Terapeudi kogemused

Miks Maarireet?

Mulle on juba juba nooruseast peale kanaldunud sõnum-soovitus:

“Tuleta meelde, miks oled siia sündinud! Tuleta meelde, mis on su nimi!”

Püüdsin tuletada, aga noorena ja isegi keskealisena ei meenunud teps mitte. Kui sellest, milleks olen siia ilma sündinud, sain ma juba uduselt aimu ja hakkasin selle suunas astuma, siis nime ei tulnud pikka aega.

Selle aasta augustis, kui osalesin nädalasel biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse terapeudi (täiendus)kursusel, sain oma energiad korralikult lahti. Puhastus jätkus pärast kursust veel tormiliselt ja jätkub ikka veel. Saavutan seisundeid, milleks varem pidin pikali lamama ja tund aega vabastavalt hingama nüüd nagu muuseas hoopis muid asju tehes, arvuti taga pangaülekannet sooritades või poes köögivilju valides. Selgroog, mis hakkas vonklema, on sama vaba ja kohe vonklemas, kui teda liigutan. Suudan energiataseme üles tõsta muusikaga, tantsuga, lauluga, nutuga, naeruga, vihahooga või emotsiooni tekitavat juttu lugedes vms.

Kursusel, kui olin läbi töötanud kõik keha pingevööd, hakkas läbi mu olemuse voolama puhas energia. Selle tulemusel tunnetasin Maaema enda sees, läbi enda voolamas ja kanaldumas. See suhe on jäänud sama lähedaseks praeguseni. Kanaldumine jätkub.

Olen olnud pärast kursust sotsiaalmeedias enda kohta enneolematult aktiivne ja suhelnud enda tavalisest tutvusringkonnast väljapoole jäävate inimestega. Kurvastusega kogesin, et mõned rahvuskaaslased on veel nende hirmutamiste tulemusel tekkinud hrmus, mida nende kaugete esivanematega tegid ristirüütlid ja katoliku vaimulikud alates muinas-Eesti vallutamisest. Maaema laimati, et ta on nõid, paganlik, deemonlik, kuratlik ja mida kõike veel. Ikka selleks, et rahvas enam ei kummardaks oma Suurt Jumalannat, vaid laseks ennast ristida ja orjastada. Tänapäeval oleks aeg nendest hirmujuttudest lahti lasta ja tunnetada Maaema nii, nagu mina teda näen – puhas loodusvaim, Emake Maa, haldjalik, mitte deemonlik olend. Näen teda mitut moodi – hiiglasliku sooja ümara tegelasena kohe maakamara all, kes uurib elu kulgu ja saadab täpselt õigel hetkel välja õige ravimtaime, mis toetab just seda inimest või õige looma, kes juhatab eksinu koduteele või päästab kauaks päikese kätte jäänu.

Emake Maa
Emake Maa

Näen teda ka väga naiselikuna, umbes nagu siinsel pildil. Sel juhul on kõik, mida on tehtud looduse vastu, metsade vastu, vihmametsade vastu jne, ka naiselikkuse ja eriti neitsilikkuse anastamine. Looduse anastajatele ei meeldi puutumatu loodus, metsikult lokkav taimestik, sest see tundub natuke ohtlik. Selles on määramatust, ette-ennustamatust ja spontaansust. Hoopis turvalisem on, kui kõik on etteennustatav ja käib kellavärgi täpsusega. Nagu robot! Muidugi, kui teile meeldib robotlik maailm 🙂

Veel üks Maaema arhetüüp on õrn, habras, haldjalik naine. See leid on minu jaoks uus! Kujutasin varem Maaema ette raske kondiga tumedat verd, madala häälega naisena, kes tunneb pärimust, rahvaravi jms. (Nt Maria Klenskaja, Anne Maasik või Marje Metsur). Laagris taipasin, et see ei ole Maaema, vaid mu enda paralleelmina – Vana Teadjanaine. Nüüd aga hakkasin tajuma, et Maaema ei pea käima kops-kops-kops üle niidu. Ta võib ka hõljuda, tantsida või tuiselda. Ja sellist arhetüüpi esindab hoopis Kristiina Ehin, Maiken Schmidt või Doris Kareva. Viimasel ajal ma ise ka mõnel päeval, kui kaalu poleks nagu ollagi 🙂

Foto aastast 2019

Maaema loob sügava loodustunnetuse, vahetu seose loodusega, jäägitu usalduse. Tunnen, et kõik puud ja põõsad, kõik loomad, linnud ja putukad on mu parimad sõbrad. Loomad tunnetavad ka seda ja ei karda 🙂 Kuidas saaksin ma teha midagi looduse vastu, kui loodus olen mina? 🙂

Maaema ja ühtlasi oma sügavate pärimuslike juurte austuseks olin nõus võtma nime Maari.

Maari on murdeline vorm nimest Maarja. Ärge nüüd arvake, et teadagi, kristlik nimi ja mitte eriti uus. Karksi ja Halliste kihelkonnast üles kirjutatud rahvalaule uurides aga leidsin puhta naisalge, ikka maaema mitte kristliku jumala ema. Maari on tihti kombinatsioonis loodusega – Maari mägi, Maari läte, või paaris meesalgega, kes võib olla Jumal, taevas, Esä, Looja vms. Ehk Maari on maa ja tema teine pool taevas. See on vanem kui kristlus!

Nime Maarireet saab ka osadeks lammutada. Siis saame

Maa – planeet Maa; maismaa, maismaa pind; riik’

Ri – riik, rikkus, prii (vaba)

Reet – esimene pool sõnast reeta, mis tuletab meelde, et ei tohi ennast alt vedada 🙂

Ehk kokkuvõttes, et Maa ja Riik, mis kunagi said reedetud, on nüüd jälle kokku saanud ühte nimesse, ühte energeetilisse olendisse nimega Maarireet ja Maaema juba hoolitseb selle eest, et see Maa ja see Riik enam uuesti reedetud ei saa!

Nii et palun ärge mõelge, et mul on suurushullustus, kui ma suurelt esinen. Ma olengi SUUR! 🙂

Foto aastast 2015




Biodünaamiline hingamine ja trauma vabastamine, Sooduspakkumised

Metsa toetamisele suunatud teraapiaseansid metsaga seotud juhtfiguuridele

Kõrgusesse pürgiv noor männik, männitüvede vahelt kiirgamas päike

Metsanduses töötavad inimesed, RMK töötajad, metsaomanikud, palun ärge jätke jutu lugemist esimeste ridade järel pooleli, arvates, et see on üks järjekordseid tekste, kus teid ainult süüdistatakse ja ei mõisteta!

Eestis, Euroopa kõige kiiremini kahanenud metsaga, kõige intensiivsema metsamajanduse, kõige mahukama pelletitootmise ja üha laieneva puidusektoriga riigis, on juba mitmeid aastaid käinud nn metsasõda. Üha rohkemad inimesed on ilma jäänud oma armastatud, südame külge kasvanud metsast, mustika-, pohla- või seenekohast. Kõliseva laane asemel on üha rohkemates kohtades troostitu songermaa ja lageraielank, mõne aja pärast võsa ja noorendik, kuid uut looduslikku metsa on sealt heal juhul oodata poole kuni kolmveerand sajandi pärast, halvemal juhul mitte kunagi – seda soodustavad valedel eeldustel metsanduspraktikad, ehk liigrasked metsamasinad, liiga suured langid, tööstuslik metsaraie ja sellele tihti järgnev pinnase koorimine ja mineraliseerimine, monokultuursete istandike rajamine ning harvesteriga lömastatud ja vigastatud kännustikule uute kuuskede istutamine, mis loob rohelise tee üraskile ja juurepessule.

Kuna maailma ja ka Euroopa metsatööstuse eelarved on Eesti riigieelarvega võrreldes määratult suured, on tööstus saanud riigilt rohkem toetusi kui erametsaomanikud ning kulutada suuri summasid suhtekorraldajate ja PR-töötajate palkamisele ning leidnud rohket endale soodsas suunas kajastamist meedias. Seetõttu usub suur osa linnainimestest, kes palju Eestit mööda ei liigu, ilusat legendi, et meil on metsa rohkem, kui kunagi varem, kuigi statistika arvestab metsana nii 130 cm kõrgust puistut, mis on täismehele rinnuni ehk siis alles tärganud võsa kui ka koduaias kokkupuutuvate võradega viljapuurühmakesi. Kes aga Eestit mööda ringi käib, märkab tahes-tahtmata metsade kadumist.

Lagedaks raiutud, segi pööratud ja tallatud mets loodusmaastiku taustal

Metsandussektoriga mitteseotud metsaarmastajad on hakanud tegema omavahel tihedat koostööd. Loodusteadlaste ja kodanikuaktivistide eestvedamisel on moodustatud mitu looduskaitselist ja metsade kaitsmisele suunatud organisatsiooni ja ka sotsiaalmeedia gruppe. Käiakse omavahel koos, tehakse teavitustööd, suheldakse aktiivselt sotsiaalmeedias nii isekeskis kui mõttekaaslastega üle maailma ja tullakse kokku aktsioonideks. Arutatakse metsaga seotud teemasid ja toetatakse üksteist, kui vaja. Neis gruppides saab iga lemmikmetsa maharaiumise või sandistamise üle elanud grupiliige kurta, jagada oma üleelamisi ja leida mõistmist. Enamasti on sellel poolel olevatel inimestel tunne, et nad teevad õiget asja ja et kui olukorra kogu tõsidus ka pole veel avalikkuseni jõudnud, siis varsti jõuab. Ja et Looja arm ja jumalik toetus on nendega.

Metsandussektori äng ja valu

Sotsiaalmeedias ja looduskaitseorganisatsioonides aktiivselt tegutsevad metsakaitsjad ei ole võib-olla täielikult teadvustanud metsandussektoris aktiivselt tegutsevate inimeste ängi ja valu. Sellest on üritanud kirjutada Maaleht ja Maaelu, kuid see ei ole ikkagi metsakaitsjateni jõudnud. Samal ajal, kui metsaarmastajate süda on tihti valust lõhkemas oma kaotatud metsa pärast, ei näe (ja kui näevad, ei usu) enamik neist, kuidas kannatavad metsalangetajad. Mis valu nad siis kannatavad?

Metsamajanduses töötavad inimesed on saanud tihti hariduse, mis ületähtsustab metsa väärtust puiduressursina ja küll tutvustab metsas kasvavaid ja elutsevaid liike, kuid ei näita tervikpilti. Enamik inimesi teab, et metsast saab puitu ja sel on ka puhkeväärtus seenel ja marjul käimise kohana ning alana, kus saab koeraga jalutada, joosta, suusatada, sõita jalgrattaga jne. Kahjuks ei ole metsa kõige tähtsam funktsioon: toota elurikkust, hoida alal liigilist mitmekesisust ja stabiilset võrgustikku puude-põõsaste-rohttaimede vahel, milles toetatakse kõige nõrgemat lüli, sh inimest, saanud piisavalt meediakajastust ja metsade kasumlikule majandamisele suunatud metsaerialadel seda vist ei õpetata, sest muidu ei oleks Eesti vanad metsad ja looduslikus seisundis metsad nii kiiresti kahanemas.

“Elurikkus kui tervik moodustab kilbi, kaitstes nii iga liiki, kes koos selle moodustavad, sealhulgas meid endid.” /Bioloog E.O.Wilson/

Mainitud kilpi pole vaja ainult loodusteadlastele ega üksnes looduskaitsealadel, vaid kõikjale üle maa. Eestis elavate inimeste tervis on olnud märksa parem kui Euroopa keskmine, allergiate hulk väiksem ja viiruskindlus suurem just seetõttu, et kõikjal meie ümber, sageli vahetus läheduses kasvasid metsad – mürgitamata, väetamata elurikkuse džunglid, samal ajal kui põllumaad juba vene ajal intensiivselt kemiseeriti. Praegu, kui meie tervisenäitajad on liginenud nn Euroopa heaoluriikide keskmisele, oleme piiri peal – veel natuke inimtekkelist liikide väljasuretamist ja paljude tervis ei pruugi enam vastu pidada. Autoimmuunhaiguste kasv ja psüühikahäirete (ärevus, depressioon jms) rohkus sellele ohule juba viitavad.

Olukorra eest vastutavad tegelikult poliitikud, kes on läinud paljudes küsimustes nõrgema vastupanu teed ja kaasa rohepesuga. Nad on lasknud elektrijaamu kütta nn biomassiga, millest puidujäätmed moodustavad üksnes väikese osa, nii et sellepärast võetakse maha korralikke metsi. Nemad annavad ka toetusi pelletitootjatele justkui loodussõbraliku tegevuse eest, on pannud RMK riigimetsi täiesti ettekujutamatu tempoga maha võtma ja lubavad sel omatahtsi ja isepäi majandada (suuremahuline sügavate teekraavidega laiade metsateede rajamine ja asulalähedaste puhkemetsade mahavõtmine). Jne. Jne. Jne.

Poliitikud on kriitika suhtes paksu nahaga ja mainekujundajate tiiva all. Kahjuks on ebapopulaarseks muutumise ja süüdistustelaviini alla sattumise löögi võtnud enda peale metsanduses töötavad inimesed. Kunagi suure au sees olnud, pagunite ja läikivate nööpidega mundrites metsaülemad, metsafirmade omanikud ja töötajad, RMK – nende jaoks muutus kõik NO 99 vabariigi aastapäeva etendusega 2018. aasta veebruaris.

Kaader No 99 vabariigi aastapäeva etendusest "Teekond" Noor naine on sattunud harvesteri töömaile, langevad puud ja metsapimeduse läbistavad prožektorid.
Kaader etendusest “Teekond”

Korraga mõistsid metsanduses tegutsejad, et kõik ei ole korras nende tegevusega ja ühiskond ei tunnusta neid enam. Sellest saadik on olukord läinud järjest pingelisemaks. Mitmed neist, isegi juhtkohtadel olevad inimesed häbenevad tunnistada, millega nad tegelevad. On esinenud juhtumeid, kus vestluspartner, mõnikord koguni teenusepakkuja, ühel juhul ka arst, läheb endast välja ja hakkab metsandustegelast valimatult süüdistama.

Mõnedes metsakaitsjate gruppides, kus üksteist sõbralikult toetatakse, lubatakse liikmetel iga metsaraiest rääkiva uudise kommentaarides konkreetse raie eest vastutajaid siiski reljeefsete väljenditega põhjata. Mis energeetiliselt mõjub nagu needuse pealepanek. Kui sellises haritud inimeste veebisuhtluses järgitakse vähemalt netiketti, siis päriselt kokku saades võivad emotsioonid päris üle pea käia, paljud sõprusringkonnad, suguvõsad ja töökollektiivid on leppimatult tülis. Kuna metsateema on nii oluline, on inimesed kirglikud ja kompromissitud. Mille tõttu olukord nii hulluks läinud ongi!

Igaüks üritab olukorda lahendada oma vahenditega. Kes ostab kokku metsa, et seda oma põhimõtete järgi hoida või majandada. Kes pigistab silmad olukorra ees kinni ja lahkub kõigist sellistest gruppidest, et ei peaks metsateemale mõtlema. Kes sööb rahusteid ja antidepressante, (või joob ennast vabal hetkel purju), et ei peaks seda valu enam tundma.

Maarireet metsa kogemas (2019)

Maarireet on olnud metsaarmastaja elu aeg ja metsakaitsja juba mitu aastat, kuid talle ei ole kunagi meeldinud metsaraiujate sõimamine. Temagi valus metsakaotuse lugu on toonud üles palju valu, kahjuks ka palju negatiivse sisuga ja metsaraiujaid lausa ründavaid kommentaare kaasmetsakaitsjatelt. Energeetiliselt tundliku inimesena on ta tunnetanud raiutud metsadest lähtumas palju leina ja kurbust. Ja lihtsalt tundliku inimesena kogenud meelehärmi justkui üheselt looduse toetamiseks loodud listidest välja paisatava negatiivsuse pärast, millel on samuti suur jalajälg. Tundus, et olukord on lootusetu…

Sel aastal aga, koroonakevadel ja -suvel jõudis tema juurde teraapiasse ühe suure metsafirma juhatuse liige ja teise metsafirma juhatuse esimees, kes tegi lausa läbi intensiivse biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse kuuri. Mõlemad tulid läbipõlemise, ärevuse ja unetusega. Selgus, et see töö tekitabki rahutust – pidev kiirustamine, saavutussurve, närvilised metsaoksjonid, pidev mure, et tööfront oleks ees, meestele töö kindlustatud. Süvenemiseks ja oma töö tegeliku sisu üle järele mõtlemiseks aega ei jää. Lisaks veel alateadlik süütunne looduse ja metsa ees. Kui Maarireet alustas mainitud klientidele teraapiat tehes ennast professionaalselt neutraalseks sundides (terapeut on pühendunud kliendi heaolule ja suudab jätta isiklikud vaated kõrvale), siis teise kliendiga, kellega ta kohtus kuu aja vältel, jõudis ta lõpuks maaühenduse taastamiseni ja südame avanemiseni. Lõpuks hakkas ta seda klienti kogema kui Inimest ja ka loodus ja mets tulid neisse teraapiaseanssidesse kohale. Kuuri lõpuks oli klient jõudnud sügava loodustunnetuseni ja tundus, et see on parim asi, mis saab ühe metsafirma juhiga juhtuda. Nii palju sellest loost.

Nii metsakaitsjate kui tööstuslike metsamajandajate kehad viitavad lahendamata traumadele. Ühtede probleemiks on tihti puudulik eneseusk ja läbitöötamata tõrjutus, teistel enamasti ülisuur kontrollivajadus ja vabadusehirm. Mõlemad vajavad teraapiat.

Sel suvel on Maarireet endaga palju tegelenud ja jõudnud välja energia vaba voolamiseni. Samal ajal on ka looduskaitse ja metsakaitse eestvedajad teinud läbimurdeid teavitustööga ja leidnud liitlasi välisriikides. Inimesed on tulnud julgemalt aktsioonidele. Tundub, et kaalukausid hakkavad lõpuks ometi metsa kasuks kalduma. Just nüüd on vaja töötada metsainimestega. Sest nii metsakaitsjate kui nn metsamajandajate kehad viitavad lahendamata traumadele. Ühtede probleemiks on tihti puudulik eneseusk ja läbitöötamata tõrjutus, teistel enamasti ülisuur kontrollivajadus ja vabadusehirm. Mõlemad vajavad teraapiat. Psühhoteraapia saab siin vaid osaliselt aidata, sest need traumad on kehas. Pakutud teraapia mõjub tõestatult nii kehale kui meelele. Mida just praegu vaja on 🙂

EESMÄRK

Metsaga tegelevad inimesed on teadlikud kõigist metsa väärtustest ja liigirikkuse elutähtsast rollist inimtervise tagamisel. Lõpeb igasugune üleliigne raie ja metsa kui tervikliku ökosüsteemi toimimise häirimine. Peetakse kogu suve vältavat linnurahu. Raiemahud kahanevad varasemate aastate üleraie numbrite võrra. Kõik allesjäänud vanad metsad, looduslikus seisundis metsad, asulalähedased või -sisesed puhkemetsad säilitatakse samas ja üha paranevas looduslikus seisundis. Lõpeb puidugraanulitootmine, puidu elektrijaamades ja katlamajades põletamine, toorpuidu ja palgi väljavedu ning pehmest/suvisest puidust väheväärtuslike ja vähe aega kestvate puittoodete valmistamine. Enamikke metsi majandatakse püsimetsanduse põhimõttel. Eesti metsades saab viljeleda ehedat loodusturismi ja metsakümblust. Kõigile varem metsatööstuses töötanud ja nüüd rakenduseta jäänud inimestele pakutakse riigi kulul teraapiat, rehabilitatsiooni ja ümberõpet, abi uue rakenduse leidmisel.

LAHENDUS

Meie lahendus: kuna me ei jõua kõigiga töötada, terve teraapiakuuri pakkumisest rääkimata, pakume 2 biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse seanssi igale tippmetsakaitsjale ja igale metsafirma juhile. Esimesel seansil on kõik alles uus ja efekt ei pruugi olla täielik. Kahe seansiga jõuab inimene võimestuda, kasvada, muutuda terviklikumaks ja tundlikumaks ning hakata oma traumeeritusse teist moodi suhtuma. Kui tipud on juba teadlikud, järgnevad neile teised.

KAKS VÕIMESTAVAT JA TERVIKLIKUMAKS MUUTVAT TERAAPIASEANSSI METSAGA SEOTUD JUHTFIGUURIDELE:


Tavaliselt 80 € maksvabiodünaamilise hingamise ja traumavabastuse seansi eripakkumise hind on:

55 €/ seanss: keskkonnaminister, RMK juht, peametsaülem ja piirkonnajuhid/ metsaülemad, Maaülikooli ja Luua metsakooli erialajuhid, suuremate metsafirmade juhid, võimalusel ka nõukogude liikmed. Maksmine: 1) 80 € 2) 30 €. Ühele inimesele selle hinnaga kokku 2 seanssi.

22 €/ seanss: metsa- ja looduskaitsele pühendunud MTÜde juhatuse liikmed, tippmetsaökoloogid, tippmetsauurijad ja sotsiaalmeedia metsakaitsegruppide eestvedajad. Maksmine: 1) 24€ 2) 20 €.
Ühele inimesele selle hinnaga kokku 2 seanssi.

NB! Pakutav teraapia ei sobi tugeva ülekaaluga, eriti kõrge vererõhuga, infarktiohus, silma siserõhuprobleemidega ja vaimuhaigustega inimestele, samuti neile, kelle traumast või operatsioonist on möödunud alla 30 päeva.

Maarireet trummiga
Maarireet ja trumm on ootamas

Kas soovite meid aidata kvalifitseeruvate inimeste leidmisel? Seda kuulutust võib jagada!

Kas soovite korrigeerida artikli väiteid või sõnastust? Võite saata parandusettepanekud aadressile [email protected]



Raamatututvustused ja raamatutest ajendatud mõtted

Stanley Rosenberg “Uitnärvi ravijõu rakendamine.


Uitnärvi ravijõu rakendamine“.

Maarireet: Autor Stanley Rosenbergi eri distsipliinidest omandatud tarkuste, muljetavaldava sünteesi- ja üldistusvõime ning pikaajaliste kehatöö kogemuste baasil kirjutatud raamat.

On selgunud, et väga paljudel haigustel, häiretel, psühholoogilistel ja sotsiaalprobleemidel on üks põhjus: uitnärv ehk vagaalnärv ehk vagus ei tööta korralikult. Selle tulemusel ei suuda inimene olla oma loomulikus seisundis – õnnelik, armastav ja usaldav – vaid on pinges, mures, üleskrutitud või kannatab mingite häirete all (nagu depressioon, ärevus, ärritunud soole sündroom, sagedased õnnetused, alkoholism vms).

Katkend raamatust:

“Paljud inimesed maadlevad terviseprobleemidega. Sageli meenutavad nende lood Kreeka mütoloogiast tuntud võitlust maailma tugevaima mehe Heraklese ja merekoletise hüdra vahel. /…/ Hüdra oli ohtlik vastane, isegi tema hingeõhk oli mürgine. Iga pea asemele, mille Herakles maha raius, kasvatas hüdra, kes paistis surematuna, kaks uut. /…/ Heraklese õnneks oli hüdral üks nõrk koht – üks tema peadest oli surelik. Kui Herakles leidis hüdra sureliku pea ja selle maha raius, siis sai hüdra lõpuks surma.


    Mütoloogiline hüdra on metafoor selle kohta, kui frustreeriv on, kui pärast ühe sümptomi väljaravimist ilmub selle asemele üks või mitu uut. Nagu hüdra mitu pead, kimbutavad paljusid meist tervisehädad ja sümptomite ükshaaval ravimite või operatsiooni abil ära ajamine võib tuua küll ajutise kergenduse, kuid ei pruugi välja juurida nende sümptomite põhjust.


    Mõnikord on nii, et võtame rohtu ühe terviseprobleemi jaoks, teist teise jaoks ja kolmandat esimese kahe kõrvalmõjude tõttu. Võimalik, et peame võtma mitut eri rohtu iga päev. Kuid sageli aitavad rohud ainult ajutiselt, kui üldse, ja mõnikord peame neid võtma elu lõpuni.


     Meie ühiskonnas loodetakse peamiselt kahele tavameditsiini meetodile: biokeemilisele (ravimitele) ja kirurgilisele. Need on võimsad tööriistad, mis on väga väärtuslikud ja aidanud paljusid inimesi, sealhulgas mind ennast. Kirurgia võib elusid päästa. Kuid isegi kõige paremast operatsioonist jääb alles armkude, mis võib vähendada liikuvust, takistades lihaste ja sidekoe kihtide vaba libisemist üle kõrvalasuvate kihtide. /…/


     Nagu võitluses hüdraga, on meie sümptomite allasurumise tulemus sageli see, et esile kerkivad aina uued sümptomid. Selleks aga, et püsivalt paremat tervist saavutada, on võimalik kasutada siiani suuresti puutumata potentsiaali, mida pakub närvisüsteemi talitluse mõistmine ja keeruliste tervisehäirete käsitlemine uuel viisil. /…/


Selle asemel, et käsitleda üksikuid sümptomeid kui eraldi probleeme ja igaühe tarvis tablette võtta, oleks parem leida ühine lõim, mis neid kõiki seob. Võimalik, et leiame ühe lihtsa ja tõhusa ravimeetodi, mis leevendab või juurib välja need paljud ja väliselt sõltumatud probleemid – võimalik, et meil õnnestub üles leida hüdra surelik pea.


     See ühine lõim võib olla üsna lihtne: kõiki selles nimekirjas loetletud probleeme

[ehk lihaspinget, migreeni, seljavalu, liighigistamist, artriiti, närvilisust, ärrituvust, masendust, energiapuudust, kurvameelsust, ärevust, unehäireid, astmat, kõrget vererõhku, südame arütmiat, seedehäireid, maohaavu, ülesöömist, allergiaid, sagedast külmetumist, sagedasi vigastusi, alkoholismi, ravimisõltuvust, autismi, Aspergeri sündroomi, hüperaktiivsust, seksuaalset külmust, usaldamatust, mäluhäireid, keskendumisraskusi, otsustamisraskusi, aknet, PMSi jne] põhjustab vähemalt osaliselt uitnärvi dorsaalse haru talitlus või seljaaju sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsus ning nende kõigi puhul aitab see, kui taastada uitnärvi ventraalse haru ja teiste sotsiaalse kaasatuse jaoks valike närvide normaalne talitlus.


    Tänapäeva meditsiinis jäetakse peaaegu alati tähelepanuta idee, et nende terviseprobleemide korral on oma roll kraniaalnärvidel. Enamik inimesi ei tea suurt midagi ajutüvest, kust need närvid alguse saavad, ja kraniaalnärvidest endist.


    Ma usun ja olen korduvalt tõestanud, et kui saame viis sotsiaalset kaasatust toetavat närvi korralikult tööle, siis saame suure tõenäosusega leevendada või välja juurida paljud selle nimekirja sümptomid. Selle usu aluseks on minu enda mitme aastakümne pikkune kliiniline kogemus ja sadade teiste terapeutide kogemus, keda ma olen Stanley Rosenbergi Instituudis koolitanud.”

/Stanley Rosenberg „Uitnärvi ravijõu rakendamine. Eneseabiharjutused depressiooni, trauma, ärevuse ja autismi raviks“/

Kirjastuse enda tutvustus: “Elutähtis uitnärv annab võime nii sügavalt lõdvestuda kui ohu korral kohe reageerida. Selle häiritud olek võib põhjustada paljusid haigusi ja selle tasakaalu viimine ravida neist enamikku.

See raamat õpetab lihtsate harjutuste abil reguleerima oma uitnärvi, et jõuda sügava lõõgastuseni, magada paremini ning taastuda vigastustest ja traumadest. See harutab lahti krooniliste haiguste saladused ning selgitab, kuidas ja miks need tekivad. Kui kehas taastub turvaline seisund, häälestab see end ise tervenemise ja taastumise teele.

Maarireet: Mõelda vaid, kui suur kergendus oleks see kogu ühiskonnale, kui kõik inimesed õpiksid reguleerima oma uitnärvi! Inimesed ei kulutaks enam perearstide, eriarstide, psühholoogide ja psühhoterapeutide uksi ja saaksid elada rahuldust pakkuvamat elu.

Maarireet (Reet Karro) 2020

Elustiilinõuanded, Huvitavat ja kasulikku

Loodussõbralik ja mõistlik puuginakkusennetus

Puuginakkuste juhud sagenevad. Paljud puukide kartjad väldivad looduses liikumist, raiuvad majade ümbrusest ja asulate lähedusest puud maha ning muudavad kogu koduümbruse ökoloogilises mõttes kõrbeks, kus on heal juhul mõned õitsvad põõsad ja lilled, kuid kümnetel ruutmeetritel, kus võiks olla samuti elurikkus, kiratseb vaid paar kõrreliste liiki, mis on nullilähedaseks pügatud (nn kultuurmuru).

Välismaal on mitmetes riikides olukord veelgi hullem metsaaluste mürgitamise, keemilise puugitõrje ja metsloomade puugitõrje-söödatornideni, kuhu sööma tulevate metsloomade karvkatet töödeldakse mürkainetega. (Vikipeedia)

Me oleme seda teemat uurinud ja nendime, et puugihirmus puude maharaiujad on valel teel, sest puugid ei kukuta ennast puu otsast alla, vaid ronivad inimese jalgu mööda üles. Muru olematuks niitjad on valel teel, sest tihedalt hooldatud muru ei paku toitu sipelgatele, mesilastele ja herilastele, kes puuke hävitavad ning liblikatele ja muudele putukatele, kes oleksid toiduks lindudele, kes puukidest toituvad. Suuremahulise metsaraie taga olijad on valel teel, sest kui metsade raadamise ja lageraie tõttu kaovad puukidele tavapäraselt toiduks olevad hiired, rotid, nirgid, nugised, tuhkrud, oravad, metssead, metskitsed, jänesed, rebased, põdrad, hundid, tedred, metsised, nurmkanad, püüd, rukkiräägud jt, on puugid ellujäämiseks lihtsalt sunnitud hakkama inimverest toituma.

Lisame posteri, kus on kokku võetud nii eelnev info, kui ka soovitusi nii enne metsa minekut, pärast metsast tulekut, kui puugihammustuse järgsel perioodil. Kui neid järgida, ei ole midagi karta ja puukidega saab probleemivabalt külg-külje kõrval eksisteerida.

Kui posterit ei ole näha, soovitame vahetada brauserit, kopeerides artikli aadressi ja asetades selle uue brauseri aadressiribale. Meil endal näitab pilte Internet Explorer.

Poster "Puuginakkuste ennetamine".

Kuid puukidesse võib suhtuda ka hoopis teisiti – et nad on mitte ohtlik nuhtlus, vaid Maaema õnnistus. Ja puugihammustus võib olla tõeline kingitus, mis paneb rohkem endasse vaatama. Kui niimoodi suhtuda, võib niidul tantsida lehviva seeliku või lühikeste pükstega ja paljajalu. Loe Juugakoja hingamisterapeudi Reet Karro pool-ilukirjanduslikku puugikogemuse lugu siit.

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Terapeudi kogemused

Teraapialugu “Puuk”

Milline vägi peitub sõnas “puuk”! Kui korrata seda madal häälel, poolsosinal, mõjub see loitsuna ja muudab tajutavaks iidsed ajad, tumedad laaned ja igipõlised rituaalid. Puuk on seotud metsaga nii tihedalt, et isegi ta nimi on tuletatud igipõlisest läänemeresoome keelte ühisest omasõnast sõnast “puu”!

Puugid on viimasel ajal plahvatuslikult paljunenud, see näitab, et mets tahab meile midagi öelda. Kes mõistab seda keelt? Kes mõistab, mida?

Mu teisipäeva hommik algas ehmatusega. Silitasin end üleni ja tundsin sabajuure lähedal terava otsaga mügerikku. Peegliga vaadates nägin mügerikust midagi musta välja tolgendamas. Mõistsin, et see on puuk. Ta oli minu sees sügavamal, kui ükski eelmine oli iial tunginud…

Nii väga igatses ta mu tukslevat, helepunast, eriti hapnikurikast verd! Hapnikurikast, sest ma hingan vabalt ja tegelen palju oma hingamisega. Nii väga igatses ta mu helepunast verd, et sööstis ennastunustavalt mu pehme ihu sisse, isegi mõtlemata, kas ta ise saab hingata, kui ta ennast täies ulatuses sisse puurinud on! Nii väga igatses ta mu magusat, armastavat verd, et ei kartnud tagajärgi – mis siis, kui ma avastan ta ja eemaldan ja ta kaotab selle käigus oma elu … Ja jääb realiseerimata tema programm, ilmale toomata tema lapsed ja jätkamata tema sugu. Et minu programm saaks realiseeruda …

Kuna puugi sisseimemise koht oli selline, kuhu ise hästi ligi ei saa ja ei olnud näha ka keha, millest kinni haarata, läksin EMOsse. Minu üllatuseks ei olnud seekord mingit triaaži, mingit ootamist. Sain kohe sisse, kohe rääkida oma puugiloo, kohe protseduurilauale. Ja seal võeti välja puuk koos pea ja suurema osa kehaga, aga ühte osakest ei saadud kätte. Liiga sügavale oli pugenud see mu kuumavasse ihhu, liiga tugevasti liitunud mu enda kudedega. See (nimetagem teda jalaks, ehkki see võis olla ka jalalüli, tundel või mõni muu kehaosa) jääb nüüd minusse ja saab lahutamatuks osaks minust! Mis meenutab mulle maad ja metsa kogu aeg. Minu keha on muutunud veel elurikkamaks! Aitäh!

EMOs kohtusin sõbralike ja hoolivate inimestega. Tunnetasin nende hoiakust ja häälest, et nad hoolivad tõeliselt. Nad andsid mulle kaasa lehe entsefaliidi ja borellioosi tunnustega, mille suhtes soovitasid mul ennast jälgida. See leht on koostatud väga rahustavalt. Kui nad oleksid soovitanud lugeda Vikipeediat, oleksin avastanud, et mul võib veel välja lüüa erlihhioos, babesioos, puugihalvatus, tulareemia ja Q-palavik. Tegelikult ei pelga ma ühtki tõbe. Mu immuunsus on tugev ja rikkumata.

Sellele vaatamata märkasin endal parasjagu üle elatava trauma tunnuseid. Mul olid külmavärinad, mu keha värises ja tunnetasin end muutunud seisundis, kus aeg ei liigu nii nagu tavaliselt, tähelepanu on ainult endal ja ainult üleelatul ja kuigi päev on planeeritud, tead, mida oleks vaja teha, libiseb kõik muu tagaplaanile ja oled kogu tähelepanuga enda seisundi ja enda toetamise juures. Võtsin sisse paar toidulisandit, panin mängima Vendade Johansonide plaadi, heitsin pikali ning hakkasin vabastavalt ja biodünaamiliselt hingama, liikuma ja nutma, mitte kusagile ära lennates, vaid täiesti kohal, enda juures olles. Avastasin nii palju uusi nüansse Jaagu luules ja nende kõigi häältes, tunnetasin veel selgemalt igavikulist mõõdet, tugevat sidet esivanemate ja ajalooga, nais- ja meespooluseid. Olin enda juures ka siis, kui uinusin.

Pärast paaritunnist uinakut ärgates oli mu seisund palju parem. Kõik oli asetunud oma kohale, puuk omaks võetud ning puugihammustuse ja puugi kirurgilise eemaldamise trauma läbi töötatud. Aitäh!

Aitäh, Maaema, et saatsid mulle puugi! Meeldetuletaja, et olen osake Sinust ja maast, osake metsast ja elusloodusest. Meelespea, mis ei luba mul taas muutuda mugavaks ja ükskõikseks, väheliikuvaks ja kinniseks, vaid tõmbab mu kodust välja ja saadab metsa, niidule, looduse eest seisma ja inimestega suhtlema. Julgustaja, mis annab mulle piltlikult käe, kui verest välja löön või enne inimeste ette astumist ujedalt põen. Mina ja puuk ja Maaema ja puud ja mets, me oleme nüüd üks. Ja see on hea! Aitäh!

**********

Teraapialoo autor Reet Karro on hingamisterapeut ja holistiline metsakaitsja. Lugu võib jagada täies mahus ja allika nimetamisega.

3. septembril 2020

Loo Facebooki sein