Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood

Biodünaamilise hingamise üldseansi muljed

Teadsin, et minult küsitakse, mis traumaga soovin seansil tegeleda. Olles paar päeva enne seanssi üle elanud ühe piinliku kogemuse, mida eneselegi arusaamatult tohutult kahetsesin ja häbenesin, olin lõpuks mõistnud, et põhjus oli asjaolus, et mu ema ei armastanud mind lapsepõlves sellisena nagu ma olin. Olin pidevalt peitnud kõiki vähemmeeldivaid asju enda sisse ära ja arvanud, et sellisena, nagu ma olen, ma armastust ei vääri. Ütlesingi: “Trauma, mida soovin vabastada, on see, et ema mind ei armastanud.” Kohe tuli küsimus: “Kus sa seda kõige rohkem tunned?”
Rääkimine pole probleem. Saan juba aru, et kui probleemist ausalt ei räägi, siis on seda keeruline lahendada. Ma pole ju detektiivi vastuvõtul. Ent edasi läheb õudsaks. Reet paneb mingi mantralaulmise käima ja peab tantsima, et keha lõdvestada ja vabastada. La catastropha! Mina pean tantsima! Ja veel vabastavalt. Ma saan aru, et pingesse ajavalt. Reet ütleb, et ma ei pea ta liigutusi kordama ja hakkan ta liigutusi kordama, et kuidagigi algust teha. Ning mu enda suureks üllatuseks hakkab liikumine mu kehas voogama ning ma tantsingi eesmärgiga vabastada kehas energia voolamise blokeeringuid. Ma tantsin vabaks puusi, põlvi, hüppeliigeseid. Liigutan käsi, õlgu, randmeid, pead kaela otsas. Ja see on mõnus. Rütmiline mantra muusika imab endasse.
Reet sätib maha mati ning mina võin sellele heita. Pean hingama ning ta masseerib teatud punkte-paiku. Väga kuumaks läheb. Tunnen, kuidas selg higistab vastu matti. Tunnen ühel hetkel Reeda kuumasid käsi oma hüppeliigestel. Millal ta need sinna pani, ma ei märganud.
Ma ei tahagi püsti tõusta, kui seanss läbi on. Mul on hea ja kerge olla. kiiret pole, naudin olemist. Miks mitte teha seda siis pikutades. Joon mitu klaasi vett ning sätin end minema. Aitäh! Trauma on vabastatud, energia saab liikuda. Ütlesin Reedale, et vahepeal tundsin nälga. See oli mu jaoks üllatav, sest söök ei kuulu selles elus mu ihaldusobjektide top kolme. Reet ütleb sama, mida mujalgi kuulnud olen. Eluisu on söögiisu, järelikult hakkas eluenergia liikuma. Mul on autos paar kuivatatud viigimarja.

“Kõige enam kahjustabki tervist kaugenemine iseendast ja see on fakt! “, loen kuskilt. “Mida vähem olla kontaktis oma Tõelise Olemusega, seda keerulisem on eristada olulist ebaolulisest.” Ja toimub uskumatu. Ma olin olulise ja ebaolulise segamini ajanud. Et koguaeg midagi teha, kuhugi püüelda, millegini jõuda polnud sugugi mu enese soov. Minu seest tõusis üles teadmine, et mulle sobib lihtsalt õitseda. Minu elu kõige õnnelikumad aastad olid need, kui mu peamine probleem oli, kuidas meest täna üllatada. Ma õitsesin ja särasin ja kuhugi jõudmine polnud oluline. Või millegi tegemine. Mäletan, kuidas ma korduvalt istusin diivanil mehe kaisus ja mõtlesin, et istun siin juba mitmendat tundi ega teegi midagi. Ja siis rääkisin endale, et kullake, mida sa siis tahaksid teha selle asemel, mida sa terve elu igatsenud oled: olla koos kõigekallimaga. See oli tõsi. Minu seest ei tulnud ühtegi vastust sellest, mida ma rohkem teha tahaksin.

Ning teraapia järgselt tajusin eriti selgelt, miks ma enamike neist tegevustest, mida juba teinud olin, rohkem teha ei taha. Need polnud minu uksed. Mul oli olnud rõõm neid külastada, paljud olid mu hinge kosutavalt toitnud, kuid sellegipoolest olid need külaskäigud. Seal polnud minu kodu.

Kuid nüüd ma leidsin selle inimese, kes mind sellisena armastab: mina ise. Ma armastan sind kõigi su puudustega. Ka siis, kui ema sind ei armastanud. Ma respekteerin sind ka siis, kui sa käitud nii, et sul on hiljem selle pärast piinlik. Ma armastan sind üleni.

Mulle oli kogemus põnev ja olen nõus uuestigi tulema. Tegelesin oma ema-teemaga ka mujal (pereterapeut, konstellatsioon) ja tunnen end rohkem eneses kohal: luban teha endal enda valikuid, sõltumata päritolupere mustritest või eelistustest, ja julgen rääkida teemadel, kus enne oli piinlik, häbelik, ebamugav.