Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Nooruses ränga trauma saanud füüsilise defektiga naine tunneb seitsme biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse seansi mõjul end taas terviklikuna

Foto on illustratiivne

Illustratiivne foto: Petra Bauman, Pexels


Juugakotta pöördub harva nii „ülekvalifitseeritud“ kliente, kui see keskeale lähenev magistrikraadiga naine. Tal oli olnud lähedasi kokkupuuteid klassikalise psühhoteraapia, kognitiiv-käitumusliku teraapia, süsteemse pereteraapia, hingehoiu ja perekonstellatsioonidega. Ta oli ise õppinud ja õpetanud mitut nii keha kui meelt hõlmavat teraapialiiki. Ka osa tema teadustööst uuris terapeutilisi lähenemisi.

Lisaks oli ta õppinud reikit, tšakrate aktiveerimist ja kogu keha energetiseerimist. Ning oli seda viimasel ajal heade tulemustega regulaarselt praktiseerinud.

Põhjus, miks ta kõige sellega tegelenud oli, ei olnud ainult huvi või soov teisi aidata, vaid otsene vajadus – nimelt oli ta nooruses läbi elanud ränga trauma, mille tagajärjena tekkis jääv füüsiline puue. Samuti pidi ta vahetama eriala, sest talle senini ideaalselt sobinud eriala, milles teda loeti väga andekaks ja perspektiivikaks, eeldas terase vaimu kõrval ka tervet ja hästifunktsioneerivat keha. Mõneks ajaks oli talle tundunud, et ta on kaotanud kogu oma elu ning sellest šokist ja järgnenud depressioonist väljatulek oli võtnud aastaid. Õnnetuse järel oli talle tundunud, et keegi ei mõista tema kaotuse suurust – olid ju purunenud ta unistused ja ideaalid – kaasa ja ema ei jaksanud, ei tulnud kaasa, lähedaste empaatial oli piir. Kõike oli liiga palju. Selle kõigega toime tulemiseks oli naine valinud hakata kõike kontrollima ja ratsionaliseerima, elades oma peas, kaugenedes kehast.

Lisaks oli tal olnud raske sünd (nabanöör ümber kaela, näost sinine, ei hakanud hingama), surmalähedane kogemus imikueas (kõhugripp, ei saadud tilgutit peale panna, sest ei saadud veene kätte), isa vägivaldsus ja vanemate lahutus 1-aastaselt ja väikelapseeas elu koos öövalvetes käiva emaga elamiskõlbmatuks tunnistatud puumajas, külmetused ja kopsupõletikud, üksinda ärkamised (kord jooksis ta isegi öösärgiga tänavale), kopsupõletikuga haiglasolekud, ilma emata, sõltudes õdede armulikkusest – kogu varase lapsepõlve pidi ta veetma palju õhtuid ja öid üksinda oma hirmude keskel, oli ärev, neurootiline ja kannatas enureesi all. Algklassides oli talle meelehärmi teinud esimest aastat koolis töötava klassijuhataja juures ebasoosingusse sattumine – soosingus olid kuulekad käsutäitjad, tema polnud harjunud nööri mööda käima. Põhikoolis oli ta õnneks juhtgrupis koos teiste heade õppijatega, ülejäänud koolimuljed olid positiivsed.

Lapsena olnudki tal nõrgad kopsud ja kuurortravi nõudvad kopsupõletikud. Paremini hingama õpetas koorilaul ja kõik see, mida ta edaspidi enda arendamiseks tegi. Nooruses, veel enne suurt traumat, andis raske lapsepõlv end tunda ärevuse ja õhupuuduseni ulatuva paanilise eksamihirmuna. Kord pidanud kaasa teda jõuga hingama sundima, et ta päris ära ei lämbuks. Tema suu olnud nii krambis, et õhk tuli vaevalt läbi.

Täiskasvanuna oli ta üle elanud mitu operatsiooni, nii seljasüstiga kui üldnarkoosiga. Paar aastat tagasi vahetanud ta töökohta ja tundnud end uuel töökohal esialgu tundmatus kohas vette visatuna, tundes puudust rohkemast instrueerimisest ja toetusestt. Stress läinud nii suureks, et ta ei olnud saanud enam üldse magada, kuni lõpuks kirjutati välja unerohud, antidepressandid ja rahustid…

Viimasel ajal oli kõik läinud paremaks – ta oli töökohal harjunud – õnneks oli ka tema tööülesandeid sobivamaks muudetud – oma tegevusvaldkonnad ja eesmärgid üle vaadanud ning kõik vähetähtsa kõrvale jätnud, suurendanud aga oluliste töö- ja teadustöö ülesannete kõrval ka oma keha eest hoolitsemise rolli – käis mitmes trennis ja jõusaalis, üritas teha iga päev 10 000 sammu, sõi väga teadlikult, sh võimalikult vähe liha. Ta suutis oma füüsilise defekti väliselt kompenseerida, nii et pealiskaudsel vaatlusel, eriti kaugemalt, ei olnud erinevust märgata.

Tal oli korralik tugisüsteem – toetav abikaasa, mõistev ema, toredad lapsed ja head sõbrannad, lisaks terapeutide ja erialainimeste tugivõrgustikud ning mitu enesearengugruppi. Siiski oli tal tunne, et nii ta lapsepõlvehirmud, elumuutev ja sandistav noorepõlvetrauma kui kogetud operatsioonid ja võetud ravimid on kusagil tema kehas alles ja häirivad täisväärtuslikku elu. Vaatamata kõigile läbitud psühhoteraapiatele ja õpitud energeetilistele praktikatele tundus traumaga kehapool justkui muust kehast välja lülitatuna. Ühes enesearengugrupis tehtud praktikal kohtas ta ennast pisikese hirmunud tüdrukuna ja see kinnitas veelgi temas tärganud soovi tellida biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse kuur.

Esimesel seansil koges naine võimsaid energiaid. Kõik praktikad, mida ta oli kunagi õppinud, muutusid elavaks, nende energiad sööstsid, tormlesid ja voolasid läbi tema. See kinnitas veelgi otsust jätkata kogu kuuriga.

Silmavöö seansil märkas naine selget erinevust kehapoolte vahel – ühel poolel oli terapeudi liigutatavat sihtmärki palju kergem jälgida, teine pool oli justkui maha lõigatud. Maha lõigatud poolt seostas ta naiselikkuse ja naisenergiaga, olles ühes perekonstellatsioonis mõistnud, et pere kõigi põlvkondade naised on omavahel seotud – vanaema kogetud keelatud armastus tekitas emal blokeeringu kõigi meeste suhtes, mis väljendus tütrel (kõnealusel naisel) traumana ja kogu naispoole väljalülitumisena. Vaatamata energeetilisele blokeeringule oli ta oma elus mitmeid kordi armastanud ja olnud lähedane mitme mehega, ehkki see ei tulnud kergelt.

Naine hakkas nutma, ning tunnetas nii ise, kui ka oli tunda, et see on väikese tüdruku nutt. Ühel hetkel hakkas ta köhima ja köhis nii mõndagi endast välja.

Kurguvöö seansil, lõviasendis hingates, suutis naine end täielikult kõigist piirangutest vabastada ja kurgus olevat klompi korralikult väljutada. Juba pikali hingates ilmnes, et tal on tugev lihasturvis kogu kaela ulatuses, ka kurgu ees ja lõua all, terapeut aitas seda seansi ajal lõdvendada ja sulatada. Naisele meenus, kuidas ta oli ülikooli ajal, eriti enne eksameid pabistades, olnud kael täiesti jäik ja kange. Seansi lõpu poole tundis naine, kuidas keskkanalis jooksis energia täiesti vabalt, puusades oli tajutav seksuaalenergia ja süda oli hästi lahti.

Kaelaseansil naine häälitses terapeudi julgustusel ja tunnetas, kuidas ta hääl läheb järjest madalamaks. See ei olnud enam väike tüdruk, ega ka täiskasvanud naine, vaid need olid möödunud põlved, kes läbi tema häälitsesid. Energia hakkas kehas liikuma, vaagen värises ja vabises ning ka seksuaalenergia aktiveerus. Naine sai hästi kontakti ka oma vihaga, mis juba päeva jooksul ärrituse kujul üles oli tulnud.

Rindkereseansil naine nuttis ja häälitses võimsalt, saades kontakti nooruses, trauma järel nutetud nutuga ja tunnetatud meeletu kurbusega. Lõpuks tundis ta, kuidas energia liikus vabalt läbi käte, kehapooled olid tasakaalustunud ja tema olemus oli jälle terviklik!

Enne diafragma- ja kõhuseanssi elas naine üliintensiivset elu, käis budistlikul enesearengukoolitusel ja jungiaanlikus tantsuteraapias ning energeetilise tervendaja-selgeltnägija juures. Ta sai teada, et on südameinimene, kes oma tundlikkuse tõttu võtab enda sisse võõraid emotsioone, samuti on ta pidanud vanemate programmi enda omaks.

Seansil tunnetas naine kuklapingete leevenemist terapeudi reiki ja massaaži mõjul, seda, kuidas ta hirm üksioleku ees vabanes kõhust, jalad hakkasid niude-nimmelihase venitamise ajal nagu iseendast liikuma ja alakõhtu hingata oli kergem, kui varem. Ta tunnetas suurt kogu keha vabanemist ülevalt alla ja kogu keha orgasmi.

Kogu seansijärgne nädal oli teistsugune – keha oli vabam, olemine kirkam, kehapooled tasakaalustunumad, sees sisemine rahu. Samal ajal käis terapeut biodünaamilise hingamise täiendkoolitusel ja sai oma õpetajalt konkreetselt selle kliendi toetamise osas häid soovitusi. Oli tal ju esimene kord töötada nii suure silmnähtava traumaga inimesega.

Terapeut tuli 7., vaagnaseansile värskete, täiendkoolitusel kogutud kogemustega, mis olid saadud nii sealsel vaagnaseansil kommenteeritud näidisseanssi vaadates, näidisseanssi eeskujuks võttes grupikaaslast toetades kui grupikaaslase toetusel ise hingates. Seansi eel tehti tantristlikku aktiivmeditatsiooni, nagu enamasti selle piirkonna aktiveerimiseks ikka tehtud on. Naine köhis ja väljutas limaklompi, nagu kõigi viimaste seansside ajal. Ta tundis, et tema selg ja kael ei ole harjunud siuglema, vigastatud kehapool ei suuda teda piisavalt toetada.

Uuendusena alustati seanssi ennast seistes hingates, keha lihas- ja sidekude samal ajal lõdvestades, venitades ja lahti rullides (myofascial unwinding). See sobis väga hästi. Naine läks sügavale endasse, hingas avatult, liigutas end ülisuure amplituudiga ja tema mõlemad kehapooled aktiveerusid. Terapeut, kes naist lahtirullumise ajal toetas, märkas oma üllatuseks, et viimase traumast vigastatud lihastes on jõudu ja elu.

Pikaliasendis hingates oli kõik teisiti, kui varem. Naise keha liikus rohkem ja teadlikumalt. Ühtegi korda ei vajanud ta köhimist, sest kõik oli juba välja köhitud. Puusanukkide ja jalgade massaaž tõi üles mälestusi, käed ja nägu hakkasid surisema (kehapoolte erinevust ei olnudki tunda). Ühel hetkel tundis naine enda sees vonklemas spiraali, mis algas õndraluust ja ulatus peani. Ta oli rõõmus, et Kundalini energia on ärganud. Lõdvestumise ajal hakkasid tema silme eest läbi jooksma kaunid värvilised sümbolid, mis seostusid tal Vana-India ornamentide ja sanskriti keelega. Samal ajal kuulis ta sahisevat häält, mis oli nii tugev, et summutas muusika ja ühtäkki vaibus. Naine juurdles, ega ta ei ole hulluks läinud, kui ta näeb pilte ja kuuleb hääli. 😊 Pärast seanssi arutades rahustas terapeut teda, et tema vaimse tervisega on kõik hästi, hingamine lihtsalt avab rohkem infokanaleid, kui oleme harjunud vastu võtma ja tundub, et tema üliteadvuse saatis talle olulisi sõnumeid.

Kokkuvõttes oli naine rahul, et ta valis selle kuuri läbi teha, sest see aitas tal muutuda terviklikumaks ja liikuvamaks ning tervendada endas nii mõndagi, millele ainult ratsionaalsusele, hingele, vaimule või meelele suunatud teraapiad ligi ei pääse.

Terapeut on samuti väga rahul ja tänulik. Nii suure füüsilise traumaga inimesi ei olnud varem tema poole pöördunud. Võiks ka öelda, et mitte ka nii tugeva vaimuga inimesi, sest see naine oli ellujäämiseks sunnitud karastuma ja oma vaimu tugevaks tegema. Seetõttu oligi terapeut seanssidel esialgu ettevaatlik ja oma juhendamises mitte nii konkreetne ja otsustav, kui teiste klientidega, kes vähem traumatiseeritud ja olekult järeleandlikumad. Kuid õnneks tuli enne kuuri viimast seanssi vahele biodünaamilise hingamise terapeutide koolitus, kust saadud isiklikud kogemused, innustus ja konkreetsed soovitused aitasid tal teraapia suure läbimurdeni viia. Suur tänu sellele kliendile nende kogemuste eest, samuti tema valmisoleku eest avaneda, areneda ja terveneda ning muidugi ka tänuavaldused meetodi loojale Giten Tonkovile ja Eestis seda õpetavale Nisarga Eryk Doboszile! Aitäh! Aitäh! Aitäh!

***

Biodünaamiline Hingamine ja Trauma Vabastamine (Biodynamic Breath and Trauma Release System, BBTRS) on teraapiameetod traumade ja stressi vabastamiseks kehast ja meelest, kus kasutatakse sügavat ühendatud hingamist, šamanistlikku ja pärimuslikku muusikat; TREd, ekstaatilist tantsu ja müofastsiaalset lahtirullumist; massaaži ja kehatööd; tegelemist väljendumise ja häälega ning heli- ja aroomiteraapiat koos terapeudi-poolse selge ja konkreetse juhendamisega. Erinevalt ratsionaalsele mõistusele suunatud psühhoteraapiameetoditest alustatakse siin keha uurimisest ja pingetest vabastamisest, jõudes ajapikku lihasturvise sulamise, sisemise vabaduse ja täiesti pingevaba olekuni.

Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Tartus pakub seda teraapiat Reet Karro, kes on nii siinse kogemusliku loo autor kui selles mainitud terapeut.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Fotod on illustratiivsed. Täname portaali Pexels.com.

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil [email protected]

Biodünaamilise hingamise klientide lood

7 kohtumisega biodünaamilise hingamise kuur seljatas hingamisraskused ja muutis hingamise vabamaks, hoolimata lehterrinnast

Selle 50. eluaastates naise tõid hingamisteraapiasse hingamisraskused. Ta vajas tihti haigutamist või sügavat sissehingamist, mis mõnikord õnnestus, mõnikord mitte. Eriti piinav oli söömine, kunagi ei teadnud, kas ta söögi ajal ka hingata suudab või ootamatult toitu kurku ei tõmba. Kõige tulemusena ei saanud ta korralikult süüa ega magada, päeviti tundis end loiuna ja roidununa. Nina-kõrva-kurgukirurg lubas hingamisvaevused lahendada nina limaskesta vähendamise ja polüüpide eemaldamisega. Pärast lõikust takistused aga ei vähenenud, selle asemel hakkas endisest tugevaminigi kimbutama ninakuivus ja -kinnisus. Lisaks vaevas allergia, eriti kodutolmulestale. Ta tundis end tihti ärevana ka vererõhk oli kõrgevõitu, südamerütm ebakorrapärane. Talle olid välja kirjutatud ninavaevusi leevendama pidavad hormoonsalvid, rahustid ärevuse ja paanikahoogude vastu, allergiarohud … Samas mõjus enamik rohte talle halvasti ja tegi enesetunnet veelgi halvemaks. Naine oleks soovinud elada aktiivset elu, sportida, takistusteta tööl käia, lapsega huvitavaid asju teha, koeraga jalutada ja joosta, kuid tihti osutus takistuseks halb enesetunne, jõuetus, väsimus või totaalne lämbumistunne.

Vestlusel selgus, et naise ema oli olnud majandi keskastme juht, kes oli töö ja vastutusega koormatud ja pidevalt tööl. Ema tööpäevad algasid ülivara ja kestsid kaua, tal ei olnud lapse jaoks aega. Kodus oli põhiliselt võõrasisa, kes aga tüdrukukest vihkas, alavääristas ja mõnitas. Ema küll aeg-ajalt kaitses last, kuid tihti ta ei saanud võõrasisa käitumisest teadagi. Tulles kodust kiusamise taagaga, tõmbas tüdruk endale kiusamist ligi ka koolis … Kõnealused traumaatilised kogemused kestsid kogu naise lapsepõlve ja nooruse, kuni tehnikumi minekuni, kus ta end vabamalt tundma sai hakata.

Selline olukord tekitas juba lapsena tervisevaevusi – kopsupõletikku, õietolmuallergiat ja astmat. Viimastest kasvas ta õnneks hiljem välja.

Noore naisena elas ta üle nurisünnituse. Emaka puhastuse järel määratud antibiootikumisüstid tekitasid jõetust, nõrkust, värisemist. Naise palvetest hoolimata süstikuuri jätkati. Pärast seda vaevas teda pidev peavalu, ei saanud magada, ega süüa. Vaevustest ülesaamine võttis mitu aastat.

Naine on olnud elu aeg vaikne, kinnine, kõik enesele hoidnud, kõigega leppinud, samas tundes, et see ei ole tema tegelik loomus. Õnneks leidis ta endale kaasa, kes erinevalt kasuisast ei olnud vägivaldne, ehkki armastas teha kõva häält, nende lastest on mõned juba oma elu peal ja saavad hästi hakkama, üks elab veel kodus ja on emaga mõistvas ja heas vahekorras.

                          Lehterrinna makett

Esimesel seansil selgus rindkere kombates, et naisel on väga sügav lehterrind. Arstid ei olnud seda hingamisraskuste põhjuseks pidanud, kuid juba rindkere välisel vaatlusel oli näha, et hingamiselunditele liikumiseks eriti ruumi ei jäänudki, ainult üks suur süvik seal, kus peaks olema hingamisruum. Naine teadis, et teda oli pandud imikuna liiga vara istuma, siis, kui lihased veel ei kandnud. Terapeut andis talle koju harjutusi ja soovitusi rindkere võimalikult avada ja avardada.

Kahe seansi vahel oli naine olnud ühe päeva tegus ja energiline, kaks ülejäänud päeva aga eriti ärev ja õhupuuduses. Teisel kohtumisel hingas ta ettevaatlikult, tagasihoidvalt, tundes hirmu võimaliku õhupuuduse tekkimise ees. Kuid kahe seansi vaheajaks antud kodused ülesanded, oma aistingute jälgimine ja kehas värinate esilekutsumine mõjusid talle hästi.

Kodus märkas naine, et on muutunud. Ta seisab enda eest. Mehega oli neil mitmeid erimeelsusi, naine ei andnud kõiges järele, nagu tavaliselt ja mees oli rahulolematu. Siiski tundis naine, et on jõudnud natuke lähemale tõelisele endale – ta ei ole hoopiski see vaikne ja kõigega leppija, kellena on esinenud, tal on oma mina!

Kolmandal seansil julges naine avaneda. Algasid üle keha lained, tema keha tantsis. Terapeut avas ta lehterrinda energeetiliselt ja kerge massaažiga.

Kodus märkas naine, et söömine on kergeks läinud. Põskkoopad olid veel turses, muidu oli päris hea olla.

Kurgu-kaelaseansi hingamise ajal tuli naisel üles märksõna „Vabanemine“, mida ta mitu korda välja hõiskas. Ta häälitses, hääl lausa paiskus temast välja. Esmakordselt tundis ta nende looduslike lõhnaainete lõhna, mida terapeut kasutas, ja see meeldis talle. Ta lubas koduski häälitseda ja ümiseda.

Kodus oli ta jälle ärritunud, ehkki öösiti magas paremini.

Südameseansi järel oli naisel tunne, et ta rinnakorv on avardunud, on suurem kui enne! Kogu keha surises, samas emotsioone üles ei tulnud.

Kuuendal kohtumisel, diafragma ja kõhu vabastamisel tekkis kõigepealt üle keha külmatunne, seejärel levisid üle keha värinad. Lõpuks ometi tuli üles ka emotsioone – kurbus, melanhoolia, emotsionaalne valu. Terapeut soovitas kahe seansi vahelisel ajal nii kurbust, kui selle all olevat viha igati välja elada, kehas esile kutsuda värinaid, kätega patju ja jalgadega voodimadratsit taguda.

Seitsmendal kohtumisel, vaagnaseansil, mis on biodünaamilise hingamise kuuri kõige tähtsam seanss, kui eduka kuuri korral vabaneb kogu keha energia, hakkas naise keha tavalisest vabamalt liikuma. Käed surisesid tugevalt, jalad veidi vähem, kuid siiski ka. Naine tundis suurt vabanemise ja andestamise tunnet, mõtles kõigile, kellele andestada. Lõpulõdvestuse ajal valdas teda suur rammestus, millest väljus täieliku lõõgastumise tundega.

Lõppkokkuvõtet tehes leidis ta, et tal on hea meel, et ta teraapiasse tuli. Need vaevused, millega ta algselt teraapiasse pöördus, on kuu ajaga ja seitsme seansiga kadunud. Ta saab normaalselt süüa ja magada, ka isu on parem ja uni parem. Koeraga jalutamine või kiire kõndimine ei ole enam katsumus ja ei tähenda enam peatse õhupuuduse kartmist.

Samas on naisel üles tulnud valusaid mälestusi ja negatiivseid emotsioone, mille teadvustamist ja tundmist ta endale varem keelas, eeldades, et mõistlikum on mõelda positiivselt. Terapeut rõhutas, et varem andis tema keha talle kõigest allasurutust märku õhupuuduse ja hingamisraskustega. Nüüd on emotsioonid teadvustatud ja hingamisraskused tahaplaanile jäänud. Ta õpetas naisele strateegiaid oma emotsioonide hinnanguvabaks jälgimiseks ja enese tunnustamiseks valmisoleku eest tunda kõiki, nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone. Jäeti südamlikult hüvasti, lootusega kohtuda ehk veel kunagi ja avardada naise rindkeret veelgi enam.

************************************

Terapeudi lõppsõna: Mul on väga hea meel ,et see klient valis just hingamisteraapia. Arvestades tema mõtlemapanevat lapsepõlvelugu ja moondunud (sügava lehtriga) rindkeret, oleks võinud arvata, et ta julgeb (ja füüsiliselt suudab) avaneda vaid teatud piirini, muutuda vaid nii palju, kui turvaliseks peab ja siis tõmbub kohe tagasi. Õnneks ta julges minna palju kaugemale – võtta vastu kõik, mis mul oli talle pakkuda ja avastada enda jaoks uut. Oli rõõm naha, kui hästi mõjus talle lõdvestumine ja avardumine, energeetiliselt tekkis tema sisse rohkem uut vaba ruumi ka siis, kui füüsiliselt selle jaoks rinnas ruumi ei näinud olevat. Loodan kohtuda temaga kunagi veel, kas või mitme aasta pärast, kui teraapia täismõju avalduda on jõudnud, ja siis minna koosloomisega edasi.

Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Fotod on illustratiivsed. Täname portaali Pexels.com, Twitterit https://twitter.com/hashtag/Pectus?src=hash ja Kate Miheyevat portaalistUnsplash.

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil [email protected]

Biodünaamilise hingamise klientide lood

Keskealine naine tervendas 5-seansilise biodünaamilise hingamise kuuriga hingamishirmu ja muutus vabamaks

Biodünaamiline Hingamine ja Trauma Vabastamine on uudne kehateraapia meetod, kus kasutatakse sügavat ühendatud hingamist, refleksoloogiapunktide vajutamist, massaaži ja kehatööd, tantsu ning aktiivmeditatsioone. Eesmärk on päästa liikuma traumade järel kehasse lukustunud energia, aidata lõpuni viia pooleli jäänud võitle-või-põgene reaktsioone ning jõuda pingevabaduse ja õndsusetundeni. 8 korraga läbitakse kogu keha pealaest varbaotsani, kuni pääseb liikuma ka vaagnas olev energia. Kuuri saab soovi korral lühendada ka 6-7 või isegi 5-6 kohtumiseni. Teraapia sobib suurte riskiteguriteta (infarktiohuta, aneürismita, glaukoomita, suurte vaimsete häireteta) inimestele.

Loe teraapia kohta lähemalt siit.

See keskealine naine tellis Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise kuuri, et veelgi enam terveneda ja üle saada hirmust sügava hingamise ees, mida ta oli eri selgelt märganud viimase aasta jooksul, mil ta käis ujumistrennis. Ta oli kannatanud lapsepõlves hüljatusetunde ja armastusepuuduse käes, sest vanemad olid oodanud tema, tüdruku asemel hoopis poissi, seejärel aga pööranud kogu tähelepanu nooremale vennale, kes oli olnud nii haige, et ema tähelepanu oli täielikult temal. Isa oli pidevalt tööl, ema vennaga haiglates. Enda mittearmastatuna tundmise tagajärjel oli ka kõnealune naine, siis väike tüdruk olnud astmas, õnneks kasvas ta sellest hiljem välja. Teismeeas oli tal arvatavasti samal põhjusel palju traumasid.

Täiskasvanuna oli naine üle elanud mitmeid raskeid sündmuseid. Ta tundis end süüdi ühes õnnetus, parandamatute tagajärgedega juhtumis. Ta oli unistanud teisest lapsest, kuid saanud nii ränga põletiku, et pärast seda ei aidanud enam lapseootele jääda ka viljatusravi, ta pidi ainult üle elama korduvaid ebamugavaid narkoosi all tehtavaid protseduure, kuid tulu neist ei olnud. Armastusepuudusega lapsepõlv ja üle elatud kaotused muutsid ta partnerile väheligitõmbavaks, suhe purunes. Samuti distantseerus ta sugulastest, sõprussuhetest, isegi sõbrannadest. Üksikemana oli tal peret majandada keeruline, ta oli pidevalt pingul ja stressis. Kord olevat ta juba pidanud enesetapuplaane, loobus ta neist vaid oma lapse pärast. Viimasel ajal kannatas ta aneemia ja vereringehäirete all, ta käed-jalad olid pidevalt külmad.

Samas oli ta juba enne hingamisteraapiasse tulekut teinud palju iseenda heaks. Ta oli otsustanud üle saada madalast enesehinnangust ja enesepiitsutamisest. Teda toetasid tervislikud eluviisid. Kord oli ta läbi teinud Rännaku, mis aitas välja tulla ühest kriisist. Viimasel ajal oli ta regulaarselt käinud aroomiterapeudi juures, kes peale aroomimassaaži pakkus talle ka energeetika uurimist ja korrastamist ja oli talle öelnud, et jää on hakanud liikuma 😊

Seoses naise pingelise rahalise olukorraga otsustasime Biodünaamilises Hingamises ja Trauma Vabastamises piirduda kuue seansiga.

Esimesel, sissejuhataval seansil hakkas naise keha lainetama. Tal tekkis sama tunne, mis Rännaku ajal. Sõrmed surisesid. Naine tundis end rahulikuna, võrdles seda olekut voogamisega.

Sama seis oli olnud ka seansi päeva õhtul ja järgmisel päeval. Kuid siis hakkas kogunema ärritus ja ühel hetkel tundis ta end kui viitsütikuga pomm. Ta oli sellises seisundis, et oleks võinud midagi vabalt purustada, lõi uksi jalaga või rusikaga, lõhkus sussid ja pannilabida, töö juureski oli keeruline rahulikuks jääda.

Silmavöö seansil liigutas naine silmi täpselt, nagu vaja, kuid see ei käivitanud temas muud, kui vastupanu. Teda häiris, et seansil hingatakse ilma tekita, tekiga kaetakse hingaja alles lõpulõdvestuse ajal. Tekkis tugev külmatunne ja kadus igasugune koostöötahe. Terapeut oli juba valmis kuulma otsust: see seanss jääb viimaseks, rohkem ma ei tule! Kuid naine, vaatamata vastupanule ja täielikule tõrkumisele seansi ajal, teatas pärast seanssi hoopis: „Allaandmine ei ole lahendus!“. Lepiti kokku uus kellaaeg.

Suu ja kurgu seansil oli naine valmis veel rohkem avanema. Ta hakkas sügavamalt hingama ja siis tuli üles loo algul mainitud hirm sügavama hingamise ees. Ta hakkas tunnetama blokki enda sees. Mingil hetkel hakkas see liikuma ja siis hakkas jälle külm. Tunda oli ka muid ebamugavaid aistinguid, kuni ta sai lõpuks kontakti kurbusega enda sees ja väljendas seda! Ta tunnetas, et üks väljaütlemata asi jäi siiski kurku kinni ja kujutas juba ette, kuidas ta üritab seda päev otsa välja köhida. Muus osas valdas teda sügav rahu ja ta kukkus täielikult ära sügavasse lõdvestusse.

Kolm tundi pärast seanssi algas naisel ootamatult tugev iiveldushoog. Ta oksendas, aga see polnud tavaline piinav oksendamistsükkel: vaevab-vaevab-oksendan natuke ja uuesti otsast peale, vaid ühekordne tugev iiveldus ja selline tugev oksendamishoog, et talle tundus, et tema sisse tekkis täielik keeris, ta justkui oksendanuks spiraali pidi üles. Pärast seda oli ta värisev, nõrk ja kahvatu, kuid iiveldus oli täielikult kadunud. Ja klomp (väljaütlemata asi) oli ka kurgust kadunud 😊

Kahe seansi vahel tunnetas naine suuremat vaba ruumi enda sees. Juba ta märkas hetki, kus ta saab sügavalt hingata!

Südame ja rindkere pingevöö seansil tundis naine eriliselt suurt trotsi ja vastupanu. Jälle oli tal külm, ta mähkis end isiklikku õhukesse siidisalli, kuid tekita ta tundis esialgu ainult külmust enda sees. Tegelikult mõistis ta ise ka, et külmatunne on kaitsereaktsioon. Kõik muutus ühest võttest, kus terapeut palus naisel oma käed üles välja sirutada ja surus tugevasti vastu naise käsi, naine aga pingutas kõiki lihaseid ja surus omakorda vastu. Talle tundus, et selle liigutusega surus ta läbi oma viha, läbi oma trotsi ja vastupanu. Ja nüüd valdas teda üle keha ulatuv soojatunne – enam ei igatsenud ta tekki. Pärast seanssi tundis ta end mõnusalt ja rahulikult.

Kuna naisel tekkis vahepeal üks suur väljaminek, lepiti viienda seansi eel kokku, et see jääb esialgu viimaseks. Olude sunnil tuli kolm alumist pingevööd läbida ühe seansiga.

Viimase seansi eel tehti sufi pöörlemismeditatsiooni. Naise sees hakkas kõik pöörlema. Juba pikali lebades ja ühendatult hingates, hakkas ta keha üleni surisema. Eriti palju energiat tundus olevat kõhus. Kõhu vajutamine tõi energia pähe, tekkis pingepeavalu. Seda leevendada aitas kaela ja turja süvamassaaž, sest hetkel tekitaski peavalu blokeerinud kurgupiirkond. Üks seanssidel kasutatav võte, kägarasse tõmbudes kogu keha lihaste pingutamine, tekitas vasakus õlas krambi. Selle lõdvestamisel terapeudi abiga läks energia igale poole laiali, kogu naise keha hakkas tantsima ja lainetama, nagu esimeselgi korral, ainult seekord veel hoogsamalt ja kõike lahti liigutades, maast tõusid ka puusad ja alaselg. Energia liikus jalgade juurest üles ja laienes kogu kehasse … Teraapiakuuri eesmärk oli saavutatud!

Kokkuvõttes oli naine rahul, et oli selle teraapia valinud. Ta oli praegu vabam, hingas avatumalt ja sai endaga paremini läbi kui enne. Ta oli hakanud mõistma oma külmakartuse tagamaid – see ei olnud ainult aneemia ja puudulikult toimiva vereringe tunnus, vaid ka tema kaitsereaktsioon oma kilpkonnakilbist välja ronimise vastu, mis trotsi ja vastupanu suurenedes kasvas. Ta tunnetas, et on endas mitu pusletükki jälle paika saanud, on terviklikum kui enne.

Nii naisel kui terapeudil oli kahju, et seansse jäi lõpuks järele 5. Enamasti on tulemus veel täiuslikum, kui kuuris on vähemalt 6-7 kohtumist. Tehti plaan kohtuda kunagi veel ja siis, vastavalt olukorrale, läbida uuesti kogu kuur, või vähemalt puudu jäänud seansid.

************************************

Terapeudi kokkuvõte: Mul on alati väga hea meel, kui inimesed valivad läbida Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise kuuri, sest siis on mõju terviklikum ja igakülgsem. Senised kuuri valinud on olnud noored naised ja võinuks arvata, et see teraapia ainult noortele sobibki. Selle loo peategelane on aga eelmistest märksa küpsem, lähenemas oma esimesele juubelile, nii et tegelikult pole vanus üldse määrav, lihtsalt tervis peab kannatama kiiremat hingamist ja pulssi ning ajutist vererõhu tõusu. Olen rõõmus, et ta tuli ja valis tervendada oma hingamishirmu ja traumasid. Minu jaoks oli esmakordne juhus kogeda seansil nii palju kliendi vastupanu. Tunnustan teda, et ta alla ei andnud ja kuuri järsult katki ei jätnud. Loodan, et tal on juba praegu parem enesetunne ja kohtume millalgi veel, et natuke lühikeseks jäänud koosloomise protsessi jätkata.

Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Fotod on illustratiivsed. Täname portaali Pexels.com.

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil [email protected]

 

 

 

 

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Noor naine läbis Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise 8-seansilise kuuri, unustades vihahood ja saades energia kehas liikuma

Biodünaamiline Hingamine ja Trauma Vabastamine on uudne kehateraapia meetod, kus kasutatakse suure energiaga, sügavat ühendatud hingamist, refleksoloogiapunktide vajutamist, süvamassaaži ja kehatööd, tantsu ning dünaamilisi meditatsioone. Eesmärk on päästa liikuma traumade järel kehasse lukustatud energia, aidata lõpuni viia pooleli jäänud võitle-või-põgene reaktsioone ja jõuda lõpuks pingevabaduse ja õndsusetundeni. Ühe seansi jooksul tegeletakse natuke kõigi piirkondadega või põhjalikumalt ühe piirkonnaga. Teraapiakuuri ajal alustatakse üldseansist ja seejärel pühendatakse üks seanss igale pingevööle kehas, jõudes kaheksa korraga pealaest jalataldadeni, ideaaljuhul pääseb liikuma ka Kundalini energia. Teraapia sobib füüsiliselt enam-vähem tervetele ja suuremate vaevusteta inimestele.

Loe teraapia kohta lähemalt siit.

See klient, noor naine pöördus Juugakotta varasuvel, olles parasjagu töötu, tal oli enda jaoks rohkem aega ja ta soovis jälle hakata tunnetama oma hinge ja sisemisi vajadusi, nagu oli juhtunud holistilises teraapias, kus ta oli paar aastat tagasi käinud. Vahepeal oli aga see tunnetus kaduma läinud.

Naise tervis oli hea, kuid emotsionaalne pool paigast ära. Ta tavatses ennast üles kütta, keema minna ja jäädagi üles köetuks, isegi kuni 2-päevase 39-kraadise palavikuni välja. Tihti sai ta elukaaslase ja kõige ümbritseva peale vihaseks ja hakkas kogema viha, ärritust, ärevust. Mõnikord oli ta pärast vihastumist kogu päeva sellises seisundis.

Naine oli raskelt üle elanud 6 aasta tagust vanemate lahutust ja 2 aastat tagasi kogetud eelmise elukaaslase truudusetust. Viimane olevat tekitanud paanikat, ärevust, stressi ning alles holistiline teraapia ja kliiniline psühholoog olid ta sellest seisundist välja toonud.

Esimesel biodünaamilise hingamise seansil naise keha surises igalt poolt. Valdav tunne oli esialgu ärevus. Ta oli samal päeval koduski kergesti ärrituv, kuid järgmisel ja ülejärgmisel päeval oli tal terve päev hea olla ja elevil olek.

Teisel kohtumisel ei tahtnud ühendatud hingamine lõppeda, ta soovis protsessi jäädagi.

Kodus tundis ta end õrna ja tundlikuna. Samas polnud see enam viha, mis üles kerkis ja see polnud suunatud elukaaslase vastu. Ka elukaaslane muutus järjest mõistvamaks, ta aktsepteeris Naise teraapias käimist ja muutumist, mis oli toetav.

Oli kokkusattumus, et just teraapia ajal pakkus Naine hoiukodu ühele kutsikale. Erinevalt Naise vanemast koerast oli kutsikas hea suhtleja, siiralt rõõmus võimaluse üle sobitada tutvust iga vastutulijaga. Ja Naine, kes oma vanema koeraga oli jalutanud vaikides ja teistest tänaval kõndijatest välja tegemata, koges täiesti uut olukorda – inimesed tulid ta juurde, küsisid kutsika kohta, rääkisid ja naeratasid, palusid luba kutsule pai teha ning Naine rääkis vastu, lubas ja naeratas, olles avatud, vähemate piduritega ja vabam kui tavaliselt.

Suu- ja lõuaseanss mõjus Naisele laiendavalt, kehas, eriti suu ümber, lõuas ja paremas käes oli tunda tugevat energiat. Lõpulõdvestus tundus kui tagasitulek sügavast unest.

Kurgu-kaelaseansil tekkis Naise kätesse hingamiskramp (pinges sundasend). Terapeut palus tal lasta välja kogu kurbus. Kui see õnnestus, lõdvestusid ka käed. Seejärel hakkas Naise keha ennast spontaanselt lõdvestama, värin algas kõhust ja laienes kogu kehasse.

Pärast seanssi tundis Naine nii suurt soovi naeratada, et isegi vihm pani naeratama. Ka muud emotsioonid olid laes. Mõned värinad tulid veel õhtul kodus ka, keha jätkas pingete vabastamist.

Pärast seanssi hakkas Naine kogema, et tema ellu ongi naasnud rõõm ja naer. Ta suutis rõõmu tunda ka väikestest asjadest ja naeris tihti südamest.

Rindkere- ja südameseansil koges Naine suurt vabanemist, surinat ja värinat kurgus, südames ja alakehas.

Enne diafragmaseanssi tehtud sufi pöörlemismeditatsiooni ajal tekkisid Naisel selged mõtted ja ideed, mida võiks teha oma igapäevaelus enda heaks. Iga mõte tekitas ahaa-elamuse.

Seansi käigus muutus diafragma tunduvalt vabamaks, kurku jäi aga pikaks ajaks häiriv klomp, mida ei õnnestunud välja köhida, ega sülitada. Kui aga siis Naise jalad kergelt liikuma hakkasid, tegi terapeut Naisele ettepaneku jalgadega matti peksta. See oli just midagi, mida ta oleks soovinud teha ja ta tegi seda mõnuga tükike aega. Selle käigus kadus ka klomp. Pärast seanssi oli kehas nii palju energiat ja nii suur vabaduse tunne, et Naine oleks tahtnud joosta või koguni lennata 😊

Kodus jätkas Naine jalgadega tagumist. Ta tegi seda igal hommikul oma voodis. Igale tagumishommikule järgnes heatujuline ja rõõmus päev. Naist kunagi kimbutanud vihahoogudest ei olnud enam jälgegi.

Kõhuseansil tundis Naine selgelt, et keegi hoiab ta pead ja istub tema pea juures ka siis, kui terapeut oli kõhu juures. Kuna see toetus tundus nii turvaline, julges ta lasta kogu oma keha värisema. Nüüd talle peale tulnud suur ja võimas värin oli tõeliselt müstiline kogemus ja viis ära ka üles tulnud kurbuse.

Kõik kõhuseansijärgsed päevad olid rahulikud ja rõõmsad, Naist rõõmustas enesekindluse ja stabiilsuse tunne.

Vaagnaseansil tundis Naine, kuidas tema vaagnapiirkond, mis oli temalt küllalt vähe tähelepanu saanud, täielikult sisse lülitus ja tööle hakkas. Ta koges seal hästi palju energiat, see oli võimas! Kehas algas ka suur puhastusprotsess, ta pidi seansi jooksul mitu korda tualetti külastama. Lõpus haaras keha oma võimusesse suur värin ja lõdvestuse järel koges ta harjumatut tunnet – energia täiesti vaba voolamist kogu kehas.

Kokkuvõttes võib öelda, et Naine, kes oli ennast mõnes mõttes ära kaotanud ja kes tavatses oma negatiivseid emotsioone elukaaslase peal välja elada ja hiljemgi veel palavikuni ulatuvasse emotsionaalsesse kriisi jääda, sai nende kaheksa korraga endaga parema kontakti, keha ja hingamise vabamaks ning õppis mitmeid harjutusi oma emotsioonide välja elamiseks. Ta muutus rõõmsamaks, rahulikumaks ja stabiilsemaks, energia hakkas kehas vabamalt voolama. Salapärased hood kadusid ja pereelu sellest ainult võitis. Naisel oli hea meel, et oli just selle teraapia valinud ja soovitab seda heameelega teistelegi.

*****************************

Terapeudi kommentaar: “Mul on hea meel, et see klient jõudis minu juurde, ja et ta valis just biodünaamilise hingamise. Kohtusime üpris sageli, umbes kaks korda nädalas. Temas oli juba tulles suur valmisolek oma pingetest lahti lasta ja valida rahuldust pakkuvam elu. Aitasin sellele hea meelega kaasa. Olen tänulik selle võimaluse eest!“

 Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Fotod on illustratiivsed. Täname Pinteresti ja portaali Pexels.com.

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil [email protected]

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Esimene Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise kuur edukalt läbitud

Tagasisidet annab esimene inimene, kes läbis hingamisterapeut Reet Karro juures kõik kaheksa Biodünaamilise Hingamise ja Trauma vabastamise seanssi,  mis vabastavad pinged ja traumad pingevööde kaupa, pealaest jalatallani:

Olen 30.aastane naine, abielus ja 5-aastase poja ema. Biodünaamilise hingamise ja trauma vabastamisega puutusin esmakordselt kokku 2017. a suvel. Juba siis jäi mulle sellest meetodist unustamatult hea mulje – energia hakkas palju paremini liikuma võrreldes tavalise vabastava hingamisega. Sellest saadik olen aeg-ajalt käinud grupiseanssidel.

Aprilli alguses tundsin ennast vaimselt kurnatuna töö, pere ja kaugõppe vormis kooliskäimise ühildamise raskuste tõttu. Kodus olin kergesti ärrituv ja agressiivne, mõtlesin enamjaolt negatiivseid mõtteid, tahtsin iseennast kõigi ja kõige eest kaitsta. Otsustasin, et nii ei saa edasi minna. Vajan abi oma mõttemaailma korrastamiseks. Just siis ilmus teade, et Juugakojas on aprillis biodünaamilise hingamise seansid soodushinnaga, kõige soovitatavam on läbida terve kuur. Haarasin võimalusest kinni ja läbisin 11.aprillist 11.maini kaheksa seanssi (keskmiselt kaks korda nädalas). Iga seansi alguses tegin läbi ka vastava pingevöö vabastamiseks sobiliku toetava pooletunnise aktiivmeditatsiooni.

Esimese ehk sissejuhatava seansi ajal tundsin energia liikumist mööda selgroogu, emotsioonide ja tunnete esile kerkimist ei tunnetanud. Seansi lõpus täheldas Reet, et tema tunnetas enne alustamist minu südame blokeeritust. Pärast hingamist kallistades oli olnud süda juba natuke soojem.

Silmade pingevöö vabastamise ajal lainetas energia üle kogu keha. Käelabad, käsivarred ja jalasääred olid kangevõitu, kuid vaagen ja jalad hakkasid iseenesest liikuma (mida pole varasemalt biodünaamilise hingamise käigus juhtunud).

Nina, põskede ja suu pingevöö vabastamisel tundsin hinges rõhumise ja allasurumise tunnet. Tuli teadmine, et ma ei taha olla nagu teised, vaid tahan olla MINA ise. Järsku tabas mind ohjeldamatu nutuhoog – olin vihane iseenda peale, et olin ennast ja oma tundeid siiani alla surunud. Olin kurb, kuid samas ka rõõmus, et olin selle teekonna iseenda armastama hakkamiseks ette võtnud.

Lõua ja kaela pingevöö vabastamise seansil tuli teadmine, et tahan lõpetada selle aja peale jooksmise ja elada edaspidi oma elu kulgemisena. Reet juhtis mu tähelepanu asjaolule, et kui ta küsib seansi ajal, mida ma tunnen, ei räägi ma tunnetest ja emotsioonidest, vaid kirjeldan füüsilisi aistinguid. Ise järeldasin sellest, et ma ei oskagi oma tundeid märgata ja endale teadvustada. Selle parandamiseks peaksin tekitama harjumuse leidmaks endale aega ja püüda märgata oma hetke emotsioone.

Südame pingevöö vabastamise ajal kerkisid üles kurbus, viha, andestuse vajadus. Mõistsin, et siiani elan hinges raskelt üle üht seitsme aasta tagust kaotust. Ma ei olnudki teadvustanud, et see on veel nii valusalt häiriv. Olin kurb, et see olukord oli olnud ja samal ajal olin enda lähedaste tunnetest mitte välja teinud. Mõistsin, et olin olnud liiga enesekeskne. Tundsin viha ja raevu iseenda ja kogu maailma peale. Hingamise ajal palusin andestust iseendalt ja ka oma lähedastelt.

Diafragma pingevöö vabastamisele jõudsin usaldamatuse probleemiga, mul oli olnud tõsiseid probleeme oma poja usaldamisega. Seansi alguses tundsin parema jala talla alla häirivat torkimist. Hingamine oli hüplik, mind valdas kaootilisuse tunne ja mõtted tungisid pähe. Energia liikus ülevalt alla kuni diafragmani ja seejärel takerdus. Puusade kõrgemale tõstmisega tundsin ja nägin energia sähvatuse liikumist parema jala talla alla. Jõudsin tõdemuseni, et ma ei saagi oma last usaldada, kui ma ise ennastki ei usalda. Seansi lõpetuseks sain soovituse ennast rohkem kiita ja julgustada, et enda enesehinnangut tõsta ja rohkem ennast usaldama hakata.

Kõhu pingevöö vabastamise seansi algusest peale oli hingamine väga kerge ja pehme, enesetunne oli rahulik. Korduvalt oli tunda energia liikumise sööste koos vibratsiooni ja värinatega. Tundsin suurt energiapalli kõhu ja vaagna piirkonnas, mis hajus mõne aja möödudes. Pärast hingamist oli tunne, et käisin poolel teel nirvaanasse, täiuslikku rahusse.

Vaagna pingevöö vabastamisel hakkas energia suhteliselt lihtsalt liikuma. Järjest rohkem energiat kogunes minu kehasse, tundsin, et seda oli liiga palju. Reet soovitas üleliigse energia saata neile, kellel sellest puudus on. Pärast hingamist ehk lõdvestumise ajal tundsin oma kehas palju räägitud energiatoroidi – energia liikus kõrvalt alt üles poole (pea suunas) ning langes mööda keha uuesti allapoole. See oli pidevas aeglases liikumises. Suletud silmadega nägin eredat oranži värvi enda ümber. Tundsin ennast imeliselt, kõikvõimsana, kes sooviks liigutada kas või mägesid.

Kokkuvõtteks saan öelda, et kui aprillis, enne Reeda poole pöördumist, olin depressioonis ja nõutu, kuidas oma sissekulunud mõttemustreid muuta, siis praeguseks olen saanud palju teadmisi juurde, kuidas ennast ise aidata. Pingelise elukorralduse tõttu ma pole suutnud ennast täielikult pühendada iseenese tundmaõppimisele, kuid olukorra stabiliseerumise järel tahan kindlasti seda teha.

Enne iga seanssi märkasin oma elus situatsioone, mis viitasid minu vastava piirkonna pingele, sisemisele probleemile.

Reet  on suurepärane terapeut, kes on leidnud imelise meetodi ja ennast vastavas valdkonnas koolitanud. Usun, et täieliku pühendumisega on võimalik ilma ravimiteta depressioonist ja madalseisust välja tulla.

Aitäh, Sulle kallis Reet!

Aitäh! Aitäh! Aitäh!

*****************************

Terapeudi kommentaar: “Tänan klienti kena ja ülevaatliku loo kirjutamise eest! Oli muljet avaldav, kui suur areng ja energialiikumine selle ajaga toimus. Loos ta avaldab tänu mulle. Mina jälle omakorda meetodi loojale Giten Tonkovile ja mu õpetaja Nisargale.

Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Foto on illustratiivne. Täname foto eest lehte https://www.goodtherapy.org/learn-about-therapy/types/breathwork

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil [email protected]

 

Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Hingamisteraapiaga lapseootele (10 hingamisseanssi)

Artikli lühikokkuvõte: Ühe kuuga vabamaks süütundest ja ärevusest, kahe kuuga oma naiseliku olemuse vastuvõtmise, armastuse ja igatsetud rasestumiseni

Hingamisteraapiasse pöördunud 30-tes aastates Naine, tantsija, koreograaf ja kunstiinimene oli alustanud 14-aastaselt balletitreeninguid väga karmi õpetaja käe all, olnud enda suhtes väga nõudlik, lõpetanud mitu kõrgkooli, pühendunud enese ja teiste arendamisele. Ta juhendas tantsurühmi kolmes linnas, mille vahel sõitmine omajagu aega võttis. Pingelise töö- ja esinemisgraafiku tõttu olid naisel maovalud ja ärevus, ta ei suutnud kõike seda nautida, mida ta oma ellu valinud oli. Ta oli olnud juba aastaid püsisuhtes endast vanema mehega ja unistanud pikalt lapsest, kuid polnud ikka veel emaks saanud, kogenud vaid üht raseduse katkemist. Uuringutel olid selgunud ainult tsüstilised munasarjad, kuid munajuhad olevat läbitavad. Ka mehel oli veel piisavalt elujõulisi seemnerakke, ehkki nende aktiivsus väheke langenud. Kõik füüsilised takistused lapse tuleku teelt olid justkui kõrvaldatud, millegipärast ei olnud teda veel tulnud.

Ehk olid nendeks Naise ja tema mehe erinevad tahtmised? Mehe ideaal oleks olnud naine, kes küll tegeleb loominguliste asjadega, kuid kodus, spetsiaalselt selleks ehitatud toas. Mees oli üldse pigem kodulemb ja ei tahtnud käia ka külas ja üritustel. Naine soovis kõike kogeda, käia etendustel ja üritustel, suhelda ja tunda end oma loomingut luues vabana. Mees, Naisest tunduvalt vanem, polnud täielikult üle saanud oma raskest lapsepõlvest ja esimesest abielust, mis jäi samuti lastetuks. Ka ta suhted oma päritolupere liikmetega ei olnud tal eriti head.

Või oli põhjuseks Naise hoiak naiseks olemise suhtes. Tema ema oleks tegelikult soovinud poega ja Nainegi tundis aeg-ajalt vastumeelsust oma naiselikkuse suhtes.

Juba enne teraapiasse tulekut oli Naine koostanud endale väga regulaarse une- ja söögiaegade plaani, süües viis korda päevas ja oli hakanud tegema endale punktimassaaži.

Esimese hingamisseansi eelsel vestlusel selgus, et Naine muretses oma ema pärast ja tundis end tema ees süüdi, et ei suutnud perefirmas piisavalt ema koormat enda peale võtta. Teiseks korraks oli süütunne ema ees õnneks asendunud mõttega „Ma ei saa elada tema eest.“ Samas muid süütundeid oli jäänud veel kuhjaga. Süütunne mehe ees nii sünnitamata laste kui pidevate ärakäimiste pärast – õpingud, treeningud, kontserdid. Süü suure koduaia riisumata lehtede pärast, ja kui ta oli jätnud ühele oma kõige kaugema tantsurühma treeningule sõitmata, et riisuda lehti, tundis ta end süüdi rühma ees, kelle treening tema tõttu ära jäi. Algallika meetodi põhiseisukoht on „Ma olen täiesti süütu, nagu vastsündinud laps. (Sest tegutsen alati oma parima äranägemise järgi.)“ See mõjus Naisele meeliavardavalt. Ta võttis oma hommikurituaalis lisaks punktimassaažile kasutusele ka 20 ühendatud hingetõmmet, mille ajal kordas Algallika afirmatsioone. Juba neljandaks kohtumiseks oli ta suutnud jõuda endas suurema sisemise rahuni.

Naisel tuli kohaneda koostööga suuremate seltskondadega. Varem oli ta kasutanud lindistatud muusikat, kuid ettevalmistataval kontserdil pidid tema soolotantsu saateks laval esinema väga head muusikud. See olukord oli tema jaoks uus ja hirmutav. Ta tundis hirmu, et ei suuda olla sama kõrgel tasemel. Terapeut pakkus integreerimiseks mõtte „Muutused on turvalised.“ Sellele reageeris kogu Naise keha, tekkis isegi kõhuvalu. Jalad läksid soojaks ja hakkasid surisema, tekkis tunne, et ta võib vastu võtta nii selle kui palju teisi muutusi oma ellu. Kontsert läks hästi, kuigi tantsunumber muusikutega esimesel korral ebaõnnestus … muusikute vea tõttu, ei löönud Naine araks, vaid tundis end kui vana rahu ise ja teisel korral õnnestus number täielikult. See oli tõeline muutus.

5. hingamiskorraks oli Naine hakanud tundma uhkust, et on naine ja ka suuremat kokkukuuluvustunnet oma mehega. Mees oli hakanud teda rohkem abistama. Nad olid koguni kahekesi muru niitnud – seekord oli mees teinud põhitöö ja jätnud Naisele vaid põõsaalused. Naisel õnnestus paremini kodu- ja tööelu ühitamine, vahepeal isegi puhkamine.

7. hingamiskorral tegime läbi hüvastijätu minevikusõbraga, mis aitab juhul, kui suhe on ennast ammendanud, otsad kokku sõlmida. Ja kui mitte, leida uusi toimimisviise. Naine justkui jättis hüvasti, jättis kõik vana seljataha, vaatas kogu selle suhte enda sees uuesti üle ja siis leidis uuesti üles kogu oma armastuse. Kõik tema sees hakkas surisema ja elama.

Kuigi sellele võimsale protsessile järgnes veel teisigi hingamisi, kahvatus mälestus neist Naise suure uudise kõrval. Tema unistus oli täitunud  – ta oli jäänud lapseootele. Hiljem kuupäevi üle arvestades selgus, et see pidi juhtuma vahetult 7. hingamise järel! Rasedus oli õnnelik, nüüdseks on lapsi juba kaks.

Kommenteerib hingamisterapeut Reet: olen väga tänulik sellele kliendile, kes avas mulle tundeliste, kuid ennast karmilt tagant sundivate tantsuinimeste maailma. Nagu selgus, saab tipptasemel treenida ja särada ka vähema karmuse ja sundimisega, pigem kiites ja tunnustades – see klient on olnud pärast teraapiat tantsus veelgi edukam. Tema lapseootele jäämine ei tulnud tühjalt kohalt. Klient oli selleks ajaks teinud iseendaga suure töö ja oli selleks sisemiselt valmis. Hingamisteraapia aitas tal hõlpsamini lõdvestuda ja saavutada endaga parem kooskõla. Mis mõjus hästi ka paarisuhtele. Sellise kooskõlas paari juurde too lapsuke lõpuks heameelega tuligi.

Kutsun teidki võtma hingamisteraapiat Juugakojas Tartus. Loe siit.

_ _ _  _ _  _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Avaldatud loo peategelase nõusolekul. Autor ©Reet Karro 2017. Viitamine ja linkimine lubatud tasuta veebides ja blogides allika ära näitamisega. Tervikuna või väljavõttena avaldamine ja kopeerimine lubatud ainult autori loal. Kontakt: [email protected]

Kujutised: Internet

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood

Biodünaamilise hingamise üldseansi muljed

Teadsin, et minult küsitakse, mis traumaga soovin seansil tegeleda. Olles paar päeva enne seanssi üle elanud ühe piinliku kogemuse, mida eneselegi arusaamatult tohutult kahetsesin ja häbenesin, olin lõpuks mõistnud, et põhjus oli asjaolus, et mu ema ei armastanud mind lapsepõlves sellisena nagu ma olin. Olin pidevalt peitnud kõiki vähemmeeldivaid asju enda sisse ära ja arvanud, et sellisena, nagu ma olen, ma armastust ei vääri. Ütlesingi: “Trauma, mida soovin vabastada, on see, et ema mind ei armastanud.” Kohe tuli küsimus: “Kus sa seda kõige rohkem tunned?”
Rääkimine pole probleem. Saan juba aru, et kui probleemist ausalt ei räägi, siis on seda keeruline lahendada. Ma pole ju detektiivi vastuvõtul. Ent edasi läheb õudsaks. Reet paneb mingi mantralaulmise käima ja peab tantsima, et keha lõdvestada ja vabastada. La catastropha! Mina pean tantsima! Ja veel vabastavalt. Ma saan aru, et pingesse ajavalt. Reet ütleb, et ma ei pea ta liigutusi kordama ja hakkan ta liigutusi kordama, et kuidagigi algust teha. Ning mu enda suureks üllatuseks hakkab liikumine mu kehas voogama ning ma tantsingi eesmärgiga vabastada kehas energia voolamise blokeeringuid. Ma tantsin vabaks puusi, põlvi, hüppeliigeseid. Liigutan käsi, õlgu, randmeid, pead kaela otsas. Ja see on mõnus. Rütmiline mantra muusika imab endasse.
Reet sätib maha mati ning mina võin sellele heita. Pean hingama ning ta masseerib teatud punkte-paiku. Väga kuumaks läheb. Tunnen, kuidas selg higistab vastu matti. Tunnen ühel hetkel Reeda kuumasid käsi oma hüppeliigestel. Millal ta need sinna pani, ma ei märganud.
Ma ei tahagi püsti tõusta, kui seanss läbi on. Mul on hea ja kerge olla. kiiret pole, naudin olemist. Miks mitte teha seda siis pikutades. Joon mitu klaasi vett ning sätin end minema. Aitäh! Trauma on vabastatud, energia saab liikuda. Ütlesin Reedale, et vahepeal tundsin nälga. See oli mu jaoks üllatav, sest söök ei kuulu selles elus mu ihaldusobjektide top kolme. Reet ütleb sama, mida mujalgi kuulnud olen. Eluisu on söögiisu, järelikult hakkas eluenergia liikuma. Mul on autos paar kuivatatud viigimarja.

“Kõige enam kahjustabki tervist kaugenemine iseendast ja see on fakt! “, loen kuskilt. “Mida vähem olla kontaktis oma Tõelise Olemusega, seda keerulisem on eristada olulist ebaolulisest.” Ja toimub uskumatu. Ma olin olulise ja ebaolulise segamini ajanud. Et koguaeg midagi teha, kuhugi püüelda, millegini jõuda polnud sugugi mu enese soov. Minu seest tõusis üles teadmine, et mulle sobib lihtsalt õitseda. Minu elu kõige õnnelikumad aastad olid need, kui mu peamine probleem oli, kuidas meest täna üllatada. Ma õitsesin ja särasin ja kuhugi jõudmine polnud oluline. Või millegi tegemine. Mäletan, kuidas ma korduvalt istusin diivanil mehe kaisus ja mõtlesin, et istun siin juba mitmendat tundi ega teegi midagi. Ja siis rääkisin endale, et kullake, mida sa siis tahaksid teha selle asemel, mida sa terve elu igatsenud oled: olla koos kõigekallimaga. See oli tõsi. Minu seest ei tulnud ühtegi vastust sellest, mida ma rohkem teha tahaksin.

Ning teraapia järgselt tajusin eriti selgelt, miks ma enamike neist tegevustest, mida juba teinud olin, rohkem teha ei taha. Need polnud minu uksed. Mul oli olnud rõõm neid külastada, paljud olid mu hinge kosutavalt toitnud, kuid sellegipoolest olid need külaskäigud. Seal polnud minu kodu.

Kuid nüüd ma leidsin selle inimese, kes mind sellisena armastab: mina ise. Ma armastan sind kõigi su puudustega. Ka siis, kui ema sind ei armastanud. Ma respekteerin sind ka siis, kui sa käitud nii, et sul on hiljem selle pärast piinlik. Ma armastan sind üleni.

Mulle oli kogemus põnev ja olen nõus uuestigi tulema. Tegelesin oma ema-teemaga ka mujal (pereterapeut, konstellatsioon) ja tunnen end rohkem eneses kohal: luban teha endal enda valikuid, sõltumata päritolupere mustritest või eelistustest, ja julgen rääkida teemadel, kus enne oli piinlik, häbelik, ebamugav.

Hingamisteraapia klientide lood

Biodünaamilise hingamise kurgu-kaelaseansi märkmed

Olen üsna pikalt vabastava hingamisega tegelenud – hinganud grupis ja võtnud eraseansse, saan hakkama ka ilma toetuseta hingates. Biodünaamilisest hingamisest kuulda saades tekitas minus huvi just dünaamika pool, sest mul on olnud pikalt istuv töö ja tahan oma kehale pakkuda iga võimalikku ja võimatut liikumiskogemust. Trauma vabastamine mind eriti ei kõnetanud – olen elanud turvalist elu ja arvasin, et minul küll ühtki traumat vabastada ei ole.

Esimesest, sissejuhatavast seansist jäid head mälestused. Mulle meeldib, kui mu protsessi tähelepanelikult jälgitakse ja ei lasta mul ära kaduda, mida mul tihti ette tuleb. Samuti on minu maitse järgi hingata muusikaga ja mitte vaikuses, kogeda puudutusi ja füüsilist toetust, mitte see, et terapeut istub kõrval ja ainult jälgib mängu. Selle meetodi juures sobis mulle kõik – sissejuhatav tants, tugevad puudutused ja vajutused, mis energia valla päästsid, dünaamiline ja edasiviiv muusika, šamaani joiud plaadilt, elavad pillid, aura puhastus puhastava suitsuga ja aroomiteraapia. Lõpulõdvestuse ajal valdas mind puhas õndsus.

Teisena valisin kaela-kurgu vöö, kuna mul on juba lapsest saati olnud probleeme kurguvalu ja angiinidega, külmal ajal on hääl tihti ära ja vahest ka tükitunne kurgus. Samuti lootsin, et selle seansi ajal saab ikka lõdvestuda ja hingata, mitte silmi pööritada või käpuli keel suust väljas hingata, nagu silmade ja suu seansside ajal, mille võimalust mulle ka tutvustati. Tantsisime, kuraasikas muusika tegi tuju kohe heaks ja üht-teist hakkas juba liikuma. Ja pärast seda saingi pikali heita. Hakkasin ühendatult hingama, lõdvestumisele aitasid kaasa mu käte hõljutamine ja jalataldade masseerimine. Protsess läks käima, juba olid sõrmedes väikesed surinad.

Seejärel hakkas terapeut masseerima üht lihast mu kaelal ja palus mul iga väljahingamise ajal häälitseda, lugades esile tulla mistahes tundel või emotsioonil, mis on tulemas. Üritasin seda teha, ehkki see oli algul võõras, sest olen harjunud hingama hääletult. Kui olin natuke sundinud end häälitsema, hakkas hääl iseenesest tulema, see käis hingamisega kaasas ja ei olnud enam pingutav. Hääl oli väga kurb, kaeblik, ägav, mis ei läinud kokku mu senise elukogemusega. Mõned eriti iidsed ja šamanistlikud muusikapalad ning teraapiaruumis valitsev hämarus aitasid ka kaasa ja korraga ma tundsin, kuidas minu enda hääl on sild tänase päeva ja mineviku, isegi eelmiste elude vahel. See, kes läbi minu algul ägas, hiljem ulgus ja möirgas, ei olnud mina, vaid keegi mu eellane, võib-olla isegi terved põlvkonnad mu eellasi. Nende eluraskused ja nende kogetu tuli läbi minu pinnale ja ehk ka tervenes. Sellest tõdemusest hakkasid kõigepealt liikuma ja õhus tantsima mu jalad, natukese aja pärast ka käed. Selgroog hakkas vonklema ja väänlema, tehes nii usjaid kui põntsutavaid kui üles-alla hüplevaid liigutusi. Käed surisesid hullult ja tundus, et energia liikus kogu kehas nii võimsalt, nagu see veel kunagi liikunud ei ole.

Lõpulõdvestus oli veel mõnusam, kui eelmisel korral. Tundsin, kuidas püha puu suits puhastab mu aurast viimasegi stressi ja ebapuhtuse. Tuulekell liikus mu ümber, lauldes mulle tuulest ja päikesest. Muusika oli toetav, tekk soe ja mõnus. Andsin endale loa ära vajuda ja tegingi seda, tulles tagasi reaalsusesse puhanuna ja rõõmsana. See seanss tekitas minus huvi proovida ka teisi – mis kõik minust veel ülejäänud kuue korraga vabaneda võiks! Järgmisel korral igatahes pööritan silmi!

 

Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Hingamisteraapia aitas bipolaarse häirega naist

Artikli lühikokkuvõte: Nelja kuuga sügavast depressioonist lahti, kuue kuuga bipolaarne häire kontrolli alla ja eluhoiak elujaatavamaks

40-le liginev Naine, disaini- ja meelelahutusvaldkonna väikeettevõtja tuli hingamisteraapiasse hilissügisel, kui paljudel madalseis. Tema olukord oli veelgi keerulisem, tal oli diagnoositud 9 aastat tagasi bipolaarne häire, mis väljendus kevadel ja suvel kontrollimatu, suure energiaga tegutsemisena, kui ta võttis tagajärgedele mõtlemata ette pööraseid asju, ja sügisel täieliku äravajumisena, kus energia kadus ja ettevõetud riskantsete sammude tagajärjed tekitasid probleeme ja kahetsust. Rohkem kui aeg-ajalt ette tulevad maaniaepisoodid, häiris elu juba mitu aastat kestnud rõhutus ja kurvameelsus. Ei saaks öelda, et Naine ei olnud midagi ette võtnud. Ta oli käinud peaaegu 9 aastat 2-3 korda kuus kognitiiv-käitumuslikus teraapias ja võtnud korralikult raviskeemide järgi ettekirjutatud ravimeid. Vaatamata kõigele oli sel sügisel lisandunud uus diagnoos – sügav depressioon ning tööalane ja isiklikus elus läbipõlemine.

Hingamisterapeudi poole oskas Naine pöörduda tänu ammusele kogemusele ühe terapeudiga, ühe hingamiskursuse läbi tegemisele ja viimase aja vaimsetele otsingutele – ta oli lugenud eneseabiraamatuid ja surfanud internetis, otsides lahendusi. Erilise tõuke oli ta saanud hiljutisest raviskeemi muutusest ja uute ravimite talumatutest kõrvalmõjudest, mille tõttu ta mõistis, et ta ei saa ainult ravimitele ja ravimikesksele psühhoteraapiale toetuda. Tutvustavas kirjas kaebas Naine, et tema sees pole rõõmu ja usk teraapiasse ning ravimitesse on kadunud ja iseendasse samuti. Tema mõtteid täitis keeruline lapsepõlv ja traagiline noorus, elu esimese kallima ootamatu surm 17-aastaselt, kõikvõimalikud läbikukkumised ja süüdistused nii enda kui teiste poolt. Oli mitmete seniste sõpradega kapitaalselt tülli läinud ja suhtlemise lõpetanud.

Meelelahutusmaailmas kulusid tema suur energia ja sära väga ära. Samas tuli seal ette ka rohkem intriige, kirglikke konflikte, altvedamisi ja pettusi kui mujal. Kui Naine oli parasjagu kõrglainel, suutis ta kõigest üle olla, koostööpartneritele ja klientidelegi energiat anda ja teisigi haiget saanuid lohutada. Madalseisus solvus ta iga väiksemagi märkuse peale ja käitus oma madala energiataseme tõttu ise tihti altvedaja ja kokkulepete rikkujana, pärast selle pärast põdedes.

Samuti oli tal olnud suur ebakõla senise sõbranna ja firma kaasosanikuga ning ka tema perekonnaga. Naine oli osanikule tema osa välja maksnud, kuid palju firma varandust oli endiselt tolle käes ja ta kasutas seniseid koostöösuhteid Naise vastu mängimiseks, Naisele tol hetkel väga haiget tehes ja materiaalset kahju valmistades.

Firma oli Naise heitlikkuse pärast kannatanud – puudusid koduleht, hinnakiri, laoarvestus, reeglid ja isegi tegevusplaan. Aeg-ajalt unustas ta ära kokkulepitud kohtumisi või ei olnud üritust juhtides oma seisundi pärast tasemel. Samas ei usaldanud ta oma kaastöötajaid piisavalt, et osa ülesandeid neile delegeerida, üritas ise kõik ära teha, kuid ei suutnud. Mõnikord polnud firmal vajalikul kuupäeval raha maksude maksmiseks, kuigi neile teenuste eest maksta soovivad kliendid olid olemas, sest lepingud olid sõlmimata ja arved esitamata.

Naisel oli mees ja kaks teismelist last, maja ja kutsikas – paljugi, mille nimel elada. Peresuhted olid Naise elus väga olulised, kuid heitlikud. Naisel oli olnud abikaasa teadmata kaks kirglikku armumist, millest üks lõppes suure skandaaliga. Mees oli tema kõrval vastu pidanud, kuid ägestus kergesti ning polnud tema jaoks piisavalt õrn ja tähelepanelik. Lastel oli emast kahju, kui sel raske periood oli, kuid koolis tuli eriti ühel neist ette konflikte ja probleeme. Naine tunnetas, et õpetajad ja lastega tegelejad ei mõista selliste laste probleeme, kel on kodus ebastabiilne vanem, vastutus halva käitumise eest pannakse lapsele, kuigi tegelikult on asi selles, et tema elus puudub stabiilsus ja pidev vanemlik hool. Naine tundis, et selliste juhtumite korral tuleks toetada nii last kui vanemat paralleelselt.

***

Kõige olulisem muutus oli suhtumine bipolaarse häiresse. Kui varem pidas Naine seda oma elu määravaks raskeks haiguseks, siis hingamisterapeudilt kuulis ta, et kõik psühhiaatrilised diagnoosid on vaieldavad ja igaühe häire võib olla erinev. Oma kõrg- ja madalseisudega tuleb muidugi arvestada, aga enesekontroll ja eneseregulatsioon on täiesti saavutatav ka ilma ravimiteta (mis ei tähenda, et ravimitest tuleks päevapealt loobuda – vastupidi, doose tuleb vähendada järkjärguliselt ja sujuvalt, vastavalt toimetulekuvõime tõusule). Loodususku psühhiaatridki ravivad bipolaarset häiret psühhoteraapia, täisväärtusliku toidu, küllaldase une, piisava liikumise, eriti jooga ja korrapärase päevarütmiga. Kõige olulisem on ennast jälgida ja võimalikku meelolumuutuse korral vastavalt toetada. Mõte, et tal on pigem eripära kui raske krooniline psühhiaatriline haigus, andis Naisele eneseusu tagasi. Naisele meeldis, et hingamisterapeut ei võtnud teda kui diagnoosiga inimest, ei andnud ka hinnanguid ja usaldas tema enese toimetulekuvõimet.

Esialgu valiti hingamisteraapiaks mudel, kus hingamiseelse tunni jooksul töötati Algallika Protsessi ja Hingamistöö küsimustikega, kuid hingati suure energiaga inimesele kohaselt Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise meetodil. Juba esimesel hingamisel tundis Naine tugevat surinat kätes ja jalgades, pärast hingamist aga voolavust ja lõdvestumise tunnet. Ta tunnetas teadlikult oma energia liikumist kehas. Välisreis, mille mõte enne ärevust oli tekitanud, möödus kenasti ja vahejuhtumiteta.

Ta hakkas käima hingamisterapeudi juures üsna regulaarselt 1-2 nädala järel. Esimese kuu järel saavutati esimene „töövõit“ – Naine unustas kahel järjestikusel päeval antidepressante võtta ja jõi teisel päeval pokaali veini pooleks veega. Selle tulemusel tunnetas ta meeleolu kõrgenemist, varem oleks kindlasti tekkinud maania episood. Kuid ebaadekvaatse tegutsemise asemel suutis ta oma mõtetesse kriitiliselt suhtuda, sügavalt hingata ja endale rahu sisendada. Ja see õnnestus ebaadekvaatse käitumise tekkimiseta! Samuti hakkasid positiivselt muutuma ta suhted. Ta suutis tunda siirast rõõmu kolleegide ja konkurentide töövõitudest ja sõprade õnnestumistest. Iga päevaga suurenes elutahe, usk, et on võimalik elada ilma tablettideta, puntrad lahti sõlmida, asjad ära lahendada ja saavutada tasakõla.

Talve liginedes hakati ka hingama Algallika meetodil, mis vähem energiat nõudis. Nüüd olid Naise taotlusteks eneseusaldus, usalduslikum suhe iseendaga. Ta õppis lubama endast läbi voolata oma negatiivsetel emotsioonidel, nendega võitlemata ja neid alla surumata. Tema toitumine muutus tervislikumaks, mõtted positiivsemaks, kaal langes 6 kg. Ta hakkas hingama ka õhtuti enne magama jäämist. Erinevalt varasemast tekkis tunne, et suur puzzle on paigas, ainult üksikud tükid veel paigast ära. Tema meeski muutus armastavamaks ja hoolivamaks, suhe nauditavamaks.

Hingamisteraapias lahendati ära ja lõpetati ka mõttetasandil üks Naise kõrvalsuhetest, peaaegu kaks aastat kestnud armulugu temast noorema mehega, kellega tekkis usaldus ja mõistmine, kuid kel endal olid keerulised suhted oma armukadeda naise ja lastega ja kellel tegelikult ei olnud Naisele midagi püsikindlat pakkuda. Suhe oli lõppenud paljastamise ja skandaaliga, Naist piinas kõige rohkem see, et ta ei olnud saanud teiselt andeks paluda. Teraapias tuli esile tänutunne tolle mehe suhtes, et see mees oli äratanud Naises kõik, mis ta enda abielus uinunud oli ja oma mehe suhtes, et ta on ikka Naise kõrvale jäänud. Tekkis lõpetatuse tunne ja valmidus lahti lasta.

Jõulupuhkuse ajal katsetas naine omal algatusel unerohtudest ja antidepressantidest loobumist, kuid kukkus läbi – uni ei tulnudki peale ja ootamatult üles ärganud lapsepõlvemälestused tekitasid kontrollimatuid nutuhooge. Ta otsustas esialgu harjunud doosidega jätkata, ravimitest loobuda mikrogramm haaval järgmisel rahulikumal perioodil.

Jaanuari keskpaigast märtsi keskpaigani oli teraapias käimises pikem vahe, mille üks põhjus oli Naise pikk reis eksootilisse riiki, koos mehe ja mitme tuttava abielupaariga. Reisil avastas Naine, et on muutunud ja kõik, mis talle oli varasematel reisidel lõbu pakkunud, talle enam ei meeldigi. Šoppamine ja trimpamine polnud enam ahvatlevad. Ta tegi reisilgi hommikuti joogat ja jätkas hingamispraktikaid. Reisipinged tekitasid aeg-ajalt paanikat ja ärevust, ka kurbust oli veel tunda, eriti mõeldes oma lastele. Maaniat ei tekkinud aga kordagi.

Tagasi tulles hakkas Naine tegutsema. Firma sai endale logo ja kodulehe, seati sisse laoarvestus ja sõlmiti suveks töökokkuleppeid. Tekkis rohkem neid, kellele oma seniseid ülesandeid delegeerida.

Varakevadel oli Naises veel hirmu uue sügise ees – äkki langeb siis jälle tuju ja energiatase? Hingati seda hirmu vähemaks. Teine asi, millega tegeleti, oli ähmane teadmine, et kõik suhtuvad Naisesse halvasti ja räägivad teda taga. Hingamisterapeut palus sellesse suhtuda kui hüpoteesi ja mitte tõsiasja, seni kui halba suhtumist selgesõnaliselt ei väljendata.

Lisaks hingamisteraapiale luges Naine eneseabi raamatuid, võttis nõelravi, käis koos mehega teadliku muutuse kursusel ja õppis TFT-d (koputamist). Uueks eesmärgiks seadis ta elu ilma suurte energiakõikumisteta, maania ja depressioonita. Sisemise tasakaalu hoidmise läbi kevade, suve ja sügise.

Kevadel muutus Naine väga tähelepanelikuks enesejälgijaks. Tihti jättis ta teraapiaseansi ära, kui tundis, et pole võimeline enne ja pärast tund aega järjest autot juhtima. Ta suutis jääda keskmesse ka rasketes olukordades ja kriitiliseks liigse eufooria suhtes. Naine märkas kohe, kui ta enam ei kontrollinud oma tuju, energiataset ja häält ning hakkas ennast selles olukorras rohkem toetama. Tavapärane kevadine maania jäi tulemata, kuigi ta oli mõneks ajaks loobunud kognitiiv-käitumuslikus teraapias käimisest.

Naine hakkas orienteeruma rohkem sisemisele kui välisele, elama rohkem sissepoole kui väljapoole. Ta võttis üle terapeutilise suhtumise inimestesse ja hakkas nägema neid ainult heast küljest. Ta jälgis väga rangelt oma päevarežiimi ja tegi kõik, et kindlustada endale piisav uneaeg. Alkohol kadus tema elust täielikult – lihtsalt ei maitsenud enam. Ta hakkas hommikuti rõõmuga ärkama, seejärel mõnuga oma hommikupraktikaid tegema ja põnevustundega tööle ruttama – mis siis tänane päev toob? Õhtuti pidas ta tänupäevikut, mida ei jätnud kunagi vahele ja mis järjest uut inspiratsiooni andis. Eriti tänulik oli ta oma pereliikmetele ja lähedastele, kelle toetust ta tugevalt tunnetas.

Võimaliku või algava konflikti korral ta enam ei sukeldunud neisse osalejana, vaid säilitas täiskasvanu ja vaatleja rolli ja palus ka teisel osapoolel seda säilitada. Kui keegi pingeolukorras solvus, ütles Naine: „Meil ei ole praegu aega solvumiseks. Tuleb leida lahendus!“. Ja see töötas. Samuti oli hästi mõjunud toitumise muutus, ilma kõhukinnisuseta oli energiataset hoopis kergem reguleerida.

Kunagisest kurbi ja elus läbikukkumise mõtteid mõlgutavast raske puudega isiku staatusega leppinud puuduliku töövõimega inimesest oli saanud edukas toimetuleja ja rõõmus tegutseja, hea enesereguleerija, teistegi aitaja ja toetaja.

See oli Naise elus üle aastate esimene kevad ilma maaniata. Vaatame, milliseks kujuneb sügis ja kaamose aeg, kas õnnestub läbida see ilma depressioonita? Edu Naisele!

Üks kohti, kus saab võtta hingamisteraapiat on Juugakoda Tartus. Loe siit.

_ _ _  _ _  _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Avaldatud loo peategelase nõusolekul. Autor ©Reet Karro 2017. Viitamine ja linkimine lubatud tasuta veebides ja blogides allika ära näitamisega. Tervikuna või väljavõttena avaldamine ja kopeerimine lubatud ainult autori loal. Kontakt: [email protected]

Tänu kujutise eest: https://www.linkedin.com/pulse/rebirthing-breathwork-way-beyond-limitations-katia-boustani