Koolitusmuljed ja koolitustest ajendatud mõtted

Muljeid BBTRSi kursuselt Männiku metsatalus 08 2020

50-aastane loodust igatsev Algallika terapeut sattub teise hingamisteraapia, BBTRSi juurde

Kas näete selle teksti all päevalilledega maaliga fotot? Kui mitte, soovitan vahetada brauserit – Mozilla asemel Chrome või Internet Explorer, sest fotod annavad loole palju juurde. Sama vahetust soovitame, kui ei näe järgmisi pilte (neid on lehel kokku 5).

50-aastane Reet, eluga rahul, kuid natuke loid ja mugav.

BBTRS on meetod, kus terapeudil on vaimset, hingelist, emotsionaalset ja kehalist tipptaset nõudev roll. Et sellega hakkama saada, peab tema keha olema tugev, painduv, energiast pakatav, vibreeriv ja hästitoimiv. Mina olen BBTRSi juures olnud 2016. aasta juunist, kui valisin minna oma esimesele, 3-päevasele tutvustavale kursusele, olles ise 50-aastane (pildil) ning olnud väljaõppinud ja praktiseeriv hingamisterapeut alates aastast 2011. Mu põhiline hingamisteraapia meetod, Algallika protsess ja hingamistöö aitas minul ja paljudel mu klientidel leida oma mittetoetavaid mõtteid ning asendada neid elujaatavatega, mõista sünni tähtsust ja sünnitrauma mõju, muutuda enda ja teiste suhtes mõistvamaks ja leebemaks ning suhtuda kehasse positiivselt. Olen tänulik meetodi loojale Binnie A. Dansbyle – temaga algas minu elus suur tervenemine ja tänu temale suutsin ma jõuda oma noorima lapse ekstaatilise sünnituseni esimesel terapeudiõppeaastal. Kõigist tema juures õppinutest on saanud toetav kogukond ja turvavõrgustik, mille eest samuti suur tänu! Samas oli Algallika meetod suunatud Hingele ja Vaimule ning düsfunktsionaalsete mõtete muutmisele. Kehasse suhtuti austavalt ja tunnustavalt, seda võeti kui tervikut ja igasugune keha oli täiuslik selle heast või halvast funktsioneerimisest hoolimata. Võtsin selle suhtumise üle, kuid oleksin sellest hoolimata tahtnud kehast rohkem teada. Keerulisemates olukordades, näiteks kui kellelgi algas paanika, tundsin ennast ebakindlalt. Kui uus klient tellis 10 teraapiaseansiga kuuri, siis esimesed seansid olid muutusterohked ja transformeerivad. Kahjuks sattusid mitmed kliendid alates 3.-4. seansist uuele platoole, kust kõrgemale tõusta jõudis ta alles 9.-10. seansil. Püüdsin olla seanssidel võimalikult toetav, kuid mõnikord oli raske kogu täiega kohal olla, kord jäin isegi kliendi juures istudes tukkuma 🙂 Sest terapeudi ülesanne oligi toetavalt kliendi juures olla ja talle afirmatsioone öelda, tema kehale ei olnud mingeid nõudmisi, see võis ollagi loid ja mugav.

Lisaks oli mu isiklikus elus lahendamata probleeme, millest põgenesin töösse, raamatute lugemisse, filmide vaatamisse ja vaimsetesse kogemustesse. Meditatsioonidel ja hingamisseanssidel, kus olin ise mediteerija ja hingaja rollis, “kadusin tihti ära”, sain kogemusi, millest ma hiljem ei mäletanud midagi. Tundliku natuurina põdesin ka linnaelu stressi ja loodusest kaugenemise pärast, lahendust aga ei näinud, sest päevad olid täidetud hingamisseanssidega, õhtud koolituste ja grupiüritustega, vabal ajal tegelesin nooremate lastega ja kodu vajas ka koristamist – linnast välja sain rohkem puhkuse ajal ja kord kuus külastasime maal elavaid vanemaid, kuid oleksin vajanud hulga tihedamat kontakti loodusega.

Juba esimesel 3-päevasel kursusel sain aru, et BBTRS võib muuta kõik. Siin räägiti vähe, see-eest paikapidavalt. Teooriat esitati väikeste portsude kaupa, kogu ülejäänud aeg oli täidetud liikumise, praktiliste harjutuste ja hingamisega. See meetod äratas minus kirglikkuse, mängulisuse ja ürgsuse. Sain aru, et paljugi, mida olin pidanud paikapidavateks tõdedeks, oli tegelikult mulle vanemate või kooli või ühiskonna poolt sisendatud hirmud, tabud või piiravad mõtted. Ja mu enda elu pole äsja 50-aastaseks saanuna juba poolenisti ära elatud, vaid kõik on alles ees 🙂

Õpetaja Nisarga Eryk Dobosz (pildil ees keskel)

Eriti inspireeriv oli õpetaja Nisarga, kellel jätkus võhma meiega kõik kaasa teha, elu eest tantsu vihtuda ja järgmisel hetkel õrnalt ja tundlikult demoseanssi läbi viia. Ta oli ise kõik läbi tunnetanud, ka tõelise trauma läbi teinud ja selle endas tervendanud. Ta oli elanud Indias Osho kommuunis ja olnud kaaslooja BBTRSi looja Giten Tonkoviga. Peale BBTRSi õpetas ta LomiLomi ja MER massaaži ja tema kehatöö kogemus aitas paremini läbi tunnetada biodünaamilise hingamise ajal kasutatavad massaaživõtted. Mina, kes ma polnud varem ühegi Osho jüngri ega tantramehega lähedalt kokku puutunud, olin temasse vahepeal lausa armunud. Seejärel sain aru, et see oli naine minus, kes vajas tervenemiseks tervet meespoolt ja laps minus, kes vajas tervenemiseks tervet isa, see ei olnud tõeline armumine. Aga armastan ma teda küll, nagu kõiki inimesi 🙂

Elumuutvad ja loodussidet taastavad praktikad Emajõe ääres

Kursusel soovitati hakata ennast päevaks häälestama hommikuste praktikatega, mis peaksid hõlmama enda liigutamist ja energiatele avamist. Mina avastasin uuesti, et elan Emajõe lähedal, mille ääres on puuderiba ja puid on ka mu kodulinnaosas Karlovas. Ja on ka suuri muruplatse, mida küll niidetakse, kuid kuhu niitmiste vahepeal juba jõuavad kasvada ja õitsema minna põllulilled. Ja isegi kui midagi ei õitse, saab ometi seal käia paljajalu ja tõmmata endasse maaenergiat. Selline hommik muudab reipaks ja sõna otseses mõttes avab su kõigele heale, selle asemel, et viimase hetkeni magada ja siis närvis olles tööle tormata. Hakkasin neid rituaale praktiseerima, mida olen teinud tänaseni, sellesse piirkonda järjest lisanduva elurikkuse üle rõõmustades. 🙂

Klipp on tehtud aastal 2018.

BBTRSi terapeudi õppe algus. Töö tardunud energiaga.

Novembris 2018 osalesin teisel 3-päevasel tutvustusel ja kui sain kutse 2-aastasele BBTRSi terapeudi väljaõppele, ei kõhelnud ma hetkegi. Mais 2017 tegin läbi esimese 7-päevase terapeudiõppe mooduli, hingates nende päevade jooksul kuus toetusega hingamisseanssi, töötades läbi kõik keha pingevööd. Suurim avastus oli tardunud energia, mida oli mu kehas ohtrasti. Tajusin seda hiiglasliku betoonitaolisest materjalist risttahuka kujulise moodustisena oma rinna ja kõhu kohal. Esialgu oli see kompaktne, kuid hakkas pika peale kihistuma. Pealmised kihid sõitsid pealt ära ja kadusid aegamööda. Kuuendaks seansiks oli hiigelkaljust järel riismed, betoonmonoliidist saanud betoonirägu. Mu elus hakkasid asjad liikuma, hakkasin juba tegema praktikaseansse, kus sain endale uue rolli: “õpilane-praktikant”. Mulle, kes ma olin juba 6 aastat terapeut olnud, oli vabastav vabaneda nii suurest vastutusest – praktikaseansil kirjutas klient alla kokkuleppele, et vastutab ise oma heaolu ja seisundi jälgimise eest ning arvestab, et temaga tegeleb õpilane, mitte valmis meister 🙂

Terapeudi väljaõpe

Kaks aastat möödus päris kiiresti – mõlemal aastal kaks 7-päevast koolitusmoodulit, nende vahepeal hindeliste veebinaride vaatamine, kirjanduse lugemine ja dokumenteeritud praktikaseansside läbiviimine (kokku 100 seanssi). Hommikupraktika ja seanssidel liigutamine hoidis vormis, seansid klientidega olid huvitavad ja arendavad. Tundsin, et saan seal kasutada kõiki oma võimeid, nii vaimseid kui füüsilisi ja see oli hea.

52-aastane. Lisandunud on sitkust ja elastsust. Energia liigub paremini, kuigi mitte veel päris vabalt.
Lõpujagamine pärast tunnistuse saamist

Lõpetasin 2-aastase väljaõppe augustis 2018, rõõmustades unistuse täitumise üle, tundes aga suurt puudust isiklikust BBTRSi teraapiast, sest viimastel moodulitel sain ise hingata üksikutel kordadel, enamikus olin assistendi ja grupitoetaja rollis. Sellel kursusel oli minu isiklikus protsessis siiski väga oluline seik: demoseanss õpetaja Nisargalt – seanss, kus ta avas minu hingamist ja südamevööd kõigi grupikaaslaste ees, aeg-ajalt grupile küsimusi esitades ja kommenteerides. Sain seal oma südame mõneks ajaks lahti ja hingamise varasemast märksa täielikumaks. Ja kuna ka grupitoetajad osalesid ühsmeditatsioonidel ja ühistantsudes ning tegid kõik kaasa peale toetusega hingamise, olin pärast kursust laetud uue energiaga ja sügisel tuli väga palju uusi kliente!

Tõusud ja mõõnad 2018-2020 BBTRSi terapeudina

Järgmise kahe aasta jooksul oli minu elus tõuse ja langusi. Raskeim aeg oli talvel ja kevadel 2019, kui soovisin taotleda täiskasvanukoolitaja kutset ja läksin pikale, mitu kuud kestvale kutse taotlemise ettevalmistuskursusele. Seal avastasin, kui vähe see, mida olin viimase kümne aasta jooksul õppinud ja kogenud, luges nn peavoolu ja tõenduspõhisuse apologeetidele. Minu terapeudikoolituste tunnistused ei oleks nende jaoks lugenud, sest puudusid õppekava kirjeldused ja õppejõududel polnud erialaseid teaduskraade. Olin rõõmustanud paljude klientide ja õpilaste tervenemise ja arengu üle, kuid mul ei olnud oma saavutuste kinnitamiseks kusagilt võtta teadusuuringuid. Tunnetades, et selle süsteemi jaoks, kuhu püüdsin sobituda, olen ma mitte kvalifitseeritud erialaspetsialist, vaid ilma hariduse ja kogemuseta inimene, sattusin masendusse ja kuna kursuse hinna sees oli igal koolituspäeval kolm maitsekohvijooki ning piiramatult komme-küpsiseid, hakkasin lohutuseks sööma. Esimesel korral ühe kohvi ja mitte ühtki näksi, viimasel korral juba kõik kolm ettenähtud jooki 2 tl suhkruga ja peoga magusat. Mis lisas kehakaalu, tekitas seedeprobleeme ja lisas veelgi rohkem masendust. Enesehinnang langes ja isegi 6-päevane Dan Brulé hingamiskursus 2019. aasta mais ei toonud mind depressioonist välja. Tundsin ennast seal nagu Tim Thaler, kes katab näo kätega ja nutab, et kõik arvaksid, et ta naerab, kuid naerda ta ei suuda … Märkasin, kuidas kõik teised avanevad ja arenevad nende päevade jooksul, kuid mina sain vaid uusi traumasid ja hingamisseansid ei olnud seal minu jaoks piisavalt turvalised, et usaldada ja transformeeruda. Enamik seansse olid ilma toetajata, tihti tuli keset hingamist otsustada, kas ise püsti karata ja hakata tantsu vihtuma nagu pool gruppi, või jääda lamama, kuid lasta teistel enda ümber tantsida, kus keegi võib su otsa komistada või sulle pihta minna – kui oled ärev, suurendab see ärevust veelgi …

Kuid suvel 2019 hakkasin uuesti tegema hommikurituaale – hommikujooksu Emajõe äärde Rebase paadisadamasse, sufi pöörlemist, jooga- ja aeroobikaharjutusi ühel paadisillal, paljajalu kõndi mööda Emajõe äärset niitu ja tšakrahingamist ühe hiiglasliku hõbepaju all Emajõe ääres. Loodus ravis mu masenduse, peagi suutsin jälle rõõmustada ilusa ilma, usaldavate lindude ja tärkavate taimede üle. Sügiseks olin tippvormis, enesekindel, rõõmus ja liikuv.

Vaheküsimus: kuidas suhtun oma koolitajaeksami ettevalmistuskursuse katsumusse nüüd?

Kursus täitis oma eesmärgi: omandasin täiskasvanukoolitajale hädavajalikud oskused ja põhimõtted, õppisin koolitusi paremini planeerima ja eesmärgistama, tutvusin paljude uudsete ja huvitavate võtetega koolituse vaheldusrikkamaks ja jõukohasemaks muutmiseks, hakkasin oma pädevuse tõendamiseks tõendusmaterjali koguma. Eksam on siiani tegemata, sest sain aru, et reikikoolituste ja esoteeriliste hingamisürituste tõenduspõhisuse tõestamine võib kujuneda raskeks. Need ei olegi tõenduspõhised, vaid tunnetuspõhised ja kogemuspõhised, nii tunnetus kui kogemus on kõigi holistiliselt mõtlevate inimeste jaoks oluline tõendusmaterjal – ma võin olla ise midagi kogenud, kuulnud teiste käest veenvaid kogemuslugusid, või võin olla ise midagi tunnetanud või usun kellegi, näiteks vaimse õpetaja tunnetuse kirjeldust. Usun seda, mis minu maailmapilti sobitub ja minuga resoneerub. Kui keegi väidab midagi, mis on läbi tunnetamata ja mida ta pole ise kogenud, ei lähe ma sellega kaasa. Aga saan aru tõenduspõhisust nõudvatest inimestest ja leida ka neile sobivat tõendusmaterjali. Selle aasta 1. oktoobriks, kui tuleb järjekordne eksam, loodan, et saan kokku mitte-enam-nii-esoteeriliste koolituste tõendusmaterjali. Sest metsakümbluse uuringuid on tehtud üle maailma, hingamisharjutuste mõju kohta leiab tõendeid, tervislikest eluviisidest rääkimata. Kui jõuan, teen enne oktoobrit veel mõned inglise keele koolitused 🙂 //

Mida arvan sellest, et õppejõududel pole erialaseid teaduskraade?

Mõlemal, kelle juures olen hingamisterapeudiks õppinud, on kõrgharidused teistel erialadel – Binnie A Dansby oli kunagi tipptasemel disainer ja Nisarga insener (MSc). Pärast erialalt lahkumist on mõlemad läbinud tohutult pika ja mujet avaldava isikliku teekonna, õppinud suurte meistrite juures (Binnie Omraam Mikhaël Aïvanhovi ja Nisarga Osho), teinud koostööd esoteerikakorüfeedega (Binnie näiteks vabastava hingamise looja Leonard Orriga ja peaaegu iga maailmas tuntud hingamiskoolkonna loojaga), läbinud isikliku tervenemise ja oma sügavama olemuse juurde jõudmise protsessi ning tänaseks saavutanud muljet avaldava tervikliku maailmakäsitluse. Binnie on läinud rohkem vaimsuse, Hinge ja Vaimu tervendamise teed, Keha küll austatakse, kuid jäetakse ta aupaklikult kõrvale, lubades vaid hingamisel seda liigutada. Binnie jälgib väga teraselt teaduses, eriti psühholoogiateaduses toimuvat, rõõmustab uute avastuste üle ja võtab kõik kohe tarvitusele kui need tema süsteemi sobituvad. Tema õpetusel on suuri kokkupuutealasid positiivse psühholoogiaga, mida tavapsühholoogiateadus ebateaduseks ei pea. Nisarga jällegi austab Hinge ja Vaimu, kuid tegeleb väga põhjalikult Kehaga. Tänaseks on temast saanud nii hingamisterapeut, kraniosakraalterapeut, MER-massaaži terapeut ja koolitaja kui ka Lomi-Lomi Nui massaaži terapeut ja koolitaja. Ta on võtnud anatoomia ja füsioloogia kursuseid Poola ülikoolides ja sooritanud eksameid. Ta teab kõigi luude, lihaste, kõõluste ja närvide funktsioone ja ladinakeelseid nimetusi. Arvan, et tema erialateadmised ei jää alla füsioloogiaõppejõu omadele. Mõlema teadmised ei ole kitsalt sügavad ühe eriala piires, vaid hõlmavad kogu terviku. Mõlemad näevad suurt pilti. Nad ei ole valinud kulutada aega ja näha vaeva enda pädevuse tõestamisega, vaid nähes, et nende teraapiatel on suur positiivne efekt, hakanud kohe inimesi aitama ja välja koolitama terapeute, kes samuti inimesi aitaksid. Sest seda on just praegu väga vaja! Täiskasvanukoolitajana tekkis mul soov kirjeldada nende õpetatavat ja nõudmisi nii hästi, et tekiks nõuetekohane õppekava, millele saaks taotleda akredeteeringut. Kuid kuna see on suur töö, pole ma selle juurde veel asunud.

Tõusud-mõõnad jätkuvad

Sügisel 2019 hakkasin tegema enda jaoks uudseid asju. Mind kutsuti Linnamuuseumisse uusreligioonide konverentsile (sealsed uurijad pidasid uusreligioonideks ka reikit ja vabastavat hingamist). Selle asemel, et piirduda kuulaja rolliga, tegin korraldajatele ettepaneku sisustada pause liikumisega, ettepanek võeti vastu ja sain kiitvat vastukaja. Osalesin ka muusikateraapia konverentsil ja koolitajate mittekonverentsil. Tundsin end järjest paremini ja täielikumalt. Lasin oma teraapiaruumis teha oma kulu ja kirjadega remondi, esikuseinad maha lammutada, et saal muutuks avaramaks ja põrandale saaks moodustada suurema ringi ning seinad valgeks värvida. Et muuta ruumi vibratsiooni veel kõrgemaks ja üldmuljet puhtamaks. Tundus, et miski ei saa mind enam pidurdada, kuid siis algasid tagasilöögid.

Mõnedele klientidele ei meeldinud lagedad, kardinateta valged seinad ja nad kadusid ära. Ja mõnedele ei meeldinud, et ei saa enam esiku ust kinni tõmmata… Mulle endale hakkas mõjuma valge värv, kui alguses tundus see uudse ja eriti puhtana, siis mingist hetkest hoopis haiglapalatiliku ja troostituna. Hakkasin taga nutma rõõmsat kollast, mis oli mind ümbritsenud varem ja mis kontrastis rõõmsa taevasinisega oli eriti ergutav. Eneselegi ootamatult hakkasin end tundma iga päevaga loiumana, rõõmutumana ja mõttetumana, kliente jäi vähemaks ja mõned pettusid. Veebruari lõpus olin juba täielikult mustas augus. Kui mul ei olnud kindlat kokkulepet tõlkele, teraapiaseansile või hädavajalikku käiku lastega, eelistasin tõmbuda oma voodis kerra ja igatseda seda, et ma midagi ei näeks, midagi ei kuuleks ja midagi ei tunneks. Ja siis tuli koroonakriis …

Imetlesin neid terapeute ja vaimseid õpetajaid, kes olid kohe hakkamas, inimesi julgustamas ja innustamas ja kellel oli ka tehniline võimekus hakata seansse veebi teel pakkuma. Nemad justkui teadsid, mis on tõde, mis vale ja usaldasid ennast. Mina mitte. Sain üle esialgsest paanikast ja leidsin suurt julgustust vandenõuteooriate gruppides, sest seal olid inimesed julged ja enesekindlad. Mõned neist püüdsid ikkagi endale kõiketeadja mainet omistada ja inimesi isegi veel suuremate ohtudega hirmutada kui peavool. Hakkasin pikapeale tunnetama, kes usub siiralt oma õpetust ja jagatavat infot, kes on kasu peal väljas. Eriti suurt hirmu mul enam ei olnud, see-eest ei usaldanud ma ennast. Kui varem olin tahtnud inimestega töötada, et aidata neil leida endas jõud ja eneseusaldus, siis nüüd ma ei usaldanud ennast, et olen pädev inimestega töötama ja koolitama. Sest ma ju ei teadnud kindlalt, mida neile koroona suhtes soovitada. Ma ei saatnud enam laiali uudiskirju, ei avaldanud kuulutusi ega infot. Olin enda silmis tühi koht.

Lõpust saab uus algus

Otsustasin oma tegevuse lõpetada. Õnneks ei olnud majahaldur nõus üürilepingut lõpetama kohe märtsis, vaid alles kolme kuu pärast. Otsustasin veel kolm kuud vastu pidada ja pisitasa edasi töötada, jälgides ennast hoolikalt, et ma oma suure ebapädevuse juures ei kahjustaks kliente. Kevadpäike andis energiat. Panime Juugakoja tagaseina uuesti üles maast-laeni helesinised kardinad ja nende lähedale Kalli Pikase päikesekollase maali, mille kooslus tekitas rõõmu. Mais-juunis hakkas tulema uusi kliente, kellega toimus nii põnevaid protsesse, et pikendasin üürilepingut veel juuliks. Juulis aga sündis midagi imelist. Ei tulnud palju kliente, vaid üksnes kolm uut. See eest soovisid kõik kolm võtta terve kuuri ja teha see intensiivselt kuu aja jooksul, kui tavaliselt võtab 8 korraga kuur aega kaks kuud ja pikem isegi rohkem. Kõik nende protsessid olid minu endagi jaoks erilised ja teemad, mida me läbisime, nii olulised, et soovisin paremat vormi. Hakkasin ise sagedamini hingamisseansse läbi tegema ja mitmekesistasin erinevaid tervisepraktikaid, mida kasutasin. Kuna kahel kuuril kolmest olid tulemused märgatavad ja suured, kolmandal väiksemad, kuid siiski positiivsed, otsustasin selle kuu jooksul, et ma ei vaheta eriala. Jään BBTRSi juurde ja sel juhul on ju vaja täiendkoolitust!

2020. aasta Männiku kursusel sündiv transformatsioon

Leppisin BBTRSi terapeutide koolituse korraldajatega kõigepealt kokku, et osalen hõivatuse tõttu nende 8-päevasel kursusel 6 keskmisel päeval, jättes ära sissejuhatuse ja viimase päeva lõppkokkuvõtted ning tunnistuste andmise. Mõtlesin, et värskendan mälu, vaatan uuesti üle, kuidas õpetaja Nisarga iga pingevöö seansse läbi viib, omandan uued võtted, mis meetodisse on vahepeal lisandunud ja veedan kvaliteetaega huvitavate inimestega, lähedal loodusele. Kuid alahindasin järjekordselt selle teraapia elumuutvat jõudu ja kogu väge. Selle asemel, et natuke üht-teist uut omandada, sattusin nende seitsme päevaga, mis ma lõpuks seal veetsin (sest ei suutnud enne lõppu lahkuda 🙂 ) ning kuue toetusega ja ühe rühmaviisilise hingamisprotsessiga tõelisesse transformatsiooniprotsessi. Tänu vegan toidule, intensiivsele liikumisele ja hingamisele, alustas mu keha puhastusprotsessi, mis pärast kursust jätkus, kehakaal langes 4 kg (59 pealt 55 peale). Iga järgmine hingamisprotsess oli eelmistest võimsam, sügavam, emotsionaalsem, kuni tundlikkus muutus väga suureks ja süda avanes täiesti. Grupikaaslased tundusid vanade rindekaaslaste ja eluaegsete südamesõpradena. Vahepeal oli meel väga kerge ja pulbitses rõõm, teisel hetkel valdas meeli sügav liigutus- ja tänutunne. Männikult lahkudes oli tunne, nagu rebiksin südame puruks. Nagu seal oleks suur mull, mis venib sealt eemaldumise ajal nagu ragulkaniit, kuni ühel hetkel puruneb. Aga see ei olnud traagiline purunemine, sest olin täis energiat tuua see hea energia, usaldus ja armastus kõikjale oma elu, suhetesse kõigi inimestega. Ja tekkis põnevustunne, kas ikka suudan seda 🙂

Olen meie kursusest rääkides nimetanud seda elumuutvaks ja epohhiloovaks. Õppijaid oli 22, neist pooled Eestist ja pooled Euroopa riikidest (Poolast, Hollandist, Belgiast, Šveitsist, Saksamaalt, Inglismaalt ja Lätist). Lisaks pöörastele, kõiki emotsioone välja toovaile ekstaatilistele tantsudele oli meil iga päev loovülesanded, grupi- ja paaristööd, rollimängud, süvitsiminevad enesessevaatamised ja paaris hingamisseansid. Mul oli nii palju põnevaid ja sügavaid hingamisprotsesse. Näiteks oli mul üliemotsionaalne Vargamäe protsess, kus samastusin Krõõdaga ja elasin läbi ka sama loo kõik ülejäänud võimalikud arengustsenaariumid, Andrese pere juurest lahkumiseni ja Krõõda hülgamiseni välja. Ja Libahundi protsess, kus töötasin läbi veel sügavamaid kihistusi endas – orjaajast ristirüütlite tulekuni välja. Ja mõistsin mida vallutajad siit otsisid ja mida vajasid ja mida samad energiad ikka veel soovivad vallutada ja purustada. Ja leidsin endast ka jõu sellele vastu seista ja teisigi vabaduse rajale juhatada. Mida ma üha kindlamini tegemas olen. Muutus väljendub minu kehas ja elus. Ja on valmis laienema!

BBTRSi eesmärk on vabastada kõik keha pingevööd, kuni energia voolab vabalt läbi su olemuse. Eelmistel kursustel ja omaette tehtud seanssidel saavutasin selle seisundi ainult seansi lõpus mõneks ajaks ja pärast seanssi kogesin uuesti kõike seda, mis ei lase energial vabalt voolata. Seekord oli kõik teisiti. Jõudsin tõesti välja puhtasse energiasse ja puhtas energias kohtasin Maaema või Emakest Loodust. Kõik see, mida olin kunagi õppinud, kogenud või kuulnud, omandas uue tähenduse ja muutus uueks tervikuks. Sain aru, miks vana aja inimesed ei raiunud puud ega murdnud isegi oksa ilma luba küsimata, andeks palumata ja tänamata. Kui energia voolab vabalt läbi su olemuse ja sa tunnetad reaalselt Maaema, sa lihtsalt ei saa loodust kahjustada või läheneda sellele saaja mentaliteediga. See oleks orgaaniliselt võimatu, sest see puu, see oks on tükk sinust – sa ju ei raiu endal varvast maha, kui süüa tahad, edasise valu ja vaeva peale mõtlemata …

Soovija võib vaadata ka minu Maaemaga ühendumise teemalist videojagamist Facebookis. Vaata siit.

Tekkis palju loomingulisi plaane, millest mõnda olen juba hakanud ellu viima ja palju alles ootab oma järge.

Aitäh, aitäh, aitäh õpetaja Nisarga, kursuse korraldaja Kristina ja kõik fantastilised grupikaaslased Eestist ja välismaalt!

Männiku kursusel osalenud Reet Karro

*****

Reet on inglise filoloog-pedagoog (1990) ja kirjaliku tõlke magister (2004). Ta on osalenud enesearengukursustel 90. aastatest saadik, vabastavalt hinganud aastast 2002 ja olnud reiki juures aastast 2004. Alates aastast 2008 on ta osalenud erinevatel hingamisterapeutide väljaõppekursustel, õppinud Algallika terapeudiks 2008-2012 ja BBTRSi terapeudiks 2016-2018. 2021. aasta jaanuaris täitub tal 10 aastat hingamisteraapia erapraksise Hingamisstuudio avamisest Tartus.

Reet on kooselus, viie lapse ema ja kahe lapse vanaema. Vabal ajal meeldib talle viibida looduses ja hoolitseda oma keha eest. Teda inspireerib muusika, luule, kirjandus ja kunst. Ta kaitseb elurikkust, samas kedagi jalge alla tallamata ning soovib näha jätkusuutlikuma ja säilenõtkema elu võidule pääsemist. Tema ideaal on kestlik kahanemine, mida saab teha lusti ja rõõmuga, kui tunneme ennast hästi ja inimsuhted on toetavad.

August 2020




Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Keskealine mees, tippjuht, läbis biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse 5-seansilise kuuri, vabanes kurgublokist, adus oma mõõtmatut väge ja sai parema kontakti ürgse mehelikkuse energiaga

Biodünaamiline hingamine ja traumavabastus on uudne kehateraapia meetod, kus kasutatakse suure energiaga, sügavat ühendatud hingamist, refleksoloogiapunktide vajutamist, süvamassaaži ja kehatööd, tantsu ning dünaamilisi meditatsioone. Eesmärk on päästa liikuma traumade järel kehasse lukustunud energia, aidata lõpuni viia pooleli jäänud võitle-või-põgene reaktsioone ja jõuda lõpuks pingevabaduse ja õndsusetundeni. 5-8 seansiga teraapiakuuri ajal alustatakse üldseansist ja seejärel pühendatakse üks seanss igale pingevööle kehas, liikudes pealaest jalataldadeni. Ideaaljuhul jõutakse lõpuks vaba energia liikumiseni kehas.

Loe teraapia kohta lähemalt siit.

See keskealine meesklient (edaspidi: Mees) oli käinud mitme aasta vältel reikikursustel ja -praktikatel ning mõnel teraapiaseansil. Ta on elus üsna kaugele jõudnud – juhib edukat ettevõtet ja on selle tegevusalaga seotud majandussektoris tuntud nimi. Lisaks on tema isiklikus elus asjad kenasti sujunud, tegeleb huvitavate hobidega ja liigub vaimsel teel kindlalt edasi. Nüüdseks on tal täiuslik klapp oma teise naisega ja normaalselt toimiv kärgpere, kuigi kärgpere vahel tähelepanu jagamine on tema jaoks keerulisem, kui firmade ja organisatsioonide juhtimine. Vaatamata saavutatud mainele, edule ja tuntusele, oli ta delikaatne ja näis tagasihoidlik. Ta ei ole autoritaarne või alluvatele päheistuv juht, vaid inimestest hooliv ja nende isiksustega arvestav, see juures endale liigset tähelepanu nõudmata.

Enesearengu juurde oli ta jõudnud aastaid tagasi, pärast üht emotsionaalselt rasket isiklikku kaotust. Teda oli koos uue naisega lausa tõugatud arenema ja endaga töötama. Nad olid valinud erinevaid praktikaid ja teinud üht-teist ka koos. Viimasel ajal on nad tegelenud tantra ja tantsimisega. Mees tundis, et tema alumiste tšakrate energia on ilusasti lahti ja liigub, kuid üleval mitte. Tema enda kael moodustas justkui pudelikaela, kust energia enam üles ei saanud. Sellest andis tunnistust ka üks biodünaamiline rühmahingamisseanss, kus Mees tahtis karjuda ja karjuski, kuid tundis, et klomp jäi kurku ja ta ei saanud ennast täielikult vabastada. Seetõttu telliski ta terapeudilt sügisel individuaalse kurguseansi ja kevadel juba viie korraga biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse ning aktiivmeditatsioonide kuuri. Individuaalseansil üllatas teda kleepuv sülg, mida jooga lõviasendis hingates temast välja voolama hakkas, mingil hetkel hakkas tulema ka klompe. See jätkus pikali hingamise ajal. Kui ta pärast seda häälitses, oli hääl märksa vabam ja see tuli sügavamalt. See ühe seansiga aset leidnud enesetunde muutus ajendaski teda kevadel juba viie kohtumisega kuuri valima.

Kuuri alustati ebatraditsiooniliselt, suu-lõuaseansist. Seansi eel tehti Osho Lõvisüdame meditatsiooni, kus elatakse end sisse lõvienergiasse, tehakse lõvi ilmeid ja käpaliigutusi ning 5 minutit sümboolset võitlust oma territooriumi pärast. Selle ajal tundis Mees end oma territooriumil nii kindlalt, et unustas võitlemise vajaduse 😊 Järgnes neljakäpukil, lõviasendis hingamine ja jällegi süljevoog. Selle seansi ajal vabanes kurk veelgi rohkem, kui eelmisel korral, ning hääl tuli alt ja vabalt. Šamaanitrummi helid kutsusid teda kiirele rännakule, mis vabastas veel rohkem. Energia liikus vabalt kogu kehas, seinad kadusid Mehe ümbert ning avanes suur ja mõõtmatu ruum. Pärast seanssi tundis ta aga, et kurk on kähe ja hääl ära karjutud. Hääl taastus kiiresti ja muutus vabalt liikuvaks ja selgeks.

Nädala pärast tuli Mees järgmisele seansile, tundes, et osa tema ürgsest mehelikkuse energiast on veel kusagil kinni. Tema taotlus oli see vabastada. Ta tundis, et on tööpingete tõttu ennast liigselt pingestanud ja tagant kiirustanud ning otsustas selle lõpetada. Ta tunnetas enda sees ka hirmu, mida terapeut seostas sünnihirmuga.

Teisel, kaela-kurguseansil juhtus väga palju. Hingamise ja eriti šamaanitrummiga saatmise ajal tuli jalgadest ülespoole kuum laine, Mees tundis selgelt, kuidas see kurku kinni jäi, tekitades lausa lämbumise tunnet. Mees nägi silmade ees värvimängu, vaheldus mürkroheline, helesinine ja rohekaskollane, samal ajal, kui kõik mittevajalik temast lahkus.  Vabanemine toimus tšakrate kaupa. Mees läks mõnusasse energeetilisse olekusse, tegi palveid ja taotlusi, et südamest vabaneks viha, kalkus, kadedus ning asemele tuleks hoolivus, armastus ja kaastunne. Ta tundis üle keha külma energiat kõikjal, v.a. jalataldadel. Selle olukorra päästis terapeut, kelle reiki mõjul jalatalladki muu kehaga ühtlasesse fooni sattusid. Tundus, et taotlus toimis ja Meest valdas võimas tunne. Kontakt ürgse mehelikkusega oli paranenud ja tööpingest tekkinud raskused turjalt kadunud.

Kolmandal, südameseansil selgus, et Mehel on ümber südame tugev kaitse, nagu enamikel inimestel. Ego hääl käskis selle paika jätta, ehkki kõrgem teadvus ütles, et pole enam põhjust südant kaitsta ja alanud on armastuses elamise ajastu. Rinnas tuli kõvasti ruumi juurde, ehkki jäi ka tunne, et avaneda annaks veel küll ja küll. Avatud süda annab hea ümbruse tunnetuse ja aitab igapäevases elus paremaid, kannatusi vältivaid valikuid teha.

Neljanda, diafragma-kõhu seansi alguses tõdes Mees, et talle on mehelikku väge kõvasti juurde tulnud. Ettevõtte nõukogus õnnestus tal üks pikalt venima jäänud teema lausa mängeldes liikuma saada. Samuti oli ta suurepäraselt hakanud oma naise eri emotsioone tajuma ja mõistma, jäädes osavõtlikuks ja kohale. Samas oli ta tundlikkus suurenenud – tunnetas, mil ta energia ära kaob ja oskas kohe enda energiataseme taastada.

Mehe taotlus oli vabaneda vanadest energiatest, mis teda enam ei teeni. Tema tundlik keha andis talle kohe näidisõppetunni, ta tunnetas oma kõhus otsekui piparkoogitaigna pätsi, mis ei läinud kaasa ta üldiselt liikuva energiaga. Diafragma tõmbus kokku ja ei lasknud ennast venitada ning kõht ei lubanud isegi kerget vajutamist, rääkimata süvalihaste kõhukaudsest massaažist, mida tavaliselt selle seansi ajal tehakse. Energia hakkas siiski liikuma ja oma teadlikkusega suutis klient ka ise vajalikke piirkondi masseerida ja liigutada. Päts kadus kõhust 😊 Hingamise lõpus tõmbas nagu keeris teda ülespoole. Hetkel, kui terapeut palus teda lõõgastuma hakata, oli ta kohas, kust oleks võinud veel kaugele edasi minna. Terapeudi palvel tuli ta siiski tagasi.

Viienda seansi eel tehti vaagnapiirkonda ja kogu keha liigutavat aktiivmeditatsiooni. Mehe selgroog hakkas tugevasti vonklema ja ta teadlik keha vabastas pingeid just sealt, kus vaja. Ta kasutas tantraski õpitud tehnikat – tõmbas energiat alt üles. Mulje oli vägev – ta tunnetas, kui palju tal tegelikult energiat oli ja et suudab seda juhtida.

Aktiivmeditatsiooni järel oli tunne, justkui oleks hingamisprotsess juba läbitud ja rahu majas. Samas tundis ta keha alumises pooles liikumas märksa rohkem energiat kui ülemises, tundus, et ülakehas oli endiselt blokeeringuid.

Seetõttu alustas Mees ka hingamisseanssi, hingas tugevalt, liigutas ja väljendas ennast. Terapeut masseeris ta jalgu, seegi aitas kaasa pingete vabanemisele. Mingil hetkel tekkis silme ette tugev helesinine värv, mis võis tähendada kurgublokeeringu vabanemist. Lõpulõdvestus oli seekord sügav, totaalne lõdvestumine-lahustumine.

Pärast seanssi valdas Meest hea ja terviklik tunne. Ta tundis, et see seanss pani i-le täpi peale ja ta oli oma eesmärgi täitnud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et  oli väga kasulik seeria. Mees sai liikuma ülemise poole energia, vabanes kurguklombist ja -blokeeringust, sai parema kontakti oma ürgse mehelikkusega, mis väljendus ka edusammudena ta töises juhirollis ja koduses pereelus. Ta tajus, kui palju tal on tegelikult energiat ja kui võimas see on. Ta on valmis julgelt soovitama seda teraapiat ka teistele meestele ja pereisadele ning igast soost ettevõtte juhtidele.

************************************

Terapeudi lõppsõna: Olen tänulik, et see enesearenguteel kaugelejõudnud klient valis hingamisteraapia kuuri läbi teha ja oli nõus ka selle loo avaldamisega, mis loodetavasti julgustab ka tema soo- ja staatusekaaslasi probleemide korral teraapiale tulema. Teadlike ja enesega tegelenud klientidega on lausa lust seansse teha – eesmärgid on paigas, enesetaju sügav ja selge; tihti ei jäänud mul muud teha, kui lihtsalt imetleda, kuidas tema oma liigutusi tegi ja pingeid vabastas, samas kohas, kus mõne teise puhul mina aktiivselt süvamassaaži teen ja kehaliikumist esile kutsun. Samas andis tegutsemise formaadi ette ikkagi biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse teraapiameetod. Olen rõõmus, et Giten Tonkov selle välja töötanud on ja Nisarga Eryk Dobosz seda Eestis õpetamas käib. Nagu näha, on sellel potentsiaali ka juba kaugele jõudnud, jooga, tantra ja tantsuga tegelenud klientide juures, aidates neil muuta harmoonilisemaks energia jaotumist kehas, tajuda kogu oma väge ja kõrvaldada viimaseidki allesjäänud blokeeringuid.

Fotod on illustratiivsed. Täname kujutise eest Aaron Olsonit from Pixabay’st ja lehte PNGKIT.com.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil [email protected]

Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Algallika õpetus, Elustiilinõuanded, Huvitavat ja kasulikku

Visionääri ja transformatsiooni looja Binnie A. Dansby sedastusi olukorrast planeedil ja õpetusi edasiseks novembris 2018

Artikkel on kokku pandud Reet Karro kiiresti üleskirjutatud märkmete põhjal ja on katkendlikum kui Binnie Dansby poolt tegelikult öeldu.

Küllusest ja manifesteerimisest

Viimasel ajal on astroloogilised kaardid näidanud palju kaost, mis väljendub ka igapäevaelus ja poliitikas. Käimas on erakordselt suur transformatsioon, ent ilmneb ka rohkem vastupanu. Kõigile tundub, et maailmas ei ole piisavalt ressursse, isegi rikkad on mures. Ka need, kel on palju, kasutavad võimalusi ressursside kokku krabamiseks, justkui valmistudes tuleviku raskusteks. Paljud loodavad oma manifesteerimisoskuse täiendamise peale, tudeerivad Külgetõmbeseadust. Kui selle rakendamine ei toimi, tuleks uurida oma külluse kohta käivaid mõtteid ja nende aluseks olevaid kogemusi.

Kõige olulisem, mida meeles pidada, on, et manifesteerimine põhineb heldusel. Selle saamine, mida tahad, ei ole ühesuunaline tänav. Olen ma valmis ka ise andma? Olen ma valmis korraga andma ja vastu võtma? Viibides looduses, isegi metsistunumas parginurgas või võsatukas, kus taimed vabalt kasvada saavad rääkimata põlislaanest, tunnetab igaüks, et loodus on külluslik, universum on helde ja kogu aeg andmises. Need on inimesed, kes kipuvad vinguma, et neil ei ole piisavalt. See ei ole loogiline! Kust see tuleb?

Meenutagem, mis toimus kõige esimesel korral, kui võtsime vastu küllust. Õhk, kogu maailma õhk, värskendav ja kosutav, tulvas meie avanevatesse kopsudesse , ja … Oli see aeglane, sügav hingetõmme, samal ajal, kui kopsud omas tempos, järkjärguliselt õhuga täitusid? Ümbritsesid meid teadlikud, tervendatud ja armastusse avardunud inimesed? Tõenäoliselt mitte! Kuidas võisimegi uskuda, et helde universum on helde, kui meie kopsud lausa plahvatasid avatuks, ja me kohe pärast seda valus kokku tõmbusime! Siiski on meid sünnist saati oodanud ja veel ootamas imelised, veel lahti pakkimata kingitused, nii palju kingitusi. Oleme nii mitmekihilised ja -mõõtmelised, et kui avame endas ühe tasandi, mõjutab see ka kõiki teisi. Loomeprotsess pole lõppenud, vaid jätkub kogu aeg.

Meil on väärarvamus, et kui temal on, siis mina ei saa seda. See ei ole nii! Me ei pruugi saada sama värvi või mudelit, kuid siiski saame seda!

Mis on küllus? Juba seegi, et olen siin. Sügaval südames ma tean, et olen sündinud küllusesse. Teadvustan, et universum on helde. Kuhu suunan oma tähelepanu? Kas tänulikkusele selle külluse eest, või nappusele/puudusele? Kas sellele, mida ma tahan, või sellele, mida ei taha. Arvestagem, et hirmul on vähem jõudu!

Kas mu sissehingamise alguses on endiselt foobiline värin? Olen ma valmis sellest lahti laskma, selle asemel hingama lõõgastunult haigutades? Olen ma valmis lubama oma kehal väriseda ja võbeleda?

Tuleb juhtida neid ressursse, mis meil on. Tunnetagem, mis on olemas selles ajas ja kohas. Kuhu juhtida oma tähelepanu? Juhtigem omaenda ressursse nii, et jätkuks ressursse, millega toetada järjest suuremaid ressursse. Võtkem endasse mõte: ma olen külluslik vaim ja külluslik intelligentsus, mul on lihtne luua seda, mida vajan ja soovin.

Ühiskonna teadvust toidetakse emaüsas. Hetkel toidetakse ühiskonna teadvust kohast, et oleme üksi ja eraldatud, mitte sellest kohast, et teeme seda koos. Ohvriteadvus ütleb, et mina ei muuda midagi, mina ei loe! Meie planeeti juhib ahnus ja idee, et ei jätku piisavalt, kuid see on patriarhaalne. Samas algab kõik üksikisikust, nii et need mõtted tuleks tervendada üksikisiku tasandil.

Keegi on öelnud, et raha on kõige puhtam armastusenergia, hoia see ringluses. See on energia, mis on saanud materiaalse kuju. Energia, mis pole ringluses, stagneerub, täpselt nagu armastuski. Selle näide on kõige kaunimalt serveeritud maitsev toit – kui see kusagile seisma jätta, muutub see juba paari päevaga teadusprojektiks. Raha on energia. Kas see on ringluses ja kas sellega on liidetud armastus? Võime lihtsalt valida nimetada raha heaks, armastavaks energiaks. Kui me seda ei tee, võime tahta sellest võimalult ruttu vabaneda, või kuhugi nurka seisma panna. Küsimused neile, kes arvavad, et raha ja armastus ei sobi kokku: „Kas teie armastus on välistav ja suunatud ainult asjadele, mis teile meeldivad? Või armastate kõike ja kõiki? Teil on valik: armastus või hirm? Elu või surm?“ Püüdkem panna armastus igasse lausesse, mis räägib ressurssidest. Suhtugem ka oma ostudesse nagu armastusse. Võime kirjutada rahale armastuskirja ja kutsuda ta külla!

Füüsiline universum on ema (mater), mateeria, naiselik. Spirituaalne universum (spirit, vaim) on mehelik. Eesmärk on vaimu materialiseerida ja mateeriat vaimuga täita ehk vaimustada.

Kõik, kes ütlevad, et ei arva midagi või ei taha rääkida Jumalast, neil on keeruline rääkida ka isast või neil on keerulised suhted isaga. Jumal on üks, seal oleme ühendatud.

Sõnad on olulised! Me valime sõnad ja sõnad hakkavad manifesteerima reaalsust. Me anname sõnadele energiat ja need manifesteeruvad. Nad sünnitavad asju. Sõnad on meele välja tulistatavad kuulid. Kas nad lõhkevad armastuses või surmas?

 

Kehast, sünnist ja valgusolemusest

Oleme alati oma kehaga koos. Kõigepealt uurigem alati keha! Sealt tulevad ka ALGALLIKA Protsessi ja Hingamistöö keskendavad küsimused:

  1. Kuidas ma ennast praegu tunnen? (Tunnetan aistinguid oma kehas.)

  2. Mida ma soovin väljendada? (Uurin oma mõtteid ja teadvustan emotsioone.)

  3. Mis on see, mida ma soovin praegu luua? (Uurin ja visandan tegevusplaani.)

Siia võiks veel lisada küsimuse „Millist toetust ma praegu vajan?“.

Füüsilise keha omamine on mürarikas tegevus – saame kogu aeg väga palju signaale. Mediteerimine vaigistab selle müra.

Väärtustagem oma sündimise fakti. Oma keha loomine emaüsas on suurim saavutus! Iga hingetõmbega toidame seda tuld! Kõik inimolendid on praegu sünni ja tervenemise protsessis. Me ei pea kogu aeg kõiki teisi korda tegema. Töötagem süütusega iseendas, siis tekitame vähem konflikte ja kaost.

Tugevdagem oma valgusolemust, see on nagu lõkke toitmine. See on väga väestav, sest nii toidame iseennast, toetame oma tuld. Igaühel on võime vastata jumalikule iseendas. Igaüks meist märkab neid, kes on seda juba teinud, sest nad märkavad seda iseendas. Tunneme alati ära inimese, kellel on hetkel tükike jumalast, seetõttu, et neil see on!

Iga hingamisterapeut, iga inimestega tegeleja võiks kõigepealt ise täielikult endasse integreerida mõtted: „Mina olen süütu! Mina olengi valgus ja puhtus! Minu kohalolu loob tervendava muutuse.“ Ja „Ma väärin armastust ja kaastunnet“. Vaja on vaid valmisolekut olla kohal enda ja teiste jaoks, ka pimedates paikades. 

Me vaatame välja ja näeme seda, mida oleme juba näinud endasse vaadates. Me oleme lubanud endal kogeda jumalikku süütust ja terviklikkust. Kui otsime seda teistes, siis ka leiame seda, isegi kui see on hoolikalt peidetud. Kui vaatame välja ja näeme inimeste ilu, armsust vms, on see suurim kingitus, mis meil on anda. Ka iga kingitus, mida teeme, on füüsiline meenutus minu kohalolust selle inimese elus.

Otsige alati kõrgeimat mõtet! Igas olukorras! Märgake, kui ruttu leiate mingist olukorrast, asjast või nähtusest toetuse! [Binniel kulub selleks 1 sekund! Näiteks ei meeldinud talle moedisaineri hariduse ja tipptasemel töökogemusega inimesena koolitussaali põrandakatte muster, mis tundus liiga kaootiline sigrimigri. Ühe hetkega leidis ta kaootilistest sõõridest üles toetusgrupid ja pärast seda oli vaade põrandale talle väga toetav.]

Kui teil on midagi, mille suhtes tunnete end ebamugavalt, looge sellega suhe. Mõelge läbi ka enda jaoks ebamugavad teemad, näiteks surm ja haigused. Elu pole parem ega halvem kui surm, aga meil kui loovatel isikutel on valik, kummale energiat anda. Samuti on aeg vaadata üle oma uskumused, mis mind enam ei teeni, iga asja kohta!

Sünd ja surm on ühendatud. Muutusime üht tüüpi olendist teist tüüpi olendiks. Eraldatus, sünd, surm, ema – need on kõik koos. Ei maksa oma mõtetes jääda kinni vaid suremisse, muidu ei tule transformatsiooni. Surm on loomulik osa elust. Keskenda tähelepanu armastusele, elule, uuenemisele, sest oleme kogu aeg loomas.

 

Kuidas leida õnne?

Leidke, mis seisab teie ja õnne vahel, teie ning rahu, rõõmu ja rahulolu kogemise vahel! Enamasti takistavad rõõmu ja rahulolu süü, mitteaustamine ja mittetunnustamine. Iga inimese elu kõige suurem saavutus on keha loomine, mida tuleks tunnustada märgatavalt rohkem.

Sisekonfliktid väljenduvad välistes konfliktides.

See, mida me iseendast arvame, kajastub me suhetes, sest me ju ei kasva ega muutu ega arene üksi. Ma väärin kogu oma armastust ja kaastunnet. Kaastunne on eluenergia. Suhte kogemus on tõeline elusoleku ja siinoleku kogemus. Kui alistume ühendatusse, juhtub ime. Tulgem koju ja austagem iseennast selles protsessis. Austagem iseennast kui selle muutuse üht osa.

Me oleme kõik võrdsed, ükskõik, kus me oma kogemuste spektril ka ei asuks. See puudutab energiavahetust ja kogemust.

Armastus, headus ja tänulikkus – need kõik on tegelikult andestus ning nende pakkumine on ühtlasi ka andestamine, ehk ette andmine (inglise keeles on andestamine “forgiving” (fore+giving)). Andestamine peaks olema pidevalt jätkuv protsess ja elustiil. Catherine Ponder on öelnud, et kellel on probleem, on midagi andestada.

 

Kuidas toimida, kui ma ei tea, mida ma tegelikult teha tahan?

Teadkem alati, mida me tahame. Paljud ei julge midagi tahta, sest kardavad, et kui seda saavad, siis surevad.

Kui inimene ei tea, mida ta tahab teha ja mis on ta südame sügavaim eesmärk, seisab ta silmitsi loojateadvusega. Tõenäoliselt on ta jõudnud juba väga kõrgele, et seisab nüüd silmitsi nii suure negatiivsusega. Teadke, et te ei oleks siin, kui teil poleks eesmärki! Sellisel juhul tuleks leida võimalus olla teenimises, isegi kui see tähendaks tänavalt prügi üles korjamist. Suurim ülesanne on olla kohal selles olukorras, kus oleme…. Teadmatus, mida ma tegelikult teha tahan, võib olla nii koorem kui rõõm. Selles olukorras on meil lõpmatult palju võimalusi ja valikuid. Nähkem, kui suur õnnistus on olla elus, täielikus huvipuuduses, kuid ikkagi elus. Nähkem, kui suur õnnistus on elu. Võib näiteks osta 10 eredavärvilist heeliumiga täidetud õhupalli ja käia nendega terve päev ringi. Õhtul võib minna mõnda vaesesse linnaossa ja kinkida iga õhupall igale negatiivsena tunduvale inimesele. Ja võta endale üks aasta, mille jooksul töötada iga päev veidi aega raamatuga “Kursus imetegudes” (originaalpealkiri “A Course in Miracles“).

Rasedusest ja sügavast ühendatud hingamisest

Rasedus pole vaid bioloogiline protsess. Ema ja tema üsas arenev laps on ühendatud. Neid mõjutab ka kõik see, mis toimub nende ümber ja isegi see, mida telerist näidatakse – sõjad, vägivald. Ema kõhus on laps siiski kaitstud, väline jõuab temani summutatult ja pehmendatult. Hea oleks, kui lapse sündimise ajaks oleksid kõik ema negatiivsed mõtted tervendatud, sest siis ei võta laps neid omaks. Kartus, et sügav ühendatud hingamine võiks arenevale lootele kahjulikult mõjuda lähtub seisukohast: “Olen üksi ja eraldatud.” Laps on väga teadlik olend, kes on oma ema valinud. On tehtud uuring, millest selgus, et need lapsed, kelle emad lapseootuse ajal toetusega hingasid, on 6-7-aastaselt tervemad, parema enesehinnanguga, teadlikumad jne. Ka hingamisterapeutide endi lapsed, kes ju sügava ühendatud hingamisega eostamisest saadik kokku puutuvad, on selge näide tarkusest, ilust ja terviklikkusest.

Lühivastused ja lühikommentaarid

  • Iga naine vajab punaseid kingi või sukki, sest need teevad tuju heaks ja punane on juurtšakra värv, füüsilise maailma, mateeria, jõu ja energia värv.

  • Tuleks õppida võtma elu vähemtõsiselt – sellest oleks palju abi.

  • Kolimine on sünd. Hea, kui see on pehme! Võid valida jääda vanasse koju/mugavasse üska, ent kui Sa valid kolida, avane kõigile võimalustele. Võib tulla ka täiesti uusi võimalusi!

  • Uudishimu ja küsimused on loomingulisuse alus.

  • Enesekriitilisele küsijale: „Võta vastu iseenda süütus.! Miks Sa oled selle imeilusa naisega konfliktis? Miks Sa teda nüpeldad? Alati, kui otsid viha, hirmu, konflikti, sa leiad seda.“

  • „Luba endal kohale jääda! Unusta sõna „pean“ ja ära avalda endale survet!“

  • Hilinemiskalduvuse üle kurtvale küsijale: „Otsusta, et su ajastus on täiuslik ja võta endale aega. Aeg on sinu oma. Kui olen sõlminud kokkuleppe, püüan olla õigeks ajaks kohal, et näidata oma respekti. Kui peab ootama, on alati midagi teha – lugeda, mediteerida. Aeg on paindlik. Ära heida ajale midagi ette. Mulle meeldib jõuda õigeks ajaks. Ent kui ei jõua, ei tunne end pahasti, ega keegi teine ka.“

Täname kõigi nende mõtete eest ALGALLIKA Protsessi ja Hingamistöö teraapiameetodi loojat, sünnitoetajat ja sünnikogemuse tervendajat, hingestatud ja inspireerivat koolitajat ning coachi Binnie A Dansbyt. Binnie oli vabastava hingamise looja Leonard Orri kaasteeline ja eksperimenteeris temaga koos 1970. aastatel, meetodi loomise ajal, kuid jätkas sealt omaenda teraapiameetodi väljakujundamisega. Binnie on alati nooruslik, alati uuenemas ja uuega kaasa minemas, inspireerimas, koolitamas. Tema põhimõte on olnud tervendada planeeti ühe inimese ja ühe protsessi haaval. Nüüd, kus tema õpilaste arv ja nende kandepind on oluliselt laienenud ja teda kutsutakse järjest enam partneriks koostööprojektidesse, õppekavade koostamisse, raamatute ja artiklikogumike väljaandmisele, on tema autoriteet veelgi tõusnud ja tema tõde ja looming levib. On vist juba aeg nimetada teda üheks meie planeedi kõige mõjusamaks transformatsiooniliseks liidriks ja see nimetus ei ole vähimalgi määral üle pakutud ega üles haibitud!  

Loe Binniest lähemalt ja vaata videoid lehel http://binnieadansby.com/

Algallika kogukonna kokkutulekul käis ja märkmeid tegi hingamisterapeut Reet Karro www.juugakoda.ee ja www.hingamisstuudio.ee.

Biodünaamiline hingamine ja trauma vabastamine

September 2018 on Juugakojas Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise kuu

Juugakoda on väike teraapiakeskus Tartus, kus tegutseb hingamisterapeut, reikiõpetaja ja energeetiline massöör Reet Karro. Reet, kes on olnud juba 7 aastat kvalifitseeritud Algallika Protsessi ja Hingamistöö terapeut, lõpetas augustis 2018 Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise Süsteemi (BBTRS) sertifitseeritud juhendaja 2-aastase koolituse. Nüüd on ta suures õhinas pakkuma selle teraapia seansse rohkematele inimestele juba täisõigustega terapeudina. Täisõigustega terapeut on saanud ettevalmistuse töötamaks lisaks täiesti tervetele ka kontrolli all olevate krooniliste haiguste, paranemisfaasis traumade ja kergemate vaimsete häiretega inimestega (vt BBTRSi välistusi artikli lõpust).

Giten Tonkovi loodud Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise Süsteem on uus lähenemine kehale orienteeritud tervendamises. See põhineb spetsiaalsete hingamismustrite kombineerimisel terapeutilise teadliku liikumise ja tantsu, eriliste puudutus- ja kehatöö tehnikate ning süvapingete vabastamise harjutustega.

Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise süsteem (BBTRS) tugineb põhimõttele, et sünnil, lapsepõlves ja kogu elu jooksul läbi elatud traumaatilised sündmused ja eluperioodid salvestuvad kehamälus traumaatiliste mälestustena ja tekitavad eri kehapiirkondades kroonilist lihaspinget, mis mõjutab elustiili ja arusaamu elust ning tähelepanuta jätmisel võib süveneda ja tekitada haigusseisundeid. Näiteks pingest krooniliselt kokkutõmbunud ja jäigastunud diafragma ei võimalda täiel rinnal hingata, elu võimalustest rõõmu tunda. See loob arusaama võimaluste piiratusest, elu ahistavusest, vaesusest ja puudusest. Selle asemel, et sisendada sellele inimesele positiivseid mõtteid, töötatakse BBTRS-s tema diafragma ja hingamislihastega. Kui õhk jälle vabamalt edasi-tagasi liigub, muutuvad ka mõtted helgemaks ja kogu eluvaade optimistlikumaks.

Kordame uuesti: erinevalt vestlusteraapiatest, mis alustavad inimese aitamist düsfunktsionaalsete mõtete ja käitumise uurimisest ja korrigeerimisest, alustatakse BBTRS-s kehast – uuritakse selles toimuvat, energia tardumist või seiskumist ja aidatakse see uuesti liikuma, kasutades vajadusel massaaži, venitusi, survet, loksutamist jms, samal ajal, kui klient sügavalt hingab. BBTRS ® teraapiaseansil vabastatakse kehasse salvestunud pingeid ja traumasid ülevalt alla, üks pingevöö korraga, kasutades selleks liikumist, tantsu, süvahingamist ürgse muusikaga, häälitsemist, heliteraapiat, aroomiteraapiat, punktimassaaži, sidekoe massaaži, suunavaid küsimusi ja juhendamist. Nii hingaja kui terapeut kannavad elastseid, liigutamist võimaldavaid riideid, terapeut kasutab lisaks salvestatud muusikale naturaalseid helisid – kõristit, šamaanitrummi, helikaussi, tuulekella jms, viirukit, eeterlikku maheõli ja tuunimisharki. Loe teraapia kohta siit.

Tõenäoliselt on mõnes meie keha piirkonnas säilinud tardumust, mis võis tekkida raske sünni, narkoosiga operatsiooni või räige vägivalla kogemisel, kui tundsime, et vastupanu on mõttetu (loomad kukkuvad selles olukorras maha kui surnud). Tardumuse all on alati võitle-või-põgene reaktsioon (mingi osa meist soovis siiski ära joosta või võidelda, tegutsemiskäsk anti, kuid seda ei õnnestunud täita). Kiskja poolt unustatud tardunud saakloom kõigepealt vähkreb ja raputab end ning hakkab seejärel jooksma, pühkides endalt kogu stressi, inimesed seda kahjuks instinktiivselt teha ei oska.) Seansi käigus leiame tardunud energiaga kohti, püüame muuta tardumust võitle-või-põgene reaktsiooniks ja viia avastatud võitle-või-põgene impulsid reaalse tegutsemiseni ja loomuliku lõpuni. Samal ajal väldime retraumatiseerimist ja liiga ägedaid reaktsioone, kõik toimub kliendile turvalises tempos ja sobiva intensiivsusega.

Biodynamic Breath & Trauma Release System® on välja kasvanud Wilhelm Reich’i terapeutilisest lähenemisest pehmetele kudedele ja Peter Levine’i trauma tervendamise mudelitest. Süsteem baseerub kehasse ja mõttemustritesse kinni jäänud pingekollete tuvastamisel. Avame keha erinevad kaitsekihid ning vabastame mentaalse, füüsilise ja emotsionaalse pinge nii kehast kui meelest. BBTRS ® võimaldab meil kogeda kõiki inimtundeid ja emotsioone, avardades samal ajal suutlikkust toetada ja omaks võtta eluenergia vaba liikumist. Eesmärk on ligipääs seisundile, kus energia voolab vabalt läbi su olemuse.

2-aastase BBTRS ® sertifitseeritud juhendaja koolituse on Eestis lõpetanud viis inimest, üks tegutseb Hiiumaal, kolm Tallinnas ja Reet Karro Tartus, Juugakojas.

Loe Reet Karro lõpetamisest siit.

September on Juugakojas Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise kuu. 1.-30. septembril makstes maksab BBTRSi 2-tunnine kohtumine 40 € (tavaliselt 60/50 €). (BBTRSi teraapiakuur koosneb 5-8 kohtumisest).

4 kohtumise eest 160 € maksnud saavad 5. korra tasuta (5 kohtumisega kuuri), 5 kohtumise eest 200 € maksnud saavad 6. kohtumise tasuta (6 kohtumisega kuuri), 6 kohtumise eest 240 € maksnud saavad 7. kohtumise tasuta (7 kohtumisega kuuri) ja 7 kohtumise eest 280 € maksnud saavad 8. korra tasuta (8 kohtumisega kuuri). Kuuriga saab läbida kõik pingevööd, 8 kohtumisega iga pingevöö eraldi, 5-7 kohtumisega rohkem või vähem kokku pandult.

Alates 2. kohtumisest võib valida ka 30 minutit lühema ja 10 € odavama seansi. Sellisel juhul ei alustata seanssi 30-minutilise aktiivmeditatsiooniga, vaid 5-10-minutilise liikumise/venitusega ning 5-8 korraga kuur maksab vastavalt 130-220 €.

Teraapia eest tuleks maksta septembris, kuid kasutada võib makstud teraapiaid detsembri lõpuni.

BBTRSi seansid saab kokku leppida meilil [email protected] või telefonil 56 49 27 69 (Reet).

Olete lahkesti oodatud!

Välistused

BBTRS ei sobi

  • Alla 16-aastastele lastele
  • Lapseootel naistele
  • Vähem kui 30 päeva tagasi toimunud vigastuste ja operatsioonide korral
  • Raskete vaimsete häiretega (psühhoos, paranoia, maania, skisofreenia jt)
  • Epilepsia ja krambikalduvusega
  • Aktiivse alkoholi-, narko- või ravimisõltuvusega
  • Osteoporoosiga
  • Glaukoomi, silma siserõhu tõusu ja silma soonkesta irdumisega
  • Kõrgvererõhktõve ja infarktiohuga
  • Aneürismi või aneürismiohu korral
  • Raske emotsionaalse kriisi ajal

Välistuseks EI OLE kontrolli all olevad kroonilised haigused (nt astma, diabeet); kasvajad, depressioon, ärevushäire, posttraumaatilise stressi sündroom.

Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Hingamisteraapiaga lapseootele (10 hingamisseanssi)

Artikli lühikokkuvõte: Ühe kuuga vabamaks süütundest ja ärevusest, kahe kuuga oma naiseliku olemuse vastuvõtmise, armastuse ja igatsetud rasestumiseni

Hingamisteraapiasse pöördunud 30-tes aastates Naine, tantsija, koreograaf ja kunstiinimene oli alustanud 14-aastaselt balletitreeninguid väga karmi õpetaja käe all, olnud enda suhtes väga nõudlik, lõpetanud mitu kõrgkooli, pühendunud enese ja teiste arendamisele. Ta juhendas tantsurühmi kolmes linnas, mille vahel sõitmine omajagu aega võttis. Pingelise töö- ja esinemisgraafiku tõttu olid naisel maovalud ja ärevus, ta ei suutnud kõike seda nautida, mida ta oma ellu valinud oli. Ta oli olnud juba aastaid püsisuhtes endast vanema mehega ja unistanud pikalt lapsest, kuid polnud ikka veel emaks saanud, kogenud vaid üht raseduse katkemist. Uuringutel olid selgunud ainult tsüstilised munasarjad, kuid munajuhad olevat läbitavad. Ka mehel oli veel piisavalt elujõulisi seemnerakke, ehkki nende aktiivsus väheke langenud. Kõik füüsilised takistused lapse tuleku teelt olid justkui kõrvaldatud, millegipärast ei olnud teda veel tulnud.

Ehk olid nendeks Naise ja tema mehe erinevad tahtmised? Mehe ideaal oleks olnud naine, kes küll tegeleb loominguliste asjadega, kuid kodus, spetsiaalselt selleks ehitatud toas. Mees oli üldse pigem kodulemb ja ei tahtnud käia ka külas ja üritustel. Naine soovis kõike kogeda, käia etendustel ja üritustel, suhelda ja tunda end oma loomingut luues vabana. Mees, Naisest tunduvalt vanem, polnud täielikult üle saanud oma raskest lapsepõlvest ja esimesest abielust, mis jäi samuti lastetuks. Ka ta suhted oma päritolupere liikmetega ei olnud tal eriti head.

Või oli põhjuseks Naise hoiak naiseks olemise suhtes. Tema ema oleks tegelikult soovinud poega ja Nainegi tundis aeg-ajalt vastumeelsust oma naiselikkuse suhtes.

Juba enne teraapiasse tulekut oli Naine koostanud endale väga regulaarse une- ja söögiaegade plaani, süües viis korda päevas ja oli hakanud tegema endale punktimassaaži.

Esimese hingamisseansi eelsel vestlusel selgus, et Naine muretses oma ema pärast ja tundis end tema ees süüdi, et ei suutnud perefirmas piisavalt ema koormat enda peale võtta. Teiseks korraks oli süütunne ema ees õnneks asendunud mõttega „Ma ei saa elada tema eest.“ Samas muid süütundeid oli jäänud veel kuhjaga. Süütunne mehe ees nii sünnitamata laste kui pidevate ärakäimiste pärast – õpingud, treeningud, kontserdid. Süü suure koduaia riisumata lehtede pärast, ja kui ta oli jätnud ühele oma kõige kaugema tantsurühma treeningule sõitmata, et riisuda lehti, tundis ta end süüdi rühma ees, kelle treening tema tõttu ära jäi. Algallika meetodi põhiseisukoht on „Ma olen täiesti süütu, nagu vastsündinud laps. (Sest tegutsen alati oma parima äranägemise järgi.)“ See mõjus Naisele meeliavardavalt. Ta võttis oma hommikurituaalis lisaks punktimassaažile kasutusele ka 20 ühendatud hingetõmmet, mille ajal kordas Algallika afirmatsioone. Juba neljandaks kohtumiseks oli ta suutnud jõuda endas suurema sisemise rahuni.

Naisel tuli kohaneda koostööga suuremate seltskondadega. Varem oli ta kasutanud lindistatud muusikat, kuid ettevalmistataval kontserdil pidid tema soolotantsu saateks laval esinema väga head muusikud. See olukord oli tema jaoks uus ja hirmutav. Ta tundis hirmu, et ei suuda olla sama kõrgel tasemel. Terapeut pakkus integreerimiseks mõtte „Muutused on turvalised.“ Sellele reageeris kogu Naise keha, tekkis isegi kõhuvalu. Jalad läksid soojaks ja hakkasid surisema, tekkis tunne, et ta võib vastu võtta nii selle kui palju teisi muutusi oma ellu. Kontsert läks hästi, kuigi tantsunumber muusikutega esimesel korral ebaõnnestus … muusikute vea tõttu, ei löönud Naine araks, vaid tundis end kui vana rahu ise ja teisel korral õnnestus number täielikult. See oli tõeline muutus.

5. hingamiskorraks oli Naine hakanud tundma uhkust, et on naine ja ka suuremat kokkukuuluvustunnet oma mehega. Mees oli hakanud teda rohkem abistama. Nad olid koguni kahekesi muru niitnud – seekord oli mees teinud põhitöö ja jätnud Naisele vaid põõsaalused. Naisel õnnestus paremini kodu- ja tööelu ühitamine, vahepeal isegi puhkamine.

7. hingamiskorral tegime läbi hüvastijätu minevikusõbraga, mis aitab juhul, kui suhe on ennast ammendanud, otsad kokku sõlmida. Ja kui mitte, leida uusi toimimisviise. Naine justkui jättis hüvasti, jättis kõik vana seljataha, vaatas kogu selle suhte enda sees uuesti üle ja siis leidis uuesti üles kogu oma armastuse. Kõik tema sees hakkas surisema ja elama.

Kuigi sellele võimsale protsessile järgnes veel teisigi hingamisi, kahvatus mälestus neist Naise suure uudise kõrval. Tema unistus oli täitunud  – ta oli jäänud lapseootele. Hiljem kuupäevi üle arvestades selgus, et see pidi juhtuma vahetult 7. hingamise järel! Rasedus oli õnnelik, nüüdseks on lapsi juba kaks.

Kommenteerib hingamisterapeut Reet: olen väga tänulik sellele kliendile, kes avas mulle tundeliste, kuid ennast karmilt tagant sundivate tantsuinimeste maailma. Nagu selgus, saab tipptasemel treenida ja särada ka vähema karmuse ja sundimisega, pigem kiites ja tunnustades – see klient on olnud pärast teraapiat tantsus veelgi edukam. Tema lapseootele jäämine ei tulnud tühjalt kohalt. Klient oli selleks ajaks teinud iseendaga suure töö ja oli selleks sisemiselt valmis. Hingamisteraapia aitas tal hõlpsamini lõdvestuda ja saavutada endaga parem kooskõla. Mis mõjus hästi ka paarisuhtele. Sellise kooskõlas paari juurde too lapsuke lõpuks heameelega tuligi.

Kutsun teidki võtma hingamisteraapiat Juugakojas Tartus. Loe siit.

_ _ _  _ _  _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Avaldatud loo peategelase nõusolekul. Autor ©Reet Karro 2017. Viitamine ja linkimine lubatud tasuta veebides ja blogides allika ära näitamisega. Tervikuna või väljavõttena avaldamine ja kopeerimine lubatud ainult autori loal. Kontakt: [email protected]

Kujutised: Internet

Raamatututvustused ja raamatutest ajendatud mõtted

Trauma vabastamisest Peter Levine’i järgi

Üks biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse terapeudi väljaõppel kohustuslik teos on Peter A. Levine’i „Waking the Tiger: Healing Trauma: The Innate Capacity to Transform Overwhelming Experiences“, mida Eesti avalikest raamatukogudest leidub vaid Tallinna Linnaülikooli Akadeemilise Raamatukogu meditsiini- ja sporditeaduste saalis. Teiste kohustusliku kirjanduse teostega on veel keerulisem olukord. Puudub ka  sama autori teine trauma vabastamise käsiraamat „In an Unspoken Voice“ ning Alexander Loweni bioenergeetika käsiraamat ja harjutuste kogumik. Kas see tähendab, et trauma vabastamist Eestis eriti oluliseks ei peeta? Aitäh sellegi eest, et tiigri äratamise raamat on üheski raamatukogus olemas!

Levine on NASAs töötanud biomeditsiini ja meditsiinifüüsika doktor, kellel on doktorikraad ka psühholoogias. Ta on töötanud ja õpetanud Euroopa ja Ameerika valukliinikutes ja töötab praegugi ühes Colorado valurehabilitatsiooni keskuses.

Levine’i tippteose mõte on, et väga paljudele laastavalt mõjuvaid olukordi, kus üle elatud õnnetus, vapustus, surmaoht, inimrööv, terroriakt, operatsioon või isegi kergem meditsiiniline protseduur jätab inimesele jäädava psühholoogilise trauma, mis vähendab ta töövõimet, adekvaatsust või koguni elutahet, saaks ära hoida, kui algusest peale arvestataks inimaju keerukusega ja pärast traumat lubataks inimesel nautida toetust, turvalist puhkust ja ta saaks trauma toetavas seltskonnas välja elada, kuni jõutakse hoopiski võiduka tundeni: ma sain hakkama, ma tulin sellest välja!

Loomad elavad surmaohtu üle kogu aeg. Rohusööjad loomad on küll lõõgastunud, kuid mingi osa neist on erk ja pidevalt valvel, esimese hädaohumärgi puhul alustavad nad kiiret põgenemist. Kui kiskja peaks nad kätte saama, tekib saaklooma kehas elupäästev tardumus, mis ei lase tunda ära söödud saamise käigus valu. Aga võib ka juhtuda, et kiskja jätab surnuna tunduva tardunud saagi surnud ja väheahvatleva söögikraami pähe maha ja läheb edasi. Kui nii on juhtunud, hakkab saakloom kõigepealt ennast raputama ja tardumust endalt maha heitma, seejärel uuesti kiirelt jooksma, et tema kehas pidurdunud võitle-või-põgene refleks välja elatud saaks. Natukese aja pärast on ta jälle täiesti pingevaba, vähimagi märgita üle elatud traumast. Levine arvab, et inimesed jäävad loomadest erinevalt traumasse palju sagedamini kinni seetõttu, et neil on palju keerukam, 3-osaline aju. Aju primitiivsem, reflektoorne osa on ühine reptiilidega, nagu imetajatelgi. Limbiline, emotsionaalne aju on ühine imetajatega, kuid sellele lisaks on veel uusaju, meie ratsionaalne pool, kust traumat nii lihtne vabastada ei ole. Kuna aju ei koosne ainult ratsionaalsest poolest, vaid ka ülejäänud kahest ajust, jäävad ainult ratsionaalsel vestlusel põhinevad teraapiad vähetõhusaks ja mõnikord võivad hoopis traumat kinnistada või tekitada mälestusi asjadest, mida pole juhtunud (sest aju otsib kogetud valule ja ehmatusele põhjustajat ning põhjustaja korduval väljatoomisel ja olukorra üle rääkimisel muutub juba varasem korduv jutt ise tõendiks, et süüdlane oli just nimetatu).

Levine’i näidete järgi on üheks suureks, kuid vähetuntud traumade allikaks meditsiinilised protseduurid. Kuigi läbi viidud kõigi nõuete kohaselt ja sõbralike inimeste poolt, võivad need jätta jälje kogu eluks. Väikestele lastele kõik protseduurid, mida neile ei seletata ja mille otstarvet nad ise ei mõista. Täiskasvanutele eriti tuimestuse või üldnarkoosi all tehtavad lõikused ja manipulatsioonid. Kuigi mõistus ütleb, et kõik on korras, tahab alateadvus ära joosta kogu protseduuri aja ja see impulss jääb kehasse. Keha käsitleb laual lebajat igast küljest ümbritsevat operatsioonibrigaadi kui ründajaid, kellega võidelda või kelle eest ära joosta võimatu. Sellisel juhul jääb ainuke tee – minna tardumusse. Kahjuks jääb see tardumus tihti püsima ka pärast operatsiooni, mõnikord aastateks. Kuigi keha justkui funktsioneerib ja inimene tegutseb, on mingi osa temast tundetu ja liikumatu, mis tekitab ülejäänud osas segadust ja meeleheidet. Samuti võib protseduuri ajal alateadlikult kogetud hirm väljenduda ärevuse või paanikahoogudena veel aastategi pärast.

Levine’i järgi tuleks trauma üle elanut eriliselt toetada, tagada talle võimalus lamada, isegi kui seisund istumist või seismist võimaldaks ja temaga läbitud kogemusest rääkida nii, et ta saaks kontakti mitte ainult mälestuste ja mõtetega traumast, vaid ka selle ajal tekkinud emotsioonidega, mis tuleks välja elada, samuti elada kehaliselt välja kõik traumaeelsed ja -aegsed, tihti vastuolulised liikumisimpulsid. Levine toob küllaga näiteid, kus traumeeritud, tihti teiste jaoks ebaloogiliselt käituv inimene sellise teraapia järel jälle teotahteliseks ja adekvaatseks muutub. Tema nimetab oma teraapiameetodit somaatiliseks kogemiseks.

Biodünaamiline hingamine ja trauma vabastamine on somaatilisest kogemisest jõulisem ja kiirem. Meie paneme energia kehas liikuma aktiivmeditatsiooni või laiendava tantsuga ja hakkame seejärel koos kliendiga suure energiaga hingama, püüdes jälile jõuda võimalikule tardumusele tema kehas, transformeerida tardumus võitle-või-põgene refleksiks, aidata see välja elada ja lõpuks jõuda ekstaatilise lõõgastumiseni, kus kõik pinged ja liikumatus on välja elatud, jäänud on vaid sulnis energia lainetaoline liikumine kehas. Seansi lõpus võib inimene hakata rõõmsalt käte-jalgadega õhus tantsisklema, nagu imik, tulles sellest seisundist reaalsusesse energilisena ja kirgastunud mõtlemisega.

Kahjuks ei sobi meie meetod ühtviisi kõigile, kohandused tuleb teha alla 16-aastastel, rasedatel, äsja traumat kogenud ja tervisehäiretega inimestel. Somaatiline kogemine sobib ka lastele ning krooniliste haiguste, kõrge vererõhu ja südamestimulaatorite puhul.

Aga Levine’i traumakäsitlusest on minugi töös palju abi. Tuleb noor naine, kes kurdab segaduse ja ärevuse üle. Miski ei tee enam rõõmu, on ainult tunne, et tahaks midagi muud, aga mida, ei tea. Pidevad peavalud, mäluraskused, aga ühtki haigust pole leitud. Aeg-ajalt läheb ärevus eriti hulluks, kuni paanikahoogudeni. On kirjutatud välja rahusteid, aga neid ei tahaks pidevalt võtta…. Kõik viitaks nagu üle elatud traumale, aga ühtki traumat ei meenu. Korraga hakkab ta rääkima mitmeid aastat tagasi tehtud ortopeedilisest operatsioonist (mida ta ise, ega ükski spetsialist pole praeguse meeleseisundiga seostanud). Opp oli narkoosi all, raske väljatulekuga ja suurte hirmuunenägudega vahetult pärast operatsiooni. Suurte valuvaigistidoosidega, mida ta veel nädalaid võttis, sest kannatas pikalt valude all. Kõik asetub oma kohale. Operatsiooniaeg kattub enam-vähem vaevuste alguse ajaga. Naise kehas on ikka veel üle elatud hirm ja tekkinud tardumus. Mõni ime, et ta kogeb ka segadust ja tunnet, et tahaks midagi muud. Õnneks on nüüd võimalik hingamisega kõiki neid ebameeldivaid tundeid vabastada.

Levine’i traumakäsitlusest on juba olnud abi ka mu isiklikus elus. Läksin ühel töise päeva hommikul Emajõe äärde jooksma, nagu mul suviti kombeks. Oli võrratu ilm, nautisin ühel paadislipil Sufi pöörlemist väikese jahutava ja aurat puhastava tuulega, joogat ja laiendavat tantsu. Hingasin üle hulga aja jõudu andva Wim Hofi hingamistehnika järgi. Tulin tagasi suure energiaga ja jooksin üsna kiiresti, mõtetes valmimist ootav Juugakoja uudiskiri, päevased teraapiaseansid ja õhtune hingamisõhtu. Ma ei olnud piisavalt kohal ja komistasin täie jooksukiiruse pealt asfaldist välja pressinud puujuure otsa. Tegin väikese õhulennu ja maandusin ühel põlvel, ühel küünarnukil, ühel peopesal, ühe labakäe küljel ja … lõual, kündes täie hooga asfalti. … Mind valdas uskumatus ja kõikjalt tunda andev valu

Mul ei ole sellist kukkumist olnud lapsepõlvest saadik, kui ma oma 7 aasta sünnipäeval ka mõlemad põlved asfaldile veriseks kukkusin, sest üks poiss lükkas mind. Aga kukkunud olen ma täpselt samas kohas Sõbra tänavas  Prisma lähistel veel, eelmine kord 2016. aasta esimestel minutitel, libedal jääl selili. Siis astusin kõps-kõps-kõps, pea kuklas, ahmimas sisse uue aasta esimesi lõhnu ja tuuli, imetlemas ilutulestikku. Ja mind tõmmati reaalsusesse! Suurem trauma jäi olemata tänu paksule talvemantlile. Ma ei tea, miks just selles kohas gravitatsioon nii tugevalt Maa külge tõmbab! Õnneks on mul tugevad kondid ja täielikult integreeritud Algallika Arhetüüpne Afirmatsioon “Mu keha on kaitstud, olenemata sellest, kuidas ma ennast seal tunnen” 😊 Nendel neljal kukkumisel, mis mul viimastel aastatel on olnud, on alati olnud tulemuseks valu ja vaev, sinikad ja marrastused, mitte kunagi aga luumurde või pikalt paranevaid vigastusi.

Kolmapäeva hommikul tundsin end üsna irreaalselt – äsja täie tervise juures, tantsimas laiendavat tantsu ja pool tundi hiljem verest tilkuvana EMO uksest sisse liipamas. Teadsin tänu oma tõlketöödele, et kohapeal toimub triaaž – patsientide sortimine vastavalt trauma eluohtlikkusele ja raskusastmele, kergete ja mitteohtlike traumadega võib oodata tunde. Võtsin endale lugemisvaraks kaasa sama Peter Levine’i raamatu ja jõudsingi uuesti läbi lugeda tema trauma (emotsionaalse) esmaabi peatüki.

Emotsionaalset esmaabi võib anda iga lähedane või sõber. Loomulikult on meditsiiniline esmaabi esikohal ja emotsionaalne esmaabi ei tohi seda takistada, küll aga on see heaks täienduseks. Traumat kogenul on tung õnnetusejärgselt püsti karata ja tegutsema hakata. Seda tuleb aga pidurdada, selle asemel paluda neil pärast traumat lamada, katta nad tekiga, olla nende juures, olla rõõmus, kui nad oma impulsse kehaliselt väljendavad (nt värisevad), lubada neil ennast ka emotsionaalselt maha laadida, paluda neil kirjeldada oma tundeid ja aistinguid (nt adrenaliinitulv, külma- või kuumahood, tuimus jne). Pärast traumat tuleks traumat kogenul kindlasti kaks päeva töölt puududa, veeta see aeg puhates ja oma kehalisi impulsse välja elades (nt värisedes, judisedes või tõmmeldes). Samal ajal võivad pinnale tulla ka emotsioonid, nt viha, raev, hirm, lein jne. Mille välja elamist tuleb julgustada. Võib juhtuda, et inimene ei saa traumast korralikult rääkidagi, sest ta süda hakkab taguma, ta kattub higiga või hakkab hingeldama. See näitab, et üle elatu tekitab temas tugevaid tundeid, tuleks leebelt küsida ja paluda tal kirjeldada nii tundeid kui nende väljendumist. Üle elatust tuleks rääkida väikeste ajavahemike järel nii palju, kuni see enam emotsioone ja kehalisi reaktsioone ei tekita, säilitades kogu aeg mõistvus ja toetus.

Otsustasin olla vähemalt ise endale toeks ja puhata niipalju kui võimalik. Ja võtta vastu toetust.

Arst oli imestunud, et selliste vigastuste juures ei olnud mul ühtki luumurdu, kuid ilmselt just seetõttu, et mu raskus jaotus võrdselt erinevate toetuspunktide vahel, ju oli lõugki selleks vajalik. Oleks ma vaid ühe jäseme maha pannud, oleks murdunud see.

Elasin üle valusa nädala, kus lõug, põlv ja küünarnükk tegid valu, eriti põlv iga painutamise ja sirutamise juures. Tundsin end kui kodu külge aheldatuna, sest tumelilla ja koorikutes lõuaga ja iga liigutuse juures valutegeva põlvega suverõõme eriti nautida ei saa ja kodunt välja ei kipu! Õnneks oli mul tänu alanud puhkusele võimalik olla rohkem endaga, hingata ja lugeda. Arvan, et minu kehasse see trauma küll midagi varjatut ei jätnud, sest olin oma tunnetega kontaktis, oigasin ja ägasin, kui valus oli, rääkisin üle elatust lähedastele ja hingasin Dan Brulé uue hingamisraamatu harjutuste järgi.

Kui aga järgmisel korral minu või mõne mu lähedasega midagi peaks juhtuma, rakendan kohe Peter Levine’i trauma emotsionaalset esmaabi.

Aitäh!

_ _ _

© Hingamisterapeut Reet Karro 2017. Lubatud avaldada tasuta veebides, lisades lingi sellele postitusele.

Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Hingamisteraapia aitas bipolaarse häirega naist

Artikli lühikokkuvõte: Nelja kuuga sügavast depressioonist lahti, kuue kuuga bipolaarne häire kontrolli alla ja eluhoiak elujaatavamaks

40-le liginev Naine, disaini- ja meelelahutusvaldkonna väikeettevõtja tuli hingamisteraapiasse hilissügisel, kui paljudel madalseis. Tema olukord oli veelgi keerulisem, tal oli diagnoositud 9 aastat tagasi bipolaarne häire, mis väljendus kevadel ja suvel kontrollimatu, suure energiaga tegutsemisena, kui ta võttis tagajärgedele mõtlemata ette pööraseid asju, ja sügisel täieliku äravajumisena, kus energia kadus ja ettevõetud riskantsete sammude tagajärjed tekitasid probleeme ja kahetsust. Rohkem kui aeg-ajalt ette tulevad maaniaepisoodid, häiris elu juba mitu aastat kestnud rõhutus ja kurvameelsus. Ei saaks öelda, et Naine ei olnud midagi ette võtnud. Ta oli käinud peaaegu 9 aastat 2-3 korda kuus kognitiiv-käitumuslikus teraapias ja võtnud korralikult raviskeemide järgi ettekirjutatud ravimeid. Vaatamata kõigele oli sel sügisel lisandunud uus diagnoos – sügav depressioon ning tööalane ja isiklikus elus läbipõlemine.

Hingamisterapeudi poole oskas Naine pöörduda tänu ammusele kogemusele ühe terapeudiga, ühe hingamiskursuse läbi tegemisele ja viimase aja vaimsetele otsingutele – ta oli lugenud eneseabiraamatuid ja surfanud internetis, otsides lahendusi. Erilise tõuke oli ta saanud hiljutisest raviskeemi muutusest ja uute ravimite talumatutest kõrvalmõjudest, mille tõttu ta mõistis, et ta ei saa ainult ravimitele ja ravimikesksele psühhoteraapiale toetuda. Tutvustavas kirjas kaebas Naine, et tema sees pole rõõmu ja usk teraapiasse ning ravimitesse on kadunud ja iseendasse samuti. Tema mõtteid täitis keeruline lapsepõlv ja traagiline noorus, elu esimese kallima ootamatu surm 17-aastaselt, kõikvõimalikud läbikukkumised ja süüdistused nii enda kui teiste poolt. Oli mitmete seniste sõpradega kapitaalselt tülli läinud ja suhtlemise lõpetanud.

Meelelahutusmaailmas kulusid tema suur energia ja sära väga ära. Samas tuli seal ette ka rohkem intriige, kirglikke konflikte, altvedamisi ja pettusi kui mujal. Kui Naine oli parasjagu kõrglainel, suutis ta kõigest üle olla, koostööpartneritele ja klientidelegi energiat anda ja teisigi haiget saanuid lohutada. Madalseisus solvus ta iga väiksemagi märkuse peale ja käitus oma madala energiataseme tõttu ise tihti altvedaja ja kokkulepete rikkujana, pärast selle pärast põdedes.

Samuti oli tal olnud suur ebakõla senise sõbranna ja firma kaasosanikuga ning ka tema perekonnaga. Naine oli osanikule tema osa välja maksnud, kuid palju firma varandust oli endiselt tolle käes ja ta kasutas seniseid koostöösuhteid Naise vastu mängimiseks, Naisele tol hetkel väga haiget tehes ja materiaalset kahju valmistades.

Firma oli Naise heitlikkuse pärast kannatanud – puudusid koduleht, hinnakiri, laoarvestus, reeglid ja isegi tegevusplaan. Aeg-ajalt unustas ta ära kokkulepitud kohtumisi või ei olnud üritust juhtides oma seisundi pärast tasemel. Samas ei usaldanud ta oma kaastöötajaid piisavalt, et osa ülesandeid neile delegeerida, üritas ise kõik ära teha, kuid ei suutnud. Mõnikord polnud firmal vajalikul kuupäeval raha maksude maksmiseks, kuigi neile teenuste eest maksta soovivad kliendid olid olemas, sest lepingud olid sõlmimata ja arved esitamata.

Naisel oli mees ja kaks teismelist last, maja ja kutsikas – paljugi, mille nimel elada. Peresuhted olid Naise elus väga olulised, kuid heitlikud. Naisel oli olnud abikaasa teadmata kaks kirglikku armumist, millest üks lõppes suure skandaaliga. Mees oli tema kõrval vastu pidanud, kuid ägestus kergesti ning polnud tema jaoks piisavalt õrn ja tähelepanelik. Lastel oli emast kahju, kui sel raske periood oli, kuid koolis tuli eriti ühel neist ette konflikte ja probleeme. Naine tunnetas, et õpetajad ja lastega tegelejad ei mõista selliste laste probleeme, kel on kodus ebastabiilne vanem, vastutus halva käitumise eest pannakse lapsele, kuigi tegelikult on asi selles, et tema elus puudub stabiilsus ja pidev vanemlik hool. Naine tundis, et selliste juhtumite korral tuleks toetada nii last kui vanemat paralleelselt.

***

Kõige olulisem muutus oli suhtumine bipolaarse häiresse. Kui varem pidas Naine seda oma elu määravaks raskeks haiguseks, siis hingamisterapeudilt kuulis ta, et kõik psühhiaatrilised diagnoosid on vaieldavad ja igaühe häire võib olla erinev. Oma kõrg- ja madalseisudega tuleb muidugi arvestada, aga enesekontroll ja eneseregulatsioon on täiesti saavutatav ka ilma ravimiteta (mis ei tähenda, et ravimitest tuleks päevapealt loobuda – vastupidi, doose tuleb vähendada järkjärguliselt ja sujuvalt, vastavalt toimetulekuvõime tõusule). Loodususku psühhiaatridki ravivad bipolaarset häiret psühhoteraapia, täisväärtusliku toidu, küllaldase une, piisava liikumise, eriti jooga ja korrapärase päevarütmiga. Kõige olulisem on ennast jälgida ja võimalikku meelolumuutuse korral vastavalt toetada. Mõte, et tal on pigem eripära kui raske krooniline psühhiaatriline haigus, andis Naisele eneseusu tagasi. Naisele meeldis, et hingamisterapeut ei võtnud teda kui diagnoosiga inimest, ei andnud ka hinnanguid ja usaldas tema enese toimetulekuvõimet.

Esialgu valiti hingamisteraapiaks mudel, kus hingamiseelse tunni jooksul töötati Algallika Protsessi ja Hingamistöö küsimustikega, kuid hingati suure energiaga inimesele kohaselt Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise meetodil. Juba esimesel hingamisel tundis Naine tugevat surinat kätes ja jalgades, pärast hingamist aga voolavust ja lõdvestumise tunnet. Ta tunnetas teadlikult oma energia liikumist kehas. Välisreis, mille mõte enne ärevust oli tekitanud, möödus kenasti ja vahejuhtumiteta.

Ta hakkas käima hingamisterapeudi juures üsna regulaarselt 1-2 nädala järel. Esimese kuu järel saavutati esimene „töövõit“ – Naine unustas kahel järjestikusel päeval antidepressante võtta ja jõi teisel päeval pokaali veini pooleks veega. Selle tulemusel tunnetas ta meeleolu kõrgenemist, varem oleks kindlasti tekkinud maania episood. Kuid ebaadekvaatse tegutsemise asemel suutis ta oma mõtetesse kriitiliselt suhtuda, sügavalt hingata ja endale rahu sisendada. Ja see õnnestus ebaadekvaatse käitumise tekkimiseta! Samuti hakkasid positiivselt muutuma ta suhted. Ta suutis tunda siirast rõõmu kolleegide ja konkurentide töövõitudest ja sõprade õnnestumistest. Iga päevaga suurenes elutahe, usk, et on võimalik elada ilma tablettideta, puntrad lahti sõlmida, asjad ära lahendada ja saavutada tasakõla.

Talve liginedes hakati ka hingama Algallika meetodil, mis vähem energiat nõudis. Nüüd olid Naise taotlusteks eneseusaldus, usalduslikum suhe iseendaga. Ta õppis lubama endast läbi voolata oma negatiivsetel emotsioonidel, nendega võitlemata ja neid alla surumata. Tema toitumine muutus tervislikumaks, mõtted positiivsemaks, kaal langes 6 kg. Ta hakkas hingama ka õhtuti enne magama jäämist. Erinevalt varasemast tekkis tunne, et suur puzzle on paigas, ainult üksikud tükid veel paigast ära. Tema meeski muutus armastavamaks ja hoolivamaks, suhe nauditavamaks.

Hingamisteraapias lahendati ära ja lõpetati ka mõttetasandil üks Naise kõrvalsuhetest, peaaegu kaks aastat kestnud armulugu temast noorema mehega, kellega tekkis usaldus ja mõistmine, kuid kel endal olid keerulised suhted oma armukadeda naise ja lastega ja kellel tegelikult ei olnud Naisele midagi püsikindlat pakkuda. Suhe oli lõppenud paljastamise ja skandaaliga, Naist piinas kõige rohkem see, et ta ei olnud saanud teiselt andeks paluda. Teraapias tuli esile tänutunne tolle mehe suhtes, et see mees oli äratanud Naises kõik, mis ta enda abielus uinunud oli ja oma mehe suhtes, et ta on ikka Naise kõrvale jäänud. Tekkis lõpetatuse tunne ja valmidus lahti lasta.

Jõulupuhkuse ajal katsetas naine omal algatusel unerohtudest ja antidepressantidest loobumist, kuid kukkus läbi – uni ei tulnudki peale ja ootamatult üles ärganud lapsepõlvemälestused tekitasid kontrollimatuid nutuhooge. Ta otsustas esialgu harjunud doosidega jätkata, ravimitest loobuda mikrogramm haaval järgmisel rahulikumal perioodil.

Jaanuari keskpaigast märtsi keskpaigani oli teraapias käimises pikem vahe, mille üks põhjus oli Naise pikk reis eksootilisse riiki, koos mehe ja mitme tuttava abielupaariga. Reisil avastas Naine, et on muutunud ja kõik, mis talle oli varasematel reisidel lõbu pakkunud, talle enam ei meeldigi. Šoppamine ja trimpamine polnud enam ahvatlevad. Ta tegi reisilgi hommikuti joogat ja jätkas hingamispraktikaid. Reisipinged tekitasid aeg-ajalt paanikat ja ärevust, ka kurbust oli veel tunda, eriti mõeldes oma lastele. Maaniat ei tekkinud aga kordagi.

Tagasi tulles hakkas Naine tegutsema. Firma sai endale logo ja kodulehe, seati sisse laoarvestus ja sõlmiti suveks töökokkuleppeid. Tekkis rohkem neid, kellele oma seniseid ülesandeid delegeerida.

Varakevadel oli Naises veel hirmu uue sügise ees – äkki langeb siis jälle tuju ja energiatase? Hingati seda hirmu vähemaks. Teine asi, millega tegeleti, oli ähmane teadmine, et kõik suhtuvad Naisesse halvasti ja räägivad teda taga. Hingamisterapeut palus sellesse suhtuda kui hüpoteesi ja mitte tõsiasja, seni kui halba suhtumist selgesõnaliselt ei väljendata.

Lisaks hingamisteraapiale luges Naine eneseabi raamatuid, võttis nõelravi, käis koos mehega teadliku muutuse kursusel ja õppis TFT-d (koputamist). Uueks eesmärgiks seadis ta elu ilma suurte energiakõikumisteta, maania ja depressioonita. Sisemise tasakaalu hoidmise läbi kevade, suve ja sügise.

Kevadel muutus Naine väga tähelepanelikuks enesejälgijaks. Tihti jättis ta teraapiaseansi ära, kui tundis, et pole võimeline enne ja pärast tund aega järjest autot juhtima. Ta suutis jääda keskmesse ka rasketes olukordades ja kriitiliseks liigse eufooria suhtes. Naine märkas kohe, kui ta enam ei kontrollinud oma tuju, energiataset ja häält ning hakkas ennast selles olukorras rohkem toetama. Tavapärane kevadine maania jäi tulemata, kuigi ta oli mõneks ajaks loobunud kognitiiv-käitumuslikus teraapias käimisest.

Naine hakkas orienteeruma rohkem sisemisele kui välisele, elama rohkem sissepoole kui väljapoole. Ta võttis üle terapeutilise suhtumise inimestesse ja hakkas nägema neid ainult heast küljest. Ta jälgis väga rangelt oma päevarežiimi ja tegi kõik, et kindlustada endale piisav uneaeg. Alkohol kadus tema elust täielikult – lihtsalt ei maitsenud enam. Ta hakkas hommikuti rõõmuga ärkama, seejärel mõnuga oma hommikupraktikaid tegema ja põnevustundega tööle ruttama – mis siis tänane päev toob? Õhtuti pidas ta tänupäevikut, mida ei jätnud kunagi vahele ja mis järjest uut inspiratsiooni andis. Eriti tänulik oli ta oma pereliikmetele ja lähedastele, kelle toetust ta tugevalt tunnetas.

Võimaliku või algava konflikti korral ta enam ei sukeldunud neisse osalejana, vaid säilitas täiskasvanu ja vaatleja rolli ja palus ka teisel osapoolel seda säilitada. Kui keegi pingeolukorras solvus, ütles Naine: „Meil ei ole praegu aega solvumiseks. Tuleb leida lahendus!“. Ja see töötas. Samuti oli hästi mõjunud toitumise muutus, ilma kõhukinnisuseta oli energiataset hoopis kergem reguleerida.

Kunagisest kurbi ja elus läbikukkumise mõtteid mõlgutavast raske puudega isiku staatusega leppinud puuduliku töövõimega inimesest oli saanud edukas toimetuleja ja rõõmus tegutseja, hea enesereguleerija, teistegi aitaja ja toetaja.

See oli Naise elus üle aastate esimene kevad ilma maaniata. Vaatame, milliseks kujuneb sügis ja kaamose aeg, kas õnnestub läbida see ilma depressioonita? Edu Naisele!

Üks kohti, kus saab võtta hingamisteraapiat on Juugakoda Tartus. Loe siit.

_ _ _  _ _  _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Avaldatud loo peategelase nõusolekul. Autor ©Reet Karro 2017. Viitamine ja linkimine lubatud tasuta veebides ja blogides allika ära näitamisega. Tervikuna või väljavõttena avaldamine ja kopeerimine lubatud ainult autori loal. Kontakt: [email protected]

Tänu kujutise eest: https://www.linkedin.com/pulse/rebirthing-breathwork-way-beyond-limitations-katia-boustani