Antud artikkel põhineb eeldusel, et negatiivsete emotsioonide põhjus on häiritus keha energiasüsteemis ning et oma mõtete ja nendes peituvate tunnetega loome oma reaalsust. Igas inimeses on olemas algne sügavam teadmine, kontakt allikaga. See on lihtsamini äratuntav ja kättesaadav, kui suurendame oma kontakti eluenergiaga, hoides meeleolu ja tundmused soovitud suunal. Suurenenud eluenergia väljendusteks on muuhulgas ka rõõm ja rahulolu. Iga inimese teekonna lähtepunktiks on aktsepteerida oma hetkeseisu ning lõpetada enese kahjustamine. Keskendudes sellele, mida oma ellu tegelikult soovime, mitte sellele, mida ei taha või mis meid takistab, loome järk-järgult järjest toetavamat olevikku. Oleviku tundmustest kasvab välja tulevik. Pole vajadust pingutada ja võidelda. Võitlus toob valu, pingutus pingeid ja takistab eluenergia liikumist. Nii voolab elujõgi vabalt ilma takistusteta.HingamineKui teadvustame hingamist, tasakaalustab elu. Kui meis tekib viha, meeleheide või tuleb esile valu, siis saame need vastu võtta, end hoolimata neile tunnetele täielikult aktsepteerida. Tuues tähelepanu hingamisele saame ebameeldivad tunded hajutada. Mida kauem te teadlikult hingamisele keskendute, seda enam keha rahuneb. Elul on omaenese veatu rütm. Hingamisele tuleks keskenduda järjepidevalt ja igapäevaselt, siis on ka tulemused püsivadPüüdke hoida eluenergia voolavana kogudes ja tekitades seda hingamisega. Algul tuleb pöörata hingamisele teadlikult tähelepanu. Tasapisi areneb meele kvaliteet – see on omalaadne meditatsioon. Kui õpime elujõudu eneses suurendama ja koguma, võime teha seda mitte ainult kindlatel aegadel, vaid nii päeval kui öösel. Nii saab kogu keha lõdvestuda, lihaspinged ja vaimsed tõkked sulada ning energia jaotuda kõikjale. Meie elu muutub avaramaks ja tervemaks.Kuna nii väline kui ka sisemine lähtub samast eluenergiast ehk praanast, siis meie sisekeskkonna muutudes teiseneb ka meie suhe välismaailmaga ning universum muutub palju elamiskõlblikumaks. Me toetame maailma ja maailm toetab meid.EmotsioonidKuna energiavool meie organismis on sageli tasakaalustamata, kaotame ühenduse oma tunnete ja aistingutega. Seepäras on järjekindel liikumine sisemise tasakaalu poole sageli raske. Meie vanu harjumusi rahuldust jahtida või teistelt positiivseid rõõmu- või kordaminekuelamusi oodata on raske murda. Ent mida rohkem me otsime teostust väljastpoolt, seda enam kaotame sideme enda ja oma keha aistingutega. Võime kaotada sideme nii füüsilise kui emotsionaalse kehaga.Kui selline harjumus on kujunenud, hakkab ta ennast kordama. Selle asemel, et kogeda otse, samastudes täielikult oma aistingutega, need omaks võtta ja aktsepteerida, takerdume oma kogemuste üle mõtisklemisesse ja olemuse üle arutlemisse. Me võimendame kogevat subjekti, Mina, ning kogemus ise muutub tardunud vormiks ja tähendusega „objektiks.“ Nii võivad kogemustest saada pigem takistusteks edasiliikumisel.Sellises olukorras on meie tunded tegelikult ettekujutuste tõlgendused, mida endale tagasi söödame. Elame „oma peas,“ toitudes minevikukogemuste mälestustest ja sõnastustest, millel puudub side meie tõeliste tunnetega praeguses hetkes. Nii võib tekkida peaaegu lakkamatu rahulolematusetunne, alateadlik ärritus, mida võime tunda näiteks pitsitusena kõri keskuses ning mis avaldub kogemusi otsiva „minana.“ Eluenergiavool peakeskusesse kasvab ning südamekeskusesse kahaneb.Emotsionaalsed äärmused ja tasakaalukaotused, nagu viha või vihkamine, tõsine depressioon või energiavaegus, leiavad aset just sellises seisundis. Kuni kõrikeskuse rahunemiseni ning eluenergia ühtlase jaotumiseni südames ja peas, ei saa me tegelikult ühendust oma meeltega ega jõua oma tõeliste tunneteni. Ilma nende ergastamiseks vajaliku energiata pole meie meeled võimelised selgelt toimima ning näivad uinuvat.Elujõud ehk eluenergia ehk praanaNagu eelpool nimetatud, siis kui keegi on murelik, segaduses või rahutu, on rohkem praanat meist väljaspool. Kui meis on praana, siis tunneme end hästi ja meel on rahulik. Samas, kui praanat on vähe, tunneme end piiratult, ebakindlalt, puudub motivatsioon midagi teha… me võime olla depressiivsed või esinevad füüsilised kaebused. Võime märgata kõhkluseid, hirmu millegi ees, sest see võib olla ebasobiv jms. Meis on takistused – igasugused häiritused, mille aluseks on ebaselge mõistmine. Ka hingamine on sellisel juhul häiritud.Elujõud väheneb, kuna sel ei ole kehas ruumi. Seepärast on oluline teha ruumi läbi teadliku liikumise, hingamise, kujustamise jne. Kui praana on surutud meist välja millegi poolt, mis sinna ei kuulu, on meie meel häiritud ja rahutu. Praana voolamist saame mõjutada läbi hingamise voolamise. Hingamise kvaliteet mõjutab meie meeleseisundit, meeleseisund omakorda mõtteid ja tundeid, tunded mõjutavad omakorda hingamise kvaliteeti.Igapäevased tegevused viivad meid tihti endast välja ja eluenergia ehk praana hulk meis väheneb. Läbi hingamise harjutamise, saame selle protsessi peatada või ümber pöörata. Seeläbi valmistame end ette sügavaks meditatsiooniks. Praana siseneb kehasse hetkel, kui meeles on positiivne muutus. See leiab aset pikemaajaliselt – mitte iga sisse ja väljahingamisega. Kui meis on elujõud, oleme avatud, siirad, leplikud, aktsepteerivad, ilma hirmuta ja usalduses. See annabki meile väe ja jõu. Usaldus ja teadmine, et me ei saa kõike kontrollida. Nagu ka eelpool öeldud, siis meeleseisundi muutust on jälgitav peamiselt meie suhetes teiste inimestega. Suhted on tõeline test selles osas, kas tõesti mõistame end paremini.Ilma praanata pole elu. Võime ette kujutada, et praana voolab meisse sissehingamisel, kuid sellel on vägi ka väljahingamisel. Praana aitab vabastada selle, mida me enam ei vaja. See ei ole seotud ainult füüsilise väljutamisega vaid sel on võime vabastada meel eelnimetatud blokeeringutest/takistustest ning seeläbi juhtida meid suurema selguseni. Kui meie meel on selgem, siis nimetatud meelesegadused ja pingeid meis vähenevad.LaiendamineLaiendamine on ebameeldivate tunnete aktsepteerimise ning vabastamise tehnika. Seeläbi vähendame vastupanu ning suurendame elujõu voolamist. Laiendamine tähendab ruumi tegemist oma tunnetele.“ Maailm kipub kirjeldama tundeid halvana, põhineb vastupanul – näiteks „pingel,“ „stressil,“ „survestamisel“ ja „pingutamisel.“ Läbi laiendamise, anname oma tunnetele ruumi, nii, et need saavad liikuda, liikuda edasi.
|