Artikli lühikokkuvõte: Nelja kuuga sügavast depressioonist lahti, kuue kuuga bipolaarne häire kontrolli alla ja eluhoiak elujaatavamaks
40-le liginev Naine, disaini- ja meelelahutusvaldkonna väikeettevõtja tuli hingamisteraapiasse hilissügisel, kui paljudel madalseis. Tema olukord oli veelgi keerulisem, tal oli diagnoositud 9 aastat tagasi bipolaarne häire, mis väljendus kevadel ja suvel kontrollimatu, suure energiaga tegutsemisena, kui ta võttis tagajärgedele mõtlemata ette pööraseid asju, ja sügisel täieliku äravajumisena, kus energia kadus ja ettevõetud riskantsete sammude tagajärjed tekitasid probleeme ja kahetsust. Rohkem kui aeg-ajalt ette tulevad maaniaepisoodid, häiris elu juba mitu aastat kestnud rõhutus ja kurvameelsus. Ei saaks öelda, et Naine ei olnud midagi ette võtnud. Ta oli käinud peaaegu 9 aastat 2-3 korda kuus kognitiiv-käitumuslikus teraapias ja võtnud korralikult raviskeemide järgi ettekirjutatud ravimeid. Vaatamata kõigele oli sel sügisel lisandunud uus diagnoos – sügav depressioon ning tööalane ja isiklikus elus läbipõlemine.
Hingamisterapeudi poole oskas Naine pöörduda tänu ammusele kogemusele ühe terapeudiga, ühe hingamiskursuse läbi tegemisele ja viimase aja vaimsetele otsingutele – ta oli lugenud eneseabiraamatuid ja surfanud internetis, otsides lahendusi. Erilise tõuke oli ta saanud hiljutisest raviskeemi muutusest ja uute ravimite talumatutest kõrvalmõjudest, mille tõttu ta mõistis, et ta ei saa ainult ravimitele ja ravimikesksele psühhoteraapiale toetuda. Tutvustavas kirjas kaebas Naine, et tema sees pole rõõmu ja usk teraapiasse ning ravimitesse on kadunud ja iseendasse samuti. Tema mõtteid täitis keeruline lapsepõlv ja traagiline noorus, elu esimese kallima ootamatu surm 17-aastaselt, kõikvõimalikud läbikukkumised ja süüdistused nii enda kui teiste poolt. Oli mitmete seniste sõpradega kapitaalselt tülli läinud ja suhtlemise lõpetanud.
Meelelahutusmaailmas kulusid tema suur energia ja sära väga ära. Samas tuli seal ette ka rohkem intriige, kirglikke konflikte, altvedamisi ja pettusi kui mujal. Kui Naine oli parasjagu kõrglainel, suutis ta kõigest üle olla, koostööpartneritele ja klientidelegi energiat anda ja teisigi haiget saanuid lohutada. Madalseisus solvus ta iga väiksemagi märkuse peale ja käitus oma madala energiataseme tõttu ise tihti altvedaja ja kokkulepete rikkujana, pärast selle pärast põdedes.
Samuti oli tal olnud suur ebakõla senise sõbranna ja firma kaasosanikuga ning ka tema perekonnaga. Naine oli osanikule tema osa välja maksnud, kuid palju firma varandust oli endiselt tolle käes ja ta kasutas seniseid koostöösuhteid Naise vastu mängimiseks, Naisele tol hetkel väga haiget tehes ja materiaalset kahju valmistades.
Firma oli Naise heitlikkuse pärast kannatanud – puudusid koduleht, hinnakiri, laoarvestus, reeglid ja isegi tegevusplaan. Aeg-ajalt unustas ta ära kokkulepitud kohtumisi või ei olnud üritust juhtides oma seisundi pärast tasemel. Samas ei usaldanud ta oma kaastöötajaid piisavalt, et osa ülesandeid neile delegeerida, üritas ise kõik ära teha, kuid ei suutnud. Mõnikord polnud firmal vajalikul kuupäeval raha maksude maksmiseks, kuigi neile teenuste eest maksta soovivad kliendid olid olemas, sest lepingud olid sõlmimata ja arved esitamata.
Naisel oli mees ja kaks teismelist last, maja ja kutsikas – paljugi, mille nimel elada. Peresuhted olid Naise elus väga olulised, kuid heitlikud. Naisel oli olnud abikaasa teadmata kaks kirglikku armumist, millest üks lõppes suure skandaaliga. Mees oli tema kõrval vastu pidanud, kuid ägestus kergesti ning polnud tema jaoks piisavalt õrn ja tähelepanelik. Lastel oli emast kahju, kui sel raske periood oli, kuid koolis tuli eriti ühel neist ette konflikte ja probleeme. Naine tunnetas, et õpetajad ja lastega tegelejad ei mõista selliste laste probleeme, kel on kodus ebastabiilne vanem, vastutus halva käitumise eest pannakse lapsele, kuigi tegelikult on asi selles, et tema elus puudub stabiilsus ja pidev vanemlik hool. Naine tundis, et selliste juhtumite korral tuleks toetada nii last kui vanemat paralleelselt.
***
Kõige olulisem muutus oli suhtumine bipolaarse häiresse. Kui varem pidas Naine seda oma elu määravaks raskeks haiguseks, siis hingamisterapeudilt kuulis ta, et kõik psühhiaatrilised diagnoosid on vaieldavad ja igaühe häire võib olla erinev. Oma kõrg- ja madalseisudega tuleb muidugi arvestada, aga enesekontroll ja eneseregulatsioon on täiesti saavutatav ka ilma ravimiteta (mis ei tähenda, et ravimitest tuleks päevapealt loobuda – vastupidi, doose tuleb vähendada järkjärguliselt ja sujuvalt, vastavalt toimetulekuvõime tõusule). Loodususku psühhiaatridki ravivad bipolaarset häiret psühhoteraapia, täisväärtusliku toidu, küllaldase une, piisava liikumise, eriti jooga ja korrapärase päevarütmiga. Kõige olulisem on ennast jälgida ja võimalikku meelolumuutuse korral vastavalt toetada. Mõte, et tal on pigem eripära kui raske krooniline psühhiaatriline haigus, andis Naisele eneseusu tagasi. Naisele meeldis, et hingamisterapeut ei võtnud teda kui diagnoosiga inimest, ei andnud ka hinnanguid ja usaldas tema enese toimetulekuvõimet.
Esialgu valiti hingamisteraapiaks mudel, kus hingamiseelse tunni jooksul töötati Algallika Protsessi ja Hingamistöö küsimustikega, kuid hingati suure energiaga inimesele kohaselt Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise meetodil. Juba esimesel hingamisel tundis Naine tugevat surinat kätes ja jalgades, pärast hingamist aga voolavust ja lõdvestumise tunnet. Ta tunnetas teadlikult oma energia liikumist kehas. Välisreis, mille mõte enne ärevust oli tekitanud, möödus kenasti ja vahejuhtumiteta.
Ta hakkas käima hingamisterapeudi juures üsna regulaarselt 1-2 nädala järel. Esimese kuu järel saavutati esimene „töövõit“ – Naine unustas kahel järjestikusel päeval antidepressante võtta ja jõi teisel päeval pokaali veini pooleks veega. Selle tulemusel tunnetas ta meeleolu kõrgenemist, varem oleks kindlasti tekkinud maania episood. Kuid ebaadekvaatse tegutsemise asemel suutis ta oma mõtetesse kriitiliselt suhtuda, sügavalt hingata ja endale rahu sisendada. Ja see õnnestus ebaadekvaatse käitumise tekkimiseta! Samuti hakkasid positiivselt muutuma ta suhted. Ta suutis tunda siirast rõõmu kolleegide ja konkurentide töövõitudest ja sõprade õnnestumistest. Iga päevaga suurenes elutahe, usk, et on võimalik elada ilma tablettideta, puntrad lahti sõlmida, asjad ära lahendada ja saavutada tasakõla.
Talve liginedes hakati ka hingama Algallika meetodil, mis vähem energiat nõudis. Nüüd olid Naise taotlusteks eneseusaldus, usalduslikum suhe iseendaga. Ta õppis lubama endast läbi voolata oma negatiivsetel emotsioonidel, nendega võitlemata ja neid alla surumata. Tema toitumine muutus tervislikumaks, mõtted positiivsemaks, kaal langes 6 kg. Ta hakkas hingama ka õhtuti enne magama jäämist. Erinevalt varasemast tekkis tunne, et suur puzzle on paigas, ainult üksikud tükid veel paigast ära. Tema meeski muutus armastavamaks ja hoolivamaks, suhe nauditavamaks.
Hingamisteraapias lahendati ära ja lõpetati ka mõttetasandil üks Naise kõrvalsuhetest, peaaegu kaks aastat kestnud armulugu temast noorema mehega, kellega tekkis usaldus ja mõistmine, kuid kel endal olid keerulised suhted oma armukadeda naise ja lastega ja kellel tegelikult ei olnud Naisele midagi püsikindlat pakkuda. Suhe oli lõppenud paljastamise ja skandaaliga, Naist piinas kõige rohkem see, et ta ei olnud saanud teiselt andeks paluda. Teraapias tuli esile tänutunne tolle mehe suhtes, et see mees oli äratanud Naises kõik, mis ta enda abielus uinunud oli ja oma mehe suhtes, et ta on ikka Naise kõrvale jäänud. Tekkis lõpetatuse tunne ja valmidus lahti lasta.
Jõulupuhkuse ajal katsetas naine omal algatusel unerohtudest ja antidepressantidest loobumist, kuid kukkus läbi – uni ei tulnudki peale ja ootamatult üles ärganud lapsepõlvemälestused tekitasid kontrollimatuid nutuhooge. Ta otsustas esialgu harjunud doosidega jätkata, ravimitest loobuda mikrogramm haaval järgmisel rahulikumal perioodil.
Jaanuari keskpaigast märtsi keskpaigani oli teraapias käimises pikem vahe, mille üks põhjus oli Naise pikk reis eksootilisse riiki, koos mehe ja mitme tuttava abielupaariga. Reisil avastas Naine, et on muutunud ja kõik, mis talle oli varasematel reisidel lõbu pakkunud, talle enam ei meeldigi. Šoppamine ja trimpamine polnud enam ahvatlevad. Ta tegi reisilgi hommikuti joogat ja jätkas hingamispraktikaid. Reisipinged tekitasid aeg-ajalt paanikat ja ärevust, ka kurbust oli veel tunda, eriti mõeldes oma lastele. Maaniat ei tekkinud aga kordagi.
Tagasi tulles hakkas Naine tegutsema. Firma sai endale logo ja kodulehe, seati sisse laoarvestus ja sõlmiti suveks töökokkuleppeid. Tekkis rohkem neid, kellele oma seniseid ülesandeid delegeerida.
Varakevadel oli Naises veel hirmu uue sügise ees – äkki langeb siis jälle tuju ja energiatase? Hingati seda hirmu vähemaks. Teine asi, millega tegeleti, oli ähmane teadmine, et kõik suhtuvad Naisesse halvasti ja räägivad teda taga. Hingamisterapeut palus sellesse suhtuda kui hüpoteesi ja mitte tõsiasja, seni kui halba suhtumist selgesõnaliselt ei väljendata.
Lisaks hingamisteraapiale luges Naine eneseabi raamatuid, võttis nõelravi, käis koos mehega teadliku muutuse kursusel ja õppis TFT-d (koputamist). Uueks eesmärgiks seadis ta elu ilma suurte energiakõikumisteta, maania ja depressioonita. Sisemise tasakaalu hoidmise läbi kevade, suve ja sügise.
Kevadel muutus Naine väga tähelepanelikuks enesejälgijaks. Tihti jättis ta teraapiaseansi ära, kui tundis, et pole võimeline enne ja pärast tund aega järjest autot juhtima. Ta suutis jääda keskmesse ka rasketes olukordades ja kriitiliseks liigse eufooria suhtes. Naine märkas kohe, kui ta enam ei kontrollinud oma tuju, energiataset ja häält ning hakkas ennast selles olukorras rohkem toetama. Tavapärane kevadine maania jäi tulemata, kuigi ta oli mõneks ajaks loobunud kognitiiv-käitumuslikus teraapias käimisest.
Naine hakkas orienteeruma rohkem sisemisele kui välisele, elama rohkem sissepoole kui väljapoole. Ta võttis üle terapeutilise suhtumise inimestesse ja hakkas nägema neid ainult heast küljest. Ta jälgis väga rangelt oma päevarežiimi ja tegi kõik, et kindlustada endale piisav uneaeg. Alkohol kadus tema elust täielikult – lihtsalt ei maitsenud enam. Ta hakkas hommikuti rõõmuga ärkama, seejärel mõnuga oma hommikupraktikaid tegema ja põnevustundega tööle ruttama – mis siis tänane päev toob? Õhtuti pidas ta tänupäevikut, mida ei jätnud kunagi vahele ja mis järjest uut inspiratsiooni andis. Eriti tänulik oli ta oma pereliikmetele ja lähedastele, kelle toetust ta tugevalt tunnetas.
Võimaliku või algava konflikti korral ta enam ei sukeldunud neisse osalejana, vaid säilitas täiskasvanu ja vaatleja rolli ja palus ka teisel osapoolel seda säilitada. Kui keegi pingeolukorras solvus, ütles Naine: „Meil ei ole praegu aega solvumiseks. Tuleb leida lahendus!“. Ja see töötas. Samuti oli hästi mõjunud toitumise muutus, ilma kõhukinnisuseta oli energiataset hoopis kergem reguleerida.
Kunagisest kurbi ja elus läbikukkumise mõtteid mõlgutavast raske puudega isiku staatusega leppinud puuduliku töövõimega inimesest oli saanud edukas toimetuleja ja rõõmus tegutseja, hea enesereguleerija, teistegi aitaja ja toetaja.
See oli Naise elus üle aastate esimene kevad ilma maaniata. Vaatame, milliseks kujuneb sügis ja kaamose aeg, kas õnnestub läbida see ilma depressioonita? Edu Naisele!
Üks kohti, kus saab võtta hingamisteraapiat on Juugakoda Tartus. Loe siit.
Antud artikkel põhineb eeldusel, et negatiivsete emotsioonide põhjus on häiritus keha energiasüsteemis ning et oma mõtete ja nendes peituvate tunnetega loome oma reaalsust. Igas inimeses on olemas algne sügavam teadmine, kontakt allikaga. See on lihtsamini äratuntav ja kättesaadav, kui suurendame oma kontakti eluenergiaga, hoides meeleolu ja tundmused soovitud suunal. Suurenenud eluenergia väljendusteks on muuhulgas ka rõõm ja rahulolu. Iga inimese teekonna lähtepunktiks on aktsepteerida oma hetkeseisu ning lõpetada enese kahjustamine. Keskendudes sellele, mida oma ellu tegelikult soovime, mitte sellele, mida ei taha või mis meid takistab, loome järk-järgult järjest toetavamat olevikku. Oleviku tundmustest kasvab välja tulevik. Pole vajadust pingutada ja võidelda. Võitlus toob valu, pingutus pingeid ja takistab eluenergia liikumist. Nii voolab elujõgi vabalt ilma takistusteta.
Hingamine
Kui teadvustame hingamist, tasakaalustab elu. Kui meis tekib viha, meeleheide või tuleb esile valu, siis saame need vastu võtta, end hoolimata neile tunnetele täielikult aktsepteerida. Tuues tähelepanu hingamisele saame ebameeldivad tunded hajutada. Mida kauem te teadlikult hingamisele keskendute, seda enam keha rahuneb. Elul on omaenese veatu rütm. Hingamisele tuleks keskenduda järjepidevalt ja igapäevaselt, siis on ka tulemused püsivad
Püüdke hoida eluenergia voolavana kogudes ja tekitades seda hingamisega. Algul tuleb pöörata hingamisele teadlikult tähelepanu. Tasapisi areneb meele kvaliteet – see on omalaadne meditatsioon. Kui õpime elujõudu eneses suurendama ja koguma, võime teha seda mitte ainult kindlatel aegadel, vaid nii päeval kui öösel. Nii saab kogu keha lõdvestuda, lihaspinged ja vaimsed tõkked sulada ning energia jaotuda kõikjale. Meie elu muutub avaramaks ja tervemaks.
Kuna nii väline kui ka sisemine lähtub samast eluenergiast ehk praanast, siis meie sisekeskkonna muutudes teiseneb ka meie suhe välismaailmaga ning universum muutub palju elamiskõlblikumaks. Me toetame maailma ja maailm toetab meid.
Emotsioonid
Kuna energiavool meie organismis on sageli tasakaalustamata, kaotame ühenduse oma tunnete ja aistingutega. Seepäras on järjekindel liikumine sisemise tasakaalu poole sageli raske. Meie vanu harjumusi rahuldust jahtida või teistelt positiivseid rõõmu- või kordaminekuelamusi oodata on raske murda. Ent mida rohkem me otsime teostust väljastpoolt, seda enam kaotame sideme enda ja oma keha aistingutega. Võime kaotada sideme nii füüsilise kui emotsionaalse kehaga.
Kui selline harjumus on kujunenud, hakkab ta ennast kordama. Selle asemel, et kogeda otse, samastudes täielikult oma aistingutega, need omaks võtta ja aktsepteerida, takerdume oma kogemuste üle mõtisklemisesse ja olemuse üle arutlemisse. Me võimendame kogevat subjekti, Mina, ning kogemus ise muutub tardunud vormiks ja tähendusega „objektiks.“ Nii võivad kogemustest saada pigem takistusteks edasiliikumisel.
Sellises olukorras on meie tunded tegelikult ettekujutuste tõlgendused, mida endale tagasi söödame. Elame „oma peas,“ toitudes minevikukogemuste mälestustest ja sõnastustest, millel puudub side meie tõeliste tunnetega praeguses hetkes. Nii võib tekkida peaaegu lakkamatu rahulolematusetunne, alateadlik ärritus, mida võime tunda näiteks pitsitusena kõri keskuses ning mis avaldub kogemusi otsiva „minana.“ Eluenergiavool peakeskusesse kasvab ning südamekeskusesse kahaneb.
Emotsionaalsed äärmused ja tasakaalukaotused, nagu viha või vihkamine, tõsine depressioon või energiavaegus, leiavad aset just sellises seisundis. Kuni kõrikeskuse rahunemiseni ning eluenergia ühtlase jaotumiseni südames ja peas, ei saa me tegelikult ühendust oma meeltega ega jõua oma tõeliste tunneteni. Ilma nende ergastamiseks vajaliku energiata pole meie meeled võimelised selgelt toimima ning näivad uinuvat.
Elujõud ehk eluenergia ehk praana
Nagu eelpool nimetatud, siis kui keegi on murelik, segaduses või rahutu, on rohkem praanat meist väljaspool. Kui meis on praana, siis tunneme end hästi ja meel on rahulik. Samas, kui praanat on vähe, tunneme end piiratult, ebakindlalt, puudub motivatsioon midagi teha… me võime olla depressiivsed või esinevad füüsilised kaebused. Võime märgata kõhkluseid, hirmu millegi ees, sest see võib olla ebasobiv jms. Meis on takistused – igasugused häiritused, mille aluseks on ebaselge mõistmine. Ka hingamine on sellisel juhul häiritud.
Elujõud väheneb, kuna sel ei ole kehas ruumi. Seepärast on oluline teha ruumi läbi teadliku liikumise, hingamise, kujustamise jne. Kui praana on surutud meist välja millegi poolt, mis sinna ei kuulu, on meie meel häiritud ja rahutu. Praana voolamist saame mõjutada läbi hingamise voolamise. Hingamise kvaliteet mõjutab meie meeleseisundit, meeleseisund omakorda mõtteid ja tundeid, tunded mõjutavad omakorda hingamise kvaliteeti.
Igapäevased tegevused viivad meid tihti endast välja ja eluenergia ehk praana hulk meis väheneb. Läbi hingamise harjutamise, saame selle protsessi peatada või ümber pöörata. Seeläbi valmistame end ette sügavaks meditatsiooniks. Praana siseneb kehasse hetkel, kui meeles on positiivne muutus. See leiab aset pikemaajaliselt – mitte iga sisse ja väljahingamisega. Kui meis on elujõud, oleme avatud, siirad, leplikud, aktsepteerivad, ilma hirmuta ja usalduses. See annabki meile väe ja jõu. Usaldus ja teadmine, et me ei saa kõike kontrollida. Nagu ka eelpool öeldud, siis meeleseisundi muutust on jälgitav peamiselt meie suhetes teiste inimestega. Suhted on tõeline test selles osas, kas tõesti mõistame end paremini.
Ilma praanata pole elu. Võime ette kujutada, et praana voolab meisse sissehingamisel, kuid sellel on vägi ka väljahingamisel. Praana aitab vabastada selle, mida me enam ei vaja. See ei ole seotud ainult füüsilise väljutamisega vaid sel on võime vabastada meel eelnimetatud blokeeringutest/takistustest ning seeläbi juhtida meid suurema selguseni. Kui meie meel on selgem, siis nimetatud meelesegadused ja pingeid meis vähenevad.
Laiendamine
Laiendamine on ebameeldivate tunnete aktsepteerimise ning vabastamise tehnika. Seeläbi vähendame vastupanu ning suurendame elujõu voolamist. Laiendamine tähendab ruumi tegemist oma tunnetele.“ Maailm kipub kirjeldama tundeid halvana, põhineb vastupanul – näiteks „pingel,“ „stressil,“ „survestamisel“ ja „pingutamisel.“ Läbi laiendamise, anname oma tunnetele ruumi, nii, et need saavad liikuda, liikuda edasi.
Tuleme korraks „Mõtleva Mina“ ja „Jälgiva Mina“ kontseptsiooni juurde. Mõtleja toodab mõtteid, hinnanguid, pilte, fantaasiaid ja mälu – sageli nimetatakse seda meeleks. Jälgija on vastutav teadlikkuse, tähelepanu ja keskendumise eest. Laiendamine suunab Mõtleja kõrvale eesmärgiga emotsioone jälgida. Sellisel viisil on võimalik ebameeldivaid emotsioone kogeda ilma neile hinnangut andmata, loomata hirmutavaid kujutluspilte ja seostamata neid mineviku mälestustega.
Neli sammu laiendamiseks
Neli põhisammu on: jälgi oma tundeid, hinga nendesse, tee neile ruumi ning luba neil olla. Kõlab lihtsalt? Seda see ongi. See ei vaja pingutust. Samas ei tähenda see seda, et see on kerge. Samm 1: Jälgimine
Jälgi keha-aistingut või tunnet. Võta aega, et skaneerida kogu keha alates peast kuni varvasteni märgates kõiki ebamugavaid tundeid. Vali üks, mis sind enim segab – näiteks klomp kurgus, raskustunne kõhus, viha, vastumeelsus vms. Keskendu sellele. Uuri seda tunnet uudishimulikult. Samm 2: Hingamine
Hinga selle tunde sisse ja ümber. Alusta mõnest sügavast hingamisest. Tühjenda kopsud täielikult, kaasates hingamisse ka alakõht. Rahulik, sügav hingamine on oluline selleks, et vähendada pinget ning tuua sinusse rahu. See on justkui ankur emotsioonide tormis – ankur ei vabane tormist, kuis see hoiab sind tormi möödumiseni paigal. Samm 3. Ruumi loomine
Hingates sügavalt tundesse, toimib see ruumi loomisena sinu kehas. Sa laiened, mitte ei tõmbu pingesse. Loo sellesse tundesse ruumi, andes sellele avarust liikumiseks. Kui tunne läheb suuremaks, anna sellele veelgi rohkem ruumi. Samm 4: Lubamine
Ära püüa sellest tundest vabaneda. Luba sel olla, isegi siis, kui see on ebameeldiv. Luba sel olla. Kui su meel hakkab hinnanguid andma ja kommenteerima, lihtsalt too tähelepanu tagasi jälgimisele. Kinnita enesele, et aktsepteerid ja armastad ennast ka siis, kui sinus on selline tunne.
Kui sa seda tehnikat harjutad, siis võib juhtuda, et sinu tunded muutuvad või siis mitte. Sel pole enam tähtsust. Tehnika pole tunnete muutmiseks – see on tunnete aktsepteerimiseks. Kui sa enam tunnetes ei vaevle, mõjutavad need sind vähem, hoolimata sellest, kas need eksisteerivad või mitte.
Kokkuvõttena saab öelda, et oma tunnete ja enese aktsepteerimine just sellisena nagu need parasjagu on, peatab enese kahjustamise protsessi ja eluenergia saab taas vabamalt liikuda. Kui eluenergial on ruumi meis voolata, on inimese enesetunne kergem. Nii oleme taas suuremas kontaktis iseenda ausa ja tõelise olemuse ning kõige alguse allikaga. Läbi hetkes sügava heaolu tunde tundmise kogu kehaga, loome enesele pingutuseta helgemate tegude, mõtete ja tunnetega rõõmsama tuleviku. Selles on rahulolu. Tundeid ei ole vaja maha suruda, nii tekib võitlus, võitluses hoiame valu üleval ja laiendame ebasoovitut. Ka ebameeldivaid tundeid olla ning minna lubades ja sügavalt tundes suurendame eneses võimet ise oma tuleviku luua. Keskendudes sellele, mis meid toetab, sellele, mis antud hetkel annab head tunnet, mitte sellele, mida kardame, loomegi rahuldust pakkuvamat homset. Oma tunnete äratundmine ja aktsepteerimine on selle aluseks. Nii voolab elujõgi vabalt ilma takistusteta.
Marilii Toots www.joogatunnid.ee
Kasutatud allikad:
Tarthang Tulku ` Kumnje lõdvestus` Kirjastus „Kunst“, 1992 lk. 36, 38
T.K.V. Desikachar ` The Heart Of yoga,` 1995 lk. 54-57
https://bestillandknow.com/2014/08/01/the-happiness-trap-expansion/