Kuu: jaanuar 2020

See nooremapoolne naisterahvas oli kaitsnud magistrikraadi ja töötas üldiselt meeste pärusmaaks peetavas valdkonnas, kus pidi oma asjatundlikkust ja tõsiseltvõetavust igal sammul tõestama. Kõik inimesed pidasid teda vastutustundlikuks ja igas asjas kompetentseks, isegi ta vanemad suunasid kõik oma nõuküsimised ja abipalved talle, kuigi neil oli veel lapsi. Võib-olla need olidki põhjused, miks ta oli muutunud nii enda kui teiste suhtes ülinõudlikuks, kontrollivaks ja enesekriitiliseks. Kaks aastat tagasi elas ta üle emotsionaalselt keerulise lahutuse, millega kaasnes reedetuse tunne, reetjaks nii eksabikaasa kui endine kõige parem sõbranna. Lahutus oli tekitanud väga negatiivseid tundeid, mida Naine ei lubanud endal väljendada, sest kartis kahjustada oma lapsi, kes elasid vaheldumisi tema ja eksabikaasa juures.

Viimasel ajal, pärast pool aasta tagasi põetud grippi, oli teda hakanud kimbutama pidevalt tõusev väike palavik, mis oli hea indikaator, näitamaks päeva pingutavust ja stressirohkust – mida pingelisem päev, seda kõrgem kehatemperatuur. Peas ketrasid minevikusündmustele keskenduvad mõtted, mis kippusid olema negatiivsed ja eitavad. Lisaks sellele kannatas ta pingepeavalude all, kahtlustati ka migreeni. Pinges olles tõmbas ta ülakõhu ja õlad krampi ning lakkas hingamast. Ta oli olnud kunagi pidev trenniskäija, kuid hoidunud treenimisest pärast palavike algust. Nüüd oli ta jõudnud nii kaugele, et juba hingeldas kiiremini trepil käies.

Juugakotta tuli ta hingamisteraapia sooviga, olles otsustanud Algallika hingamise kasuks. Esimesel korral tehti läbi diagnostiline küsimustik ja esimene vabastava hingamise seanss. Naise kehas liikus päris palju energiat, ta tunnetas eriti suurt energialiikumist neerudest vaagnani, sääremarjades ja peopesa välisäärtes.

Juba pärast esimest seanssi märkas klient, et on muutunud süveneda soovivamaks, teda hakkas väsitama small talk ja tühjast tähjast lobisemine. Talle hakkas tunduma, et ta polegi vahepeal oma elus kohal olnud, see tegi kurvaks. Ta hakkas rohkem hindama oma ressurssi – aega, lõpetas tühja-tähjaga tegelemise ja oli selle üle rõõmus. Kontrollivus hakkas tasapisi vähenema, kord tabas ta end isegi kodus omaette tantsimiselt, mida polnud ammu teinud.

Kuna esimesel seansil liikus Naises nii palju energiat, tegi terapeut Naisele ettepaneku minna üle biodünaamilisele hingamisele, mis tundus tema olukorras tõhusam. Naine oli nõus.

Esimesel biodünaamilise hingamise seansil liikus Naise kehas palju energiat, ühest kohast teise liikusid värinad ja surinad. Pähe kerkis mõtteid ja pilte asjadest, millega vaja tegeleda. Naine nägi end kaljukotkana lendamas ja tal tekkis kindel idee minna rabasse. Seansi lõpus sai ta kontakti suure kurbusega enda sees.

Ta muutus haavatavamaks ja see aitas tal väljendada oma tundeid ja vahetumalt suhelda nii mõnegi inimesega. Üks neist oli endine sugulane eksabikaasa kaudu, kellega oli ta olnud väga lähedane, pärast lahutust aga polnud temaga enam usalduslikku suhet olnud. Selgus, et seda sugulast oligi lähenemast takistanud Naise naeratav mask ja oma saavutustega kiitlemine, mis oli tegelikult kaitsemehhanism. Nüüd aga suutis ta selle kõrvale heita ja sellest oli abi J Tegelikult naeratas Naine pärast kaht teraapiaseanssi isegi varasemast rohkem, aga see ei olnud enam mask, vaid ehtne naeratus. Tema sooviks oli muutuda veel vahetumaks ja veel rõõmsameelsemaks.

Kolmanda hingamisseansi ajal tekitasid üles kerkivad emotsioonid Naise kehas vibratsiooni, ta nägi eredaid värve ja koges kellegi õrnu armastavaid käsi oma põskedel, kuigi terapeut oli parasjagu ta jalgade juures. Naine tundis, et ta on hoitud!

Neljanda, suu ja lõua seansi ajal lubas Naine endal väljendada rohkem kui tavaliselt ja kõik hakkaski üles tulema. Lõdvestuse ajal läks ta süda nii pahaks, et ta kartis, et hakkab oksendama. Seda siiski ei juhtunud, tekkis hoopis lendamise tunne ja uus põskede paitamise tunne.

Kurguseansil vabam eneseväljendus jätkus. Naine märkas, et tal on kerge teha kõva häält kuni karjumiseni. Hingamise ajal läks ta väga sügavale ja sai muljeid, mida on raske sõnadesse panna. Lõpuks ometi oli klomp ta kurgust välja hingatud ja ta hakkas hingama kolmemõõtmeliselt – tema keha laienes külgsuunas, ette-taha ja üles-alla, mis näeb välja lainetamisena. Seansi lõpuks oli Naine väga näljane, mis näitab suurt eluenergia liikumist kehas J

Pärast kurguseanssi hakkas Naine end avatumalt väljendama ka mujal, sh töö juures, klassi lapsevanemate listis ja sõprade seltskonnas. Ta muutus konkreetsemaks ja nõudlikumaks, ei lubanud endale pähe istuda ega teiste eksimusi enda arvele kirjutada. Mõned hakkasid teda pidama konfliktseks inimeseks.

Südameseansil avastas Naine, et ta ei ole lasknud kedagi endale lähedale, isegi kallistamine on talle vastumeelt. Ja tegutsedes lülitab ta tunded ja emotsioonid välja. Südametasandil on ta viimasel ajal julgenud olla ainult oma lastega.

Südameseansil õnnestus Naisel oma süda täielikult avada. Energia liikus ta kehas kiiresti, kord ta isegi tundis torget alakõhus, mis andis järgmisel hetkel sädeme ninaotsa J Ta hingas jällegi kolmemõõtmeliselt ja velgi avatumalt kui varem, seansi lõpu poole sirutusid ta käed külgedele, nagu linnutiivad.

Naise diafragmaseanssi võib nimetada: „Hing tuli sisse“ või ka „Südameenergia tuli sisse“. Tekkis täiuslik kolmemõõtmeline täishingamine, Naine nagu suudles õhku. Keha läbistasid värinad, millest sai üle hingates. Ta kallistas ja silitas iseennast ja suurt kuldkollast palli, mida ta oma kõhu peal nägi.

Kõhuseanss oli algul varasematest märksa nõrgema hingamisega. Naine tundis, et on väsinud, kõik tuleb raskelt. Ta jõudis tardumuse kohta, käed olid külmad. Terapeudi küsimused tõid ta uuesti kohale. Ta tunnetas, et hingab, tekkis elujanu. Ta tundis, et ei taha apaatne olla. Abaluude vahel, ühes punktis, kus ta tavaliselt valu tundis, andis end hoopis tunda mõnus soojus J Kokkuvõtteks oli ka see seanss täiuslik.

Vaagnaseansi eel oli Naisel olnud tüli eksmehega, kes oli saanud haisu ninna tema uuest suhtest. Eksmees oli teda peoõhtul solvanud. Hea veel, et uut elukaaslaste seal ei olnud – Naine kartis, et siis oleks kakluseks länud. Eksmehel ei olnud suhtest Naise sõbrannaga midagi välja tulnud, nüüd olid kõik ta lootused rajatud Naise uue suhte ebaõnnestumisele ja kogu Naise iseseisva toimetuleku läbikukkumisele. Selleks ei põlanud ta ära ühtki vahendit, isegi nendevaheliste lapsi puudutavate majanduslike kokkulepete unustamist. Oli, mida vaagnaseansis vabastada.

Vaagnaseansi lõõgastuse ajal tekkis Naise kõhtu raske kogum, süda läks pahaks. Iiveldus kadus, kuid raskustunne liikus jalgadesse. Ja lõpuks saabus ka täielik lõdvestus.

Naine märkas, et on suutnud olla viimasel ajal rohkem keskmes ja rahulikum kui kunagi varem. Ja kui ta isegi hetkeks endast välja läheb, suudab ta kiiresti keskmesse tagasi tulla. Ta tundis, et on leidnud endale õige teraapia, õige teraapia ja õige terapeudi. Ta on käinud sel sügisel pika tee enda suunas ja kuigi ta pole veel kohale jõudnud, pole ta ka enam see naeratava maski taga palavikuga emotsionaalset pinget reguleeriv tüüp, kes ta oli olnud.

Kujutised on illustratiivsed ja pärinevad portaalidest Pexels ja Pixabay, mis lubavad oma fotosid vabalt kasutada.

Enamasti jõuavad kliendid Juugakotta omal algatusel ja teraapia on nende enda tunnetatud vajadus. Selle noore mehe saatis teraapiale tema vaimselt arenenud ema, kes ka tema eest seansi broneeris. Õnneks oli Mees ka ise plaaniga nõus, mitte ei nihverdanud vaikselt teraapiast kõrvale, nagu tihti need, kelle eest teised aja kinni pannud. 

Emal oli põhjust murelik olla, sest pojal oli pikaajaline ärevushäire, mis kasvanud üle depressiooniks, ja juba aastaid olnud unehäired. Viimastel kuudel ei saanud ta enam üldse magama jääda. Poeg olnud lapsepõlves rõõmus, helge laps, kellel ei  õnnestunudki kooli ja koolieluga kohaneda ja kes hakkas järjest rohkem endasse sulguma. Kui aga kooli ajal olid tal veel mõned sõbradki, siis nüüd olid need töö-või pereellu sukeldunud, tema aga suhtles ainult emaga, kellel tihti  külas käis. Omaette olles oli ta enamasti arvutis, mida ta seal tegi, tundus talle endalegi asendustegevusena.

Midagi muud teha, kui arvutis surfata või emaga rääkida, segas sotsiaalärevus, hirm uute olukordade, inimeste ja nende hinnangute ees. See oli teda takistanud ka kõrgkooli astuda. Lisaks teiste võimaliku kriitika kartmisele andis ta ise ka endale pidevalt hävitavaid hinnanguid.

Mees tuli kohale märgatava raskusega pealae ja otsaesise kohal, mis paistis tumedana, nagu kivi.

Selgus, et  Mees on tõeline lumehelbeke ka selles mõttes, et ta olnud juba aastaid taimetoitlane ja ei tugevdanud seega oma maaühendust ja elujõudu valgurikka lihaga. Mis tähendab, et iga ettejuhtuv tuul sai teda pillutada märksa rohkem, kui neid, kel  jalad kõvasti maas.

Perearst oli määranud unetuse vastu antidepressante, neid ei tahtnud Mees võtta. Samuti oli ta suunatud psühholoogi juurde. Õnneks oli Mees leidnud endale ühe energilise ja korralikult lihaseid rakendava trenni ning käis aeg-ajalt ka vaimsetel üritustel.

Avatantsul  märkas terapeut, et Mees toetub väga nõrgalt põrandale, pigem hõljub maa kohal. Ja ta liigutas end väga piiratud ulatuses – tema ülakereliikumist võis kirjeldada kaitsesse tõmbumisena, mitte avardumisena. Natuke paremaks muutusid mõlemad liikumised juba esimeste tantsude ajal, ehkki Mees  kurtis, et tal on raske käsi laiali ajada.

Esimese hingamisseansi ajal läks Mees korralikult sisse ja oli korraga hoopis teine inimene – atleetliku kehaga viikinglik tüüp, massiivse lõuaga, mille küll moodustas lõuaturvis, kuid mis just viikingile sobis. Terapeut puhastas seansi lõpul tema energiavälja šamaanipuu suitsu ja Palo Santo eeterlike õlide seguga, mille järel kivi pea kohal enam näha ei olnud. Ime küll, kuid seansi lõpul oli Mehe näol naeratus.

Mees sai koduülesande hoida oma energia liikuvana. Teisele seansile tulles oli energia tõesti liikuv, klient ise aga tundus tunduvamalt ärevam kui varem. Tal oli raske vestelda, pigem ta põikles vastamisest kõrvale. Õnneks lubas Mees ennast juhendada ning tuli juba sissejuhatava aktiivmeditatsiooni ja tantsu ajal rohkem kehasse, tema astumine oli varasemast tugevam, hoiak avatum. Hingamine oli seekord veelgi suurema energiaga, kehapinged koondusid näkku ja kätesse, sealt algas ka vabastav värin, mis jõudis jalgade ja puusadeni. Lõpuks vajus Mees sügavasse lõdvestusse, millest väljatulemisel tekkisid rõõmsad ja positiivsed tunded, nagu ta oleks uuesti sündinud 🙂

Ei tea, kui kaua oleks kestnud hingamisjärgne positiivne meeleolu, kui seda poleks häirinud uneprobleemid. Kui tavaliselt oli Mees öösiti üles ärganud, siis nüüd ta ei suutnud enam uinudagi, sest häiris klomp kurgus. Tegelikult oli talle kunagi sama probleemi pärast isegi operatsioon tehtud, kuid see ei olnud aidanud.

Suu-lõuaseansi eel meeldis Mehele tantsida Metsatöllu muusika järgi, kui sai jalad tugevasti maha. Terapeuti üllatas, et Mees suutis Osho Lõvisüdame meditatsiooni ajal lõvi moodi häälitseda ja jooga lõviasendis hingamise ajal endast natuke kurguklompi väljutada – sellega ei saa hakkama mitmedki, kes ei kannata nii tugevate meeleoruhäirete all, kui see noormees. Seansi lõpu poole hakkas Mehe hääl kõlama nii, nagu see tuleks sügavalt ja madalalt. Lõpus voolasid tema näos väikesed energiajõed, eriti suu ja nina ümber. Ja siis tuli sügav lõdvestus.  

Koolivaheaja tõttu jäi vahe järgmise seansiga kaks nädalat. Klient sai koduülesandeks võimalikult palju värskes õhus liikuda, ennast energiliselt liigutada, õhtuti kõik särisejad välja lülitada ja enne magamaminekut pikemalt tuba õhutada.

See õnnestus tal osaliselt. Õnneks ei olnud meie teraapia ainus, kus ta käis. Lisaks sellele käis ta pidevalt psühholoogi juures ja Vaikuseminutite kursusel, mis aitasid tal samuti endasse vaadata ja kohale jääda. Ainult uneprobleemi vastu ei mõjunud miski.

Kurguseansi ajal tundis Mees hästi palju aistinguid ja oli heas kontaktis oma sõrmede, põlvede ja varvastega, samal ajal tihti haigutades. Pea läks mõtetest tühjaks. Tema hääl oli madal ja hästi kuuldav.

Südameseansi ajal sai Mees lõpuks ometi kontakti oma vastupanuga. Ta oleks tahtnud püsti tõusta ja ära minna. Selle asemel jäi ta hingamise juurde, sai lisaks kontakti sünnienergiatega ja lõpetas väga sügava lõdvestusega.

Samasugune vastupanu tuli üles diafragmaseansi ajal. Mehel tekkiski pinged näos ning kätes ja jalgades. Tekkis analoogia enda sünniga, mis oli olnud samuti pikk ja raske ning äratanud vastuolulisi tundeid.

Järgmise seansi lükkas Mees unetuse ja väsimuse pärast nädal aega edasi, kuid järgmisel korral see ikka toimus. Sarnaselt teiste eelmiste kordadega oli Mees enne seanssi kõhklev ja ebakindel, seansi ajal aga hingas ülisügaval ja lõdvestunult. Ta märkas lõdvestuse ajal, et on rohkem kehas.

Viimase, vaagnaseansi lõpul valdas Meest väga sügav lõdvestus, silme ette kerkisid ilusad lapsepõlvepildid, nii et isegi poleks tahtnud tavateadvuse juurde tulla. Kuur oli läbi tehtud.

Mis siin siis toimus? Teraapiasse tuli noor, ebakindel, kroonilise depressiooni, unehäirete ja sotsiaalärevusega mees, kel juba aastaid tükitunne kurgus. Biodünaamilise hingamise kuuriga tuli Mees veidi rohkem kehasse ja sai parema ühenduse nii oma sünni- kui ka maaenergiaga. Ta õppis paremini lõdvestuma, lahtisema hoiakuga tantsima ja ennast nii häälega kui kehaga paremini väljendama. Selle käigus muutus ta uni kahjuks veel veidi halvemaks, nagu oleks magaja üles äratatud. Lõplikku lahendust olukorrale ei saadud, kuid kuna Mehe toimetulekuraskused ja meeleoluhäired olid kestnud aastaid, olekski nendest ühe hingamiskuuriga täielikult vabanemine olnud ime. Terapeut soovitas Mehel otsida endale toetavat kogukonda ja soovitas tal jätkata kõigi toetavate tegevustega, millega ta juba tegeles.

See, kas olukorra lahendus on Mehe muutumine nii, et ta vastaks ühiskonna ootustele noorte meeste vastupidavuse, stressitaluvuse ja füüsilise võimekuse osas, või ühiskonna muutumine tolerantsemaks, inimsõbralikumaks ning iga ühiskonnaliikme eripära aktsepteerivamaks, näitab aeg. Siis võiksime ühel hetkel näha ka Mehe õnnepäeva. Kas just sellist, nagu alloleval illustratiivsel fotol, või veel imelisemat 🙂

Illustratiivsed kujutised on portaalidest Pexels ja Pixabay, mis lubavad oma fotosid vabalt kasutada. Viikingi foto all on viide allikale.

See 40. eluaastates naine pöördus Juugakotta 2019. aasta suvel, olles põhjalikult läbi vaadanud kodulehel olevad hingamisteraapia variandid ja klientide lood, otsustades, et kõige paremini sobib talle biodünaamiline hingamine. Naine töötas vastutusrikkal ja intensiivset loomingulist panustamist nõudval töökohal, kus oli end küll üles töötanud ja oma erialal tippu jõudnud, kuid samas ka läbi põletanud ja iga tööpäev oli talle eneseületamist nõudev väljakutse. Ta ei olnud rahul iseendaga ja mitmete aspektidega oma elust. Kuhugi oli kadunud pulbitsev rõõm ja spontaanne tegutsemine, aeg-ajalt käisid külas ärevushäired. Ta lootis ennast taasleida ja valis juba enne terapeudiga kohtumist, et teeb läbi biodünaamilise hingamise täiskuuri.

Traumaküsimustikku täites märgati mitmeid olukordi ja sündmusi, mis võisid kõik praeguse olukorra kujunemise juures rolli mängida. Sissejuhatav tants oli väga vabastav. Naine polnud enam ammu ennast tantsuliselt väljendanud, kuid kui hakkas seda terapeudi ettenäitamise ja eeskuju järgi tegema, sai tema loominguline natuur innustust ja juba paari tantsu järel hakkas ta juba ise vabamalt improviseerima. Naine sai soovituse hoida energia liikuvana ja märgata oma aistinguid.

Kuna terapeut oli siirdumas suvepuhkusele, otsustati teha teine seanss tavaline vabastava hingamise seanss ja kuuri jätkata alles pärast suvepuhkust. Teisel seansil täideti Algallika diagnostiline küsimustik ja hingati mantramuusika järgi, mida Naine samuti nautis.

Nende kahe korra järel algas terapeudil 2,5-nädalane puhkus, Naine sai aega oma elu üle vaadata ja selles revisjon teha. Ta otsustas kandideerida ühele samuti temalt kõigi oskuste ja võimete rakendamist nõudvat, kuid mitte nii suurt tööpinget ning õhtu- ja nädalavahetusetööd eeldavale töökohale, tegi läbi konkursi ja valiti sellele kohale. Kuigi uus koht oli osakoormusega, otsustas ta eelmiselt töökohalt ära tulla. Ees terendas majanduslikult veidi ebakindlam, kuid see-eest inimlikum, rahulikum ja süvenemist võimaldavam elu. Enne kõigi sellise elu viljade maitsmist tuli läbi teha pingutav aeg, kus Naist oodati nii vanal kui uuel töökohal. Ühe töökoha hingetõmbepausid kujunesid teisel töökohal suurema panustamise ajaks, nii et puhkeaega nappis. Vanal töökohal tuli välja õpetada asendaja, uuel ise kohaneda. Stressi oli palju, kuid Naine tuli sellega toime, sest tal oli nüüd salarelv – biodünaamiline hingamine.

Iga seansiga muutus Naine vabamaks, spontaansemaks, rõõmsamaks. Aastate taak justkui haihtus, keha liikus paremini, Naises vulisesid elujõed ja voolasid heaoluhormoonid. Vana töökoha seljataha jätmine õnnestus. Uus samal kohal töölehakkaja tegi paljusid asju teistmoodi, kuid just see tegigi Naisele rõõmu. Uue inimesega jõudsid ka vanale töökohale uued tuuled ja Naine ei pidanud oma vanade kolleegide hea käekäigu pärast muretsema. Uuel töökohal aga pandi tema võimekust, head õpivõimet ja tähelepaneliku kuulamise oskust tähele ja tunnustati seda kohe alguses. See andis lootust, et nüüd võivad alata õnnelikud päevad, kus on aega iseendale, perele ja harrastustele. Samal ajal tehti talle huvitavaid ettepanekuid, kutsuti koolitama ja erialaselt panustama, mille üle ta ainult rõõmu tundis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et teraapiasse tuli stressis, aeg-ajalt ärevushäirete all kannatav inimene, kes võttis end kokku iga tööpäeva eel, et suudaks veel üht päeva taluda ja kuidagi oma eluga hakkama saada. Iseendaga kontakti saamise tulemusena suurenes tema teadlikkus ja paranes enesejuhtimise võime. Ta suutis võtta vastu otsuse lahkuda vanalt töökohalt ja leida uus, vähem stressi tekitav ja inimlikuma töökorraldusega. Selle käigus avanesid juba uued võimalused. Teraapiakuur andis kogu aeg võimaluse endasse vaadata, lisas energiat ja rõõmu. Ja mis saaks veel toredam olla!

Fotod on illustratiivsed, pärit portaalidest Pixabay ja Pexels, mis lubavad oma pilte vabalt kasutada. Täname!