Terapeut: “Minu juures võtab biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse kuuri elatanud klient, kellel on raske krooniline haigus ja kõnedefekt. Vaatamata sellele räägib ta iga kord meeldejäävaid ja liigutavaid lugusid. Seekord ema surmast, mis leidis aset paar päeva tagasi, hingedepäeval. Tema ema oli kõrge vanuse (94 aastat) ja ööpäevaringse hoodusvajaduse tõttu Tallinnas hooldekodus (mees ise elab Tartus). Laupäeval teatati, et ema on nii nõrgaks jäänud, et enam pole kaua jäänud. Mees kihutas koos naise, ühe lapse ja lastelastega Tallinna. Neid ei lastud sisse, sest on meditsiiniline eriolukord. Nad ei suutnud aga maja ukse tagant ära minna, sest teadsid, et sees on surev (vana-)(vana-)ema. Hooldekodu juhataja helistas neile majast ja ütles, et läheb palatisse ja paneb telefoni surija kõrva äärde. Sellest ei olnud kasu, sest naine ei reageerinud ka poja hääle peale, kuni see telefonitorust tuli. Lõpuks lubati mees üksinda sisse. Ema ei avanud endiselt silmi, aga kui mees talle ütles, et on tema poeg ja nimetas oma nime, andis naine talle käe ja pigistas mehe ulatatud kätt kahe käe vahel kogu viimase jõuga. Ja ütles ootamatult selgelt: “Aita mul siit ära minna!” Mees vastas: “Ma ei hoia sind ju kinni!” Seepeale naise haare lõtvus ja ta vajus jälle hämarolekusse. Järgmisel päeval külastas teda teine poeg, aga ei saanud mingit kontakti. Ja kaks päeva hiljem ema suri. Tänase hingamisseansi lõpus paistis mehele, et ta näeb valgust. Mulle tundus, et ta tunnetas ema juuresolekut ja seda, et on armastatud ja ka ema lahkus siit armastavalt. Tal tekkis ka lõpetatuse tunne – midagi ei jäänud pooleli, ega ütlemata. Ja see andis meelerahu.”
Klient ise:
“Minu nägemus
Käisin kuuendat korda vabastava hingamise teraapial. Kestvus on ligikaudu 3 tundi, millest aktiivne töö sellest on 2 tundi.
See nägemus juhtus teraapia staadiumis kus ma olin läbinud intensiivse etapi ja toimus rahunemise protsess. Mina lihtsalt lamasin põrandal. Terapeut veel tegutses erinevate rahustavate vahenditega minu ümber. Laman silmad suletuna. Korraga näen ilusat, eredat, valget valgust oma silmade ees, mis tuleb ristküliku kujuliselt valguse allikast. Sellise suurusega nagu on koolides päevavalguslampidega laevalgustid. Algul oli see valgusallikas paigal, umbes 2 meetri kõrgusel. Vaikselt hakkas ta liueldes tõusma kõrgemale ja kõrgemale. Korraga hakkasin täiega nutma. Terapeut julgustas veel mind nutmise juures. See nutt oli sügav ja otseselt, sel hetkel põhjendamatu nutt. Korraga tuli teadmine, või ma tahtsin, et see nii oleks, et ema hing tuli minuga hüvasti jätma. Sel hetkel oli ema lahkumisest möödas ligikaudu 37 tundi. Nii ma siis nutsin seal põrandal. Kui rahunesin, oli valgus kadunud. Ma lamasin seal ja mõtlesin, et nüüd avan silmad ja niikuinii näen laes sarnaseid valgusteid nagu koolides ja ma lihtsalt piilusin läbi pilukil olevate silmade lage, kus ongi sellise kujuga valgusti ja kõik see valguse nägemine oli vaid minu ettekujutlus.
Terapeut palub mind tagasi tulla siia ruumi ja avada silmad. Ma avan silmad ja olen tagasi hämaras ruumis, kus põleb 2 põrandalampi. Koheselt vaatan lakke ja otsin ristküliku kujulist valgustit, mida ma sealt aga ei leia. Laes ei olegi valgusteid. Ma värisen ja emotsioonid on sellised, et tahan neid koheselt terapeudiga jagada.
Ega ma ei teagi kas see oli kohtumine lahkuva ema hingega või midagi muud. Kindlasti, aga see valgus ja kogu valguse mäng oli tõesti. Kindlasti oli ka nutt südamest.”
“Minu nägemus VOL. 2
See juhtus minu järgmisel teraapia seansil. Ema lahkumisest oli selleks hetkeks möödas 8 päeva. Nagugi eelminegi kord, see juhtus rahunemise staadiumis.
Laman põrandal matil ja rahunen tehtud tööst. Mitte kohe, aga üsna alguses, märkan tuttavat Valgust pea kohal. Seekord ta paistab nagu tähe valgus, aga ta on palju eredam ja see Valgus tuli kõrgemalt kui eelmine kord. Vaatan seda Valgust ja mulle tundub, et tema vaatab mind. Ei oska öelda kaua see kestis, aga ühel hetkel hakkas ta langema, minu peast vasakule poole. Sel hetkel tundsin, et ta tuli minuga hüvasti jätma. Ma jälgin tema langemist ja isegi nägin natuke pea taha, kuidas ta langeb. Langevat Valgust oli veel natuke näha ja sel hetkel hakkas mul kurb, et ta lahkub. Ma hakkasin vaikselt nutma. Ma arvan, et selle peale tuli Valgus tagasi samale kohale kus ta ennem oli. Hakkasin veelgi rohkem nutma. Korraga ma ütlen, et palun vabandust, et ma ei armastanud sind nii palju kui sina mind. Tundsin, et ma tahaks veelgi valjemalt nutta. Miskipärast hoidsin aga ennast tagasi, mis oli viga. Nii ma seal nuuksusin ja siis tundsin kuidas terapeut võttis mu pöidadest kinni. Ma mõistsin, et pean hakkama rahunema. Nuttu tagasi hoides, rahunesin lõplikult ja märkasin, et Valgus oligi kadunud. Mõne aja pärast avasin silmad. Ma olin jällegi hämaras toas kus põles üks põrandalamp ja kaks soolalampi.”
“Minu 8. teraapia
Seekord minu nägemused juhtusid teraapia eri aegadel.
Laman põrandal ja minuga tegutsetakse. Ühel hetkel ma näen, kuigi tean, et ikka veel laman põrandal, et ma liuglen põrandalt üles. Ma kohe tajun, et see nii on. Mu keha ei ole samas suunas kui põrandal lamades. Olen pööranud end 90 kraadi. Algul julgen tõusta umbes meetri kõrgusele ja laskun aeglaselt tagasi põrandale. Teise tõusu puhul juba nati kõrgemale.
Laman ikka põrandal. On rahunemise aeg. Terapeut võtab minu labajalgadest kinni. Tunnetan selle momendi ära. Korraga tajun, et mu jalgade tallad toetuvad hoopis vastu ümmargust palki. Tunnen selget survet jala taldades, nii nagu ma seisaks selle palgi peal. Tegelikult ma saan aru, et mingit palki ei ole. Kuid ikkagi, mis surve see on? Lisaks on ka mõnusalt soe. Arutlen veel, et kuidas ma ei tundud seda, kuidas terapeut oma käed ära võttis. Nii ma siis laman, aga ise tunnen, et hoopis seisan palgi peal. Korraga võtab terapeut, kes polegi kuhugi läinud, oma käed minu labajalgadelt. Sellega kaob nn. palgi surve ja mõne aja pärast ka see mõnus soojus. Kindlasti tekib küsimus kas Valgus ka oli? Oli küll. Päris alguses. Seekord tuli see hästi kõrgelt ja kestis väga lühikest aega. Nagu oleks tulnud vaatama kas kõik on korras.”
