See juhtus jälle … Kes on lugenud mu juttu „Trauma vabastamisest Peter Levine’i järgi“, teab, et kukkusin või õieti lendasin 2017. aasta suvel jooksuhoo pealt asfaldile, nii et tegin õhulennu ja seejärel kündsin asfalti ühe põlve, ühe küünarnuki, ühe labakäe külje ja lõuaga. Siis oli mind vaja väikestest asfalditükikestest puhastada, nende pintsettidega äranoppimine võttis päris pika aja ja oli piinav. Ja kui näovigastused paranesid paari päevaga ja kätel nädalaga, siis põlve paranemine võttis nädalaid ja põlveliigese alumisele pinnale tekkis koguni nekroos ehk surnud kude, mida ei võtnud ära ükski apteegisalv, vaid värske mesi mille kinnitasin nekrootilise koega täidetud augu kohale kapsalehega. Kapsas ja mesi koos tõmbasid kõik ebavajaliku ära. Aga enne, kui selle soovituse sain, pidin kasutama palju sünteetilise lõhnaga naftapõhiseid salve, millest pealegi mingit kasu ei olnud …
Minu tollane trauma oli füüsiliselt kerge. Ei mingit ohtu elule ega pikemas perspektiivis tervisele, ei mingeid teisi vigastatuid, kelle vigastused lisaksid veel emotsionaalset raskust, ei mingeid hirmuunenägusid ega päevasel ajal peas kerivaid mälestuspilte traumast. Kuid ikkagi oli see ootamatu, valus ja tuletas meelde, kui kaduv võib olla hea füüsiline vorm ja heaoluseisund, kui sa ei saa enam treenida ega lihaseid koormata. Terapeudina pidin vahetama biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse, mida sel ajal energiliselt praktiseerisin, uuesti Algallika protsessi ja hingamistöö vastu. Viimane ei esita terapeudile kehalisi nõudmisi. Seda pakkudes ei pea Sa olema füüsiliselt tippvormis ja vaimselt olid sellel samuti kindlamad ja turvalisemad raamid, millest tänulikult kinni haarasin.Peter Levine rõhutab, et trauma läbiteinu vajab mõistmist ja tugevat emotsionaalset tuge. Kuigi tal on impulss tegutseda, peaks ta lebama ja puhkama. Toetaja peaks julgustama teda õnnetusest rääkima, jagama mitte üksnes fakte (mis juhtus, kuidas juhtus), vaid emotsioone – mida traumat üleelanu mingil hetkel tundis. Ja elama kogetut läbi kogu kehaga – värisema, judisema, tõmblema jne. Samuti lõpetama impulsse, mis neil enne traumat olid (kes oli kuhugi teel, peaks selle teekonna lõpuni käima) jne. See on garantii, et trauma ei jääks pikemaks ajaks kehasse ja seda üleelanu ei jääks töövõimetuks. Iga inimene ise võiks ka olla teadlik, oma tundeid märgata ja igal juhul abi küsida, kui traumaga toimetulek ülejõu käib. Ka mina ise katsun vastavat teadlikkust tõsta ja Levine’i sõnumit levitada.
Minu jaoks on biodünaamilise hingamise ja traumavabastusega tegelemise aeg olnud kohaletuleku õppetund. Olen juba oma sünnikogemuse ja elu varaseima trauma mõjul kehast välja lendav tüüp, kes raskel hetkel pigem oma keha kohal hõljub, kui kõiki neid valusad tundeid ja aistinguid kogeb. Ka vabastavalt hingates ja mediteerides sain aastaid kehast põgenemise kogemusi, mille vältel ma ei teadvustanud, mida tunnen, olin lihtsalt kusagil, kus mul oli parem kui selles kehas. Biodünaamilise hingamise terapeudiks õppides nõuti minult aga kohale jäämist. Kuna selle teraapia eesmärk on võtta oma keha uuesti täielikult enda alla, kui ka trauma järel kokku tõmbusime ja vaid selle ühes pisikeses nurgas istusime. Eesmärk on jääda kohale kõiges, mida tunneme. Ja mina kui lapsest saati hea ja kohusetundlik õpilane võtsin õppust 🙂 Liiatigi, kui mu kohale jäämist toetati massaaži, kehatöö, tugevate puudutuste, aroomide, helide ja viirukitega. Ja oskusliku juhendamisega. Õppisin kohale jääma, vaatamata sellele, mida tunnen. Arvasin, et olen kohal ka kõigis oma tegevustes ja see õppetund, mis võib juhtuda, kui jooksen ja ei vaata jalge ette, vaid mõtlen oma suurtest plaanidest, on õpitud.
Kuid siiski, siiski. Neli aastat pärast eelmist traumat, 6. oktoobril 2021 jooksin jälle mööda asfaltteed. Seekord ei olnud mul jooksuvarustust, vaid täitsa tavalised linnariided – poolsaapad, retuusid jalas, pikk maani seelik, villane poolmantel ja kootud müts. Mul ei olnud käes kindaid, sest kartsin, et jooksen ennast higiseks ja nahkkindad ei lase õhku läbi. Ühes käes oli lillebukett, mille olin lasknud eelmisel päeval oma vanema poja endisele klassijuhatajale õpetajate päevaks teha. Kuna õpetaja esimene tund algas kell 9, oli vaja kiirustada, sest selleni oli vaid 10 minutit aega…
Ma ei jõudnudki kodust eriti kaugele. Selles kohas, kus allpool asuvalt kruusapinnalt algas kõrgem asfaldiga kaetud kõnnitee, takerdus saapanina asfalti ja algas tuttav õhulend. Mu ema on ühekorra niimoodi kukkudes jäänud ilma esihammastest. Vist soovist sellist ebameeldivat kogemust vältida keerasin kukkudes hambad kõrvale ja selle tulemusena said löökide ja marrastuste osaliseks vasak kulm, vasak põsesarn ja põsk ning vasak suunurk koos lõuaga. Järgmine koht, mis mu raskust kanda võttis, olid labakäed, eriti vasaku käe välimine külg ja peopesa päkk ning parema käe peopesa päkk. Eriti valus oli kukkumine põlvedele, ma tundsin juba kukkumise ajal, missuguse paugu nad said ja nad muutusid kohe valusaks.Võrreldes nelja aasta taguse suvise kukkumisega olin palju paksemini riides. Siis oli mul käisteta spordisärk ja lühikesed retuusid, nüüd villane poolmantel ja pikk seelik. Siiski suutis seelik kukkudes ülespoole lennelda ja põlvi jäid katma vaid õhukesed retuusid, millest üks põlve kohalt rebenes. Näo peal ei olnud mul seekord ei näokreemi ega meiki, sest pidin pärast koolimajas ära käimist minema Aurasse ujuma, esimest korda pärast läbipõdemise tõendi saamist. Mõtlesin, et kreemitan ennast pärast ujumist ja sauna. Arvan, et kui mu näol oleks olnud meik või vähemalt rasvane kreem, ei oleks kokkupuude asfaldiga mõjunud nii laastavalt. Ja kui käes oleksid olnud nahkkindad, ei oleks neid auke, mis praegu käepäkkadesse tekkisid, üldse tulnud. Jalas oleks võinud ka midagi paksemat olla …
See on kõik tagantjärele tarkus. Kuid vähemalt emotsionaalse komponendi olulisuse traumast taastumisel olen täielikult endale selgeks teinud ja seda ei jäta ma enam kunagi kahe silma vahele. Mu tark keha hakkas kogetut maha laadima vappudes ja värisedes. Sellest sain aru, et olen šokis ja vajan kellegi abi. Mu esimene impulss oli söösta oma armastatud mehe käte vahele. Kahjuks see ei õnnestunud – tal oli hommikuse tööleminekuga kiireks läinud ja nägin ainult tema jooksujalu kaugenevat selga (tema töökoht on meie kodule nii ligidal, et ta läheb sinna jala ja hoiab ka tööautot seal). Minu hüüdu ta ei kuulnud ja nagu hiljem selgus, oleks ta mind lohutama asudes kliendi juurde hiljaks jäänud.
Pidin leidma teise variandi toetuse leidmiseks. Käisin duši all ära, uhtsin tolmu, kruusa ja asfaldipuru, kui seda oli, haavadest välja ja määrisin kõikjale ekstra haavaraviks Eesti mesiniku käest hangitud pastöriseerimata kärjemett. Mesi sai oma tervendamistööd alustada ja helistasin emale. Esimesel hetkel ma ei saanud ka teda kätte, hiljem selgus, et ta ootas arsti konsultatsioonikabineti ukse taga. Mingil hetkel, kui tema numbrini veel mitu inimest aega, helistas ta tagasi ja sain talle kõik ära rääkida. Mu ema on väga hea kuulaja, endine haiglaõde ja lasteaia vanemõde ja ta suutis mulle pakkuda täpselt nii palju toetust, kui vajasin. Ei olnud vaja mingeid nõuandeid, lihtsalt osavõtlikku, hinnanguvaba kuulamist. Ja ma „lülitusin uuesti sisse“.
Kasutan sellist väljendusviisi Stanley Rosenbergi raamatu „Uitnärvi ravijõu rakendamine“ mõjul. Trauma paneb sind välja lülituma, oma kehast kaugenema. Et sa ei tunneks kogu seda füüsilist ja emotsionaalset valu. Osavõtlikkuse, eriti aga teise, juba sisse lülitunud inimese mõjul, saad tulla tagasi oma kehasse.Ma ei piirdunud sel päeval ainult ema toetusega. Mingil hetkel sain end siiski mehele tühjaks rääkida, helistasin ka ühele tütrele. Õhtul oli Binnie A. Dansby õpetatud Algallika protsessi ja hingamistöö terapeutide veebikoolitus ja seal pakkusid mulle suurepärast toetust Binnie ise ja mu hingamisterapeutidest kolleegid. Sain ka vabastavalt hingata ja ennast emotsionaalselt tühjaks laadida. Päris õhtul oli juba päris hea olla, ainult põlvevalu ja põsevalu tuletasid meelde, et see ei olnud tavaline päev 🙂
Ööseks kaitsesin haavad tavaliste sidemetega , otse haava peale määrisin kärjemett ja panin selle peale kapsalehe. Ja seejärel side. Ma ei tea paremat haavaravi ja kiidan seda väsimatult. Kodus, kui haavad ei pea olema sidemega kaetud, määrin neile homöopaatilist Traumeeli salvi ja võtan päevas ka 3-4 Traumeeli tabletti. See sisaldab homöopaatilist arnikat, mis on parim keha vapustusest taastaja.
Minu järeldused: olen asfaldil joostes veel ettevaatlikum. Katsun aega paremini planeerida ja vajalikesse kohtadesse kiirustamata kohale jõuda. Kukkumistehnikat annaks vist veel lihvida, kas võtta spetsiaalne trenn? Haavaravis ja emotsionaalse traumatoetuse hankimisel/pakkumisel jätkan sama poliitikat. Olen nii tänulik toetavate kogukondade eest, millesse kuulun ja selle toetuse eest, mis on alati käepärast. Toetuse väli võiks veelgi laieneda. Olen tänulik Binnie A. Dansby’le Algallika afirmatsiooni „Minu keha on kaitstud, olenemata sellest, mida ma tunnen“ eest. Olen tundnud oma õnnetuste ja kukkumiste ajal palju valu, kuid pole kunagi murdnud ühtki luud 🙂 Armastan traumatööd ja armastan elu!
*******************
Terapeut Maarireet (Reet Karro) kirjutab oma elust ja pakub oma teraapiaid Juugakojas Tartus. Loos mainitud teraapiatest võib temalt tellida näiteks Algallika protsessi ja hingamistööd ning biodünaamilist hingamist ja traumavabastust. Vt www.juugakoda.ee
