane peolt tuli, olid nad natuke sellest rääkinud ja naine oli olnud sõbralik ja huvi tundev – kriis oli möödas. Nii, et tegu ei olnud tagasilöögiga, vaid suure saavutusega – olukord, mis varem oleks tekitanud suure armukadeduse, kahtlustused, vähealt nädal aega kestva negatiivse meeleolu ja halvimal juhul rünnaku – sai ära lahendatud ühe päevaga ja raskemate tagajärgedeta.

Seitsmenda seansi eesmärk oli veel parem toimetulek tunnetega. Lisaks vabastas naine seal oma sõltuvus- ja kontrollimisvajadust. Tekkis sügav vabanemine, üle kogu keha käivad värinad ja tuksed. Naise keha hakkas spontaanselt liikuma – tegi liblika liigutusi, tantsis kaunite, keskmest tulevate liigutustega ja avanes täielikult energiale.

Kahe seansi vahepeal oli naine rõõmus ja muretu. Ta tundis, et ei pea pingutama, ega üle mõtlema, tundis ennast lihtsalt hästi.

Kaheksandal, vaagnaseansil hakkas täiuslikult tööle naise sisemine õpetaja. Tal oli kristallselge, mida on vaja vabastada, tunnetas endas konkreetseid hirme ja piiravaid mõtteid, mis veel takistasid täielikku avanemist armastusele. Seanss mõjus sügavalt vabastavalt, naise kehas oli näha voolamas tõelisi energiajõgesid.

Kuuri järel tundis naine end rahuliku ja tänulikuna. Tänulikuna, et ta üldse teraapiasse jõudis. Ta tajus endas ka ootusärevust, et mis nüüd tema elus juhtuma hakkab, kui kogu keha pingevööde kaupa läbi käidud ja suure vabanemiseni jõutud. Kuna ta oli ikka veel natuke ebakindel, et kas saavutatud muutus on jääv, leppisid nad kokku, et mõne aja pärast kuuri korratakse.

Terapeut tundis end samuti tänulikuna, et saab pakkuda soovijatele sellist kingitust. Mida siis peaks tegema inimene, kes oma tunnetega toime ei tule, kelle sees möllab negatiivsus või kontrollimatu viha? Psühholoogi ja psühhiaatri võimalus olid sel kliendil ära proovitud. Biodünaamiline Hingamine ja Trauma Vabastamine laseb inimesel oma tunded läbi elada, alla surutud traumad turvaliselt vabastada, ärgata sisemisele juhendamisele, liikuda lähemale oma potentsiaali avamisele ja saada kontakti oma tõelise, armastava olemusega.

Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Fotod on illustratiivsed. Täname portaali Pexels.com.

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil [email protected]

Biodünaamilise hingamise klientide lood

Kaunis nooremapoolne naine parandas teraapiakuuriga oma enesehinnangut ja tõstis elutahet

Erinevalt paljudest teistest siinsete teraapialugude kangelastest ja kangelannadest ei tulnud see klient teraapiasse esmakordse kliendina. Ta oli valinud selle loo terapeudi oma usaldusisikuks juba mitu head aastat tagasi, käinud tema koolitustel ja teraapiagruppides, kirjutanud terapeudile keerulises olukorras olles, küsinud nõu ja saanud ka abi. 2018. aasta sügisel luges ta terapeudi kodulehelt lugu mehest, kes võttis India peamassaaži ja reiki täiskuuri, parandas oma peentunnetust ja tundis end kogu talve fantastiliselt. See ahvatles teda tellima India peamassaaži kuuri. Kui aga esimese peamassaaži seansi ajal tundus nii talle endale kui terapeudile, et ta kipub jääma oma vanasse mulli, muutmata piiravaid mõttemustreid, nõustus ta terapeudi ettepanekuga asendada osa seansse Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamisega. Lõpuks kujunes tema 8 korraga kuur 2 peamassaaži ja 6 biodünaamilise hingamise seansiga kuuriks. Kuidas see siis sujus?

Jutt käib keskealisest naisest, keda saatus oli õnnistanud hea figuuri, kauni välimuse ja õrna olemusega, mis tõmbas tema poole eriti maskuliinseid mehi. Tema esimene mees olevat olnud tavaline Eesti mees, teine pärit Lõuna-Euroopast, kus temperament tüüpiliselt tormakam ja veri kuumem, ning kolmas mees koguni kirglik macho Lõuna-Ameerikast, naise elust saaks teha nii pisaraid kiskuva melodraama, kui kaasahaarava seebiooperi.

Teistest kultuuridest pärit, meist erineva temperamendiga inimestega suhtlemine pole alati lihtne, eriti kui endal lapsepõlvetraumad tervendamata. Lõuna-Ameerika mees tundis ennast naise 1-toalises kodus suurepäraselt, elas häälekalt kaasa jalgpallimatšidele ja omakeelsetele seriaalidele, kuulas enda maitsele vastavat muusikat – tundis end mõnusalt. Kahjuks oli tema kõrgenenud enesehinnangu ja julge oma õiguste uuel territooriumil kehtestamise mõjul naise ennegi kõikuv enesehinnang hoopis vankuma löönud. Naine oleks oodanud oma kodult rahuoaasiks olemist, vähem massikultuuri ja infomüra, rohkem kvaliteetaega mõtiskluste, meditatsioonide või eneseabiraamatu seltsis. Aga ei söandanud seda otsesõnu nõuda. Mees väärtustas ühist kokkamist ja rikkalikke eineid, naine tundis, et see mõjus halvasti ta figuurile ja enesetundele. Mees plaanis minna naisega maailma avastama, naine kartis, et siis kaotab ta iseenese täielikult ära. Eriti, kui peab oma piletite eest osaliselt ise maksma, nagu mees temalt ootas.

Esimesele massaažiseansile tulles oli naine elanud üle kogemuse, kus tema oli väga nautinud Eesti koorilaulu kontserti, mees oli seal aga igavlenud. Pärast kontserti oli restoranis nende laud millegipärast topelt broneeritud ja mees oli teinud skandaali, kui tema spetsiaalselt välja valitud ja tellitud kesksel kohal laua asemel pakuti asenduslauda kusagile nurga taha. Tulles oligi naise kael ja õlavööde ülimalt pinges. Seanss mõjus kehale küll hästi ja lõdvestavalt, mõtlemine aga jäi aga ikkagi enam-vähem samale rajale – ebakindlus, madal enesehinnang, enesesüüdistused ja trots – nii, et otsustati minna kas või mõneks kohtumiseks üle biodünaamilisele hingamisele, kus võimalik kiiremini tekitada suuremaid ja kõikehõlmavamaid muutusi.

Esimene biodünaamilise hingamise seanss oligi murranguline alates juba alguse müofastsiaalsest lahtirullumisest – naise keha ilmutas ülimalt suurt kehateadlikkust, paindus tavalisest rohkem ja värises spontaanse TRE rütmis, meel tõmbas paralleele praeguse suhte ja lapsepõlvekodus valitsenud suhtemustrite vahel. Tuntavamaks muutunud tunnete mõjul hakkas talle kurbust valmistama vimm oma ema vastu, mida oli tundnud juba aastaid. Selle algpõhjus oli asjaolu, et ema polevat teda tahtnud, sest tütar meenutas talle liiga palju elukaaslast, tütre isa, kellega lahku oli mindud. Naine oli end kogu elu süüdi tundnud selle eest, et ta üldse olemas oli. Sealt ka tema madal enesehinnang ja pidev vabandamise ja enese õigustamise harjumus. Samas tüüpilist murdeea kriisi polnud tal olnudki. Ta ei olnud puberteedieas ema vastu mässama hakanud. Ega täiskasvanunagi. Oma sõltumatust oli ta üles näidanud, tehes alati vastupidiselt ema soovitustele. Emal oli komme mitte kunagi väljendada, mis toetust ta oma tütrelt ootas, vaid vaikides kannatada. Isegi sel suvel, kui murdis ühe selgroolüli, ja pärast seda, vaevalise taastumise ajal.

Hingamise ajal nähtud kujutluspildis said kokku naine ise, ta ema, vanaema ja Lõuna-Ameerika mees. Oli sügava kohtumise tunne. Naine tundis, kuidas ta soovib pakkuda lähedastele rohkem armastust, kui on seda seni teinud ja ka ise rohkem armastust vastu võtta. Kohtumisetundele aitas kaasa šamanistlik muusika, mis tõi silme ette heinarõugu ja südamesse tugeva maaga ühendatusse tunde.

Terapeut avastas ta lõua- ja kaelapiirkonnast tugeva lihasturvise. Naisele meenuski, kui tihti ta on oma elus hambaid ristis hoidnud.

Samas tunnistas naine, et ei saanud seansi esimesel poolel üldse lõdvestuda, sest kannatas mittetäisväärtuslikkuse tunde all. Nimelt oli ta lugenud kõiki eelmisi biodünaamilise hingamise lugusid ja talle tundus, et nendega võrreldes on tema protsess nõrgem ja kahvatum. Ta andis endale hävitavaid hinnanguid – ei oska hingata, ei julge sisse minna jne. Aga kuna seansi teine pool oli hoogsam ja seal toimus nii mõndagi, lõpetas ta hinnangute andmise ära. Terapeut tunnustas teda ja soovitas teine kord keskenduda rohkem kehas toimuvale, mitte protsessile või oma tasemele hinnangute andmisele!

Kodus ootas teda ees üllatus – elukaaslane võttis teda armastavalt ja ootavalt vastu. Ka tema tajus naise muutumist. Vahepealseil päevil nad jalutasid palju, kallistasid, armastasid. Iga kord see naisele endale nii palju ei pakkunudki, kuid tal oli nii hea näha õnnelikku meest 😊

Lõua-kurgu-kaelaseanss tekitas naises väga palju emotsioone, nuttu ja värinaid. Selle järel jäi naisele kurku väike klomp ja suhu nutumaitse, muidu oli kõik hästi. Huvitav oli, et seansi ajal ta tunnetas enda ümber toetavat võrestikku, tugevat kaitstuse tunnet. Leidis üles kindlustunde. Talle tundus, et enne oli ta vaid ilmas loperdanud, nüüd aga tunnetas ta korraga nii oma keset, kui teda ümbritsevaid toetavaid piire!

Kahe seansi vahel oli ta rääkinud elukaaslasega südamest südamesse. Mees oli teda süles hoidnud ja talle peamassaaži teinud. Ta oli tunnistanud, et vajaks naiselt suuremat avatust ja rohkem tunnustamist. Naine oli aga tundnud trotsi ja jonni enda sees, tahtmatust end nii palju avada ja siduvate kokkulepetega siduda.

Südameseansi ajal hakkas kõik temas värisema – rinnakorvi liigutamine muutis hästi elusaks, selja all vibreeris ja värises, ülakeha vibreeris nii tugevalt, nagu keegi teeks suruõhuhaamriga tööd 😊 Tuli mõte: „Ma saan kõigega hakkama!“. Terapeut palus seda kõva häälega hüüda. Naist valdas usaldustunne – „Kõik läheb nii, nagu on kõikide kõige suuremaks hüvanguks.“ Tekkis tahtmine olla voolamises ja mitte tõrkuda. Tema käed sirutusid kahele poole välja, nagu linnul. Lõpulõdvestuse ajal tundis ta, nagu vana hammasratastega kell hakkaks rinnus liikuma, liikus vähemalt 2-3 jõnksu edasi. Valdav tunne oli hoituse tunne, nagu õunaseemnel õunasüdames.

Diafragmaseansil tekkis naisel ootamatult hingamistõrge, suutmatus sisse hingata, mis kunagi oli olnud tema igapäevane saatja. Diafragma oli jäik. Hingamisraskus terapeudi abiga seljatatud, valgus energia kogu ta kehasse, aga eriti ninasse ja näkku. Tundus, et kõik vana sai minema voolata ja uus asemele tulla. Meenus, kuidas ta oli alati pinnapealselt hinganud, et mitte tunda kõiki oma tundeid. Lõpulõdvestuse muusika ajal tundis ta südametšakra pöörlemist ja seda, et oleks nagu ellu ärganud. Sisehääl ütles: „Tasa, tasa! Oled elus ja kõik on hästi!“. Nautis seda tunnet ja ka seda, et südames oli tavalise kokkutõmbunud tunde asemel avardumine ja mingi osa temast lõi nurru 😊

Vaagnaseansi alguses nuttis ta ebakompetentsuse tundest, talle tundus, et ei õnnestu ja ta justkui poleks kunagi vabastavalt hinganud. Sisse minna oli raske. Meenus lapsepõlveseik, kui päike paistis, ta oli 6-aastane, näljane, süüa oli vaid piima ja saia. Ta oli pudistanud saiatükid piima sisse ja söönud. Hiljem oli sama lapsepõlvemälestus sümboliseerinud talle vaesust. Terapeut aitas ta sellest kohast edasi – aitas ta kehal lainetama hakata, tegi jalamassaaži ja masseeris puusanukke. Mingil hetkel hakkas naine justkui lendama ja ütles kõvasti välja tõe: „Olen vaba ja julge! Ma ei karda midagi!“.

Seansi käigus mõtestas naine enda jaoks lahti külluse teema ja mõistis, et on alati oodanud, et talle antaks, kuid mitte ise piisavalt andnud. „Kui saada tahad, pead ka andma“, otsustas ta ja leidis, et on seda viimasel ajal teinudki. Talle hakkas tunduma, et kõike jätkub, kõik laheneb.

Teda läbis võimas energiavoog, mis oli väga harmooniline ja tekitas jäsemete sünkroonset ja sümmeetrilist liikumist. Tema käed liikusid ette ja üles, tehes õhus võimsaid poolringe, ka keha hakkas liikuma, praktiliselt tõusis lendu. Lõpus tundis ta end väga suure ja avardununa, südames vägev vabanemise tunne.

Seitsmes seanss oli jälle peamassaaž, kui tehti kokkuvõtteid kuurist ja hingamistest. Tekkinud hea muutus oli jäänud püsima.

Kaheksas seanss tuli üllatusena nii naisele endale, kui terapeudile. Naine tuli grupiseansile, kuid osutus sel korral ainsaks hingajaks – osa registreerunuid oli haigeks jäänud, teistel oli miskit vahele tulnud. Seetõttu sai terapeut veel üks kord kogu tähelepanu sellele naisele pöörata. Kuna kõik pingevööd olid läbi käidud, saadi tegeleda kogu kehaga. Naise ristluudes algas värin, mis kandus kõigepealt kogu vaagnasse ja siis kogu kehasse laiali. Ta tundis end väga elusana, nautis seda. Terapeut palus tal hingata kõigisse uutesse tühimikesse, mis ta kehas tekivad ja ta tegi seda kogu hingest, kuni märkas end hingamas ka oma Lõuna-Ameerika mehe hambaaukudesse 😊 Veel kord jõudis temani tõdemus, et kõigepealt tuleb täita ennast, alles siis saad anda teistele. Ja et kõik, mida sa tahad, on sinus endas olemas 😊

Kokkuvõttes jäi ta väga rahule, et teraapiasse tuli ja ennast veel rohkem üles leidis. Samuti tõstis ta enesehinnangut see, et temagi oli suuteline avanema ja lubama suurel energial endast läbi liikuda, nagu teiste hingamislugude peategelased 🙂

Terapeut on samuti väga rahul ja tänulik. Kui oled kelleltki juba mitmeid aastaid saanud asjalikke, analüüsivaid, vahel ka üliemotsionaalseid kirju, kuid kirja teel nõustamine pole Sinu ampluaa, on väga rahuldustpakkuv temaga füüsiliselt kokku saada ja pakkuda talle teda uuele tasemele aitavat teraapiat. Suur tänu sellele kliendile nende kogemuste eest, samuti tema valmisoleku eest avaneda ja areneda ning muidugi ka tänuavaldused meetodi loojatele!

***

Biodünaamiline Hingamine ja Trauma Vabastamine (Biodynamic Breath and Trauma Release System, BBTRS) on teraapiameetod traumade ja stressi vabastamiseks kehast ja meelest, kus kasutatakse sügavat ühendatud hingamist, šamanistlikku ja pärimuslikku muusikat; TREd, ekstaatilist tantsu ja müofastsiaalset lahtirullumist; massaaži ja kehatööd; tegelemist väljendumise ja häälega ning heli- ja aroomiteraapiat koos terapeudi-poolse selge ja konkreetse juhendamisega. Erinevalt ratsionaalsele mõistusele suunatud psühhoteraapiameetoditest alustatakse siin keha uurimisest ja pingetest vabastamisest, jõudes ajapikku lihasturvise sulamise, sisemise vabaduse ja täiesti pingevaba olekuni.

Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Tartus pakub seda teraapiat Reet Karro, kes on nii siinse kogemusliku loo autor kui selles mainitud terapeut.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Fotod on illustratiivsed. Täname portaali Pexels.com.

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil [email protected]

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Nooruses ränga trauma saanud füüsilise defektiga naine tunneb seitsme biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse seansi mõjul end taas terviklikuna

Foto on illustratiivne

Illustratiivne foto: Petra Bauman, Pexels


Juugakotta pöördub harva nii „ülekvalifitseeritud“ kliente, kui see keskeale lähenev magistrikraadiga naine. Tal oli olnud lähedasi kokkupuuteid klassikalise psühhoteraapia, kognitiiv-käitumusliku teraapia, süsteemse pereteraapia, hingehoiu ja perekonstellatsioonidega. Ta oli ise õppinud ja õpetanud mitut nii keha kui meelt hõlmavat teraapialiiki. Ka osa tema teadustööst uuris terapeutilisi lähenemisi.

Lisaks oli ta õppinud reikit, tšakrate aktiveerimist ja kogu keha energetiseerimist. Ning oli seda viimasel ajal heade tulemustega regulaarselt praktiseerinud.

Põhjus, miks ta kõige sellega tegelenud oli, ei olnud ainult huvi või soov teisi aidata, vaid otsene vajadus – nimelt oli ta nooruses läbi elanud ränga trauma, mille tagajärjena tekkis jääv füüsiline puue. Samuti pidi ta vahetama eriala, sest talle senini ideaalselt sobinud eriala, milles teda loeti väga andekaks ja perspektiivikaks, eeldas terase vaimu kõrval ka tervet ja hästifunktsioneerivat keha. Mõneks ajaks oli talle tundunud, et ta on kaotanud kogu oma elu ning sellest šokist ja järgnenud depressioonist väljatulek oli võtnud aastaid. Õnnetuse järel oli talle tundunud, et keegi ei mõista tema kaotuse suurust – olid ju purunenud ta unistused ja ideaalid – kaasa ja ema ei jaksanud, ei tulnud kaasa, lähedaste empaatial oli piir. Kõike oli liiga palju. Selle kõigega toime tulemiseks oli naine valinud hakata kõike kontrollima ja ratsionaliseerima, elades oma peas, kaugenedes kehast.

Lisaks oli tal olnud raske sünd (nabanöör ümber kaela, näost sinine, ei hakanud hingama), surmalähedane kogemus imikueas (kõhugripp, ei saadud tilgutit peale panna, sest ei saadud veene kätte), isa vägivaldsus ja vanemate lahutus 1-aastaselt ja väikelapseeas elu koos öövalvetes käiva emaga elamiskõlbmatuks tunnistatud puumajas, külmetused ja kopsupõletikud, üksinda ärkamised (kord jooksis ta isegi öösärgiga tänavale), kopsupõletikuga haiglasolekud, ilma emata, sõltudes õdede armulikkusest – kogu varase lapsepõlve pidi ta veetma palju õhtuid ja öid üksinda oma hirmude keskel, oli ärev, neurootiline ja kannatas enureesi all. Algklassides oli talle meelehärmi teinud esimest aastat koolis töötava klassijuhataja juures ebasoosingusse sattumine – soosingus olid kuulekad käsutäitjad, tema polnud harjunud nööri mööda käima. Põhikoolis oli ta õnneks juhtgrupis koos teiste heade õppijatega, ülejäänud koolimuljed olid positiivsed.

Lapsena olnudki tal nõrgad kopsud ja kuurortravi nõudvad kopsupõletikud. Paremini hingama õpetas koorilaul ja kõik see, mida ta edaspidi enda arendamiseks tegi. Nooruses, veel enne suurt traumat, andis raske lapsepõlv end tunda ärevuse ja õhupuuduseni ulatuva paanilise eksamihirmuna. Kord pidanud kaasa teda jõuga hingama sundima, et ta päris ära ei lämbuks. Tema suu olnud nii krambis, et õhk tuli vaevalt läbi.

Täiskasvanuna oli ta üle elanud mitu operatsiooni, nii seljasüstiga kui üldnarkoosiga. Paar aastat tagasi vahetanud ta töökohta ja tundnud end uuel töökohal esialgu tundmatus kohas vette visatuna, tundes puudust rohkemast instrueerimisest ja toetusestt. Stress läinud nii suureks, et ta ei olnud saanud enam üldse magada, kuni lõpuks kirjutati välja unerohud, antidepressandid ja rahustid…

Viimasel ajal oli kõik läinud paremaks – ta oli töökohal harjunud – õnneks oli ka tema tööülesandeid sobivamaks muudetud – oma tegevusvaldkonnad ja eesmärgid üle vaadanud ning kõik vähetähtsa kõrvale jätnud, suurendanud aga oluliste töö- ja teadustöö ülesannete kõrval ka oma keha eest hoolitsemise rolli – käis mitmes trennis ja jõusaalis, üritas teha iga päev 10 000 sammu, sõi väga teadlikult, sh võimalikult vähe liha. Ta suutis oma füüsilise defekti väliselt kompenseerida, nii et pealiskaudsel vaatlusel, eriti kaugemalt, ei olnud erinevust märgata.

Tal oli korralik tugisüsteem – toetav abikaasa, mõistev ema, toredad lapsed ja head sõbrannad, lisaks terapeutide ja erialainimeste tugivõrgustikud ning mitu enesearengugruppi. Siiski oli tal tunne, et nii ta lapsepõlvehirmud, elumuutev ja sandistav noorepõlvetrauma kui kogetud operatsioonid ja võetud ravimid on kusagil tema kehas alles ja häirivad täisväärtuslikku elu. Vaatamata kõigile läbitud psühhoteraapiatele ja õpitud energeetilistele praktikatele tundus traumaga kehapool justkui muust kehast välja lülitatuna. Ühes enesearengugrupis tehtud praktikal kohtas ta ennast pisikese hirmunud tüdrukuna ja see kinnitas veelgi temas tärganud soovi tellida biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse kuur.

Esimesel seansil koges naine võimsaid energiaid. Kõik praktikad, mida ta oli kunagi õppinud, muutusid elavaks, nende energiad sööstsid, tormlesid ja voolasid läbi tema. See kinnitas veelgi otsust jätkata kogu kuuriga.

Silmavöö seansil märkas naine selget erinevust kehapoolte vahel – ühel poolel oli terapeudi liigutatavat sihtmärki palju kergem jälgida, teine pool oli justkui maha lõigatud. Maha lõigatud poolt seostas ta naiselikkuse ja naisenergiaga, olles ühes perekonstellatsioonis mõistnud, et pere kõigi põlvkondade naised on omavahel seotud – vanaema kogetud keelatud armastus tekitas emal blokeeringu kõigi meeste suhtes, mis väljendus tütrel (kõnealusel naisel) traumana ja kogu naispoole väljalülitumisena. Vaatamata energeetilisele blokeeringule oli ta oma elus mitmeid kordi armastanud ja olnud lähedane mitme mehega, ehkki see ei tulnud kergelt.

Naine hakkas nutma, ning tunnetas nii ise, kui ka oli tunda, et see on väikese tüdruku nutt. Ühel hetkel hakkas ta köhima ja köhis nii mõndagi endast välja.

Kurguvöö seansil, lõviasendis hingates, suutis naine end täielikult kõigist piirangutest vabastada ja kurgus olevat klompi korralikult väljutada. Juba pikali hingates ilmnes, et tal on tugev lihasturvis kogu kaela ulatuses, ka kurgu ees ja lõua all, terapeut aitas seda seansi ajal lõdvendada ja sulatada. Naisele meenus, kuidas ta oli ülikooli ajal, eriti enne eksameid pabistades, olnud kael täiesti jäik ja kange. Seansi lõpu poole tundis naine, kuidas keskkanalis jooksis energia täiesti vabalt, puusades oli tajutav seksuaalenergia ja süda oli hästi lahti.

Kaelaseansil naine häälitses terapeudi julgustusel ja tunnetas, kuidas ta hääl läheb järjest madalamaks. See ei olnud enam väike tüdruk, ega ka täiskasvanud naine, vaid need olid möödunud põlved, kes läbi tema häälitsesid. Energia hakkas kehas liikuma, vaagen värises ja vabises ning ka seksuaalenergia aktiveerus. Naine sai hästi kontakti ka oma vihaga, mis juba päeva jooksul ärrituse kujul üles oli tulnud.

Rindkereseansil naine nuttis ja häälitses võimsalt, saades kontakti nooruses, trauma järel nutetud nutuga ja tunnetatud meeletu kurbusega. Lõpuks tundis ta, kuidas energia liikus vabalt läbi käte, kehapooled olid tasakaalustunud ja tema olemus oli jälle terviklik!

Enne diafragma- ja kõhuseanssi elas naine üliintensiivset elu, käis budistlikul enesearengukoolitusel ja jungiaanlikus tantsuteraapias ning energeetilise tervendaja-selgeltnägija juures. Ta sai teada, et on südameinimene, kes oma tundlikkuse tõttu võtab enda sisse võõraid emotsioone, samuti on ta pidanud vanemate programmi enda omaks.

Seansil tunnetas naine kuklapingete leevenemist terapeudi reiki ja massaaži mõjul, seda, kuidas ta hirm üksioleku ees vabanes kõhust, jalad hakkasid niude-nimmelihase venitamise ajal nagu iseendast liikuma ja alakõhtu hingata oli kergem, kui varem. Ta tunnetas suurt kogu keha vabanemist ülevalt alla ja kogu keha orgasmi.

Kogu seansijärgne nädal oli teistsugune – keha oli vabam, olemine kirkam, kehapooled tasakaalustunumad, sees sisemine rahu. Samal ajal käis terapeut biodünaamilise hingamise täiendkoolitusel ja sai oma õpetajalt konkreetselt selle kliendi toetamise osas häid soovitusi. Oli tal ju esimene kord töötada nii suure silmnähtava traumaga inimesega.

Terapeut tuli 7., vaagnaseansile värskete, täiendkoolitusel kogutud kogemustega, mis olid saadud nii sealsel vaagnaseansil kommenteeritud näidisseanssi vaadates, näidisseanssi eeskujuks võttes grupikaaslast toetades kui grupikaaslase toetusel ise hingates. Seansi eel tehti tantristlikku aktiivmeditatsiooni, nagu enamasti selle piirkonna aktiveerimiseks ikka tehtud on. Naine köhis ja väljutas limaklompi, nagu kõigi viimaste seansside ajal. Ta tundis, et tema selg ja kael ei ole harjunud siuglema, vigastatud kehapool ei suuda teda piisavalt toetada.

Uuendusena alustati seanssi ennast seistes hingates, keha lihas- ja sidekude samal ajal lõdvestades, venitades ja lahti rullides (myofascial unwinding). See sobis väga hästi. Naine läks sügavale endasse, hingas avatult, liigutas end ülisuure amplituudiga ja tema mõlemad kehapooled aktiveerusid. Terapeut, kes naist lahtirullumise ajal toetas, märkas oma üllatuseks, et viimase traumast vigastatud lihastes on jõudu ja elu.

Pikaliasendis hingates oli kõik teisiti, kui varem. Naise keha liikus rohkem ja teadlikumalt. Ühtegi korda ei vajanud ta köhimist, sest kõik oli juba välja köhitud. Puusanukkide ja jalgade massaaž tõi üles mälestusi, käed ja nägu hakkasid surisema (kehapoolte erinevust ei olnudki tunda). Ühel hetkel tundis naine enda sees vonklemas spiraali, mis algas õndraluust ja ulatus peani. Ta oli rõõmus, et Kundalini energia on ärganud. Lõdvestumise ajal hakkasid tema silme eest läbi jooksma kaunid värvilised sümbolid, mis seostusid tal Vana-India ornamentide ja sanskriti keelega. Samal ajal kuulis ta sahisevat häält, mis oli nii tugev, et summutas muusika ja ühtäkki vaibus. Naine juurdles, ega ta ei ole hulluks läinud, kui ta näeb pilte ja kuuleb hääli. 😊 Pärast seanssi arutades rahustas terapeut teda, et tema vaimse tervisega on kõik hästi, hingamine lihtsalt avab rohkem infokanaleid, kui oleme harjunud vastu võtma ja tundub, et tema üliteadvuse saatis talle olulisi sõnumeid.

Kokkuvõttes oli naine rahul, et ta valis selle kuuri läbi teha, sest see aitas tal muutuda terviklikumaks ja liikuvamaks ning tervendada endas nii mõndagi, millele ainult ratsionaalsusele, hingele, vaimule või meelele suunatud teraapiad ligi ei pääse.

Terapeut on samuti väga rahul ja tänulik. Nii suure füüsilise traumaga inimesi ei olnud varem tema poole pöördunud. Võiks ka öelda, et mitte ka nii tugeva vaimuga inimesi, sest see naine oli ellujäämiseks sunnitud karastuma ja oma vaimu tugevaks tegema. Seetõttu oligi terapeut seanssidel esialgu ettevaatlik ja oma juhendamises mitte nii konkreetne ja otsustav, kui teiste klientidega, kes vähem traumatiseeritud ja olekult järeleandlikumad. Kuid õnneks tuli enne kuuri viimast seanssi vahele biodünaamilise hingamise terapeutide koolitus, kust saadud isiklikud kogemused, innustus ja konkreetsed soovitused aitasid tal teraapia suure läbimurdeni viia. Suur tänu sellele kliendile nende kogemuste eest, samuti tema valmisoleku eest avaneda, areneda ja terveneda ning muidugi ka tänuavaldused meetodi loojale Giten Tonkovile ja Eestis seda õpetavale Nisarga Eryk Doboszile! Aitäh! Aitäh! Aitäh!

***

Biodünaamiline Hingamine ja Trauma Vabastamine (Biodynamic Breath and Trauma Release System, BBTRS) on teraapiameetod traumade ja stressi vabastamiseks kehast ja meelest, kus kasutatakse sügavat ühendatud hingamist, šamanistlikku ja pärimuslikku muusikat; TREd, ekstaatilist tantsu ja müofastsiaalset lahtirullumist; massaaži ja kehatööd; tegelemist väljendumise ja häälega ning heli- ja aroomiteraapiat koos terapeudi-poolse selge ja konkreetse juhendamisega. Erinevalt ratsionaalsele mõistusele suunatud psühhoteraapiameetoditest alustatakse siin keha uurimisest ja pingetest vabastamisest, jõudes ajapikku lihasturvise sulamise, sisemise vabaduse ja täiesti pingevaba olekuni.

Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Tartus pakub seda teraapiat Reet Karro, kes on nii siinse kogemusliku loo autor kui selles mainitud terapeut.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Fotod on illustratiivsed. Täname portaali Pexels.com.

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil [email protected]