Enamasti jõuavad kliendid Juugakotta omal algatusel ja teraapia on nende enda tunnetatud vajadus. Selle noore mehe saatis teraapiale tema vaimselt arenenud ema, kes ka tema eest seansi broneeris. Õnneks oli Mees ka ise plaaniga nõus, mitte ei nihverdanud vaikselt teraapiast kõrvale, nagu tihti need, kelle eest teised aja kinni pannud.
Emal oli põhjust murelik olla, sest pojal oli pikaajaline ärevushäire, mis kasvanud üle depressiooniks, ja juba aastaid olnud unehäired. Viimastel kuudel ei saanud ta enam üldse magama jääda. Poeg olnud lapsepõlves rõõmus, helge laps, kellel ei õnnestunudki kooli ja koolieluga kohaneda ja kes hakkas järjest rohkem endasse sulguma. Kui aga kooli ajal olid tal veel mõned sõbradki, siis nüüd olid need töö-või pereellu sukeldunud, tema aga suhtles ainult emaga, kellel tihti külas käis. Omaette olles oli ta enamasti arvutis, mida ta seal tegi, tundus talle endalegi asendustegevusena.
Midagi muud teha, kui arvutis surfata või emaga rääkida, segas sotsiaalärevus, hirm uute olukordade, inimeste ja nende hinnangute ees. See oli teda takistanud ka kõrgkooli astuda. Lisaks teiste võimaliku kriitika kartmisele andis ta ise ka endale pidevalt hävitavaid hinnanguid.
Mees tuli kohale märgatava raskusega pealae ja otsaesise kohal, mis paistis tumedana, nagu kivi.
Selgus, et Mees on tõeline lumehelbeke ka selles mõttes, et ta olnud juba aastaid taimetoitlane ja ei tugevdanud seega oma maaühendust ja elujõudu valgurikka lihaga. Mis tähendab, et iga ettejuhtuv tuul sai teda pillutada märksa rohkem, kui neid, kel jalad kõvasti maas.
Perearst oli määranud unetuse vastu antidepressante, neid ei tahtnud Mees võtta. Samuti oli ta suunatud psühholoogi juurde. Õnneks oli Mees leidnud endale ühe energilise ja korralikult lihaseid rakendava trenni ning käis aeg-ajalt ka vaimsetel üritustel.
Avatantsul märkas terapeut, et Mees toetub väga nõrgalt põrandale, pigem hõljub maa kohal. Ja ta liigutas end väga piiratud ulatuses – tema ülakereliikumist võis kirjeldada kaitsesse tõmbumisena, mitte avardumisena. Natuke paremaks muutusid mõlemad liikumised juba esimeste tantsude ajal, ehkki Mees kurtis, et tal on raske käsi laiali ajada.
Esimese hingamisseansi ajal läks Mees korralikult sisse ja oli korraga hoopis teine inimene – atleetliku kehaga viikinglik tüüp, massiivse lõuaga, mille küll moodustas lõuaturvis, kuid mis just viikingile sobis. Terapeut puhastas seansi lõpul tema energiavälja šamaanipuu suitsu ja Palo Santo eeterlike õlide seguga, mille järel kivi pea kohal enam näha ei olnud. Ime küll, kuid seansi lõpul oli Mehe näol naeratus.
Mees sai koduülesande hoida oma energia liikuvana. Teisele seansile tulles oli energia tõesti liikuv, klient ise aga tundus tunduvamalt ärevam kui varem. Tal oli raske vestelda, pigem ta põikles vastamisest kõrvale. Õnneks lubas Mees ennast juhendada ning tuli juba sissejuhatava aktiivmeditatsiooni ja tantsu ajal rohkem kehasse, tema astumine oli varasemast tugevam, hoiak avatum. Hingamine oli seekord veelgi suurema energiaga, kehapinged koondusid näkku ja kätesse, sealt algas ka vabastav värin, mis jõudis jalgade ja puusadeni. Lõpuks vajus Mees sügavasse lõdvestusse, millest väljatulemisel tekkisid rõõmsad ja positiivsed tunded, nagu ta oleks uuesti sündinud 🙂
Ei tea, kui kaua oleks kestnud hingamisjärgne positiivne meeleolu, kui seda poleks häirinud uneprobleemid. Kui tavaliselt oli Mees öösiti üles ärganud, siis nüüd ta ei suutnud enam uinudagi, sest häiris klomp kurgus. Tegelikult oli talle kunagi sama probleemi pärast isegi operatsioon tehtud, kuid see ei olnud aidanud.
Suu-lõuaseansi eel meeldis Mehele tantsida Metsatöllu muusika järgi, kui sai jalad tugevasti maha. Terapeuti üllatas, et Mees suutis Osho Lõvisüdame meditatsiooni ajal lõvi moodi häälitseda ja jooga lõviasendis hingamise ajal endast natuke kurguklompi väljutada – sellega ei saa hakkama mitmedki, kes ei kannata nii tugevate meeleoruhäirete all, kui see noormees. Seansi lõpu poole hakkas Mehe hääl kõlama nii, nagu see tuleks sügavalt ja madalalt. Lõpus voolasid tema näos väikesed energiajõed, eriti suu ja nina ümber. Ja siis tuli sügav lõdvestus.
Koolivaheaja tõttu jäi vahe järgmise seansiga kaks nädalat. Klient sai koduülesandeks võimalikult palju värskes õhus liikuda, ennast energiliselt liigutada, õhtuti kõik särisejad välja lülitada ja enne magamaminekut pikemalt tuba õhutada.
See õnnestus tal osaliselt. Õnneks ei olnud meie teraapia ainus, kus ta käis. Lisaks sellele käis ta pidevalt psühholoogi juures ja Vaikuseminutite kursusel, mis aitasid tal samuti endasse vaadata ja kohale jääda. Ainult uneprobleemi vastu ei mõjunud miski.
Kurguseansi ajal tundis Mees hästi palju aistinguid ja oli heas kontaktis oma sõrmede, põlvede ja varvastega, samal ajal tihti haigutades. Pea läks mõtetest tühjaks. Tema hääl oli madal ja hästi kuuldav.
Südameseansi ajal sai Mees lõpuks ometi kontakti oma vastupanuga. Ta oleks tahtnud püsti tõusta ja ära minna. Selle asemel jäi ta hingamise juurde, sai lisaks kontakti sünnienergiatega ja lõpetas väga sügava lõdvestusega.
Samasugune vastupanu tuli üles diafragmaseansi ajal. Mehel tekkiski pinged näos ning kätes ja jalgades. Tekkis analoogia enda sünniga, mis oli olnud samuti pikk ja raske ning äratanud vastuolulisi tundeid.
Järgmise seansi lükkas Mees unetuse ja väsimuse pärast nädal aega edasi, kuid järgmisel korral see ikka toimus. Sarnaselt teiste eelmiste kordadega oli Mees enne seanssi kõhklev ja ebakindel, seansi ajal aga hingas ülisügaval ja lõdvestunult. Ta märkas lõdvestuse ajal, et on rohkem kehas.
Viimase, vaagnaseansi lõpul valdas Meest väga sügav lõdvestus, silme ette kerkisid ilusad lapsepõlvepildid, nii et isegi poleks tahtnud tavateadvuse juurde tulla. Kuur oli läbi tehtud.
Mis siin siis toimus? Teraapiasse tuli noor, ebakindel, kroonilise depressiooni, unehäirete ja sotsiaalärevusega mees, kel juba aastaid tükitunne kurgus. Biodünaamilise hingamise kuuriga tuli Mees veidi rohkem kehasse ja sai parema ühenduse nii oma sünni- kui ka maaenergiaga. Ta õppis paremini lõdvestuma, lahtisema hoiakuga tantsima ja ennast nii häälega kui kehaga paremini väljendama. Selle käigus muutus ta uni kahjuks veel veidi halvemaks, nagu oleks magaja üles äratatud. Lõplikku lahendust olukorrale ei saadud, kuid kuna Mehe toimetulekuraskused ja meeleoluhäired olid kestnud aastaid, olekski nendest ühe hingamiskuuriga täielikult vabanemine olnud ime. Terapeut soovitas Mehel otsida endale toetavat kogukonda ja soovitas tal jätkata kõigi toetavate tegevustega, millega ta juba tegeles.
See, kas olukorra lahendus on Mehe muutumine nii, et ta vastaks ühiskonna ootustele noorte meeste vastupidavuse, stressitaluvuse ja füüsilise võimekuse osas, või ühiskonna muutumine tolerantsemaks, inimsõbralikumaks ning iga ühiskonnaliikme eripära aktsepteerivamaks, näitab aeg. Siis võiksime ühel hetkel näha ka Mehe õnnepäeva. Kas just sellist, nagu alloleval illustratiivsel fotol, või veel imelisemat 🙂
Illustratiivsed kujutised on portaalidest Pexels ja Pixabay, mis lubavad oma fotosid vabalt kasutada. Viikingi foto all on viide allikale.
