Hingamisteraapia klientide lood

Biodünaamilise hingamise kurgu-kaelaseansi märkmed

Olen üsna pikalt vabastava hingamisega tegelenud – hinganud grupis ja võtnud eraseansse, saan hakkama ka ilma toetuseta hingates. Biodünaamilisest hingamisest kuulda saades tekitas minus huvi just dünaamika pool, sest mul on olnud pikalt istuv töö ja tahan oma kehale pakkuda iga võimalikku ja võimatut liikumiskogemust. Trauma vabastamine mind eriti ei kõnetanud – olen elanud turvalist elu ja arvasin, et minul küll ühtki traumat vabastada ei ole.

Esimesest, sissejuhatavast seansist jäid head mälestused. Mulle meeldib, kui mu protsessi tähelepanelikult jälgitakse ja ei lasta mul ära kaduda, mida mul tihti ette tuleb. Samuti on minu maitse järgi hingata muusikaga ja mitte vaikuses, kogeda puudutusi ja füüsilist toetust, mitte see, et terapeut istub kõrval ja ainult jälgib mängu. Selle meetodi juures sobis mulle kõik – sissejuhatav tants, tugevad puudutused ja vajutused, mis energia valla päästsid, dünaamiline ja edasiviiv muusika, šamaani joiud plaadilt, elavad pillid, aura puhastus puhastava suitsuga ja aroomiteraapia. Lõpulõdvestuse ajal valdas mind puhas õndsus.

Teisena valisin kaela-kurgu vöö, kuna mul on juba lapsest saati olnud probleeme kurguvalu ja angiinidega, külmal ajal on hääl tihti ära ja vahest ka tükitunne kurgus. Samuti lootsin, et selle seansi ajal saab ikka lõdvestuda ja hingata, mitte silmi pööritada või käpuli keel suust väljas hingata, nagu silmade ja suu seansside ajal, mille võimalust mulle ka tutvustati. Tantsisime, kuraasikas muusika tegi tuju kohe heaks ja üht-teist hakkas juba liikuma. Ja pärast seda saingi pikali heita. Hakkasin ühendatult hingama, lõdvestumisele aitasid kaasa mu käte hõljutamine ja jalataldade masseerimine. Protsess läks käima, juba olid sõrmedes väikesed surinad.

Seejärel hakkas terapeut masseerima üht lihast mu kaelal ja palus mul iga väljahingamise ajal häälitseda, lugades esile tulla mistahes tundel või emotsioonil, mis on tulemas. Üritasin seda teha, ehkki see oli algul võõras, sest olen harjunud hingama hääletult. Kui olin natuke sundinud end häälitsema, hakkas hääl iseenesest tulema, see käis hingamisega kaasas ja ei olnud enam pingutav. Hääl oli väga kurb, kaeblik, ägav, mis ei läinud kokku mu senise elukogemusega. Mõned eriti iidsed ja šamanistlikud muusikapalad ning teraapiaruumis valitsev hämarus aitasid ka kaasa ja korraga ma tundsin, kuidas minu enda hääl on sild tänase päeva ja mineviku, isegi eelmiste elude vahel. See, kes läbi minu algul ägas, hiljem ulgus ja möirgas, ei olnud mina, vaid keegi mu eellane, võib-olla isegi terved põlvkonnad mu eellasi. Nende eluraskused ja nende kogetu tuli läbi minu pinnale ja ehk ka tervenes. Sellest tõdemusest hakkasid kõigepealt liikuma ja õhus tantsima mu jalad, natukese aja pärast ka käed. Selgroog hakkas vonklema ja väänlema, tehes nii usjaid kui põntsutavaid kui üles-alla hüplevaid liigutusi. Käed surisesid hullult ja tundus, et energia liikus kogu kehas nii võimsalt, nagu see veel kunagi liikunud ei ole.

Lõpulõdvestus oli veel mõnusam, kui eelmisel korral. Tundsin, kuidas püha puu suits puhastab mu aurast viimasegi stressi ja ebapuhtuse. Tuulekell liikus mu ümber, lauldes mulle tuulest ja päikesest. Muusika oli toetav, tekk soe ja mõnus. Andsin endale loa ära vajuda ja tegingi seda, tulles tagasi reaalsusesse puhanuna ja rõõmsana. See seanss tekitas minus huvi proovida ka teisi – mis kõik minust veel ülejäänud kuue korraga vabaneda võiks! Järgmisel korral igatahes pööritan silmi!