Erinevalt paljudest teistest siinsete teraapialugude kangelastest ja kangelannadest ei tulnud see klient teraapiasse esmakordse kliendina. Ta oli valinud selle loo terapeudi oma usaldusisikuks juba mitu head aastat tagasi, käinud tema koolitustel ja teraapiagruppides, kirjutanud terapeudile keerulises olukorras olles, küsinud nõu ja saanud ka abi. 2018. aasta sügisel luges ta terapeudi kodulehelt lugu mehest, kes võttis India peamassaaži ja reiki täiskuuri, parandas oma peentunnetust ja tundis end kogu talve fantastiliselt. See ahvatles teda tellima India peamassaaži kuuri. Kui aga esimese peamassaaži seansi ajal tundus nii talle endale kui terapeudile, et ta kipub jääma oma vanasse mulli, muutmata piiravaid mõttemustreid, nõustus ta terapeudi ettepanekuga asendada osa seansse Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamisega. Lõpuks kujunes tema 8 korraga kuur 2 peamassaaži ja 6 biodünaamilise hingamise seansiga kuuriks. Kuidas see siis sujus?
Jutt käib keskealisest naisest, keda saatus oli õnnistanud hea figuuri, kauni välimuse ja õrna olemusega, mis tõmbas tema poole eriti maskuliinseid mehi. Tema esimene mees olevat olnud tavaline Eesti mees, teine pärit Lõuna-Euroopast, kus temperament tüüpiliselt tormakam ja veri kuumem, ning kolmas mees koguni kirglik macho Lõuna-Ameerikast, naise elust saaks teha nii pisaraid kiskuva melodraama, kui kaasahaarava seebiooperi.
Teistest kultuuridest pärit, meist erineva temperamendiga inimestega suhtlemine pole alati lihtne, eriti kui endal lapsepõlvetraumad tervendamata. Lõuna-Ameerika mees tundis ennast naise 1-toalises kodus suurepäraselt, elas häälekalt kaasa jalgpallimatšidele ja omakeelsetele seriaalidele, kuulas enda maitsele vastavat muusikat – tundis end mõnusalt. Kahjuks oli tema kõrgenenud enesehinnangu ja julge oma õiguste uuel territooriumil kehtestamise mõjul naise ennegi kõikuv enesehinnang hoopis vankuma löönud. Naine oleks oodanud oma kodult rahuoaasiks olemist, vähem massikultuuri ja infomüra, rohkem kvaliteetaega mõtiskluste, meditatsioonide või eneseabiraamatu seltsis. Aga ei söandanud seda otsesõnu nõuda. Mees väärtustas ühist kokkamist ja rikkalikke eineid, naine tundis, et see mõjus halvasti ta figuurile ja enesetundele. Mees plaanis minna naisega maailma avastama, naine kartis, et siis kaotab ta iseenese täielikult ära. Eriti, kui peab oma piletite eest osaliselt ise maksma, nagu mees temalt ootas.
Esimesele massaažiseansile tulles oli naine elanud üle kogemuse, kus tema oli väga nautinud Eesti koorilaulu kontserti, mees oli seal aga igavlenud. Pärast kontserti oli restoranis nende laud millegipärast topelt broneeritud ja mees oli teinud skandaali, kui tema spetsiaalselt välja valitud ja tellitud kesksel kohal laua asemel pakuti asenduslauda kusagile nurga taha. Tulles oligi naise kael ja õlavööde ülimalt pinges. Seanss mõjus kehale küll hästi ja lõdvestavalt, mõtlemine aga jäi aga ikkagi enam-vähem samale rajale – ebakindlus, madal enesehinnang, enesesüüdistused ja trots – nii, et otsustati minna kas või mõneks kohtumiseks üle biodünaamilisele hingamisele, kus võimalik kiiremini tekitada suuremaid ja kõikehõlmavamaid muutusi.
Esimene biodünaamilise hingamise seanss oligi murranguline alates juba alguse müofastsiaalsest lahtirullumisest – naise keha ilmutas ülimalt suurt kehateadlikkust, paindus tavalisest rohkem ja värises spontaanse TRE rütmis, meel tõmbas paralleele praeguse suhte ja lapsepõlvekodus valitsenud suhtemustrite vahel. Tuntavamaks muutunud tunnete mõjul hakkas talle kurbust valmistama vimm oma ema vastu, mida oli tundnud juba aastaid. Selle algpõhjus oli asjaolu, et ema polevat teda tahtnud, sest tütar meenutas talle liiga palju elukaaslast, tütre isa, kellega lahku oli mindud. Naine oli end kogu elu süüdi tundnud selle eest, et ta üldse olemas oli. Sealt ka tema madal enesehinnang ja pidev vabandamise ja enese õigustamise harjumus. Samas tüüpilist murdeea kriisi polnud tal olnudki. Ta ei olnud puberteedieas ema vastu mässama hakanud. Ega täiskasvanunagi. Oma sõltumatust oli ta üles näidanud, tehes alati vastupidiselt ema soovitustele. Emal oli komme mitte kunagi väljendada, mis toetust ta oma tütrelt ootas, vaid vaikides kannatada. Isegi sel suvel, kui murdis ühe selgroolüli, ja pärast seda, vaevalise taastumise ajal.
Hingamise ajal nähtud kujutluspildis said kokku naine ise, ta ema, vanaema ja Lõuna-Ameerika mees. Oli sügava kohtumise tunne. Naine tundis, kuidas ta soovib pakkuda lähedastele rohkem armastust, kui on seda seni teinud ja ka ise rohkem armastust vastu võtta. Kohtumisetundele aitas kaasa šamanistlik muusika, mis tõi silme ette heinarõugu ja südamesse tugeva maaga ühendatusse tunde.
Terapeut avastas ta lõua- ja kaelapiirkonnast tugeva lihasturvise. Naisele meenuski, kui tihti ta on oma elus hambaid ristis hoidnud.
Samas tunnistas naine, et ei saanud seansi esimesel poolel üldse lõdvestuda, sest kannatas mittetäisväärtuslikkuse tunde all. Nimelt oli ta lugenud kõiki eelmisi biodünaamilise hingamise lugusid ja talle tundus, et nendega võrreldes on tema protsess nõrgem ja kahvatum. Ta andis endale hävitavaid hinnanguid – ei oska hingata, ei julge sisse minna jne. Aga kuna seansi teine pool oli hoogsam ja seal toimus nii mõndagi, lõpetas ta hinnangute andmise ära. Terapeut tunnustas teda ja soovitas teine kord keskenduda rohkem kehas toimuvale, mitte protsessile või oma tasemele hinnangute andmisele!
Kodus ootas teda ees üllatus – elukaaslane võttis teda armastavalt ja ootavalt vastu. Ka tema tajus naise muutumist. Vahepealseil päevil nad jalutasid palju, kallistasid, armastasid. Iga kord see naisele endale nii palju ei pakkunudki, kuid tal oli nii hea näha õnnelikku meest 😊
Lõua-kurgu-kaelaseanss tekitas naises väga palju emotsioone, nuttu ja värinaid. Selle järel jäi naisele kurku väike klomp ja suhu nutumaitse, muidu oli kõik hästi. Huvitav oli, et seansi ajal ta tunnetas enda ümber toetavat võrestikku, tugevat kaitstuse tunnet. Leidis üles kindlustunde. Talle tundus, et enne oli ta vaid ilmas loperdanud, nüüd aga tunnetas ta korraga nii oma keset, kui teda ümbritsevaid toetavaid piire!
Kahe seansi vahel oli ta rääkinud elukaaslasega südamest südamesse. Mees oli teda süles hoidnud ja talle peamassaaži teinud. Ta oli tunnistanud, et vajaks naiselt suuremat avatust ja rohkem tunnustamist. Naine oli aga tundnud trotsi ja jonni enda sees, tahtmatust end nii palju avada ja siduvate kokkulepetega siduda.
Südameseansi ajal hakkas kõik temas värisema – rinnakorvi liigutamine muutis hästi elusaks, selja all vibreeris ja värises, ülakeha vibreeris nii tugevalt, nagu keegi teeks suruõhuhaamriga tööd 😊 Tuli mõte: „Ma saan kõigega hakkama!“. Terapeut palus seda kõva häälega hüüda. Naist valdas usaldustunne – „Kõik läheb nii, nagu on kõikide kõige suuremaks hüvanguks.“ Tekkis tahtmine olla voolamises ja mitte tõrkuda. Tema käed sirutusid kahele poole välja, nagu linnul. Lõpulõdvestuse ajal tundis ta, nagu vana hammasratastega kell hakkaks rinnus liikuma, liikus vähemalt 2-3 jõnksu edasi. Valdav tunne oli hoituse tunne, nagu õunaseemnel õunasüdames.
Diafragmaseansil tekkis naisel ootamatult hingamistõrge, suutmatus sisse hingata, mis kunagi oli olnud tema igapäevane saatja. Diafragma oli jäik. Hingamisraskus terapeudi abiga seljatatud, valgus energia kogu ta kehasse, aga eriti ninasse ja näkku. Tundus, et kõik vana sai minema voolata ja uus asemele tulla. Meenus, kuidas ta oli alati pinnapealselt hinganud, et mitte tunda kõiki oma tundeid. Lõpulõdvestuse muusika ajal tundis ta südametšakra pöörlemist ja seda, et oleks nagu ellu ärganud. Sisehääl ütles: „Tasa, tasa! Oled elus ja kõik on hästi!“. Nautis seda tunnet ja ka seda, et südames oli tavalise kokkutõmbunud tunde asemel avardumine ja mingi osa temast lõi nurru 😊
Vaagnaseansi alguses nuttis ta ebakompetentsuse tundest, talle tundus, et ei õnnestu ja ta justkui poleks kunagi vabastavalt hinganud. Sisse minna oli raske. Meenus lapsepõlveseik, kui päike paistis, ta oli 6-aastane, näljane, süüa oli vaid piima ja saia. Ta oli pudistanud saiatükid piima sisse ja söönud. Hiljem oli sama lapsepõlvemälestus sümboliseerinud talle vaesust. Terapeut aitas ta sellest kohast edasi – aitas ta kehal lainetama hakata, tegi jalamassaaži ja masseeris puusanukke. Mingil hetkel hakkas naine justkui lendama ja ütles kõvasti välja tõe: „Olen vaba ja julge! Ma ei karda midagi!“.
Seansi käigus mõtestas naine enda jaoks lahti külluse teema ja mõistis, et on alati oodanud, et talle antaks, kuid mitte ise piisavalt andnud. „Kui saada tahad, pead ka andma“, otsustas ta ja leidis, et on seda viimasel ajal teinudki. Talle hakkas tunduma, et kõike jätkub, kõik laheneb.
Teda läbis võimas energiavoog, mis oli väga harmooniline ja tekitas jäsemete sünkroonset ja sümmeetrilist liikumist. Tema käed liikusid ette ja üles, tehes õhus võimsaid poolringe, ka keha hakkas liikuma, praktiliselt tõusis lendu. Lõpus tundis ta end väga suure ja avardununa, südames vägev vabanemise tunne.
Seitsmes seanss oli jälle peamassaaž, kui tehti kokkuvõtteid kuurist ja hingamistest. Tekkinud hea muutus oli jäänud püsima.
Kaheksas seanss tuli üllatusena nii naisele endale, kui terapeudile. Naine tuli grupiseansile, kuid osutus sel korral ainsaks hingajaks – osa registreerunuid oli haigeks jäänud, teistel oli miskit vahele tulnud. Seetõttu sai terapeut veel üks kord kogu tähelepanu sellele naisele pöörata. Kuna kõik pingevööd olid läbi käidud, saadi tegeleda kogu kehaga. Naise ristluudes algas värin, mis kandus kõigepealt kogu vaagnasse ja siis kogu kehasse laiali. Ta tundis end väga elusana, nautis seda. Terapeut palus tal hingata kõigisse uutesse tühimikesse, mis ta kehas tekivad ja ta tegi seda kogu hingest, kuni märkas end hingamas ka oma Lõuna-Ameerika mehe hambaaukudesse 😊 Veel kord jõudis temani tõdemus, et kõigepealt tuleb täita ennast, alles siis saad anda teistele. Ja et kõik, mida sa tahad, on sinus endas olemas 😊
Kokkuvõttes jäi ta väga rahule, et teraapiasse tuli ja ennast veel rohkem üles leidis. Samuti tõstis ta enesehinnangut see, et temagi oli suuteline avanema ja lubama suurel energial endast läbi liikuda, nagu teiste hingamislugude peategelased 🙂
Terapeut on samuti väga rahul ja tänulik. Kui oled kelleltki juba mitmeid aastaid saanud asjalikke, analüüsivaid, vahel ka üliemotsionaalseid kirju, kuid kirja teel nõustamine pole Sinu ampluaa, on väga rahuldustpakkuv temaga füüsiliselt kokku saada ja pakkuda talle teda uuele tasemele aitavat teraapiat. Suur tänu sellele kliendile nende kogemuste eest, samuti tema valmisoleku eest avaneda ja areneda ning muidugi ka tänuavaldused meetodi loojatele!
***
Biodünaamiline Hingamine ja Trauma Vabastamine (Biodynamic Breath and Trauma Release System, BBTRS) on teraapiameetod traumade ja stressi vabastamiseks kehast ja meelest, kus kasutatakse sügavat ühendatud hingamist, šamanistlikku ja pärimuslikku muusikat; TREd, ekstaatilist tantsu ja müofastsiaalset lahtirullumist; massaaži ja kehatööd; tegelemist väljendumise ja häälega ning heli- ja aroomiteraapiat koos terapeudi-poolse selge ja konkreetse juhendamisega. Erinevalt ratsionaalsele mõistusele suunatud psühhoteraapiameetoditest alustatakse siin keha uurimisest ja pingetest vabastamisest, jõudes ajapikku lihasturvise sulamise, sisemise vabaduse ja täiesti pingevaba olekuni.
Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.
Tartus pakub seda teraapiat Reet Karro, kes on nii siinse kogemusliku loo autor kui selles mainitud terapeut.
Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.
Fotod on illustratiivsed. Täname portaali Pexels.com.
Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil reet@juugakoda.ee
