Kuu: detsember 2019

Selle kuldses keskeas pikakasvulise ja tugeva kehaehitusega meesterahva oli saatnud teraapiale tema naine, kinkides talle esimese seansi kohe järgmiseks päevaks pärast Mehe sünnipäeva. Mees oli nõus, sest temas oli tärganud usaldus meie loo terapeudi vastu nende eelmistel kokkupuutumistel keelekursustel, kui Mees oli noores eas juhtunud osalema praeguse terapeudi, tollase noore inglise keele õpetaja algajate kursusel ning ühel Silva kursusel, kus nad olid juhuslikult ühte gruppi sattunud.

Mehe haridus oli seotud toiduainete töötlemise tehnoloogiaga, ta oli tudeerinud põhjalikult ka keemiat ja biokeemiat. Elu jooksul oli ta palju juurde õppinud, pannud kõik teadmised süsteemi ja nüüd piisas talle vaid vähesest, et süsteem jälle täieneks. Ta oli noppinud üht-teist kasulikku ka sellest, mida talle olid inimkeha kohta rääkinud rahvaravitseja, lümfiterapeut, massöör ja kiropraktik. Mehe teooriad ulatusid geneetikast ja inimkeha toimimise peensustest kauge tuleviku ja kosmoseni välja, teda võis pidada lausa filosoofiks ja temaga oli väga huvitav rääkida.

Igapäevases elus Mehelt nende laialdaste teadmiste ülesnäitamist ei oodatud. Tema roll oli olla väikeettevõtja ja väikefirma omanik, tööandja ja lepingupartner nii mitmetelegi. Temast sõltus paljude inimeste käekäik, kõik olid harjunud tema peale lootma ning tema abivalmidust ja heatahtlikkust usaldama. Tema ise ei usaldanud jäägitult peaaegu kedagi teist peale oma naise, tal oli varuks ka valusaid kogemusi ja elujuhtumeid, kus tema usaldust oli halvasti ära kasutatud või teda lausa alt veetud. Tema firma pidi ellu jääma julmas konkurentsivõitluses, kus kõik võistlevad vähese töö ja loetud klientide pärast ning võitja võtab kõik. Üht äripartnerit pidi ta viimasel ajal koguni ülal pidama ja taluma ka üht alkohoolikust ja ebastabiilset töömeest, kes oli kord olemas ja kord joomatuuridel, jättes oma töö teiste teha. Ta lihtsalt polnud südant töömeest tänavale saata, aga sellise inimese olemasolu töökollektiivis oli teistele halb eeskuju ja tekitas pingeid.

Kõik ümberkorraldused pole alati meeldivad. Mehe firmas oli kunagi olnud tööjaotus tema ja äripartneri vahel, kus tema oli klientide peal ja äripartner korraldas töid. Siis aga juhtus äripartneriga õnnetus, mille tagajärjel ta enam polnud võimeline seda tööd tegema. Mees pidi võtma kõik enda peale ja lisaks maksma igal aastal endisele äripartnerile dividende. Kuna osa äripartnerile usaldatud firma varast oli vajalik igapäevaste tööülesannete täitmiseks ja ei kuulunud lihtsalt tema perele, oli Mees selle tagasi võtnud, mille peale äripartneri naine paiskas välja needuse. Kuigi Mees needustesse ei uskunud, jäi see siiski teda häirima ja tema rõõmu tumestama.

Viimasel ajal oli Mees end eriti üksi tundnud ja tema keha oli hakanud ärevust ja pinges olekut maha laadima silmade niiskeks mineku ja tudiseva lõuaga, mis tuli täiesti ootamatult ja tahtmatult. Sellepärast ta naine vabastavat hingamist vajalikuks pidaski.

Üks osa mehe negatiivsetest kogemustest oli seotud meditsiinisüsteemiga alates juba tema enda sünnist, kui arstid olevat tema ema pikaks veninud sünnituse mitmeks päevaks täiesti tähelepanuta jätnud, kuni lõpuks oli vaja lapse elustamist ja kuvöösi panekut ning jätkates tema isa surmaga, mis olevat tulnud vale sekkumise ja ebaõnnestunud operatsiooni tagajärjel. Ega viimase aja kogemusedki teisest puust olnud. Mees oli sattunud relvaloa taotlemisel ennast täis ja oma volituste piire ületavate psühhiaatrite peale. Talle oli tundunud, et selle asemel, et vaid otsustada, kas ta on vaimselt stabiilne, hakkasid nood teda provotseerima või justkui ise tema vaimset tervist lammutama, küsimata sellest, kuidas ta ennast hiljem jälle kokku saab.

Teraapiasse tulekul oli mehe kaebus, et tema elus on natuke liiga palju negatiivset. Ta tahtis jälle täita ennast valgusega, nagu Silva kursuselgi ja jääda kauaks sellesse seisu.

Tema keha oli kujundanud lapsepõlves harrastatud džuudo, mis küll tekitas ka vigastusi, aga tänu millele tal olid siiamaani tugevad rinna-, selja- ja kõhulihased ning hea rüht. Ise ta oma kehaga eriti rahul ei olnudki, pidades seda ebaproportsionaalseks. Ent juba esimesel vabastaval hingamisel oli näha, et ta keha suutis hingata kenasti kolmemõõtmeliselt – laieneda külgedele, üles ja pea-jalgade suunas. Samas olid tema suu ümber, lõuas, kurgus ja kaelas nii suured pinged, et sealt ei läinud ei õhk ega energia korralikult läbi. Nagu kael oleks kinni nööritud.

Laualt tõustes oli siiski näha, et miski on juba muutunud. Mees oli seansieelses vestluses tunnistanud ennast süüdi väga paljudes pattudes. Pärast hingamist tundus koorem ta õlgadel veidi kergem ja tema silmades oli näha natuke rohkem süütust seal, kust varem süüdiolek paistis.

Teine vabastav hingamine läks veelgi sügavamale, kuid seal oli ka näha, et Mehe hingamine on juba nii kolmemõõtmeline ja tema keha hingamise ajal nii suures liikumises, et massaažilaua peale enam jääda ei tohi. Ning arvestades Mehe keha värisemist ja tudisemist teravamate küsimuste ja sügavamate jututeemade ajal, oli seegi juba osa traumavabastuse protsessist. Lepiti kokku jätkata biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse meetodil ja teha iga kord vastava piirkonna aktiivmeditatsioon ka.

Esimene biodünaamilise hingamise seanss oli väga elav, klient ajas lõpus käed laiali ja tundus, et ta lendab.

Paar päeva pärast seanssi, mis õhutab liikuvust ja julgust, astus Mees otsustava sammu. Ta vallandas alkohoolikust töötaja, otsustades, et ei pea enam tema kombeid taluma. Firmas läks õhk puhtamaks ja austus tema suhtes kasvas.

Silmavöö seanss oli suure energiaga, Mehel käisid värinad üle keha ja tundeliigutused ka. Kael oli veidi paremas seisus, kuid ikka veel piiras. Seansi lõpul on koht, kus terapeut ja klient astuvad silmsidemesse, kui klient peaks lõpuks tundma end siia maailma täielikult vastuvõetuna. Sel ajal Mees ennast veel täielikult vastu võtta ei lubanud, kuid mingi sammu ta juba selles suunas tegi.

Pärast seanssi märkas Mees, et termoregulatsioon on paranenud ja külmatunne kadunud, just nii, nagu ta seda mäletas noorusest ja Vene sõjaväe ajast. Nägemine tundus samuti veidi parem.

Suu- ja lõuavöö seansile saabus ta täieliku valmisolekuga kehastuda lõviks, ta olevat ka lõviraamatuid lugenud. Tema kael tundus vabam. Lõvimeditatsiooni ajal tegi ta huvitavaid liigutusi, häälitses ja käivitus. Hingamisosa alguses jooga Lõviasendis hingates suutis ta end väga palju ja ekstaatiliselt liigutada. Liikumine ja häälitsemine jätkus pikali hingates, tundus, et tal on ohtralt jõudu. Kõige lõpus tuli varasemast sügavam lõdvestus ning mitmed taipamised ja ahhaa-hetked. Jõudis kohale teadmine: „Kõik on üks!“

Vahepeal tegi Mees läbi väikese plaanilise operatsiooni, mis tehti päevakirurgias kohaliku tuimestusega. Järgmisele seansile jõudes oli ta juba jõudnud taastuda ja haavgi kokku kasvada. Kuna tundus, et see protseduur ei mõjunud Mehele traumeerivamalt kui ta igapäevaelu, otsustati teraapiat jätkata ja mitte teha kuuajalist pausi, nagu oleks nõudnud raskemini paranev lõikus. Hea oli seegi, et Mees keeldus operatsiooni järel valuvaigisteid võtmast ja polnud end nii tugevalt ära tuimestanud, et oleks raske vahetu olla, nagu kohustusliku operatsioonijärgse tiheda valuvaigistite võtmise läbi teinutel.

Südameseansi ajal avastas Mees, et oli olnud kogu teraapiakuuri alguosa eituse ja vastupanu faasis. Nüüd oli ta jõudnud jaatusse. Iga sissehingamisega muutus nn ekraan ta suletud silme ees heledamaks ja kuldsemaks. Vahepeal oli see ka sinine. Seansi lõpu poole tekkisid mikrovärinad käsivartes ja lõpus tundis ta täielikku nirvaanat ja lendamistunnet. Ja lendas ka, käed laiali.

Diafragmavöö hingamine oli eriti suure energiaga, värinatega, ülakõht pulseeris. Seansi lõpul hakkas Mees oma keha kätega skaneerima, nagu Silva meetodis õpitud, tunnetas, kust keha massaaži või puudutamist vajab, ja lõpetas teadliku ja oskusliku enesemassaažiga.

Kõhuseanss oli terapeudi jaoks enneolematu. Üks seal kasutatav võte on niude-nimmelihase süvamassaaž läbi kõhu. Terapeut oli harjunud treenimata või mõõdukalt treenitud kõhulihastega. Mehe kõhulihased olid aga meeletult tugevad, need lihtsalt viskasid masseerivad käed endalt minema. Lõpuks tuli appi võtta sõrmenukid ja küünarnukid. Oli tunda tohutut jõudu ja mäslemist, nagu oleks olnud vaja draakonit või lohet taltsutada. Kõhus oli väga palju elu, ka rindkere hingas ilusasti kolmemõõtmeliselt, kael oli märksa vabam.

Vaagnaseansil Mehe selgroog vonkles vabalt, silme ette tekkisid ootamatud pildid ja teadvusesse taipamised. Hõljus pärlikee ja õhus oli kulda. Ta märkas esmakordselt oma südant, mis kogu aeg lööb, aga kunagi tähelepanu ei saa, kui tal midagi viga pole. Kogu sellest kehas pulbitsevast elust kerkis esile rõõm. Lahkudes jäi kehasse endiselt õrn vibratsioon ja pulseerimine.

Kuidas see lugu lühidalt kokku võtta? Teraapiasse tuli tugev ja võimekas inimene, kes tundis end sellele vaatamata nurkasurutuna ja ahistavate olude ohvrina. Kahe ja poole kuuga, kümne teraapiaseansiga (2 neist tavalised ja 8 biodünaamilised), meenus talle oma keha kunagine vorm, jõud ja kiirus. Kurk muutus avatumaks, hingamine vabamaks. Allasurutud tunded said üles tulla ja neid väljendati vabalt, selle asemel, et need oleksid pidanud endast salalikult märku andma pisarate ja lõua tudisemisega. Tema elus väljendus see nii, et kirurgiliselt sai lahendatud üks pikaajaline tervisemure ja töökollektiivi õhkkond parandatud kroonilise luuseri vallandamisega.

Kas nüüd on kõik hästi? Arenguruumi on veel küllaga. Ideaal oleks, kui Mees saaks rakendada oma firmas oma täielikku potentsiaali ja kui needus oleks mitte ainult neutraliseeritud ja tuhmendatud, nagu praegu, vaid täielikult maha võetud. Aga ega selle teraapialoo lõpuga need teraapiaseansid veel ei  lõppegi. Lepiti kokku, et mingi sagedusega need jätkuvad ja see on hea!

See hapra kehaehitusega ja haldjalik nooremas keskeas naisterahvas tuli Juugakotta konkreetselt biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse teraapia pärast. Ta orienteerus teraapiate maailmas hästi, sest oli ise kvalifitseeritud terapeut ja tegeles igapäevaselt klientidega. Tema haridus ja töökogemus aitas teda mõistuse tasandil ennastki paremini mõista. Tema elu polnud olnud meelakkumine. Tema vanemad olid olnud sõltlased, alkohoolikud. Lisaks oli ema oli kasvatanud teda USA lastearst Benjamin Spocki õpetuse järgi, hoides 4-tunniseid söögivahesid ja keeldudes teda sülle võtmast. Juba 1,5 aasta vanuses pandi ta lastesõime kus ta ei kohanenud, jäädeski pingile karjuma, kuni ema tuli. Imikuea pikad söögivahed jäid teda mõjutama nii, et kui ei saa süüa, tekib kohe peavalu. Juba koolieas diagnoositi tal migreen, kuni oksendamiseni välja. Siis määrati ka ravi, millest ta on loobunud alles mõned aastad tagasi. Nooruses elas ta läbi ohtliku autoõnnetuse, milles ta läbi ime füüsiliselt viga ei saanud, ent tekkis surmahirm.

Naine oli ennast viimasel ajal palju uurinud ja diagnoosinud. Tema hinnangul oli ta ebaküps, jäänud emotsionaalselt eelkooliealise lapse tasandile. Ta ei tulnud toime tunnetega ja lähisuhetega, otsides pidevalt ema. Ta märkas oma suuri päästikuid, hüljatuse hirmu, kurbust ja depressiivsust. Elus ette tulevad tõrjutuse kogemised panid teda tundma, et ta ei tule toime ja et ta on ohver. Ta küll funktsioneeris, oli väliselt edukas, kuid seda tohutu tahtejõuga. Paljud tema reisid ja ettevõtmised olid tegelikult põgenemised. Viimasel ajal tundis ta end tihti väsinuna, energiapuuduses. Väsitas ka suhtlemine ja töö klientidega. Ta magas võimalusel iga päev ka päeval. Mitmesugused olukorrad, lõhnad ja näljatunne tekitasid peavalu.

Samas oli ta avastanud, et tema akusid laeb üksiolek ja kooskõla iseendaga. Teraapia eesmärk oli kooskõla veelgi parandada ja ennast tervendada keha, mitte vaid mõistuse tasandil.

Esimesel, sissejuhataval seansil, suutis Naine kohe keha lõdvestada ja end teisenenud teadvusseisundisse hingata. Talle sobis intensiivne saatemuusika ja kehakeskne lähenemisviis. Mingil hetkel tulvas energia näo ja käte piirkonda, hakkasid tukslema huuled ja muutusid algul tuimaks ja hiljem vibreerivaks labakäed. Silme ees vilksatasid minevikupildid ja meenutused. Kogu kehas tekkis surin, mis lõdvestas närvisüsteemi tasandil. Seansi järel tundis Naine end paremini, puhanuna. Otsustati jätkata täiskuuriga.

Kuna oli suvi ja puhkuste aeg, kord Naisel endal ja siis jälle terapeudil, jäi esimese ja teise seansi vahel rohkem kui kuu. Selle aja jooksul muutus Naise elu palju. Ta lõpetas peavoolumeedia tarbimise ja sotsiaalmeedias surfamise, kuna tunnetas, et saab sealt vaid negatiivset. Kadusid vanad sõbrannad. Tema ellu tulid teised asjad ja hoopis teised inimesed. Uued hobidki, mis olid varasemast terviklikumad ja toetavamad.

Pea ja silmade seansil tuli Naisel üles lapsepõlvetrauma. Ta oleks tahtnud sellest puhata ja põgeneda, tekkis nutt, kurgus kraapis. Teine pool enam nii halb ei olnud. Seansilt lahkus ta rõõmsana, kuid peagi koges jälle migreeni, millest kaks päeva olid raskesti talutavad. See teda õnneks ei heidutanud ja ta jätkas valitud rada. Ta hakkas iga päev sporti tegema, sest energiat oli juurde tulnud. Ka vaimselt oli ta hoopis teisel tasandil, tekkisid taipamised ja arusaamad asjadest, mille üle ta varem palju juurelnud oli. Nüüd ta lihtsalt teadis neid asju. Pärast migreeni vaibumist muutus enesetunne väga positiivseks.

Suu ja lõug tundus Naisele vaat et kõige olulisem teiste pingevööde seas, sest just selle piirkonna kinniolek muutis pearõhu suureks ja tekitas arvatavasti migreene. Kuna ta teadis, kui tähtis on just siin energia liikuma saada, tuli ta seansile isegi veidi ärevalt. Teda pingestasid nii isiklikud eesmärgid, kui mõned kiired tööasjad, mis ruttu lahendust ootasid. Seansieelne intensiivne aktiivmeditatsioon aitas tal siiski kohale tulla, emotsionaalselt tõi see väga palju üles. See aitas kõik muu mõtetest välja saada ja enesele keskenduda. Seekord tekkis surin ka alakõhtu, esimesel kahel seansil oli ta seda tajunud vaid sõrmedes. Ainuke surinavaba piirkond oli sääred, mujal valitses see kõikjal. Lõdvestuse ajal nägi ta kõigepealt puuõõnest leitud kassipoega. Ümberringi valitses suur avarus. Seejärel hakkas liikuma hingetasandil, nägi oma enesetapu teinud vanaisa hinge ja oma noorima lapse hinge. Seansile järgnev nädal oli nauditav, energiat oli märgatavalt juurde tulnud.

Kurguseansi tantsud ja aktiivmeditatsioon käivitasid Naises võimsa protsessi. Kõik hakkas käima ja üles tulema veel enne hingama hakkamist. Pikali heites miski muutus, oli see vastupanu, mis hingamist takistas, või nina kinniolek, on tagantjärele raske öelda. Terapeut palus tal uuesti istuli tulla, masseeris keha ja vajutas mõningaid päästikpunkte. See aitas. Hingamine muutus jälle sügavamaks. Naine tundis surinaid reite sisekülgedel ja sõrmedes, käed läksid mõneks ajaks pingesse. Terapeut aitas Naisel pingeid leevendada, ergutas teda jätkuvalt hingama ja selle kõrvale jalgu liigutama. Lõdvestuse ajal tekkis kõigist senistest seanssidest sügavaim lõdvestus.

Seanssidevahelisel ajal märkas Naine enda rõõmuks, et tal on psüühiliselt palju parem olla. Tal on lihtsam võtta inimesi ja olukordi nii, nagu nad on. Samuti sai ta selgelt aru, mis on tema teema ja mis mitte. See oli suur muutus. Ta oli omaks võtnud liikuva elustiili ja liikus meelsasti.

Südameseansi eel kurtis Naine, et ta süda ja rindkere on nii kinni, et ta ei jõua hingata. Ebatraditsiooniline sõudmisliigutustega istudes hingamine talle sobis, sest aitas jääda paremini kohale. Hingamise piiratud ulatus ja amplituud näitas siiski, et rindkeres oli kõik suhteliselt kinni. Juba tavapärasemalt lamamisasendis hingamise ajal masseeris ja vajutas terapeut naise rindkeret, kõik läks vabamaks. Tekkis isegi iiveldus.  Tuunimishargi mõju oli tunda kuni varbaotsteni. Selle kasutamise ajal jooksid Naise silme ees pildid, kõik avanes. Tekkis palju surinaid kätes ja suu ümbruses. Pärast seanssi tundis Naine end väga hästi. Kui ta oli enne kuuri algust diagnoosinud ennast eelkooliealiseks lapseks, siis nüüd ta liigitas ennast ise ja tundus ka välimuse ja oleku põhjal juba põhikooli tüdrukuna.

Seanss tekitas suure puhastumise, WC-vahet käimise. Naine oli muutunud väga liikuvaks, tegi kiirkõndi. Hingamine oli sügavam kui enne, tundus, et õhk läheb tahapoole ka, mitte ainult ette. Viimasel kolmel seansieelsel ööl oli uni nii hea, et Naine magas kogu öö, enne kella üles ärkamata. Kõik tunded tundusid väga tugevad ja erksad, ta tajus neid vahetult. Päev enne seanssi tuli üles palju kurbust, ilmselt vana programmeering. Vana programmeeringu, lausa kollektiivse programmeeringu ilminguid oli ta hakanud märkama ka oma klientides. Kliente oli ta hakanud natuke pelgama, sest kohtumised nendega mõjusid talle raskelt. Enamasti tulid inimesed tema juurde oma negatiivsusega. Vähemalt nii palju oli muutunud, et Naine oli hakanud tunnetama oma piire. Enam ta ei teinud 10 tööd päevas. Ta planeeris oma päevadesse pause ja hingetõmbehetki.

Diafragmaseanss algas aktiivmeditatsiooniga, milleks oli Osho tšakrahingamine. See oli võimas algus seansile ja käivitas Naise sees nii mõndagi. Diafragmamassaaž ja venitamine aitas leida enda seest uut ruumi. Õnnestus hingata sügavamalt, päris taha välja J tundus isegi, et kehas on tekkinud uut ruumi. Lõõgastus oli hästi rammestav ja ka sügavam.

Pärast seanssi liikus Naine nii, nagu tal kaalu ei olekski. Ta nägi välja väike ja kerge.

Kõhuseansi eelsel ajal valmistus Naine perega puhkusele sõitmiseks, tegi töid ette, puhkas vähem, oli kurnatum ja tundis seansipäeva hommikul peavalu. Samas sai ta paremini hakkama enda reguleerimisega. Ei läinud ohvrirolli, vaid võttis vastutuse kõige eest, mis sünnib. Ta suutis lõdvestuda ka keset pinget.

Kõhuseansi teisel poolel tuli ootamatult üles kauge lapsepõlvemälestus – jälle oli ta 1,5 aastane ja nuttis üksi sõimes. Seekord ei olnud ta siiski üksi. Terapeut aitas ta sellest kohast üle ja oli tema jaoks olemas, kui ta seda vajas. Kui Naine hiljem sõimeaja peale tagasi mõtles, tundus see natuke helgem kui varem. Seansi teisel poolel hakkas Naine integreerima oma heledat ja tumedat poolt. Tema hingamine oli sügav, võimas ja täielik. See andis energiat vastu pidada kaks nädalat, sest vahepeale jäid koolivaheaeg ja puhkus.

Kaks nädalat läksid hästi. Naine ei langenud vanasse energiasse tagasi. Ta oli hakanud iga päev 5 km jooksma. Ühel korral tuli jälle üles kurbust, ent see kadus kiiresti. Üldse ei jäänudki ükski tunne pikalt häirima. Tema keha oli hakanud talle selgelt märku andma, mida ta tahab. Natuke tekitas kurbust ja eraldatusmõtteid see, et tema oli arenenud, abikaasa aga niipalju mitte. Tundus, et abikaasa on veel tugevalt Matrixis sees, samal ajal kui Naine on juba sellest väljas. Naine eristus oma mehest ja juurdles vahepeal isegi lahkumineku idee üle. Terapeut soovitas tal mehele aega anda – kui tema on muutunud, muutub tahes-tahtmata meeski, ainult veidi aeglasemalt. Samuti igatses Naine oma vana pere ja lahkunud lähedaste, näiteks vanaemade järele. Eraldatustunnet süvendas veelgi seegi, et sõbrad ei võtnud teda enam kampa, tundus, et nad on solvunud. Naine tunnetas eraldatust ja eristumist. Oma kuuri-eelset Mina analüüsides avastas ta sellel isiksusehäire. Oli ta ju olnud impulsiivne, nutnud tundide kaupa, kui oli õnnetu. Emotsionaalselt 4-aastane. Teised teraapiad ei aidanud seda olukorda palju leevendada, sest mõistuse tasandil ei saa tundetasandi asja lahendada. Nüüdseks oli tal täiesti küpse inimese tunne 🙂

Vaagnaseanss tundus olevat kuuri kõige võimsam. Seansi ajal tuli meelde üks lapsepõlve vähestest positiivsetest hetkedest. Näkku ja pähe tekkis suur värin, kogu keha vibreeris ja see jätkus lõdvestumise ajal. Lõpus valitseski ta kehas suur lõdvestus ja pingevabadus. Ta oli selle läbi teinud!

Kokkuvõtteks võib öelda, et teraapiasse tuli raske lapsepõlve ja traumaatilise liiklusõnnetuse kogemuse mõjul kokku tõmbunud, sisemisel säästurežiimil elanud ja ohvrirolli omaks võtnud inimene, kes biodünaamilise hingamise kuuri mõjul avanes, liikuvaks ja teadlikumaks muutus ning oma piire tunnetama hakkas. Väga tervitatav on kliendi otsus jätkata nende tulemuste jätkuvaks säilitamiseks ja tugevdamiseks hingamisseansse üks kord kuus.