Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Hingamisteraapiaga lapseootele (10 hingamisseanssi)

Artikli lühikokkuvõte: Ühe kuuga vabamaks süütundest ja ärevusest, kahe kuuga oma naiseliku olemuse vastuvõtmise, armastuse ja igatsetud rasestumiseni

Hingamisteraapiasse pöördunud 30-tes aastates Naine, tantsija, koreograaf ja kunstiinimene oli alustanud 14-aastaselt balletitreeninguid väga karmi õpetaja käe all, olnud enda suhtes väga nõudlik, lõpetanud mitu kõrgkooli, pühendunud enese ja teiste arendamisele. Ta juhendas tantsurühmi kolmes linnas, mille vahel sõitmine omajagu aega võttis. Pingelise töö- ja esinemisgraafiku tõttu olid naisel maovalud ja ärevus, ta ei suutnud kõike seda nautida, mida ta oma ellu valinud oli. Ta oli olnud juba aastaid püsisuhtes endast vanema mehega ja unistanud pikalt lapsest, kuid polnud ikka veel emaks saanud, kogenud vaid üht raseduse katkemist. Uuringutel olid selgunud ainult tsüstilised munasarjad, kuid munajuhad olevat läbitavad. Ka mehel oli veel piisavalt elujõulisi seemnerakke, ehkki nende aktiivsus väheke langenud. Kõik füüsilised takistused lapse tuleku teelt olid justkui kõrvaldatud, millegipärast ei olnud teda veel tulnud.

Ehk olid nendeks Naise ja tema mehe erinevad tahtmised? Mehe ideaal oleks olnud naine, kes küll tegeleb loominguliste asjadega, kuid kodus, spetsiaalselt selleks ehitatud toas. Mees oli üldse pigem kodulemb ja ei tahtnud käia ka külas ja üritustel. Naine soovis kõike kogeda, käia etendustel ja üritustel, suhelda ja tunda end oma loomingut luues vabana. Mees, Naisest tunduvalt vanem, polnud täielikult üle saanud oma raskest lapsepõlvest ja esimesest abielust, mis jäi samuti lastetuks. Ka ta suhted oma päritolupere liikmetega ei olnud tal eriti head.

Või oli põhjuseks Naise hoiak naiseks olemise suhtes. Tema ema oleks tegelikult soovinud poega ja Nainegi tundis aeg-ajalt vastumeelsust oma naiselikkuse suhtes.

Juba enne teraapiasse tulekut oli Naine koostanud endale väga regulaarse une- ja söögiaegade plaani, süües viis korda päevas ja oli hakanud tegema endale punktimassaaži.

Esimese hingamisseansi eelsel vestlusel selgus, et Naine muretses oma ema pärast ja tundis end tema ees süüdi, et ei suutnud perefirmas piisavalt ema koormat enda peale võtta. Teiseks korraks oli süütunne ema ees õnneks asendunud mõttega „Ma ei saa elada tema eest.“ Samas muid süütundeid oli jäänud veel kuhjaga. Süütunne mehe ees nii sünnitamata laste kui pidevate ärakäimiste pärast – õpingud, treeningud, kontserdid. Süü suure koduaia riisumata lehtede pärast, ja kui ta oli jätnud ühele oma kõige kaugema tantsurühma treeningule sõitmata, et riisuda lehti, tundis ta end süüdi rühma ees, kelle treening tema tõttu ära jäi. Algallika meetodi põhiseisukoht on „Ma olen täiesti süütu, nagu vastsündinud laps. (Sest tegutsen alati oma parima äranägemise järgi.)“ See mõjus Naisele meeliavardavalt. Ta võttis oma hommikurituaalis lisaks punktimassaažile kasutusele ka 20 ühendatud hingetõmmet, mille ajal kordas Algallika afirmatsioone. Juba neljandaks kohtumiseks oli ta suutnud jõuda endas suurema sisemise rahuni.

Naisel tuli kohaneda koostööga suuremate seltskondadega. Varem oli ta kasutanud lindistatud muusikat, kuid ettevalmistataval kontserdil pidid tema soolotantsu saateks laval esinema väga head muusikud. See olukord oli tema jaoks uus ja hirmutav. Ta tundis hirmu, et ei suuda olla sama kõrgel tasemel. Terapeut pakkus integreerimiseks mõtte „Muutused on turvalised.“ Sellele reageeris kogu Naise keha, tekkis isegi kõhuvalu. Jalad läksid soojaks ja hakkasid surisema, tekkis tunne, et ta võib vastu võtta nii selle kui palju teisi muutusi oma ellu. Kontsert läks hästi, kuigi tantsunumber muusikutega esimesel korral ebaõnnestus … muusikute vea tõttu, ei löönud Naine araks, vaid tundis end kui vana rahu ise ja teisel korral õnnestus number täielikult. See oli tõeline muutus.

5. hingamiskorraks oli Naine hakanud tundma uhkust, et on naine ja ka suuremat kokkukuuluvustunnet oma mehega. Mees oli hakanud teda rohkem abistama. Nad olid koguni kahekesi muru niitnud – seekord oli mees teinud põhitöö ja jätnud Naisele vaid põõsaalused. Naisel õnnestus paremini kodu- ja tööelu ühitamine, vahepeal isegi puhkamine.

7. hingamiskorral tegime läbi hüvastijätu minevikusõbraga, mis aitab juhul, kui suhe on ennast ammendanud, otsad kokku sõlmida. Ja kui mitte, leida uusi toimimisviise. Naine justkui jättis hüvasti, jättis kõik vana seljataha, vaatas kogu selle suhte enda sees uuesti üle ja siis leidis uuesti üles kogu oma armastuse. Kõik tema sees hakkas surisema ja elama.

Kuigi sellele võimsale protsessile järgnes veel teisigi hingamisi, kahvatus mälestus neist Naise suure uudise kõrval. Tema unistus oli täitunud  – ta oli jäänud lapseootele. Hiljem kuupäevi üle arvestades selgus, et see pidi juhtuma vahetult 7. hingamise järel! Rasedus oli õnnelik, nüüdseks on lapsi juba kaks.

Kommenteerib hingamisterapeut Reet: olen väga tänulik sellele kliendile, kes avas mulle tundeliste, kuid ennast karmilt tagant sundivate tantsuinimeste maailma. Nagu selgus, saab tipptasemel treenida ja särada ka vähema karmuse ja sundimisega, pigem kiites ja tunnustades – see klient on olnud pärast teraapiat tantsus veelgi edukam. Tema lapseootele jäämine ei tulnud tühjalt kohalt. Klient oli selleks ajaks teinud iseendaga suure töö ja oli selleks sisemiselt valmis. Hingamisteraapia aitas tal hõlpsamini lõdvestuda ja saavutada endaga parem kooskõla. Mis mõjus hästi ka paarisuhtele. Sellise kooskõlas paari juurde too lapsuke lõpuks heameelega tuligi.

Kutsun teidki võtma hingamisteraapiat Juugakojas Tartus. Loe siit.

_ _ _  _ _  _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Avaldatud loo peategelase nõusolekul. Autor ©Reet Karro 2017. Viitamine ja linkimine lubatud tasuta veebides ja blogides allika ära näitamisega. Tervikuna või väljavõttena avaldamine ja kopeerimine lubatud ainult autori loal. Kontakt: [email protected]

Kujutised: Internet

Raamatututvustused ja raamatutest ajendatud mõtted

Trauma vabastamisest Peter Levine’i järgi

Õpin lisaks omandatud Algallika Protsessi ja Hingamistöö 4-aastasele terapeudiõppele USAs tegutseva Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise Instituudi 2-aastasel väljaõppekoolitusel biodünaamilise hingamise ja trauma vabastamise terapeudiks. Üks kohustusliku kirjanduse teos on meil Peter A. Levine’i „Waking the Tiger: Healing Trauma: The Innate Capacity to Transform Overwhelming Experiences“, mida Eesti avalikest raamatukogudest leidub vaid Tallinna Linnaülikooli Akadeemilise Raamatukogu meditsiini- ja sporditeaduste saalis (vabandust, hetkel on see minu käes). Teiste kohustusliku kirjanduse teostega on veel keerulisem olukord, sest Eesti avalikes raamatukogudes neid ei ole. Kusjuures need on maailmas väga tunnustatud teosed, nt sama autori teine trauma vabastamise käsiraamat „In an Unspoken Voice“. Kas see tähendab, et trauma vabastamist Eestis eriti oluliseks ei peeta? Aitäh sellegi eest, et tiigri äratamise raamat on üheski raamatukogus olemas!

Minul õnnestus Levine’i tähtteos saada juuli lõpus ja see läbi lugeda augusti alguses. Levine on NASAs töötanud biomeditsiini ja meditsiinifüüsika doktor, kellel on doktorikraad ka psühholoogias. Ta on töötanud ja õpetanud Euroopa ja Ameerika valukliinikutes ja töötab praegugi ühes Colorado valurehabilitatsiooni keskuses.

Levine’i tippteose mõte on, et väga paljudele laastavalt mõjuvaid olukordi, kus üle elatud õnnetus, vapustus, surmaoht, inimrööv, terroriakt, operatsioon või isegi kergem meditsiiniline protseduur jätab inimesele jäädava psühholoogilise trauma, mis vähendab ta töövõimet, adekvaatsust või koguni elutahet, saaks ära hoida, kui algusest peale arvestataks inimaju keerukusega ja pärast traumat lubataks inimesel nautida toetust, turvalist puhkust ja ta saaks trauma toetavas seltskonnas välja elada, kuni jõutakse hoopiski võiduka tundeni: ma sain hakkama, ma tulin sellest välja!

Loomad elavad surmaohtu üle kogu aeg. Rohusööjad loomad on küll lõõgastunud, kuid mingi osa neist on erk ja pidevalt valvel, esimese hädaohumärgi puhul alustavad nad kiiret põgenemist. Kui kiskja peaks nad kätte saama, tekib saaklooma kehas elupäästev tardumus, mis ei lase tunda ära söödud saamise käigus valu. Aga võib ka juhtuda, et kiskja jätab surnuna tunduva tardunud saagi surnud ja väheahvatleva söögikraami pähe maha ja läheb edasi. Kui nii on juhtunud, hakkab saakloom kõigepealt ennast raputama ja tardumust endalt maha heitma, seejärel uuesti kiirelt jooksma, et tema kehas pidurdunud võitle-või-põgene refleks välja elatud saaks. Natukese aja pärast on ta jälle täiesti pingevaba, vähimagi märgita üle elatud traumast. Levine arvab, et inimesed jäävad loomadest erinevalt traumasse palju sagedamini kinni seetõttu, et neil on palju keerukam, 3-osaline aju. Aju primitiivsem, reflektoorne osa on ühine reptiilidega, nagu imetajatelgi. Limbiline, emotsionaalne aju on ühine imetajatega, kuid sellele lisaks on veel uusaju, meie ratsionaalne pool, kust traumat nii lihtne vabastada ei ole. Kuna aju ei koosne ainult ratsionaalsest poolest, vaid ka ülejäänud kahest ajust, jäävad ainult ratsionaalsel vestlusel põhinevad teraapiad vähetõhusaks ja mõnikord võivad hoopis traumat kinnistada või tekitada mälestusi asjadest, mida pole juhtunud (sest aju otsib kogetud valule ja ehmatusele põhjustajat ning põhjustaja korduval väljatoomisel ja olukorra üle rääkimisel muutub juba varasem korduv jutt ise tõendiks, et süüdlane oli just nimetatu).

Levine’i näidete järgi on üheks suureks, kuid vähetuntud traumade allikaks meditsiinilised protseduurid. Kuigi läbi viidud kõigi nõuete kohaselt ja sõbralike inimeste poolt, võivad need jätta jälje kogu eluks. Väikestele lastele kõik protseduurid, mida neile ei seletata ja mille otstarvet nad ise ei mõista. Täiskasvanutele eriti tuimestuse või üldnarkoosi all tehtavad lõikused ja manipulatsioonid. Kuigi mõistus ütleb, et kõik on korras, tahab alateadvus ära joosta kogu protseduuri aja ja see impulss jääb kehasse. Keha käsitleb laual lebajat igast küljest ümbritsevat operatsioonibrigaadi kui ründajaid, kellega võidelda või kelle eest ära joosta võimatu. Sellisel juhul jääb ainuke tee – minna tardumusse. Kahjuks jääb see tardumus tihti püsima ka pärast operatsiooni, mõnikord aastateks. Kuigi keha justkui funktsioneerib ja inimene tegutseb, on mingi osa temast tundetu ja liikumatu, mis tekitab ülejäänud osas segadust ja meeleheidet. Samuti võib protseduuri ajal alateadlikult kogetud hirm väljenduda ärevuse või paanikahoogudena veel aastategi pärast.

Levine’i järgi tuleks trauma üle elanut eriliselt toetada, tagada talle võimalus lamada, isegi kui seisund istumist või seismist võimaldaks ja temaga läbitud kogemusest rääkida nii, et ta saaks kontakti mitte ainult mälestuste ja mõtetega traumast, vaid ka selle ajal tekkinud emotsioonidega, mis tuleks välja elada, samuti elada kehaliselt välja kõik traumaeelsed ja -aegsed, tihti vastuolulised liikumisimpulsid. Levine toob küllaga näiteid, kus traumeeritud, tihti teiste jaoks ebaloogiliselt käituv inimene sellise teraapia järel jälle teotahteliseks ja adekvaatseks muutub. Tema nimetab oma teraapiameetodit somaatiliseks kogemiseks.

Biodünaamiline hingamine ja trauma vabastamine on somaatilisest kogemisest jõulisem ja kiirem. Meie paneme energia kehas liikuma dünaamilise meditatsiooni või ekstaatilise tantsuga ja hakkame seejärel koos kliendiga suure energiaga hingama, püüdes jälile jõuda võimalikule tardumusele tema kehas, transformeerida tardumus võitle-või-põgene refleksiks, aidata see välja elada ja lõpuks jõuda ekstaatilise lõõgastumiseni, kus kõik pinged ja liikumatus on välja elatud, jäänud on vaid sulnis energia lainetaoline liikumine kehas. Seansi lõpus võib inimene hakata rõõmsalt käte-jalgadega õhus tantsisklema, nagu imik, tulles sellest seisundist reaalsusesse energilisena ja kirgastunud mõtlemisega.

Kahjuks on meie meetod turvaline vaid üle 15-aastastele mitterasedatele täiesti tervetele ja ravimivabadele inimestele. Somaatiline kogemine sobib ka lastele ning krooniliste haiguste, kõrge vererõhu ja südamestimulaatorite puhul.

Aga Levine’i traumakäsitlusest on minugi töös palju abi. Tuleb noor naine, kes kurdab segaduse ja ärevuse üle. Miski ei tee enam rõõmu, on ainult tunne, et tahaks midagi muud, aga mida, ei tea. Pidevad peavalud, mäluraskused, aga ühtki haigust pole leitud. Aeg-ajalt läheb ärevus eriti hulluks, kuni paanikahoogudeni. On kirjutatud välja rahusteid, aga neid ei tahaks pidevalt võtta…. Kõik viitaks nagu üle elatud traumale, aga ühtki traumat ei meenu. Korraga hakkab ta rääkima mitmeid aastat tagasi tehtud ortopeedilisest operatsioonist (mida ta ise, ega ükski spetsialist pole praeguse meeleseisundiga seostanud). Opp oli narkoosi all, raske väljatulekuga ja suurte hirmuunenägudega vahetult pärast operatsiooni. Suurte valuvaigistidoosidega, mida ta veel nädalaid võttis, sest kannatas pikalt valude all. Kõik asetub oma kohale. Operatsiooniaeg kattub enam-vähem vaevuste alguse ajaga. Naise kehas on ikka veel üle elatud hirm ja tekkinud tardumus. Mõni ime, et ta kogeb ka segadust ja tunnet, et tahaks midagi muud. Õnneks on nüüd võimalik hingamisega kõiki neid ebameeldivaid tundeid vabastada.

Levine’i traumakäsitlusest on juba olnud abi ka mu isiklikus elus. Läksin ühel töise päeva hommikul Emajõe äärde jooksma, nagu mul suviti kombeks. Oli võrratu ilm, nautisin ühel paadislipil Sufi pöörlemist väikese jahutava ja aurat puhastava tuulega, joogat ja laiendavat tantsu. Hingasin üle hulga aja jõudu andva Wim Hofi hingamistehnika järgi. Tulin tagasi suure energiaga ja jooksin üsna kiiresti, mõtetes valmimist ootav Juugakoja uudiskiri, päevased teraapiaseansid ja õhtune hingamisõhtu. Ma ei olnud piisavalt kohal ja komistasin täie jooksukiiruse pealt asfaldist välja pressinud puujuure otsa. Tegin väikese õhulennu ja maandusin ühel põlvel, ühel küünarnukil, ühel peopesal, ühe labakäe küljel ja … lõual, kündes täie hooga asfalti. … Mind valdas uskumatus ja kõikjalt tunda andev valu

Mul ei ole sellist kukkumist olnud lapsepõlvest saadik, kui ma oma 7 aasta sünnipäeval ka mõlemad põlved asfaldile veriseks kukkusin, sest üks poiss lükkas mind. Aga kukkunud olen ma täpselt samas kohas Sõbra tänavas  Prisma lähistel veel, eelmine kord 2016. aasta esimestel minutitel, libedal jääl selili. Siis astusin kõps-kõps-kõps, pea kuklas, ahmimas sisse uue aasta esimesi lõhnu ja tuuli, imetlemas ilutulestikku. Ja mind tõmmati reaalsusesse! Suurem trauma jäi olemata tänu paksule talvemantlile. Ma ei tea, miks just selles kohas gravitatsioon nii tugevalt Maa külge tõmbab! Õnneks on mul tugevad kondid ja täielikult integreeritud Algallika Arhetüüpne Afirmatsioon “Mu keha on kaitstud, olenemata sellest, kuidas ma ennast seal tunnen” 😊 Nendel neljal kukkumisel, mis mul viimastel aastatel on olnud, on alati olnud tulemuseks valu ja vaev, sinikad ja marrastused, mitte kunagi aga luumurde või pikalt paranevaid vigastusi.

Kolmapäeva hommikul tundsin end üsna irreaalselt – äsja täie tervise juures, tantsimas laiendavat tantsu ja pool tundi hiljem verest tilkuvana EMO uksest sisse liipamas. Teadsin tänu oma tõlketöödele, et kohapeal toimub triaaž – patsientide sortimine vastavalt trauma eluohtlikkusele ja raskusastmele, kergete ja mitteohtlike traumadega võib oodata tunde. Võtsin endale lugemisvaraks kaasa sama Peter Levine’i raamatu ja jõudsingi uuesti läbi lugeda tema trauma (emotsionaalse) esmaabi peatüki.

Emotsionaalset esmaabi võib anda iga lähedane või sõber. Loomulikult on meditsiiniline esmaabi esikohal ja emotsionaalne esmaabi ei tohi seda takistada, küll aga on see heaks täienduseks. Traumat kogenul on tung õnnetusejärgselt püsti karata ja tegutsema hakata. Seda tuleb aga pidurdada, selle asemel paluda neil pärast traumat lamada, katta nad tekiga, olla nende juures, olla rõõmus, kui nad oma impulsse kehaliselt väljendavad (nt värisevad), lubada neil ennast ka emotsionaalselt maha laadida, paluda neil kirjeldada oma tundeid ja aistinguid (nt adrenaliinitulv, külma- või kuumahood, tuimus jne). Pärast traumat tuleks traumat kogenul kindlasti kaks päeva töölt puududa, veeta see aeg puhates ja oma kehalisi impulsse välja elades (nt värisedes, judisedes või tõmmeldes). Samal ajal võivad pinnale tulla ka emotsioonid, nt viha, raev, hirm, lein jne. Mille välja elamist tuleb julgustada. Võib juhtuda, et inimene ei saa traumast korralikult rääkidagi, sest ta süda hakkab taguma, ta kattub higiga või hakkab hingeldama. See näitab, et üle elatu tekitab temas tugevaid tundeid, tuleks leebelt küsida ja paluda tal kirjeldada nii tundeid kui nende väljendumist. Üle elatust tuleks rääkida väikeste ajavahemike järel nii palju, kuni see enam emotsioone ja kehalisi reaktsioone ei tekita, säilitades kogu aeg mõistvus ja toetus.

Otsustasin olla vähemalt ise endale toeks ja puhata niipalju kui võimalik. Ja võtta vastu toetust.

Arst oli imestunud, et selliste vigastuste juures ei olnud mul ühtki luumurdu, kuid ilmselt just seetõttu, et mu raskus jaotus võrdselt erinevate toetuspunktide vahel, ju oli lõugki selleks vajalik. Oleks ma vaid ühe jäseme maha pannud, oleks murdunud see.

Elasin üle valusa nädala, kus lõug, põlv ja küünarnükk tegid valu, eriti põlv iga painutamise ja sirutamise juures. Tundsin end kui kodu külge aheldatuna, sest tumelilla ja koorikutes lõuaga ja iga liigutuse juures valutegeva põlvega suverõõme eriti nautida ei saa ja kodunt välja ei kipu! Õnneks oli mul tänu alanud puhkusele võimalik olla rohkem endaga, hingata ja lugeda. Arvan, et minu kehasse see trauma küll midagi varjatut ei jätnud, sest olin oma tunnetega kontaktis, oigasin ja ägasin, kui valus oli, rääkisin üle elatust lähedastele ja hingasin Dan Brulé uue hingamisraamatu harjutuste järgi.

Kui aga järgmisel korral minu või mõne mu lähedasega midagi peaks juhtuma, rakendan kohe Peter Levine’i trauma emotsionaalset esmaabi.

Aitäh!

_ _ _

© Hingamisterapeut Reet Karro 2017. Lubatud avaldada tasuta veebides, lisades lingi sellele postitusele.

Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Hingamisteraapia aitas bipolaarse häirega naist

Artikli lühikokkuvõte: Nelja kuuga sügavast depressioonist lahti, kuue kuuga bipolaarne häire kontrolli alla ja eluhoiak elujaatavamaks

40-le liginev Naine, disaini- ja meelelahutusvaldkonna väikeettevõtja tuli hingamisteraapiasse hilissügisel, kui paljudel madalseis. Tema olukord oli veelgi keerulisem, tal oli diagnoositud 9 aastat tagasi bipolaarne häire, mis väljendus kevadel ja suvel kontrollimatu, suure energiaga tegutsemisena, kui ta võttis tagajärgedele mõtlemata ette pööraseid asju, ja sügisel täieliku äravajumisena, kus energia kadus ja ettevõetud riskantsete sammude tagajärjed tekitasid probleeme ja kahetsust. Rohkem kui aeg-ajalt ette tulevad maaniaepisoodid, häiris elu juba mitu aastat kestnud rõhutus ja kurvameelsus. Ei saaks öelda, et Naine ei olnud midagi ette võtnud. Ta oli käinud peaaegu 9 aastat 2-3 korda kuus kognitiiv-käitumuslikus teraapias ja võtnud korralikult raviskeemide järgi ettekirjutatud ravimeid. Vaatamata kõigele oli sel sügisel lisandunud uus diagnoos – sügav depressioon ning tööalane ja isiklikus elus läbipõlemine.

Hingamisterapeudi poole oskas Naine pöörduda tänu ammusele kogemusele ühe terapeudiga, ühe hingamiskursuse läbi tegemisele ja viimase aja vaimsetele otsingutele – ta oli lugenud eneseabiraamatuid ja surfanud internetis, otsides lahendusi. Erilise tõuke oli ta saanud hiljutisest raviskeemi muutusest ja uute ravimite talumatutest kõrvalmõjudest, mille tõttu ta mõistis, et ta ei saa ainult ravimitele ja ravimikesksele psühhoteraapiale toetuda. Tutvustavas kirjas kaebas Naine, et tema sees pole rõõmu ja usk teraapiasse ning ravimitesse on kadunud ja iseendasse samuti. Tema mõtteid täitis keeruline lapsepõlv ja traagiline noorus, elu esimese kallima ootamatu surm 17-aastaselt, kõikvõimalikud läbikukkumised ja süüdistused nii enda kui teiste poolt. Oli mitmete seniste sõpradega kapitaalselt tülli läinud ja suhtlemise lõpetanud.

Meelelahutusmaailmas kulusid tema suur energia ja sära väga ära. Samas tuli seal ette ka rohkem intriige, kirglikke konflikte, altvedamisi ja pettusi kui mujal. Kui Naine oli parasjagu kõrglainel, suutis ta kõigest üle olla, koostööpartneritele ja klientidelegi energiat anda ja teisigi haiget saanuid lohutada. Madalseisus solvus ta iga väiksemagi märkuse peale ja käitus oma madala energiataseme tõttu ise tihti altvedaja ja kokkulepete rikkujana, pärast selle pärast põdedes.

Samuti oli tal olnud suur ebakõla senise sõbranna ja firma kaasosanikuga ning ka tema perekonnaga. Naine oli osanikule tema osa välja maksnud, kuid palju firma varandust oli endiselt tolle käes ja ta kasutas seniseid koostöösuhteid Naise vastu mängimiseks, Naisele tol hetkel väga haiget tehes ja materiaalset kahju valmistades.

Firma oli Naise heitlikkuse pärast kannatanud – puudusid koduleht, hinnakiri, laoarvestus, reeglid ja isegi tegevusplaan. Aeg-ajalt unustas ta ära kokkulepitud kohtumisi või ei olnud üritust juhtides oma seisundi pärast tasemel. Samas ei usaldanud ta oma kaastöötajaid piisavalt, et osa ülesandeid neile delegeerida, üritas ise kõik ära teha, kuid ei suutnud. Mõnikord polnud firmal vajalikul kuupäeval raha maksude maksmiseks, kuigi neile teenuste eest maksta soovivad kliendid olid olemas, sest lepingud olid sõlmimata ja arved esitamata.

Naisel oli mees ja kaks teismelist last, maja ja kutsikas – paljugi, mille nimel elada. Peresuhted olid Naise elus väga olulised, kuid heitlikud. Naisel oli olnud abikaasa teadmata kaks kirglikku armumist, millest üks lõppes suure skandaaliga. Mees oli tema kõrval vastu pidanud, kuid ägestus kergesti ning polnud tema jaoks piisavalt õrn ja tähelepanelik. Lastel oli emast kahju, kui sel raske periood oli, kuid koolis tuli eriti ühel neist ette konflikte ja probleeme. Naine tunnetas, et õpetajad ja lastega tegelejad ei mõista selliste laste probleeme, kel on kodus ebastabiilne vanem, vastutus halva käitumise eest pannakse lapsele, kuigi tegelikult on asi selles, et tema elus puudub stabiilsus ja pidev vanemlik hool. Naine tundis, et selliste juhtumite korral tuleks toetada nii last kui vanemat paralleelselt.

***

Kõige olulisem muutus oli suhtumine bipolaarse häiresse. Kui varem pidas Naine seda oma elu määravaks raskeks haiguseks, siis hingamisterapeudilt kuulis ta, et kõik psühhiaatrilised diagnoosid on vaieldavad ja igaühe häire võib olla erinev. Oma kõrg- ja madalseisudega tuleb muidugi arvestada, aga enesekontroll ja eneseregulatsioon on täiesti saavutatav ka ilma ravimiteta (mis ei tähenda, et ravimitest tuleks päevapealt loobuda – vastupidi, doose tuleb vähendada järkjärguliselt ja sujuvalt, vastavalt toimetulekuvõime tõusule). Loodususku psühhiaatridki ravivad bipolaarset häiret psühhoteraapia, täisväärtusliku toidu, küllaldase une, piisava liikumise, eriti jooga ja korrapärase päevarütmiga. Kõige olulisem on ennast jälgida ja võimalikku meelolumuutuse korral vastavalt toetada. Mõte, et tal on pigem eripära kui raske krooniline psühhiaatriline haigus, andis Naisele eneseusu tagasi. Naisele meeldis, et hingamisterapeut ei võtnud teda kui diagnoosiga inimest, ei andnud ka hinnanguid ja usaldas tema enese toimetulekuvõimet.

Esialgu valiti hingamisteraapiaks mudel, kus hingamiseelse tunni jooksul töötati Algallika Protsessi ja Hingamistöö küsimustikega, kuid hingati suure energiaga inimesele kohaselt Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise meetodil. Juba esimesel hingamisel tundis Naine tugevat surinat kätes ja jalgades, pärast hingamist aga voolavust ja lõdvestumise tunnet. Ta tunnetas teadlikult oma energia liikumist kehas. Välisreis, mille mõte enne ärevust oli tekitanud, möödus kenasti ja vahejuhtumiteta.

Ta hakkas käima hingamisterapeudi juures üsna regulaarselt 1-2 nädala järel. Esimese kuu järel saavutati esimene „töövõit“ – Naine unustas kahel järjestikusel päeval antidepressante võtta ja jõi teisel päeval pokaali veini pooleks veega. Selle tulemusel tunnetas ta meeleolu kõrgenemist, varem oleks kindlasti tekkinud maania episood. Kuid ebaadekvaatse tegutsemise asemel suutis ta oma mõtetesse kriitiliselt suhtuda, sügavalt hingata ja endale rahu sisendada. Ja see õnnestus ebaadekvaatse käitumise tekkimiseta! Samuti hakkasid positiivselt muutuma ta suhted. Ta suutis tunda siirast rõõmu kolleegide ja konkurentide töövõitudest ja sõprade õnnestumistest. Iga päevaga suurenes elutahe, usk, et on võimalik elada ilma tablettideta, puntrad lahti sõlmida, asjad ära lahendada ja saavutada tasakõla.

Talve liginedes hakati ka hingama Algallika meetodil, mis vähem energiat nõudis. Nüüd olid Naise taotlusteks eneseusaldus, usalduslikum suhe iseendaga. Ta õppis lubama endast läbi voolata oma negatiivsetel emotsioonidel, nendega võitlemata ja neid alla surumata. Tema toitumine muutus tervislikumaks, mõtted positiivsemaks, kaal langes 6 kg. Ta hakkas hingama ka õhtuti enne magama jäämist. Erinevalt varasemast tekkis tunne, et suur puzzle on paigas, ainult üksikud tükid veel paigast ära. Tema meeski muutus armastavamaks ja hoolivamaks, suhe nauditavamaks.

Hingamisteraapias lahendati ära ja lõpetati ka mõttetasandil üks Naise kõrvalsuhetest, peaaegu kaks aastat kestnud armulugu temast noorema mehega, kellega tekkis usaldus ja mõistmine, kuid kel endal olid keerulised suhted oma armukadeda naise ja lastega ja kellel tegelikult ei olnud Naisele midagi püsikindlat pakkuda. Suhe oli lõppenud paljastamise ja skandaaliga, Naist piinas kõige rohkem see, et ta ei olnud saanud teiselt andeks paluda. Teraapias tuli esile tänutunne tolle mehe suhtes, et see mees oli äratanud Naises kõik, mis ta enda abielus uinunud oli ja oma mehe suhtes, et ta on ikka Naise kõrvale jäänud. Tekkis lõpetatuse tunne ja valmidus lahti lasta.

Jõulupuhkuse ajal katsetas naine omal algatusel unerohtudest ja antidepressantidest loobumist, kuid kukkus läbi – uni ei tulnudki peale ja ootamatult üles ärganud lapsepõlvemälestused tekitasid kontrollimatuid nutuhooge. Ta otsustas esialgu harjunud doosidega jätkata, ravimitest loobuda mikrogramm haaval järgmisel rahulikumal perioodil.

Jaanuari keskpaigast märtsi keskpaigani oli teraapias käimises pikem vahe, mille üks põhjus oli Naise pikk reis eksootilisse riiki, koos mehe ja mitme tuttava abielupaariga. Reisil avastas Naine, et on muutunud ja kõik, mis talle oli varasematel reisidel lõbu pakkunud, talle enam ei meeldigi. Šoppamine ja trimpamine polnud enam ahvatlevad. Ta tegi reisilgi hommikuti joogat ja jätkas hingamispraktikaid. Reisipinged tekitasid aeg-ajalt paanikat ja ärevust, ka kurbust oli veel tunda, eriti mõeldes oma lastele. Maaniat ei tekkinud aga kordagi.

Tagasi tulles hakkas Naine tegutsema. Firma sai endale logo ja kodulehe, seati sisse laoarvestus ja sõlmiti suveks töökokkuleppeid. Tekkis rohkem neid, kellele oma seniseid ülesandeid delegeerida.

Varakevadel oli Naises veel hirmu uue sügise ees – äkki langeb siis jälle tuju ja energiatase? Hingati seda hirmu vähemaks. Teine asi, millega tegeleti, oli ähmane teadmine, et kõik suhtuvad Naisesse halvasti ja räägivad teda taga. Hingamisterapeut palus sellesse suhtuda kui hüpoteesi ja mitte tõsiasja, seni kui halba suhtumist selgesõnaliselt ei väljendata.

Lisaks hingamisteraapiale luges Naine eneseabi raamatuid, võttis nõelravi, käis koos mehega teadliku muutuse kursusel ja õppis TFT-d (koputamist). Uueks eesmärgiks seadis ta elu ilma suurte energiakõikumisteta, maania ja depressioonita. Sisemise tasakaalu hoidmise läbi kevade, suve ja sügise.

Kevadel muutus Naine väga tähelepanelikuks enesejälgijaks. Tihti jättis ta teraapiaseansi ära, kui tundis, et pole võimeline enne ja pärast tund aega järjest autot juhtima. Ta suutis jääda keskmesse ka rasketes olukordades ja kriitiliseks liigse eufooria suhtes. Naine märkas kohe, kui ta enam ei kontrollinud oma tuju, energiataset ja häält ning hakkas ennast selles olukorras rohkem toetama. Tavapärane kevadine maania jäi tulemata, kuigi ta oli mõneks ajaks loobunud kognitiiv-käitumuslikus teraapias käimisest.

Naine hakkas orienteeruma rohkem sisemisele kui välisele, elama rohkem sissepoole kui väljapoole. Ta võttis üle terapeutilise suhtumise inimestesse ja hakkas nägema neid ainult heast küljest. Ta jälgis väga rangelt oma päevarežiimi ja tegi kõik, et kindlustada endale piisav uneaeg. Alkohol kadus tema elust täielikult – lihtsalt ei maitsenud enam. Ta hakkas hommikuti rõõmuga ärkama, seejärel mõnuga oma hommikupraktikaid tegema ja põnevustundega tööle ruttama – mis siis tänane päev toob? Õhtuti pidas ta tänupäevikut, mida ei jätnud kunagi vahele ja mis järjest uut inspiratsiooni andis. Eriti tänulik oli ta oma pereliikmetele ja lähedastele, kelle toetust ta tugevalt tunnetas.

Võimaliku või algava konflikti korral ta enam ei sukeldunud neisse osalejana, vaid säilitas täiskasvanu ja vaatleja rolli ja palus ka teisel osapoolel seda säilitada. Kui keegi pingeolukorras solvus, ütles Naine: „Meil ei ole praegu aega solvumiseks. Tuleb leida lahendus!“. Ja see töötas. Samuti oli hästi mõjunud toitumise muutus, ilma kõhukinnisuseta oli energiataset hoopis kergem reguleerida.

Kunagisest kurbi ja elus läbikukkumise mõtteid mõlgutavast raske puudega isiku staatusega leppinud puuduliku töövõimega inimesest oli saanud edukas toimetuleja ja rõõmus tegutseja, hea enesereguleerija, teistegi aitaja ja toetaja.

See oli Naise elus üle aastate esimene kevad ilma maaniata. Vaatame, milliseks kujuneb sügis ja kaamose aeg, kas õnnestub läbida see ilma depressioonita? Edu Naisele!

Üks kohti, kus saab võtta hingamisteraapiat on Juugakoda Tartus. Loe siit.

_ _ _  _ _  _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Avaldatud loo peategelase nõusolekul. Autor ©Reet Karro 2017. Viitamine ja linkimine lubatud tasuta veebides ja blogides allika ära näitamisega. Tervikuna või väljavõttena avaldamine ja kopeerimine lubatud ainult autori loal. Kontakt: [email protected]

Tänu kujutise eest: https://www.linkedin.com/pulse/rebirthing-breathwork-way-beyond-limitations-katia-boustani