Terapeudi kogemused

Miks Maarireet?

Mulle on juba juba nooruseast peale kanaldunud sõnum-soovitus:

“Tuleta meelde, miks oled siia sündinud! Tuleta meelde, mis on su nimi!”

Püüdsin tuletada, aga noorena ja isegi keskealisena ei meenunud teps mitte. Kui sellest, milleks olen siia ilma sündinud, sain ma juba uduselt aimu ja hakkasin selle suunas astuma, siis nime ei tulnud pikka aega.

Selle aasta augustis, kui osalesin nädalasel biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse terapeudi (täiendus)kursusel, sain oma energiad korralikult lahti. Puhastus jätkus pärast kursust veel tormiliselt ja jätkub ikka veel. Saavutan seisundeid, milleks varem pidin pikali lamama ja tund aega vabastavalt hingama nüüd nagu muuseas hoopis muid asju tehes, arvuti taga pangaülekannet sooritades või poes köögivilju valides. Selgroog, mis hakkas vonklema, on sama vaba ja kohe vonklemas, kui teda liigutan. Suudan energiataseme üles tõsta muusikaga, tantsuga, lauluga, nutuga, naeruga, vihahooga või emotsiooni tekitavat juttu lugedes vms.

Kursusel, kui olin läbi töötanud kõik keha pingevööd, hakkas läbi mu olemuse voolama puhas energia. Selle tulemusel tunnetasin Maaema enda sees, läbi enda voolamas ja kanaldumas. See suhe on jäänud sama lähedaseks praeguseni. Kanaldumine jätkub.

Olen olnud pärast kursust sotsiaalmeedias enda kohta enneolematult aktiivne ja suhelnud enda tavalisest tutvusringkonnast väljapoole jäävate inimestega. Kurvastusega kogesin, et mõned rahvuskaaslased on veel nende hirmutamiste tulemusel tekkinud hrmus, mida nende kaugete esivanematega tegid ristirüütlid ja katoliku vaimulikud alates muinas-Eesti vallutamisest. Maaema laimati, et ta on nõid, paganlik, deemonlik, kuratlik ja mida kõike veel. Ikka selleks, et rahvas enam ei kummardaks oma Suurt Jumalannat, vaid laseks ennast ristida ja orjastada. Tänapäeval oleks aeg nendest hirmujuttudest lahti lasta ja tunnetada Maaema nii, nagu mina teda näen – puhas loodusvaim, Emake Maa, haldjalik, mitte deemonlik olend. Näen teda mitut moodi – hiiglasliku sooja ümara tegelasena kohe maakamara all, kes uurib elu kulgu ja saadab täpselt õigel hetkel välja õige ravimtaime, mis toetab just seda inimest või õige looma, kes juhatab eksinu koduteele või päästab kauaks päikese kätte jäänu.

Emake Maa
Emake Maa

Näen teda ka väga naiselikuna, umbes nagu siinsel pildil. Sel juhul on kõik, mida on tehtud looduse vastu, metsade vastu, vihmametsade vastu jne, ka naiselikkuse ja eriti neitsilikkuse anastamine. Looduse anastajatele ei meeldi puutumatu loodus, metsikult lokkav taimestik, sest see tundub natuke ohtlik. Selles on määramatust, ette-ennustamatust ja spontaansust. Hoopis turvalisem on, kui kõik on etteennustatav ja käib kellavärgi täpsusega. Nagu robot! Muidugi, kui teile meeldib robotlik maailm 🙂

Veel üks Maaema arhetüüp on õrn, habras, haldjalik naine. See leid on minu jaoks uus! Kujutasin varem Maaema ette raske kondiga tumedat verd, madala häälega naisena, kes tunneb pärimust, rahvaravi jms. (Nt Maria Klenskaja, Anne Maasik või Marje Metsur). Laagris taipasin, et see ei ole Maaema, vaid mu enda paralleelmina – Vana Teadjanaine. Nüüd aga hakkasin tajuma, et Maaema ei pea käima kops-kops-kops üle niidu. Ta võib ka hõljuda, tantsida või tuiselda. Ja sellist arhetüüpi esindab hoopis Kristiina Ehin, Maiken Schmidt või Doris Kareva. Viimasel ajal ma ise ka mõnel päeval, kui kaalu poleks nagu ollagi 🙂

Foto aastast 2019

Maaema loob sügava loodustunnetuse, vahetu seose loodusega, jäägitu usalduse. Tunnen, et kõik puud ja põõsad, kõik loomad, linnud ja putukad on mu parimad sõbrad. Loomad tunnetavad ka seda ja ei karda 🙂 Kuidas saaksin ma teha midagi looduse vastu, kui loodus olen mina? 🙂

Maaema ja ühtlasi oma sügavate pärimuslike juurte austuseks olin nõus võtma nime Maari.

Maari on murdeline vorm nimest Maarja. Ärge nüüd arvake, et teadagi, kristlik nimi ja mitte eriti uus. Karksi ja Halliste kihelkonnast üles kirjutatud rahvalaule uurides aga leidsin puhta naisalge, ikka maaema mitte kristliku jumala ema. Maari on tihti kombinatsioonis loodusega – Maari mägi, Maari läte, või paaris meesalgega, kes võib olla Jumal, taevas, Esä, Looja vms. Ehk Maari on maa ja tema teine pool taevas. See on vanem kui kristlus!

Nime Maarireet saab ka osadeks lammutada. Siis saame

Maa – planeet Maa; maismaa, maismaa pind; riik’

Ri – riik, rikkus, prii (vaba)

Reet – esimene pool sõnast reeta, mis tuletab meelde, et ei tohi ennast alt vedada 🙂

Ehk kokkuvõttes, et Maa ja Riik, mis kunagi said reedetud, on nüüd jälle kokku saanud ühte nimesse, ühte energeetilisse olendisse nimega Maarireet ja Maaema juba hoolitseb selle eest, et see Maa ja see Riik enam uuesti reedetud ei saa!

Nii et palun ärge mõelge, et mul on suurushullustus, kui ma suurelt esinen. Ma olengi SUUR! 🙂

Foto aastast 2015




Raamatututvustused ja raamatutest ajendatud mõtted

Stanley Rosenberg “Uitnärvi ravijõu rakendamine.


Uitnärvi ravijõu rakendamine“.

Maarireet: Autor Stanley Rosenbergi eri distsipliinidest omandatud tarkuste, muljetavaldava sünteesi- ja üldistusvõime ning pikaajaliste kehatöö kogemuste baasil kirjutatud raamat.

On selgunud, et väga paljudel haigustel, häiretel, psühholoogilistel ja sotsiaalprobleemidel on üks põhjus: uitnärv ehk vagaalnärv ehk vagus ei tööta korralikult. Selle tulemusel ei suuda inimene olla oma loomulikus seisundis – õnnelik, armastav ja usaldav – vaid on pinges, mures, üleskrutitud või kannatab mingite häirete all (nagu depressioon, ärevus, ärritunud soole sündroom, sagedased õnnetused, alkoholism vms).

Katkend raamatust:

“Paljud inimesed maadlevad terviseprobleemidega. Sageli meenutavad nende lood Kreeka mütoloogiast tuntud võitlust maailma tugevaima mehe Heraklese ja merekoletise hüdra vahel. /…/ Hüdra oli ohtlik vastane, isegi tema hingeõhk oli mürgine. Iga pea asemele, mille Herakles maha raius, kasvatas hüdra, kes paistis surematuna, kaks uut. /…/ Heraklese õnneks oli hüdral üks nõrk koht – üks tema peadest oli surelik. Kui Herakles leidis hüdra sureliku pea ja selle maha raius, siis sai hüdra lõpuks surma.


    Mütoloogiline hüdra on metafoor selle kohta, kui frustreeriv on, kui pärast ühe sümptomi väljaravimist ilmub selle asemele üks või mitu uut. Nagu hüdra mitu pead, kimbutavad paljusid meist tervisehädad ja sümptomite ükshaaval ravimite või operatsiooni abil ära ajamine võib tuua küll ajutise kergenduse, kuid ei pruugi välja juurida nende sümptomite põhjust.


    Mõnikord on nii, et võtame rohtu ühe terviseprobleemi jaoks, teist teise jaoks ja kolmandat esimese kahe kõrvalmõjude tõttu. Võimalik, et peame võtma mitut eri rohtu iga päev. Kuid sageli aitavad rohud ainult ajutiselt, kui üldse, ja mõnikord peame neid võtma elu lõpuni.


     Meie ühiskonnas loodetakse peamiselt kahele tavameditsiini meetodile: biokeemilisele (ravimitele) ja kirurgilisele. Need on võimsad tööriistad, mis on väga väärtuslikud ja aidanud paljusid inimesi, sealhulgas mind ennast. Kirurgia võib elusid päästa. Kuid isegi kõige paremast operatsioonist jääb alles armkude, mis võib vähendada liikuvust, takistades lihaste ja sidekoe kihtide vaba libisemist üle kõrvalasuvate kihtide. /…/


     Nagu võitluses hüdraga, on meie sümptomite allasurumise tulemus sageli see, et esile kerkivad aina uued sümptomid. Selleks aga, et püsivalt paremat tervist saavutada, on võimalik kasutada siiani suuresti puutumata potentsiaali, mida pakub närvisüsteemi talitluse mõistmine ja keeruliste tervisehäirete käsitlemine uuel viisil. /…/


Selle asemel, et käsitleda üksikuid sümptomeid kui eraldi probleeme ja igaühe tarvis tablette võtta, oleks parem leida ühine lõim, mis neid kõiki seob. Võimalik, et leiame ühe lihtsa ja tõhusa ravimeetodi, mis leevendab või juurib välja need paljud ja väliselt sõltumatud probleemid – võimalik, et meil õnnestub üles leida hüdra surelik pea.


     See ühine lõim võib olla üsna lihtne: kõiki selles nimekirjas loetletud probleeme

[ehk lihaspinget, migreeni, seljavalu, liighigistamist, artriiti, närvilisust, ärrituvust, masendust, energiapuudust, kurvameelsust, ärevust, unehäireid, astmat, kõrget vererõhku, südame arütmiat, seedehäireid, maohaavu, ülesöömist, allergiaid, sagedast külmetumist, sagedasi vigastusi, alkoholismi, ravimisõltuvust, autismi, Aspergeri sündroomi, hüperaktiivsust, seksuaalset külmust, usaldamatust, mäluhäireid, keskendumisraskusi, otsustamisraskusi, aknet, PMSi jne] põhjustab vähemalt osaliselt uitnärvi dorsaalse haru talitlus või seljaaju sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsus ning nende kõigi puhul aitab see, kui taastada uitnärvi ventraalse haru ja teiste sotsiaalse kaasatuse jaoks valike närvide normaalne talitlus.


    Tänapäeva meditsiinis jäetakse peaaegu alati tähelepanuta idee, et nende terviseprobleemide korral on oma roll kraniaalnärvidel. Enamik inimesi ei tea suurt midagi ajutüvest, kust need närvid alguse saavad, ja kraniaalnärvidest endist.


    Ma usun ja olen korduvalt tõestanud, et kui saame viis sotsiaalset kaasatust toetavat närvi korralikult tööle, siis saame suure tõenäosusega leevendada või välja juurida paljud selle nimekirja sümptomid. Selle usu aluseks on minu enda mitme aastakümne pikkune kliiniline kogemus ja sadade teiste terapeutide kogemus, keda ma olen Stanley Rosenbergi Instituudis koolitanud.”

/Stanley Rosenberg „Uitnärvi ravijõu rakendamine. Eneseabiharjutused depressiooni, trauma, ärevuse ja autismi raviks“/

Kirjastuse enda tutvustus: “Elutähtis uitnärv annab võime nii sügavalt lõdvestuda kui ohu korral kohe reageerida. Selle häiritud olek võib põhjustada paljusid haigusi ja selle tasakaalu viimine ravida neist enamikku.

See raamat õpetab lihtsate harjutuste abil reguleerima oma uitnärvi, et jõuda sügava lõõgastuseni, magada paremini ning taastuda vigastustest ja traumadest. See harutab lahti krooniliste haiguste saladused ning selgitab, kuidas ja miks need tekivad. Kui kehas taastub turvaline seisund, häälestab see end ise tervenemise ja taastumise teele.

Maarireet: Mõelda vaid, kui suur kergendus oleks see kogu ühiskonnale, kui kõik inimesed õpiksid reguleerima oma uitnärvi! Inimesed ei kulutaks enam perearstide, eriarstide, psühholoogide ja psühhoterapeutide uksi ja saaksid elada rahuldust pakkuvamat elu.

Maarireet (Reet Karro) 2020

Koolitusmuljed ja koolitustest ajendatud mõtted

Muljeid BBTRSi kursuselt Männiku metsatalus 08 2020

50-aastane loodust igatsev Algallika terapeut sattub teise hingamisteraapia, BBTRSi juurde

Kas näete selle teksti all päevalilledega maaliga fotot? Kui mitte, soovitan vahetada brauserit – Mozilla asemel Chrome või Internet Explorer, sest fotod annavad loole palju juurde. Sama vahetust soovitame, kui ei näe järgmisi pilte (neid on lehel kokku 5).

50-aastane Reet, eluga rahul, kuid natuke loid ja mugav.

BBTRS on meetod, kus terapeudil on vaimset, hingelist, emotsionaalset ja kehalist tipptaset nõudev roll. Et sellega hakkama saada, peab tema keha olema tugev, painduv, energiast pakatav, vibreeriv ja hästitoimiv. Mina olen BBTRSi juures olnud 2016. aasta juunist, kui valisin minna oma esimesele, 3-päevasele tutvustavale kursusele, olles ise 50-aastane (pildil) ning olnud väljaõppinud ja praktiseeriv hingamisterapeut alates aastast 2011. Mu põhiline hingamisteraapia meetod, Algallika protsess ja hingamistöö aitas minul ja paljudel mu klientidel leida oma mittetoetavaid mõtteid ning asendada neid elujaatavatega, mõista sünni tähtsust ja sünnitrauma mõju, muutuda enda ja teiste suhtes mõistvamaks ja leebemaks ning suhtuda kehasse positiivselt. Olen tänulik meetodi loojale Binnie A. Dansbyle – temaga algas minu elus suur tervenemine ja tänu temale suutsin ma jõuda oma noorima lapse ekstaatilise sünnituseni esimesel terapeudiõppeaastal. Kõigist tema juures õppinutest on saanud toetav kogukond ja turvavõrgustik, mille eest samuti suur tänu! Samas oli Algallika meetod suunatud Hingele ja Vaimule ning düsfunktsionaalsete mõtete muutmisele. Kehasse suhtuti austavalt ja tunnustavalt, seda võeti kui tervikut ja igasugune keha oli täiuslik selle heast või halvast funktsioneerimisest hoolimata. Võtsin selle suhtumise üle, kuid oleksin sellest hoolimata tahtnud kehast rohkem teada. Keerulisemates olukordades, näiteks kui kellelgi algas paanika, tundsin ennast ebakindlalt. Kui uus klient tellis 10 teraapiaseansiga kuuri, siis esimesed seansid olid muutusterohked ja transformeerivad. Kahjuks sattusid mitmed kliendid alates 3.-4. seansist uuele platoole, kust kõrgemale tõusta jõudis ta alles 9.-10. seansil. Püüdsin olla seanssidel võimalikult toetav, kuid mõnikord oli raske kogu täiega kohal olla, kord jäin isegi kliendi juures istudes tukkuma 🙂 Sest terapeudi ülesanne oligi toetavalt kliendi juures olla ja talle afirmatsioone öelda, tema kehale ei olnud mingeid nõudmisi, see võis ollagi loid ja mugav.

Lisaks oli mu isiklikus elus lahendamata probleeme, millest põgenesin töösse, raamatute lugemisse, filmide vaatamisse ja vaimsetesse kogemustesse. Meditatsioonidel ja hingamisseanssidel, kus olin ise mediteerija ja hingaja rollis, “kadusin tihti ära”, sain kogemusi, millest ma hiljem ei mäletanud midagi. Tundliku natuurina põdesin ka linnaelu stressi ja loodusest kaugenemise pärast, lahendust aga ei näinud, sest päevad olid täidetud hingamisseanssidega, õhtud koolituste ja grupiüritustega, vabal ajal tegelesin nooremate lastega ja kodu vajas ka koristamist – linnast välja sain rohkem puhkuse ajal ja kord kuus külastasime maal elavaid vanemaid, kuid oleksin vajanud hulga tihedamat kontakti loodusega.

Juba esimesel 3-päevasel kursusel sain aru, et BBTRS võib muuta kõik. Siin räägiti vähe, see-eest paikapidavalt. Teooriat esitati väikeste portsude kaupa, kogu ülejäänud aeg oli täidetud liikumise, praktiliste harjutuste ja hingamisega. See meetod äratas minus kirglikkuse, mängulisuse ja ürgsuse. Sain aru, et paljugi, mida olin pidanud paikapidavateks tõdedeks, oli tegelikult mulle vanemate või kooli või ühiskonna poolt sisendatud hirmud, tabud või piiravad mõtted. Ja mu enda elu pole äsja 50-aastaseks saanuna juba poolenisti ära elatud, vaid kõik on alles ees 🙂

Õpetaja Nisarga Eryk Dobosz (pildil ees keskel)

Eriti inspireeriv oli õpetaja Nisarga, kellel jätkus võhma meiega kõik kaasa teha, elu eest tantsu vihtuda ja järgmisel hetkel õrnalt ja tundlikult demoseanssi läbi viia. Ta oli ise kõik läbi tunnetanud, ka tõelise trauma läbi teinud ja selle endas tervendanud. Ta oli elanud Indias Osho kommuunis ja olnud kaaslooja BBTRSi looja Giten Tonkoviga. Peale BBTRSi õpetas ta LomiLomi ja MER massaaži ja tema kehatöö kogemus aitas paremini läbi tunnetada biodünaamilise hingamise ajal kasutatavad massaaživõtted. Mina, kes ma polnud varem ühegi Osho jüngri ega tantramehega lähedalt kokku puutunud, olin temasse vahepeal lausa armunud. Seejärel sain aru, et see oli naine minus, kes vajas tervenemiseks tervet meespoolt ja laps minus, kes vajas tervenemiseks tervet isa, see ei olnud tõeline armumine. Aga armastan ma teda küll, nagu kõiki inimesi 🙂

Elumuutvad ja loodussidet taastavad praktikad Emajõe ääres

Kursusel soovitati hakata ennast päevaks häälestama hommikuste praktikatega, mis peaksid hõlmama enda liigutamist ja energiatele avamist. Mina avastasin uuesti, et elan Emajõe lähedal, mille ääres on puuderiba ja puid on ka mu kodulinnaosas Karlovas. Ja on ka suuri muruplatse, mida küll niidetakse, kuid kuhu niitmiste vahepeal juba jõuavad kasvada ja õitsema minna põllulilled. Ja isegi kui midagi ei õitse, saab ometi seal käia paljajalu ja tõmmata endasse maaenergiat. Selline hommik muudab reipaks ja sõna otseses mõttes avab su kõigele heale, selle asemel, et viimase hetkeni magada ja siis närvis olles tööle tormata. Hakkasin neid rituaale praktiseerima, mida olen teinud tänaseni, sellesse piirkonda järjest lisanduva elurikkuse üle rõõmustades. 🙂

Klipp on tehtud aastal 2018.

BBTRSi terapeudi õppe algus. Töö tardunud energiaga.

Novembris 2018 osalesin teisel 3-päevasel tutvustusel ja kui sain kutse 2-aastasele BBTRSi terapeudi väljaõppele, ei kõhelnud ma hetkegi. Mais 2017 tegin läbi esimese 7-päevase terapeudiõppe mooduli, hingates nende päevade jooksul kuus toetusega hingamisseanssi, töötades läbi kõik keha pingevööd. Suurim avastus oli tardunud energia, mida oli mu kehas ohtrasti. Tajusin seda hiiglasliku betoonitaolisest materjalist risttahuka kujulise moodustisena oma rinna ja kõhu kohal. Esialgu oli see kompaktne, kuid hakkas pika peale kihistuma. Pealmised kihid sõitsid pealt ära ja kadusid aegamööda. Kuuendaks seansiks oli hiigelkaljust järel riismed, betoonmonoliidist saanud betoonirägu. Mu elus hakkasid asjad liikuma, hakkasin juba tegema praktikaseansse, kus sain endale uue rolli: “õpilane-praktikant”. Mulle, kes ma olin juba 6 aastat terapeut olnud, oli vabastav vabaneda nii suurest vastutusest – praktikaseansil kirjutas klient alla kokkuleppele, et vastutab ise oma heaolu ja seisundi jälgimise eest ning arvestab, et temaga tegeleb õpilane, mitte valmis meister 🙂

Terapeudi väljaõpe

Kaks aastat möödus päris kiiresti – mõlemal aastal kaks 7-päevast koolitusmoodulit, nende vahepeal hindeliste veebinaride vaatamine, kirjanduse lugemine ja dokumenteeritud praktikaseansside läbiviimine (kokku 100 seanssi). Hommikupraktika ja seanssidel liigutamine hoidis vormis, seansid klientidega olid huvitavad ja arendavad. Tundsin, et saan seal kasutada kõiki oma võimeid, nii vaimseid kui füüsilisi ja see oli hea.

52-aastane. Lisandunud on sitkust ja elastsust. Energia liigub paremini, kuigi mitte veel päris vabalt.
Lõpujagamine pärast tunnistuse saamist

Lõpetasin 2-aastase väljaõppe augustis 2018, rõõmustades unistuse täitumise üle, tundes aga suurt puudust isiklikust BBTRSi teraapiast, sest viimastel moodulitel sain ise hingata üksikutel kordadel, enamikus olin assistendi ja grupitoetaja rollis. Sellel kursusel oli minu isiklikus protsessis siiski väga oluline seik: demoseanss õpetaja Nisargalt – seanss, kus ta avas minu hingamist ja südamevööd kõigi grupikaaslaste ees, aeg-ajalt grupile küsimusi esitades ja kommenteerides. Sain seal oma südame mõneks ajaks lahti ja hingamise varasemast märksa täielikumaks. Ja kuna ka grupitoetajad osalesid ühsmeditatsioonidel ja ühistantsudes ning tegid kõik kaasa peale toetusega hingamise, olin pärast kursust laetud uue energiaga ja sügisel tuli väga palju uusi kliente!

Tõusud ja mõõnad 2018-2020 BBTRSi terapeudina

Järgmise kahe aasta jooksul oli minu elus tõuse ja langusi. Raskeim aeg oli talvel ja kevadel 2019, kui soovisin taotleda täiskasvanukoolitaja kutset ja läksin pikale, mitu kuud kestvale kutse taotlemise ettevalmistuskursusele. Seal avastasin, kui vähe see, mida olin viimase kümne aasta jooksul õppinud ja kogenud, luges nn peavoolu ja tõenduspõhisuse apologeetidele. Minu terapeudikoolituste tunnistused ei oleks nende jaoks lugenud, sest puudusid õppekava kirjeldused ja õppejõududel polnud erialaseid teaduskraade. Olin rõõmustanud paljude klientide ja õpilaste tervenemise ja arengu üle, kuid mul ei olnud oma saavutuste kinnitamiseks kusagilt võtta teadusuuringuid. Tunnetades, et selle süsteemi jaoks, kuhu püüdsin sobituda, olen ma mitte kvalifitseeritud erialaspetsialist, vaid ilma hariduse ja kogemuseta inimene, sattusin masendusse ja kuna kursuse hinna sees oli igal koolituspäeval kolm maitsekohvijooki ning piiramatult komme-küpsiseid, hakkasin lohutuseks sööma. Esimesel korral ühe kohvi ja mitte ühtki näksi, viimasel korral juba kõik kolm ettenähtud jooki 2 tl suhkruga ja peoga magusat. Mis lisas kehakaalu, tekitas seedeprobleeme ja lisas veelgi rohkem masendust. Enesehinnang langes ja isegi 6-päevane Dan Brulé hingamiskursus 2019. aasta mais ei toonud mind depressioonist välja. Tundsin ennast seal nagu Tim Thaler, kes katab näo kätega ja nutab, et kõik arvaksid, et ta naerab, kuid naerda ta ei suuda … Märkasin, kuidas kõik teised avanevad ja arenevad nende päevade jooksul, kuid mina sain vaid uusi traumasid ja hingamisseansid ei olnud seal minu jaoks piisavalt turvalised, et usaldada ja transformeeruda. Enamik seansse olid ilma toetajata, tihti tuli keset hingamist otsustada, kas ise püsti karata ja hakata tantsu vihtuma nagu pool gruppi, või jääda lamama, kuid lasta teistel enda ümber tantsida, kus keegi võib su otsa komistada või sulle pihta minna – kui oled ärev, suurendab see ärevust veelgi …

Kuid suvel 2019 hakkasin uuesti tegema hommikurituaale – hommikujooksu Emajõe äärde Rebase paadisadamasse, sufi pöörlemist, jooga- ja aeroobikaharjutusi ühel paadisillal, paljajalu kõndi mööda Emajõe äärset niitu ja tšakrahingamist ühe hiiglasliku hõbepaju all Emajõe ääres. Loodus ravis mu masenduse, peagi suutsin jälle rõõmustada ilusa ilma, usaldavate lindude ja tärkavate taimede üle. Sügiseks olin tippvormis, enesekindel, rõõmus ja liikuv.

Vaheküsimus: kuidas suhtun oma koolitajaeksami ettevalmistuskursuse katsumusse nüüd?

Kursus täitis oma eesmärgi: omandasin täiskasvanukoolitajale hädavajalikud oskused ja põhimõtted, õppisin koolitusi paremini planeerima ja eesmärgistama, tutvusin paljude uudsete ja huvitavate võtetega koolituse vaheldusrikkamaks ja jõukohasemaks muutmiseks, hakkasin oma pädevuse tõendamiseks tõendusmaterjali koguma. Eksam on siiani tegemata, sest sain aru, et reikikoolituste ja esoteeriliste hingamisürituste tõenduspõhisuse tõestamine võib kujuneda raskeks. Need ei olegi tõenduspõhised, vaid tunnetuspõhised ja kogemuspõhised, nii tunnetus kui kogemus on kõigi holistiliselt mõtlevate inimeste jaoks oluline tõendusmaterjal – ma võin olla ise midagi kogenud, kuulnud teiste käest veenvaid kogemuslugusid, või võin olla ise midagi tunnetanud või usun kellegi, näiteks vaimse õpetaja tunnetuse kirjeldust. Usun seda, mis minu maailmapilti sobitub ja minuga resoneerub. Kui keegi väidab midagi, mis on läbi tunnetamata ja mida ta pole ise kogenud, ei lähe ma sellega kaasa. Aga saan aru tõenduspõhisust nõudvatest inimestest ja leida ka neile sobivat tõendusmaterjali. Selle aasta 1. oktoobriks, kui tuleb järjekordne eksam, loodan, et saan kokku mitte-enam-nii-esoteeriliste koolituste tõendusmaterjali. Sest metsakümbluse uuringuid on tehtud üle maailma, hingamisharjutuste mõju kohta leiab tõendeid, tervislikest eluviisidest rääkimata. Kui jõuan, teen enne oktoobrit veel mõned inglise keele koolitused 🙂 //

Mida arvan sellest, et õppejõududel pole erialaseid teaduskraade?

Mõlemal, kelle juures olen hingamisterapeudiks õppinud, on kõrgharidused teistel erialadel – Binnie A Dansby oli kunagi tipptasemel disainer ja Nisarga insener (MSc). Pärast erialalt lahkumist on mõlemad läbinud tohutult pika ja mujet avaldava isikliku teekonna, õppinud suurte meistrite juures (Binnie Omraam Mikhaël Aïvanhovi ja Nisarga Osho), teinud koostööd esoteerikakorüfeedega (Binnie näiteks vabastava hingamise looja Leonard Orriga ja peaaegu iga maailmas tuntud hingamiskoolkonna loojaga), läbinud isikliku tervenemise ja oma sügavama olemuse juurde jõudmise protsessi ning tänaseks saavutanud muljet avaldava tervikliku maailmakäsitluse. Binnie on läinud rohkem vaimsuse, Hinge ja Vaimu tervendamise teed, Keha küll austatakse, kuid jäetakse ta aupaklikult kõrvale, lubades vaid hingamisel seda liigutada. Binnie jälgib väga teraselt teaduses, eriti psühholoogiateaduses toimuvat, rõõmustab uute avastuste üle ja võtab kõik kohe tarvitusele kui need tema süsteemi sobituvad. Tema õpetusel on suuri kokkupuutealasid positiivse psühholoogiaga, mida tavapsühholoogiateadus ebateaduseks ei pea. Nisarga jällegi austab Hinge ja Vaimu, kuid tegeleb väga põhjalikult Kehaga. Tänaseks on temast saanud nii hingamisterapeut, kraniosakraalterapeut, MER-massaaži terapeut ja koolitaja kui ka Lomi-Lomi Nui massaaži terapeut ja koolitaja. Ta on võtnud anatoomia ja füsioloogia kursuseid Poola ülikoolides ja sooritanud eksameid. Ta teab kõigi luude, lihaste, kõõluste ja närvide funktsioone ja ladinakeelseid nimetusi. Arvan, et tema erialateadmised ei jää alla füsioloogiaõppejõu omadele. Mõlema teadmised ei ole kitsalt sügavad ühe eriala piires, vaid hõlmavad kogu terviku. Mõlemad näevad suurt pilti. Nad ei ole valinud kulutada aega ja näha vaeva enda pädevuse tõestamisega, vaid nähes, et nende teraapiatel on suur positiivne efekt, hakanud kohe inimesi aitama ja välja koolitama terapeute, kes samuti inimesi aitaksid. Sest seda on just praegu väga vaja! Täiskasvanukoolitajana tekkis mul soov kirjeldada nende õpetatavat ja nõudmisi nii hästi, et tekiks nõuetekohane õppekava, millele saaks taotleda akredeteeringut. Kuid kuna see on suur töö, pole ma selle juurde veel asunud.

Tõusud-mõõnad jätkuvad

Sügisel 2019 hakkasin tegema enda jaoks uudseid asju. Mind kutsuti Linnamuuseumisse uusreligioonide konverentsile (sealsed uurijad pidasid uusreligioonideks ka reikit ja vabastavat hingamist). Selle asemel, et piirduda kuulaja rolliga, tegin korraldajatele ettepaneku sisustada pause liikumisega, ettepanek võeti vastu ja sain kiitvat vastukaja. Osalesin ka muusikateraapia konverentsil ja koolitajate mittekonverentsil. Tundsin end järjest paremini ja täielikumalt. Lasin oma teraapiaruumis teha oma kulu ja kirjadega remondi, esikuseinad maha lammutada, et saal muutuks avaramaks ja põrandale saaks moodustada suurema ringi ning seinad valgeks värvida. Et muuta ruumi vibratsiooni veel kõrgemaks ja üldmuljet puhtamaks. Tundus, et miski ei saa mind enam pidurdada, kuid siis algasid tagasilöögid.

Mõnedele klientidele ei meeldinud lagedad, kardinateta valged seinad ja nad kadusid ära. Ja mõnedele ei meeldinud, et ei saa enam esiku ust kinni tõmmata… Mulle endale hakkas mõjuma valge värv, kui alguses tundus see uudse ja eriti puhtana, siis mingist hetkest hoopis haiglapalatiliku ja troostituna. Hakkasin taga nutma rõõmsat kollast, mis oli mind ümbritsenud varem ja mis kontrastis rõõmsa taevasinisega oli eriti ergutav. Eneselegi ootamatult hakkasin end tundma iga päevaga loiumana, rõõmutumana ja mõttetumana, kliente jäi vähemaks ja mõned pettusid. Veebruari lõpus olin juba täielikult mustas augus. Kui mul ei olnud kindlat kokkulepet tõlkele, teraapiaseansile või hädavajalikku käiku lastega, eelistasin tõmbuda oma voodis kerra ja igatseda seda, et ma midagi ei näeks, midagi ei kuuleks ja midagi ei tunneks. Ja siis tuli koroonakriis …

Imetlesin neid terapeute ja vaimseid õpetajaid, kes olid kohe hakkamas, inimesi julgustamas ja innustamas ja kellel oli ka tehniline võimekus hakata seansse veebi teel pakkuma. Nemad justkui teadsid, mis on tõde, mis vale ja usaldasid ennast. Mina mitte. Sain üle esialgsest paanikast ja leidsin suurt julgustust vandenõuteooriate gruppides, sest seal olid inimesed julged ja enesekindlad. Mõned neist püüdsid ikkagi endale kõiketeadja mainet omistada ja inimesi isegi veel suuremate ohtudega hirmutada kui peavool. Hakkasin pikapeale tunnetama, kes usub siiralt oma õpetust ja jagatavat infot, kes on kasu peal väljas. Eriti suurt hirmu mul enam ei olnud, see-eest ei usaldanud ma ennast. Kui varem olin tahtnud inimestega töötada, et aidata neil leida endas jõud ja eneseusaldus, siis nüüd ma ei usaldanud ennast, et olen pädev inimestega töötama ja koolitama. Sest ma ju ei teadnud kindlalt, mida neile koroona suhtes soovitada. Ma ei saatnud enam laiali uudiskirju, ei avaldanud kuulutusi ega infot. Olin enda silmis tühi koht.

Lõpust saab uus algus

Otsustasin oma tegevuse lõpetada. Õnneks ei olnud majahaldur nõus üürilepingut lõpetama kohe märtsis, vaid alles kolme kuu pärast. Otsustasin veel kolm kuud vastu pidada ja pisitasa edasi töötada, jälgides ennast hoolikalt, et ma oma suure ebapädevuse juures ei kahjustaks kliente. Kevadpäike andis energiat. Panime Juugakoja tagaseina uuesti üles maast-laeni helesinised kardinad ja nende lähedale Kalli Pikase päikesekollase maali, mille kooslus tekitas rõõmu. Mais-juunis hakkas tulema uusi kliente, kellega toimus nii põnevaid protsesse, et pikendasin üürilepingut veel juuliks. Juulis aga sündis midagi imelist. Ei tulnud palju kliente, vaid üksnes kolm uut. See eest soovisid kõik kolm võtta terve kuuri ja teha see intensiivselt kuu aja jooksul, kui tavaliselt võtab 8 korraga kuur aega kaks kuud ja pikem isegi rohkem. Kõik nende protsessid olid minu endagi jaoks erilised ja teemad, mida me läbisime, nii olulised, et soovisin paremat vormi. Hakkasin ise sagedamini hingamisseansse läbi tegema ja mitmekesistasin erinevaid tervisepraktikaid, mida kasutasin. Kuna kahel kuuril kolmest olid tulemused märgatavad ja suured, kolmandal väiksemad, kuid siiski positiivsed, otsustasin selle kuu jooksul, et ma ei vaheta eriala. Jään BBTRSi juurde ja sel juhul on ju vaja täiendkoolitust!

2020. aasta Männiku kursusel sündiv transformatsioon

Leppisin BBTRSi terapeutide koolituse korraldajatega kõigepealt kokku, et osalen hõivatuse tõttu nende 8-päevasel kursusel 6 keskmisel päeval, jättes ära sissejuhatuse ja viimase päeva lõppkokkuvõtted ning tunnistuste andmise. Mõtlesin, et värskendan mälu, vaatan uuesti üle, kuidas õpetaja Nisarga iga pingevöö seansse läbi viib, omandan uued võtted, mis meetodisse on vahepeal lisandunud ja veedan kvaliteetaega huvitavate inimestega, lähedal loodusele. Kuid alahindasin järjekordselt selle teraapia elumuutvat jõudu ja kogu väge. Selle asemel, et natuke üht-teist uut omandada, sattusin nende seitsme päevaga, mis ma lõpuks seal veetsin (sest ei suutnud enne lõppu lahkuda 🙂 ) ning kuue toetusega ja ühe rühmaviisilise hingamisprotsessiga tõelisesse transformatsiooniprotsessi. Tänu vegan toidule, intensiivsele liikumisele ja hingamisele, alustas mu keha puhastusprotsessi, mis pärast kursust jätkus, kehakaal langes 4 kg (59 pealt 55 peale). Iga järgmine hingamisprotsess oli eelmistest võimsam, sügavam, emotsionaalsem, kuni tundlikkus muutus väga suureks ja süda avanes täiesti. Grupikaaslased tundusid vanade rindekaaslaste ja eluaegsete südamesõpradena. Vahepeal oli meel väga kerge ja pulbitses rõõm, teisel hetkel valdas meeli sügav liigutus- ja tänutunne. Männikult lahkudes oli tunne, nagu rebiksin südame puruks. Nagu seal oleks suur mull, mis venib sealt eemaldumise ajal nagu ragulkaniit, kuni ühel hetkel puruneb. Aga see ei olnud traagiline purunemine, sest olin täis energiat tuua see hea energia, usaldus ja armastus kõikjale oma elu, suhetesse kõigi inimestega. Ja tekkis põnevustunne, kas ikka suudan seda 🙂

Olen meie kursusest rääkides nimetanud seda elumuutvaks ja epohhiloovaks. Õppijaid oli 22, neist pooled Eestist ja pooled Euroopa riikidest (Poolast, Hollandist, Belgiast, Šveitsist, Saksamaalt, Inglismaalt ja Lätist). Lisaks pöörastele, kõiki emotsioone välja toovaile ekstaatilistele tantsudele oli meil iga päev loovülesanded, grupi- ja paaristööd, rollimängud, süvitsiminevad enesessevaatamised ja paaris hingamisseansid. Mul oli nii palju põnevaid ja sügavaid hingamisprotsesse. Näiteks oli mul üliemotsionaalne Vargamäe protsess, kus samastusin Krõõdaga ja elasin läbi ka sama loo kõik ülejäänud võimalikud arengustsenaariumid, Andrese pere juurest lahkumiseni ja Krõõda hülgamiseni välja. Ja Libahundi protsess, kus töötasin läbi veel sügavamaid kihistusi endas – orjaajast ristirüütlite tulekuni välja. Ja mõistsin mida vallutajad siit otsisid ja mida vajasid ja mida samad energiad ikka veel soovivad vallutada ja purustada. Ja leidsin endast ka jõu sellele vastu seista ja teisigi vabaduse rajale juhatada. Mida ma üha kindlamini tegemas olen. Muutus väljendub minu kehas ja elus. Ja on valmis laienema!

BBTRSi eesmärk on vabastada kõik keha pingevööd, kuni energia voolab vabalt läbi su olemuse. Eelmistel kursustel ja omaette tehtud seanssidel saavutasin selle seisundi ainult seansi lõpus mõneks ajaks ja pärast seanssi kogesin uuesti kõike seda, mis ei lase energial vabalt voolata. Seekord oli kõik teisiti. Jõudsin tõesti välja puhtasse energiasse ja puhtas energias kohtasin Maaema või Emakest Loodust. Kõik see, mida olin kunagi õppinud, kogenud või kuulnud, omandas uue tähenduse ja muutus uueks tervikuks. Sain aru, miks vana aja inimesed ei raiunud puud ega murdnud isegi oksa ilma luba küsimata, andeks palumata ja tänamata. Kui energia voolab vabalt läbi su olemuse ja sa tunnetad reaalselt Maaema, sa lihtsalt ei saa loodust kahjustada või läheneda sellele saaja mentaliteediga. See oleks orgaaniliselt võimatu, sest see puu, see oks on tükk sinust – sa ju ei raiu endal varvast maha, kui süüa tahad, edasise valu ja vaeva peale mõtlemata …

Soovija võib vaadata ka minu Maaemaga ühendumise teemalist videojagamist Facebookis. Vaata siit.

Tekkis palju loomingulisi plaane, millest mõnda olen juba hakanud ellu viima ja palju alles ootab oma järge.

Aitäh, aitäh, aitäh õpetaja Nisarga, kursuse korraldaja Kristina ja kõik fantastilised grupikaaslased Eestist ja välismaalt!

Männiku kursusel osalenud Reet Karro

*****

Reet on inglise filoloog-pedagoog (1990) ja kirjaliku tõlke magister (2004). Ta on osalenud enesearengukursustel 90. aastatest saadik, vabastavalt hinganud aastast 2002 ja olnud reiki juures aastast 2004. Alates aastast 2008 on ta osalenud erinevatel hingamisterapeutide väljaõppekursustel, õppinud Algallika terapeudiks 2008-2012 ja BBTRSi terapeudiks 2016-2018. 2021. aasta jaanuaris täitub tal 10 aastat hingamisteraapia erapraksise Hingamisstuudio avamisest Tartus.

Reet on kooselus, viie lapse ema ja kahe lapse vanaema. Vabal ajal meeldib talle viibida looduses ja hoolitseda oma keha eest. Teda inspireerib muusika, luule, kirjandus ja kunst. Ta kaitseb elurikkust, samas kedagi jalge alla tallamata ning soovib näha jätkusuutlikuma ja säilenõtkema elu võidule pääsemist. Tema ideaal on kestlik kahanemine, mida saab teha lusti ja rõõmuga, kui tunneme ennast hästi ja inimsuhted on toetavad.

August 2020




Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Sotsiaalärevuse ja unetuse all kannatav noor mees sai mõneks ajaks tuge biodünaamilise hingamise kuurist, lõpliku lahenduse toob aeg

Enamasti jõuavad kliendid Juugakotta omal algatusel ja teraapia on nende enda tunnetatud vajadus. Selle noore mehe saatis teraapiale tema vaimselt arenenud ema, kes ka tema eest seansi broneeris. Õnneks oli Mees ka ise plaaniga nõus, mitte ei nihverdanud vaikselt teraapiast kõrvale, nagu tihti need, kelle eest teised aja kinni pannud

Emal oli põhjust murelik olla, sest pojal oli pikaajaline ärevushäire, mis kasvanud üle depressiooniks, ja juba aastaid olnud unehäired. Viimastel kuudel ei saanud ta enam üldse magama jääda. Poeg olnud lapsepõlves rõõmus, helge laps, kellel ei  õnnestunudki kooli ja koolieluga kohaneda ja kes hakkas järjest rohkem endasse sulguma. Kui aga kooli ajal olid tal veel mõned sõbradki, siis nüüd olid need töö-või pereellu sukeldunud, tema aga suhtles ainult emaga, kellel tihti  külas käis. Omaette olles oli ta enamasti arvutis, mida ta seal tegi, tundus talle endalegi asendustegevusena.

Midagi muud teha, kui arvutis surfata või emaga rääkida, segas sotsiaalärevus, hirm uute olukordade, inimeste ja nende hinnangute ees. See oli teda takistanud ka kõrgkooli astuda. Lisaks teiste võimaliku kriitika kartmisele andis ta ise ka endale pidevalt hävitavaid hinnanguid.

Mees tuli kohale märgatava raskusega pealae ja otsaesise kohal, mis paistis tumedana, nagu kivi.

Selgus, et  Mees on tõeline lumehelbeke ka selles mõttes, et ta olnud juba aastaid taimetoitlane ja ei tugevdanud seega oma maaühendust ja elujõudu valgurikka lihaga. Mis tähendab, et iga ettejuhtuv tuul sai teda pillutada märksa rohkem, kui neid, kel  jalad kõvasti maas.

Perearst oli määranud unetuse vastu antidepressante, neid ei tahtnud Mees võtta. Samuti oli ta suunatud psühholoogi juurde. Õnneks oli Mees leidnud endale ühe energilise ja korralikult lihaseid rakendava trenni ning käis aeg-ajalt ka vaimsetel üritustel.

Avatantsul  märkas terapeut, et Mees toetub väga nõrgalt põrandale, pigem hõljub maa kohal. Ja ta liigutas end väga piiratud ulatuses – tema ülakereliikumist võis kirjeldada kaitsesse tõmbumisena, mitte avardumisena. Natuke paremaks muutusid mõlemad liikumised juba esimeste tantsude ajal, ehkki Mees  kurtis, et tal on raske käsi laiali ajada.

Esimese hingamisseansi ajal läks Mees korralikult sisse ja oli korraga hoopis teine inimene – atleetliku kehaga viikinglik tüüp, massiivse lõuaga, mille küll moodustas lõuaturvis, kuid mis just viikingile sobis. Terapeut puhastas seansi lõpul tema energiavälja šamaanipuu suitsu ja Palo Santo eeterlike õlide seguga, mille järel kivi pea kohal enam näha ei olnud. Ime küll, kuid seansi lõpul oli Mehe näol naeratus.

https://weheartit.com/entry/200017486

Mees sai koduülesande hoida oma energia liikuvana. Teisele seansile tulles oli energia tõesti liikuv, klient ise aga tundus tunduvamalt ärevam kui varem. Tal oli raske vestelda, pigem ta põikles vastamisest kõrvale. Õnneks lubas Mees ennast juhendada ning tuli juba sissejuhatava aktiivmeditatsiooni ja tantsu ajal rohkem kehasse, tema astumine oli varasemast tugevam, hoiak avatum. Hingamine oli seekord veelgi suurema energiaga, kehapinged koondusid näkku ja kätesse, sealt algas ka vabastav värin, mis jõudis jalgade ja puusadeni. Lõpuks vajus Mees sügavasse lõdvestusse, millest väljatulemisel tekkisid rõõmsad ja positiivsed tunded, nagu ta oleks uuesti sündinud 🙂

Ei tea, kui kaua oleks kestnud hingamisjärgne positiivne meeleolu, kui seda poleks häirinud uneprobleemid. Kui tavaliselt oli Mees öösiti üles ärganud, siis nüüd ta ei suutnud enam uinudagi, sest häiris klomp kurgus. Tegelikult oli talle kunagi sama probleemi pärast isegi operatsioon tehtud, kuid see ei olnud aidanud.

Suu-lõuaseansi eel meeldis Mehele tantsida Metsatöllu muusika järgi, kui sai jalad tugevasti maha. Terapeuti üllatas, et Mees suutis Osho Lõvisüdame meditatsiooni ajal lõvi moodi häälitseda ja jooga lõviasendis hingamise ajal endast natuke kurguklompi väljutada – sellega ei saa hakkama mitmedki, kes ei kannata nii tugevate meeleoruhäirete all, kui see noormees. Seansi lõpu poole hakkas Mehe hääl kõlama nii, nagu see tuleks sügavalt ja madalalt. Lõpus voolasid tema näos väikesed energiajõed, eriti suu ja nina ümber. Ja siis tuli sügav lõdvestus.  

Koolivaheaja tõttu jäi vahe järgmise seansiga kaks nädalat. Klient sai koduülesandeks võimalikult palju värskes õhus liikuda, ennast energiliselt liigutada, õhtuti kõik särisejad välja lülitada ja enne magamaminekut pikemalt tuba õhutada.

See õnnestus tal osaliselt. Õnneks ei olnud meie teraapia ainus, kus ta käis. Lisaks sellele käis ta pidevalt psühholoogi juures ja Vaikuseminutite kursusel, mis aitasid tal samuti endasse vaadata ja kohale jääda. Ainult uneprobleemi vastu ei mõjunud miski.

Kurguseansi ajal tundis Mees hästi palju aistinguid ja oli heas kontaktis oma sõrmede, põlvede ja varvastega, samal ajal tihti haigutades. Pea läks mõtetest tühjaks. Tema hääl oli madal ja hästi kuuldav.

Südameseansi ajal sai Mees lõpuks ometi kontakti oma vastupanuga. Ta oleks tahtnud püsti tõusta ja ära minna. Selle asemel jäi ta hingamise juurde, sai lisaks kontakti sünnienergiatega ja lõpetas väga sügava lõdvestusega.

Samasugune vastupanu tuli üles diafragmaseansi ajal. Mehel tekkiski pinged näos ning kätes ja jalgades. Tekkis analoogia enda sünniga, mis oli olnud samuti pikk ja raske ning äratanud vastuolulisi tundeid.

Järgmise seansi lükkas Mees unetuse ja väsimuse pärast nädal aega edasi, kuid järgmisel korral see ikka toimus. Sarnaselt teiste eelmiste kordadega oli Mees enne seanssi kõhklev ja ebakindel, seansi ajal aga hingas ülisügaval ja lõdvestunult. Ta märkas lõdvestuse ajal, et on rohkem kehas.

Viimase, vaagnaseansi lõpul valdas Meest väga sügav lõdvestus, silme ette kerkisid ilusad lapsepõlvepildid, nii et isegi poleks tahtnud tavateadvuse juurde tulla. Kuur oli läbi tehtud.

Mis siin siis toimus? Teraapiasse tuli noor, ebakindel, kroonilise depressiooni, unehäirete ja sotsiaalärevusega mees, kel juba aastaid tükitunne kurgus. Biodünaamilise hingamise kuuriga tuli Mees veidi rohkem kehasse ja sai parema ühenduse nii oma sünni- kui ka maaenergiaga. Ta õppis paremini lõdvestuma, lahtisema hoiakuga tantsima ja ennast nii häälega kui kehaga paremini väljendama. Selle käigus muutus ta uni kahjuks veel veidi halvemaks, nagu oleks magaja üles äratatud. Lõplikku lahendust olukorrale ei saadud, kuid kuna Mehe toimetulekuraskused ja meeleoluhäired olid kestnud aastaid, olekski nendest ühe hingamiskuuriga täielikult vabanemine olnud ime. Terapeut soovitas Mehel otsida endale toetavat kogukonda ja soovitas tal jätkata kõigi toetavate tegevustega, millega ta juba tegeles.

See, kas olukorra lahendus on Mehe muutumine nii, et ta vastaks ühiskonna ootustele noorte meeste vastupidavuse, stressitaluvuse ja füüsilise võimekuse osas, või ühiskonna muutumine tolerantsemaks, inimsõbralikumaks ning iga ühiskonnaliikme eripära aktsepteerivamaks, näitab aeg. Siis võiksime ühel hetkel näha ka Mehe õnnepäeva. Kas just sellist, nagu alloleval illustratiivsel fotol, või veel imelisemat 🙂

Illustratiivsed kujutised on portaalidest Pexels ja Pixabay, mis lubavad oma fotosid vabalt kasutada. Viikingi foto all on viide allikale.

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Keskealine naine leidis biodünaamilise hingamise kuuriga taastee oma julguse ja loomingulisuse juurde

See 40. eluaastates naine pöördus Juugakotta 2019. aasta suvel, olles põhjalikult läbi vaadanud kodulehel olevad hingamisteraapia variandid ja klientide lood, otsustades, et kõige paremini sobib talle biodünaamiline hingamine. Naine töötas vastutusrikkal ja intensiivset loomingulist panustamist nõudval töökohal, kus oli end küll üles töötanud ja oma erialal tippu jõudnud, kuid samas ka läbi põletanud ja iga tööpäev oli talle eneseületamist nõudev väljakutse. Ta ei olnud rahul iseendaga ja mitmete aspektidega oma elust. Kuhugi oli kadunud pulbitsev rõõm ja spontaanne tegutsemine, aeg-ajalt käisid külas ärevushäired. Ta lootis ennast taasleida ja valis juba enne terapeudiga kohtumist, et teeb läbi biodünaamilise hingamise täiskuuri.

Traumaküsimustikku täites märgati mitmeid olukordi ja sündmusi, mis võisid kõik praeguse olukorra kujunemise juures rolli mängida. Sissejuhatav tants oli väga vabastav. Naine polnud enam ammu ennast tantsuliselt väljendanud, kuid kui hakkas seda terapeudi ettenäitamise ja eeskuju järgi tegema, sai tema loominguline natuur innustust ja juba paari tantsu järel hakkas ta juba ise vabamalt improviseerima. Naine sai soovituse hoida energia liikuvana ja märgata oma aistinguid.

Kuna terapeut oli siirdumas suvepuhkusele, otsustati teha teine seanss tavaline vabastava hingamise seanss ja kuuri jätkata alles pärast suvepuhkust. Teisel seansil täideti Algallika diagnostiline küsimustik ja hingati mantramuusika järgi, mida Naine samuti nautis.

Nende kahe korra järel algas terapeudil 2,5-nädalane puhkus, Naine sai aega oma elu üle vaadata ja selles revisjon teha. Ta otsustas kandideerida ühele samuti temalt kõigi oskuste ja võimete rakendamist nõudvat, kuid mitte nii suurt tööpinget ning õhtu- ja nädalavahetusetööd eeldavale töökohale, tegi läbi konkursi ja valiti sellele kohale. Kuigi uus koht oli osakoormusega, otsustas ta eelmiselt töökohalt ära tulla. Ees terendas majanduslikult veidi ebakindlam, kuid see-eest inimlikum, rahulikum ja süvenemist võimaldavam elu. Enne kõigi sellise elu viljade maitsmist tuli läbi teha pingutav aeg, kus Naist oodati nii vanal kui uuel töökohal. Ühe töökoha hingetõmbepausid kujunesid teisel töökohal suurema panustamise ajaks, nii et puhkeaega nappis. Vanal töökohal tuli välja õpetada asendaja, uuel ise kohaneda. Stressi oli palju, kuid Naine tuli sellega toime, sest tal oli nüüd salarelv – biodünaamiline hingamine.

Iga seansiga muutus Naine vabamaks, spontaansemaks, rõõmsamaks. Aastate taak justkui haihtus, keha liikus paremini, Naises vulisesid elujõed ja voolasid heaoluhormoonid. Vana töökoha seljataha jätmine õnnestus. Uus samal kohal töölehakkaja tegi paljusid asju teistmoodi, kuid just see tegigi Naisele rõõmu. Uue inimesega jõudsid ka vanale töökohale uued tuuled ja Naine ei pidanud oma vanade kolleegide hea käekäigu pärast muretsema. Uuel töökohal aga pandi tema võimekust, head õpivõimet ja tähelepaneliku kuulamise oskust tähele ja tunnustati seda kohe alguses. See andis lootust, et nüüd võivad alata õnnelikud päevad, kus on aega iseendale, perele ja harrastustele. Samal ajal tehti talle huvitavaid ettepanekuid, kutsuti koolitama ja erialaselt panustama, mille üle ta ainult rõõmu tundis.

Naise enda valitud pilt tema vabanemise tunde kohta kohta teraapia lõpus

Kokkuvõtteks võib öelda, et teraapiasse tuli stressis, aeg-ajalt ärevushäirete all kannatav inimene, kes võttis end kokku iga tööpäeva eel, et suudaks veel üht päeva taluda ja kuidagi oma eluga hakkama saada. Iseendaga kontakti saamise tulemusena suurenes tema teadlikkus ja paranes enesejuhtimise võime. Ta suutis võtta vastu otsuse lahkuda vanalt töökohalt ja leida uus, vähem stressi tekitav ja inimlikuma töökorraldusega. Selle käigus avanesid juba uued võimalused. Teraapiakuur andis kogu aeg võimaluse endasse vaadata, lisas energiat ja rõõmu. Ja mis saaks veel toredam olla!

Fotod on illustratiivsed, pärit portaalidest Pixabay ja Pexels, mis lubavad oma pilte vabalt kasutada. Täname!

Huvitavat ja kasulikku, Juugakoda, Sooduspakkumised

Juugakoda pakub igas vääringus kinkekaarte

Kas olete saanud enneolematu energia- või heaolukogemuse Juugakojast, väikesest teraapiakeskusest Tartus, Karlovas ja soovite, et sama kogeks ka mõni teie hea sõber või pereliige? Võite osta meilt kinkekaarti. Üks võimalus on valik juba saaja eest ära teha – kinkida konkreetselt India peamassaaži või hingamisteraapia kinkekaardi. Teine võimalus on kinkida kaart teraapiaks piisavale summale, mis annab saajale võimaluse ise Juugakojas pakutavate teraapiate seas valik teha.

Praegu soovitame eriti oma 80 € kinkekaarti.

Miks see hea on?

  • selle sisse mahuvad kõik 2-tunnised teraapiad sh eriti tõhus biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse 1:1 seanss.
  • pikematele, 2,5- ja 3-tunnistele ning paaris- ja pereseanssidele saab klient ise juurde maksta, kuid 80 € kaardiga on ka nende puhul suurem osa seansi hinnast siiski juba ette makstud.
  • mõnesid lühemaid seansse saab selle kaardiga kaks.
  • hingamiskoolituse valimisel saab saaja käia pool kursust tasuta.
  • saajale jääb valikuvabadus, millal lähima nelja kuu jooksul ja mis teraapia endale valida.

Soovitame!

Palume arvestada meie tavalise tööajaga E-R 9-17. Kaardisaaja peaks olema oma ajaplaneerimisel nii vaba, et talle sobiksid kas või aeg-ajalt ka tööpäevad ja tööaeg (v.a. hingamiskoolituste puhul, mis on neljapäevaõhtuti ja reikikoolituste puhul, mis on nädalavahetustel).

Lähemalt meie teraapiatest, hingamiskoolitustest ja reikikoolitustest.

Lähemalt meie ruumidest.

Lähemalt Juugakoja terapeudist Reet Karrost.

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Kuldses keskeas mees, väikefirma omanik, jõudis täispika biodünaamilise hingamise kuuriga uuesti kunagisse füüsilisse vormi, kuid juba märksa kõrgema teadlikkusega, muutis vabamaks hingamise ja otsustas kuuri jätkata :)

Selle kuldses keskeas pikakasvulise ja tugeva kehaehitusega meesterahva oli saatnud teraapiale tema naine, kinkides talle esimese seansi kohe järgmiseks päevaks pärast Mehe sünnipäeva. Mees oli nõus, sest temas oli tärganud usaldus meie loo terapeudi vastu nende eelmistel kokkupuutumistel keelekursustel, kui Mees oli noores eas juhtunud osalema praeguse terapeudi, tollase noore inglise keele õpetaja algajate kursusel ning ühel Silva kursusel, kus nad olid juhuslikult ühte gruppi sattunud.

Mehe haridus oli seotud toiduainete töötlemise tehnoloogiaga, ta oli tudeerinud põhjalikult ka keemiat ja biokeemiat. Elu jooksul oli ta palju juurde õppinud, pannud kõik teadmised süsteemi ja nüüd piisas talle vaid vähesest, et süsteem jälle täieneks. Ta oli noppinud üht-teist kasulikku ka sellest, mida talle olid inimkeha kohta rääkinud rahvaravitseja, lümfiterapeut, massöör ja kiropraktik. Mehe teooriad ulatusid geneetikast ja inimkeha toimimise peensustest kauge tuleviku ja kosmoseni välja, teda võis pidada lausa filosoofiks ja temaga oli väga huvitav rääkida.

Illustreeriv foto Mehe olukorrast enne kuuri

Igapäevases elus Mehelt nende laialdaste teadmiste ülesnäitamist ei oodatud. Tema roll oli olla väikeettevõtja ja väikefirma omanik, tööandja ja lepingupartner nii mitmetelegi. Temast sõltus paljude inimeste käekäik, kõik olid harjunud tema peale lootma ning tema abivalmidust ja heatahtlikkust usaldama. Tema ise ei usaldanud jäägitult peaaegu kedagi teist peale oma naise, tal oli varuks ka valusaid kogemusi ja elujuhtumeid, kus tema usaldust oli halvasti ära kasutatud või teda lausa alt veetud. Tema firma pidi ellu jääma julmas konkurentsivõitluses, kus kõik võistlevad vähese töö ja loetud klientide pärast ning võitja võtab kõik. Üht äripartnerit pidi ta viimasel ajal koguni ülal pidama ja taluma ka üht alkohoolikust ja ebastabiilset töömeest, kes oli kord olemas ja kord joomatuuridel, jättes oma töö teiste teha. Ta lihtsalt polnud südant töömeest tänavale saata, aga sellise inimese olemasolu töökollektiivis oli teistele halb eeskuju ja tekitas pingeid.

Kõik ümberkorraldused pole alati meeldivad. Mehe firmas oli kunagi olnud tööjaotus tema ja äripartneri vahel, kus tema oli klientide peal ja äripartner korraldas töid. Siis aga juhtus äripartneriga õnnetus, mille tagajärjel ta enam polnud võimeline seda tööd tegema. Mees pidi võtma kõik enda peale ja lisaks maksma igal aastal endisele äripartnerile dividende. Kuna osa äripartnerile usaldatud firma varast oli vajalik igapäevaste tööülesannete täitmiseks ja ei kuulunud lihtsalt tema perele, oli Mees selle tagasi võtnud, mille peale äripartneri naine paiskas välja needuse. Kuigi Mees needustesse ei uskunud, jäi see siiski teda häirima ja tema rõõmu tumestama.

Viimasel ajal oli Mees end eriti üksi tundnud ja tema keha oli hakanud ärevust ja pinges olekut maha laadima silmade niiskeks mineku ja tudiseva lõuaga, mis tuli täiesti ootamatult ja tahtmatult. Sellepärast ta naine vabastavat hingamist vajalikuks pidaski.

Üks osa mehe negatiivsetest kogemustest oli seotud meditsiinisüsteemiga alates juba tema enda sünnist, kui arstid olevat tema ema pikaks veninud sünnituse mitmeks päevaks täiesti tähelepanuta jätnud, kuni lõpuks oli vaja lapse elustamist ja kuvöösi panekut ning jätkates tema isa surmaga, mis olevat tulnud vale sekkumise ja ebaõnnestunud operatsiooni tagajärjel. Ega viimase aja kogemusedki teisest puust olnud. Mees oli sattunud relvaloa taotlemisel ennast täis ja oma volituste piire ületavate psühhiaatrite peale. Talle oli tundunud, et selle asemel, et vaid otsustada, kas ta on vaimselt stabiilne, hakkasid nood teda provotseerima või justkui ise tema vaimset tervist lammutama, küsimata sellest, kuidas ta ennast hiljem jälle kokku saab.

Teraapiasse tulekul oli mehe kaebus, et tema elus on natuke liiga palju negatiivset. Ta tahtis jälle täita ennast valgusega, nagu Silva kursuselgi ja jääda kauaks sellesse seisu.

Tema keha oli kujundanud lapsepõlves harrastatud džuudo, mis küll tekitas ka vigastusi, aga tänu millele tal olid siiamaani tugevad rinna-, selja- ja kõhulihased ning hea rüht. Ise ta oma kehaga eriti rahul ei olnudki, pidades seda ebaproportsionaalseks. Ent juba esimesel vabastaval hingamisel oli näha, et ta keha suutis hingata kenasti kolmemõõtmeliselt – laieneda külgedele, üles ja pea-jalgade suunas. Samas olid tema suu ümber, lõuas, kurgus ja kaelas nii suured pinged, et sealt ei läinud ei õhk ega energia korralikult läbi. Nagu kael oleks kinni nööritud.

Näitleja, kelle kael meenutab natuke meie loo kangelase kaela esialgset seisukorda

Laualt tõustes oli siiski näha, et miski on juba muutunud. Mees oli seansieelses vestluses tunnistanud ennast süüdi väga paljudes pattudes. Pärast hingamist tundus koorem ta õlgadel veidi kergem ja tema silmades oli näha natuke rohkem süütust seal, kust varem süüdiolek paistis.

Teine vabastav hingamine läks veelgi sügavamale, kuid seal oli ka näha, et Mehe hingamine on juba nii kolmemõõtmeline ja tema keha hingamise ajal nii suures liikumises, et massaažilaua peale enam jääda ei tohi. Ning arvestades Mehe keha värisemist ja tudisemist teravamate küsimuste ja sügavamate jututeemade ajal, oli seegi juba osa traumavabastuse protsessist. Lepiti kokku jätkata biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse meetodil ja teha iga kord vastava piirkonna aktiivmeditatsioon ka.

Esimene biodünaamilise hingamise seanss oli väga elav, klient ajas lõpus käed laiali ja tundus, et ta lendab.

Paar päeva pärast seanssi, mis õhutab liikuvust ja julgust, astus Mees otsustava sammu. Ta vallandas alkohoolikust töötaja, otsustades, et ei pea enam tema kombeid taluma. Firmas läks õhk puhtamaks ja austus tema suhtes kasvas.

Silmavöö seanss oli suure energiaga, Mehel käisid värinad üle keha ja tundeliigutused ka. Kael oli veidi paremas seisus, kuid ikka veel piiras. Seansi lõpul on koht, kus terapeut ja klient astuvad silmsidemesse, kui klient peaks lõpuks tundma end siia maailma täielikult vastuvõetuna. Sel ajal Mees ennast veel täielikult vastu võtta ei lubanud, kuid mingi sammu ta juba selles suunas tegi.

Pärast seanssi märkas Mees, et termoregulatsioon on paranenud ja külmatunne kadunud, just nii, nagu ta seda mäletas noorusest ja Vene sõjaväe ajast. Nägemine tundus samuti veidi parem.

Suu- ja lõuavöö seansile saabus ta täieliku valmisolekuga kehastuda lõviks, ta olevat ka lõviraamatuid lugenud. Tema kael tundus vabam. Lõvimeditatsiooni ajal tegi ta huvitavaid liigutusi, häälitses ja käivitus. Hingamisosa alguses jooga Lõviasendis hingates suutis ta end väga palju ja ekstaatiliselt liigutada. Liikumine ja häälitsemine jätkus pikali hingates, tundus, et tal on ohtralt jõudu. Kõige lõpus tuli varasemast sügavam lõdvestus ning mitmed taipamised ja ahhaa-hetked. Jõudis kohale teadmine: „Kõik on üks!“

Vahepeal tegi Mees läbi väikese plaanilise operatsiooni, mis tehti päevakirurgias kohaliku tuimestusega. Järgmisele seansile jõudes oli ta juba jõudnud taastuda ja haavgi kokku kasvada. Kuna tundus, et see protseduur ei mõjunud Mehele traumeerivamalt kui ta igapäevaelu, otsustati teraapiat jätkata ja mitte teha kuuajalist pausi, nagu oleks nõudnud raskemini paranev lõikus. Hea oli seegi, et Mees keeldus operatsiooni järel valuvaigisteid võtmast ja polnud end nii tugevalt ära tuimestanud, et oleks raske vahetu olla, nagu kohustusliku operatsioonijärgse tiheda valuvaigistite võtmise läbi teinutel.

Südameseansi ajal avastas Mees, et oli olnud kogu teraapiakuuri alguosa eituse ja vastupanu faasis. Nüüd oli ta jõudnud jaatusse. Iga sissehingamisega muutus nn ekraan ta suletud silme ees heledamaks ja kuldsemaks. Vahepeal oli see ka sinine. Seansi lõpu poole tekkisid mikrovärinad käsivartes ja lõpus tundis ta täielikku nirvaanat ja lendamistunnet. Ja lendas ka, käed laiali.

Diafragmavöö hingamine oli eriti suure energiaga, värinatega, ülakõht pulseeris. Seansi lõpul hakkas Mees oma keha kätega skaneerima, nagu Silva meetodis õpitud, tunnetas, kust keha massaaži või puudutamist vajab, ja lõpetas teadliku ja oskusliku enesemassaažiga.

Draakoni kujutis Ridwan Meahilt portaalist Unsplash

Kõhuseanss oli terapeudi jaoks enneolematu. Üks seal kasutatav võte on niude-nimmelihase süvamassaaž läbi kõhu. Terapeut oli harjunud treenimata või mõõdukalt treenitud kõhulihastega. Mehe kõhulihased olid aga meeletult tugevad, need lihtsalt viskasid masseerivad käed endalt minema. Lõpuks tuli appi võtta sõrmenukid ja küünarnukid. Oli tunda tohutut jõudu ja mäslemist, nagu oleks olnud vaja draakonit või lohet taltsutada. Kõhus oli väga palju elu, ka rindkere hingas ilusasti kolmemõõtmeliselt, kael oli märksa vabam.

Vaagnaseansil Mehe selgroog vonkles vabalt, silme ette tekkisid ootamatud pildid ja teadvusesse taipamised. Hõljus pärlikee ja õhus oli kulda. Ta märkas esmakordselt oma südant, mis kogu aeg lööb, aga kunagi tähelepanu ei saa, kui tal midagi viga pole. Kogu sellest kehas pulbitsevast elust kerkis esile rõõm. Lahkudes jäi kehasse endiselt õrn vibratsioon ja pulseerimine.

Kuidas see lugu lühidalt kokku võtta? Teraapiasse tuli tugev ja võimekas inimene, kes tundis end sellele vaatamata nurkasurutuna ja ahistavate olude ohvrina. Kahe ja poole kuuga, kümne teraapiaseansiga (2 neist tavalised ja 8 biodünaamilised), meenus talle oma keha kunagine vorm, jõud ja kiirus. Kurk muutus avatumaks, hingamine vabamaks. Allasurutud tunded said üles tulla ja neid väljendati vabalt, selle asemel, et need oleksid pidanud endast salalikult märku andma pisarate ja lõua tudisemisega. Tema elus väljendus see nii, et kirurgiliselt sai lahendatud üks pikaajaline tervisemure ja töökollektiivi õhkkond parandatud kroonilise luuseri vallandamisega.

Stiliseeritud kujutis Mehest pärast teraapiat. Täname Clipdealerit.

Kas nüüd on kõik hästi? Arenguruumi on veel küllaga. Ideaal oleks, kui Mees saaks rakendada oma firmas oma täielikku potentsiaali ja kui needus oleks mitte ainult neutraliseeritud ja tuhmendatud, nagu praegu, vaid täielikult maha võetud. Aga ega selle teraapialoo lõpuga need teraapiaseansid veel ei  lõppegi. Lepiti kokku, et mingi sagedusega need jätkuvad ja see on hea!

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Nooremas keskeas terapeut tegi läbi biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse täiskuuri, tervendades suure osa oma lapsepõlvetraumast ja hakates tundma end küpse inimesena

See hapra kehaehitusega ja haldjalik nooremas keskeas naisterahvas tuli Juugakotta konkreetselt biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse teraapia pärast. Ta orienteerus teraapiate maailmas hästi, sest oli ise kvalifitseeritud terapeut ja tegeles igapäevaselt klientidega. Tema haridus ja töökogemus aitas teda mõistuse tasandil ennastki paremini mõista. Tema elu polnud olnud meelakkumine. Tema vanemad olid olnud sõltlased, alkohoolikud. Lisaks oli ema oli kasvatanud teda USA lastearst Benjamin Spocki õpetuse järgi, hoides 4-tunniseid söögivahesid ja keeldudes teda sülle võtmast. Juba 1,5 aasta vanuses pandi ta lastesõime kus ta ei kohanenud, jäädeski pingile karjuma, kuni ema tuli. Imikuea pikad söögivahed jäid teda mõjutama nii, et kui ei saa süüa, tekib kohe peavalu. Juba koolieas diagnoositi tal migreen, kuni oksendamiseni välja. Siis määrati ka ravi, millest ta on loobunud alles mõned aastad tagasi. Nooruses elas ta läbi ohtliku autoõnnetuse, milles ta läbi ime füüsiliselt viga ei saanud, ent tekkis surmahirm.

Naise enda valitud pilt, mis iseloomustab tema olukorda kuuri alguses

Naine oli ennast viimasel ajal palju uurinud ja diagnoosinud. Tema hinnangul oli ta ebaküps, jäänud emotsionaalselt eelkooliealise lapse tasandile. Ta ei tulnud toime tunnetega ja lähisuhetega, otsides pidevalt ema. Ta märkas oma suuri päästikuid, hüljatuse hirmu, kurbust ja depressiivsust. Elus ette tulevad tõrjutuse kogemised panid teda tundma, et ta ei tule toime ja et ta on ohver. Ta küll funktsioneeris, oli väliselt edukas, kuid seda tohutu tahtejõuga. Paljud tema reisid ja ettevõtmised olid tegelikult põgenemised. Viimasel ajal tundis ta end tihti väsinuna, energiapuuduses. Väsitas ka suhtlemine ja töö klientidega. Ta magas võimalusel iga päev ka päeval. Mitmesugused olukorrad, lõhnad ja näljatunne tekitasid peavalu.

Samas oli ta avastanud, et tema akusid laeb üksiolek ja kooskõla iseendaga. Teraapia eesmärk oli kooskõla veelgi parandada ja ennast tervendada keha, mitte vaid mõistuse tasandil.

Esimesel, sissejuhataval seansil, suutis Naine kohe keha lõdvestada ja end teisenenud teadvusseisundisse hingata. Talle sobis intensiivne saatemuusika ja kehakeskne lähenemisviis. Mingil hetkel tulvas energia näo ja käte piirkonda, hakkasid tukslema huuled ja muutusid algul tuimaks ja hiljem vibreerivaks labakäed. Silme ees vilksatasid minevikupildid ja meenutused. Kogu kehas tekkis surin, mis lõdvestas närvisüsteemi tasandil. Seansi järel tundis Naine end paremini, puhanuna. Otsustati jätkata täiskuuriga.

Kuna oli suvi ja puhkuste aeg, kord Naisel endal ja siis jälle terapeudil, jäi esimese ja teise seansi vahel rohkem kui kuu. Selle aja jooksul muutus Naise elu palju. Ta lõpetas peavoolumeedia tarbimise ja sotsiaalmeedias surfamise, kuna tunnetas, et saab sealt vaid negatiivset. Kadusid vanad sõbrannad. Tema ellu tulid teised asjad ja hoopis teised inimesed. Uued hobidki, mis olid varasemast terviklikumad ja toetavamad.

Pea ja silmade seansil tuli Naisel üles lapsepõlvetrauma. Ta oleks tahtnud sellest puhata ja põgeneda, tekkis nutt, kurgus kraapis. Teine pool enam nii halb ei olnud. Seansilt lahkus ta rõõmsana, kuid peagi koges jälle migreeni, millest kaks päeva olid raskesti talutavad. See teda õnneks ei heidutanud ja ta jätkas valitud rada. Ta hakkas iga päev sporti tegema, sest energiat oli juurde tulnud. Ka vaimselt oli ta hoopis teisel tasandil, tekkisid taipamised ja arusaamad asjadest, mille üle ta varem palju juurelnud oli. Nüüd ta lihtsalt teadis neid asju. Pärast migreeni vaibumist muutus enesetunne väga positiivseks.

Suu ja lõug tundus Naisele vaat et kõige olulisem teiste pingevööde seas, sest just selle piirkonna kinniolek muutis pearõhu suureks ja tekitas arvatavasti migreene. Kuna ta teadis, kui tähtis on just siin energia liikuma saada, tuli ta seansile isegi veidi ärevalt. Teda pingestasid nii isiklikud eesmärgid, kui mõned kiired tööasjad, mis ruttu lahendust ootasid. Seansieelne intensiivne aktiivmeditatsioon aitas tal siiski kohale tulla, emotsionaalselt tõi see väga palju üles. See aitas kõik muu mõtetest välja saada ja enesele keskenduda. Seekord tekkis surin ka alakõhtu, esimesel kahel seansil oli ta seda tajunud vaid sõrmedes. Ainuke surinavaba piirkond oli sääred, mujal valitses see kõikjal. Lõdvestuse ajal nägi ta kõigepealt puuõõnest leitud kassipoega. Ümberringi valitses suur avarus. Seejärel hakkas liikuma hingetasandil, nägi oma enesetapu teinud vanaisa hinge ja oma noorima lapse hinge. Seansile järgnev nädal oli nauditav, energiat oli märgatavalt juurde tulnud.

Kurguseansi tantsud ja aktiivmeditatsioon käivitasid Naises võimsa protsessi. Kõik hakkas käima ja üles tulema veel enne hingama hakkamist. Pikali heites miski muutus, oli see vastupanu, mis hingamist takistas, või nina kinniolek, on tagantjärele raske öelda. Terapeut palus tal uuesti istuli tulla, masseeris keha ja vajutas mõningaid päästikpunkte. See aitas. Hingamine muutus jälle sügavamaks. Naine tundis surinaid reite sisekülgedel ja sõrmedes, käed läksid mõneks ajaks pingesse. Terapeut aitas Naisel pingeid leevendada, ergutas teda jätkuvalt hingama ja selle kõrvale jalgu liigutama. Lõdvestuse ajal tekkis kõigist senistest seanssidest sügavaim lõdvestus.

Seanssidevahelisel ajal märkas Naine enda rõõmuks, et tal on psüühiliselt palju parem olla. Tal on lihtsam võtta inimesi ja olukordi nii, nagu nad on. Samuti sai ta selgelt aru, mis on tema teema ja mis mitte. See oli suur muutus. Ta oli omaks võtnud liikuva elustiili ja liikus meelsasti.

Südameseansi eel kurtis Naine, et ta süda ja rindkere on nii kinni, et ta ei jõua hingata. Ebatraditsiooniline sõudmisliigutustega istudes hingamine talle sobis, sest aitas jääda paremini kohale. Hingamise piiratud ulatus ja amplituud näitas siiski, et rindkeres oli kõik suhteliselt kinni. Juba tavapärasemalt lamamisasendis hingamise ajal masseeris ja vajutas terapeut naise rindkeret, kõik läks vabamaks. Tekkis isegi iiveldus.  Tuunimishargi mõju oli tunda kuni varbaotsteni. Selle kasutamise ajal jooksid Naise silme ees pildid, kõik avanes. Tekkis palju surinaid kätes ja suu ümbruses. Pärast seanssi tundis Naine end väga hästi. Kui ta oli enne kuuri algust diagnoosinud ennast eelkooliealiseks lapseks, siis nüüd ta liigitas ennast ise ja tundus ka välimuse ja oleku põhjal juba põhikooli tüdrukuna.

Seanss tekitas suure puhastumise, WC-vahet käimise. Naine oli muutunud väga liikuvaks, tegi kiirkõndi. Hingamine oli sügavam kui enne, tundus, et õhk läheb tahapoole ka, mitte ainult ette. Viimasel kolmel seansieelsel ööl oli uni nii hea, et Naine magas kogu öö, enne kella üles ärkamata. Kõik tunded tundusid väga tugevad ja erksad, ta tajus neid vahetult. Päev enne seanssi tuli üles palju kurbust, ilmselt vana programmeering. Vana programmeeringu, lausa kollektiivse programmeeringu ilminguid oli ta hakanud märkama ka oma klientides. Kliente oli ta hakanud natuke pelgama, sest kohtumised nendega mõjusid talle raskelt. Enamasti tulid inimesed tema juurde oma negatiivsusega. Vähemalt nii palju oli muutunud, et Naine oli hakanud tunnetama oma piire. Enam ta ei teinud 10 tööd päevas. Ta planeeris oma päevadesse pause ja hingetõmbehetki.

Diafragmaseanss algas aktiivmeditatsiooniga, milleks oli Osho tšakrahingamine. See oli võimas algus seansile ja käivitas Naise sees nii mõndagi. Diafragmamassaaž ja venitamine aitas leida enda seest uut ruumi. Õnnestus hingata sügavamalt, päris taha välja J tundus isegi, et kehas on tekkinud uut ruumi. Lõõgastus oli hästi rammestav ja ka sügavam.

Pärast seanssi liikus Naine nii, nagu tal kaalu ei olekski. Ta nägi välja väike ja kerge.

Kõhuseansi eelsel ajal valmistus Naine perega puhkusele sõitmiseks, tegi töid ette, puhkas vähem, oli kurnatum ja tundis seansipäeva hommikul peavalu. Samas sai ta paremini hakkama enda reguleerimisega. Ei läinud ohvrirolli, vaid võttis vastutuse kõige eest, mis sünnib. Ta suutis lõdvestuda ka keset pinget.

Kõhuseansi teisel poolel tuli ootamatult üles kauge lapsepõlvemälestus – jälle oli ta 1,5 aastane ja nuttis üksi sõimes. Seekord ei olnud ta siiski üksi. Terapeut aitas ta sellest kohast üle ja oli tema jaoks olemas, kui ta seda vajas. Kui Naine hiljem sõimeaja peale tagasi mõtles, tundus see natuke helgem kui varem. Seansi teisel poolel hakkas Naine integreerima oma heledat ja tumedat poolt. Tema hingamine oli sügav, võimas ja täielik. See andis energiat vastu pidada kaks nädalat, sest vahepeale jäid koolivaheaeg ja puhkus.

Kaks nädalat läksid hästi. Naine ei langenud vanasse energiasse tagasi. Ta oli hakanud iga päev 5 km jooksma. Ühel korral tuli jälle üles kurbust, ent see kadus kiiresti. Üldse ei jäänudki ükski tunne pikalt häirima. Tema keha oli hakanud talle selgelt märku andma, mida ta tahab. Natuke tekitas kurbust ja eraldatusmõtteid see, et tema oli arenenud, abikaasa aga niipalju mitte. Tundus, et abikaasa on veel tugevalt Matrixis sees, samal ajal kui Naine on juba sellest väljas. Naine eristus oma mehest ja juurdles vahepeal isegi lahkumineku idee üle. Terapeut soovitas tal mehele aega anda – kui tema on muutunud, muutub tahes-tahtmata meeski, ainult veidi aeglasemalt. Samuti igatses Naine oma vana pere ja lahkunud lähedaste, näiteks vanaemade järele. Eraldatustunnet süvendas veelgi seegi, et sõbrad ei võtnud teda enam kampa, tundus, et nad on solvunud. Naine tunnetas eraldatust ja eristumist. Oma kuuri-eelset Mina analüüsides avastas ta sellel isiksusehäire. Oli ta ju olnud impulsiivne, nutnud tundide kaupa, kui oli õnnetu. Emotsionaalselt 4-aastane. Teised teraapiad ei aidanud seda olukorda palju leevendada, sest mõistuse tasandil ei saa tundetasandi asja lahendada. Nüüdseks oli tal täiesti küpse inimese tunne 🙂

Vaagnaseanss tundus olevat kuuri kõige võimsam. Seansi ajal tuli meelde üks lapsepõlve vähestest positiivsetest hetkedest. Näkku ja pähe tekkis suur värin, kogu keha vibreeris ja see jätkus lõdvestumise ajal. Lõpus valitseski ta kehas suur lõdvestus ja pingevabadus. Ta oli selle läbi teinud!

Naise enda valitud pilt, mis iseloomustab tema olukorda kuuri lõpus

Kokkuvõtteks võib öelda, et teraapiasse tuli raske lapsepõlve ja traumaatilise liiklusõnnetuse kogemuse mõjul kokku tõmbunud, sisemisel säästurežiimil elanud ja ohvrirolli omaks võtnud inimene, kes biodünaamilise hingamise kuuri mõjul avanes, liikuvaks ja teadlikumaks muutus ning oma piire tunnetama hakkas. Väga tervitatav on kliendi otsus jätkata nende tulemuste jätkuvaks säilitamiseks ja tugevdamiseks hingamisseansse üks kord kuus.

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Keskealine mees, tippjuht, läbis biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse 5-seansilise kuuri, vabanes kurgublokist, adus oma mõõtmatut väge ja sai parema kontakti ürgse mehelikkuse energiaga

Biodünaamiline hingamine ja traumavabastus on uudne kehateraapia meetod, kus kasutatakse suure energiaga, sügavat ühendatud hingamist, refleksoloogiapunktide vajutamist, süvamassaaži ja kehatööd, tantsu ning dünaamilisi meditatsioone. Eesmärk on päästa liikuma traumade järel kehasse lukustunud energia, aidata lõpuni viia pooleli jäänud võitle-või-põgene reaktsioone ja jõuda lõpuks pingevabaduse ja õndsusetundeni. 5-8 seansiga teraapiakuuri ajal alustatakse üldseansist ja seejärel pühendatakse üks seanss igale pingevööle kehas, liikudes pealaest jalataldadeni. Ideaaljuhul jõutakse lõpuks vaba energia liikumiseni kehas.

Loe teraapia kohta lähemalt siit.

See keskealine meesklient (edaspidi: Mees) oli käinud mitme aasta vältel reikikursustel ja -praktikatel ning mõnel teraapiaseansil. Ta on elus üsna kaugele jõudnud – juhib edukat ettevõtet ja on selle tegevusalaga seotud majandussektoris tuntud nimi. Lisaks on tema isiklikus elus asjad kenasti sujunud, tegeleb huvitavate hobidega ja liigub vaimsel teel kindlalt edasi. Nüüdseks on tal täiuslik klapp oma teise naisega ja normaalselt toimiv kärgpere, kuigi kärgpere vahel tähelepanu jagamine on tema jaoks keerulisem, kui firmade ja organisatsioonide juhtimine. Vaatamata saavutatud mainele, edule ja tuntusele, oli ta delikaatne ja näis tagasihoidlik. Ta ei ole autoritaarne või alluvatele päheistuv juht, vaid inimestest hooliv ja nende isiksustega arvestav, see juures endale liigset tähelepanu nõudmata.

Enesearengu juurde oli ta jõudnud aastaid tagasi, pärast üht emotsionaalselt rasket isiklikku kaotust. Teda oli koos uue naisega lausa tõugatud arenema ja endaga töötama. Nad olid valinud erinevaid praktikaid ja teinud üht-teist ka koos. Viimasel ajal on nad tegelenud tantra ja tantsimisega. Mees tundis, et tema alumiste tšakrate energia on ilusasti lahti ja liigub, kuid üleval mitte. Tema enda kael moodustas justkui pudelikaela, kust energia enam üles ei saanud. Sellest andis tunnistust ka üks biodünaamiline rühmahingamisseanss, kus Mees tahtis karjuda ja karjuski, kuid tundis, et klomp jäi kurku ja ta ei saanud ennast täielikult vabastada. Seetõttu telliski ta terapeudilt sügisel individuaalse kurguseansi ja kevadel juba viie korraga biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse ning aktiivmeditatsioonide kuuri. Individuaalseansil üllatas teda kleepuv sülg, mida jooga lõviasendis hingates temast välja voolama hakkas, mingil hetkel hakkas tulema ka klompe. See jätkus pikali hingamise ajal. Kui ta pärast seda häälitses, oli hääl märksa vabam ja see tuli sügavamalt. See ühe seansiga aset leidnud enesetunde muutus ajendaski teda kevadel juba viie kohtumisega kuuri valima.

Kuuri alustati ebatraditsiooniliselt, suu-lõuaseansist. Seansi eel tehti Osho Lõvisüdame meditatsiooni, kus elatakse end sisse lõvienergiasse, tehakse lõvi ilmeid ja käpaliigutusi ning 5 minutit sümboolset võitlust oma territooriumi pärast. Selle ajal tundis Mees end oma territooriumil nii kindlalt, et unustas võitlemise vajaduse 😊 Järgnes neljakäpukil, lõviasendis hingamine ja jällegi süljevoog. Selle seansi ajal vabanes kurk veelgi rohkem, kui eelmisel korral, ning hääl tuli alt ja vabalt. Šamaanitrummi helid kutsusid teda kiirele rännakule, mis vabastas veel rohkem. Energia liikus vabalt kogu kehas, seinad kadusid Mehe ümbert ning avanes suur ja mõõtmatu ruum. Pärast seanssi tundis ta aga, et kurk on kähe ja hääl ära karjutud. Hääl taastus kiiresti ja muutus vabalt liikuvaks ja selgeks.

Nädala pärast tuli Mees järgmisele seansile, tundes, et osa tema ürgsest mehelikkuse energiast on veel kusagil kinni. Tema taotlus oli see vabastada. Ta tundis, et on tööpingete tõttu ennast liigselt pingestanud ja tagant kiirustanud ning otsustas selle lõpetada. Ta tunnetas enda sees ka hirmu, mida terapeut seostas sünnihirmuga.

Teisel, kaela-kurguseansil juhtus väga palju. Hingamise ja eriti šamaanitrummiga saatmise ajal tuli jalgadest ülespoole kuum laine, Mees tundis selgelt, kuidas see kurku kinni jäi, tekitades lausa lämbumise tunnet. Mees nägi silmade ees värvimängu, vaheldus mürkroheline, helesinine ja rohekaskollane, samal ajal, kui kõik mittevajalik temast lahkus.  Vabanemine toimus tšakrate kaupa. Mees läks mõnusasse energeetilisse olekusse, tegi palveid ja taotlusi, et südamest vabaneks viha, kalkus, kadedus ning asemele tuleks hoolivus, armastus ja kaastunne. Ta tundis üle keha külma energiat kõikjal, v.a. jalataldadel. Selle olukorra päästis terapeut, kelle reiki mõjul jalatalladki muu kehaga ühtlasesse fooni sattusid. Tundus, et taotlus toimis ja Meest valdas võimas tunne. Kontakt ürgse mehelikkusega oli paranenud ja tööpingest tekkinud raskused turjalt kadunud.

Kolmandal, südameseansil selgus, et Mehel on ümber südame tugev kaitse, nagu enamikel inimestel. Ego hääl käskis selle paika jätta, ehkki kõrgem teadvus ütles, et pole enam põhjust südant kaitsta ja alanud on armastuses elamise ajastu. Rinnas tuli kõvasti ruumi juurde, ehkki jäi ka tunne, et avaneda annaks veel küll ja küll. Avatud süda annab hea ümbruse tunnetuse ja aitab igapäevases elus paremaid, kannatusi vältivaid valikuid teha.

Neljanda, diafragma-kõhu seansi alguses tõdes Mees, et talle on mehelikku väge kõvasti juurde tulnud. Ettevõtte nõukogus õnnestus tal üks pikalt venima jäänud teema lausa mängeldes liikuma saada. Samuti oli ta suurepäraselt hakanud oma naise eri emotsioone tajuma ja mõistma, jäädes osavõtlikuks ja kohale. Samas oli ta tundlikkus suurenenud – tunnetas, mil ta energia ära kaob ja oskas kohe enda energiataseme taastada.

Mehe taotlus oli vabaneda vanadest energiatest, mis teda enam ei teeni. Tema tundlik keha andis talle kohe näidisõppetunni, ta tunnetas oma kõhus otsekui piparkoogitaigna pätsi, mis ei läinud kaasa ta üldiselt liikuva energiaga. Diafragma tõmbus kokku ja ei lasknud ennast venitada ning kõht ei lubanud isegi kerget vajutamist, rääkimata süvalihaste kõhukaudsest massaažist, mida tavaliselt selle seansi ajal tehakse. Energia hakkas siiski liikuma ja oma teadlikkusega suutis klient ka ise vajalikke piirkondi masseerida ja liigutada. Päts kadus kõhust 😊 Hingamise lõpus tõmbas nagu keeris teda ülespoole. Hetkel, kui terapeut palus teda lõõgastuma hakata, oli ta kohas, kust oleks võinud veel kaugele edasi minna. Terapeudi palvel tuli ta siiski tagasi.

Viienda seansi eel tehti vaagnapiirkonda ja kogu keha liigutavat aktiivmeditatsiooni. Mehe selgroog hakkas tugevasti vonklema ja ta teadlik keha vabastas pingeid just sealt, kus vaja. Ta kasutas tantraski õpitud tehnikat – tõmbas energiat alt üles. Mulje oli vägev – ta tunnetas, kui palju tal tegelikult energiat oli ja et suudab seda juhtida.

Aktiivmeditatsiooni järel oli tunne, justkui oleks hingamisprotsess juba läbitud ja rahu majas. Samas tundis ta keha alumises pooles liikumas märksa rohkem energiat kui ülemises, tundus, et ülakehas oli endiselt blokeeringuid.

Seetõttu alustas Mees ka hingamisseanssi, hingas tugevalt, liigutas ja väljendas ennast. Terapeut masseeris ta jalgu, seegi aitas kaasa pingete vabanemisele. Mingil hetkel tekkis silme ette tugev helesinine värv, mis võis tähendada kurgublokeeringu vabanemist. Lõpulõdvestus oli seekord sügav, totaalne lõdvestumine-lahustumine.

Pärast seanssi valdas Meest hea ja terviklik tunne. Ta tundis, et see seanss pani i-le täpi peale ja ta oli oma eesmärgi täitnud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et  oli väga kasulik seeria. Mees sai liikuma ülemise poole energia, vabanes kurguklombist ja -blokeeringust, sai parema kontakti oma ürgse mehelikkusega, mis väljendus ka edusammudena ta töises juhirollis ja koduses pereelus. Ta tajus, kui palju tal on tegelikult energiat ja kui võimas see on. Ta on valmis julgelt soovitama seda teraapiat ka teistele meestele ja pereisadele ning igast soost ettevõtte juhtidele.

************************************

Terapeudi lõppsõna: Olen tänulik, et see enesearenguteel kaugelejõudnud klient valis hingamisteraapia kuuri läbi teha ja oli nõus ka selle loo avaldamisega, mis loodetavasti julgustab ka tema soo- ja staatusekaaslasi probleemide korral teraapiale tulema. Teadlike ja enesega tegelenud klientidega on lausa lust seansse teha – eesmärgid on paigas, enesetaju sügav ja selge; tihti ei jäänud mul muud teha, kui lihtsalt imetleda, kuidas tema oma liigutusi tegi ja pingeid vabastas, samas kohas, kus mõne teise puhul mina aktiivselt süvamassaaži teen ja kehaliikumist esile kutsun. Samas andis tegutsemise formaadi ette ikkagi biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse teraapiameetod. Olen rõõmus, et Giten Tonkov selle välja töötanud on ja Nisarga Eryk Dobosz seda Eestis õpetamas käib. Nagu näha, on sellel potentsiaali ka juba kaugele jõudnud, jooga, tantra ja tantsuga tegelenud klientide juures, aidates neil muuta harmoonilisemaks energia jaotumist kehas, tajuda kogu oma väge ja kõrvaldada viimaseidki allesjäänud blokeeringuid.

Fotod on illustratiivsed. Täname kujutise eest Aaron Olsonit from Pixabay’st ja lehte PNGKIT.com.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil [email protected]

Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Noor naine läbis Biodünaamilise Hingamise ja Trauma Vabastamise 8-seansilise kuuri, saades üle kiivushoogudest, õppides ennast jälgima ja mõistma oma tõelist, armastavat loomust

Biodünaamiline Hingamine ja Trauma Vabastamine on uudne kehateraapia meetod, kus kasutatakse suure energiaga, sügavat ühendatud hingamist, refleksoloogiapunktide vajutamist, süvamassaaži ja kehatööd, tantsu ning dünaamilisi meditatsioone. Eesmärk on päästa liikuma traumade järel kehasse lukustunud energia, aidata lõpuni viia pooleli jäänud võitle-või-põgene reaktsioone ja jõuda lõpuks pingevabaduse ja õndsusetundeni. Teraapiakuuri ajal alustatakse üldseansist ja seejärel pühendatakse üks seanss igale pingevööle kehas, jõudes kaheksa korraga pealaest jalataldadeni. Ideaaljuhul jõutakse lõpuks vaba energia liikumiseni kehas.

Loe teraapia kohta lähemalt siit.

Foto: imagerymajestic, FreeDigitalPhotos.net

See silmapaistvalt ilusa välimusega, ärivaldkonnas edukas ja hinnatud, kaunilt naeratav noor naine tundus saabudes kõike muud kui abiotsiv või hädasolija. Kuid selgus, et tema probleem just oligi see, et tööl, klientidega ja inimeste seas oli tal rõõmus, positiivne ja naeratav mask ees. Maski all oli armukade, kahtlustav, eelarvamustega ja kontrolliv tüüp. Keda häiris, kui elukaaslane sai hästi läbi oma naissoost töökaaslaste või tuttavatega või pakkus abi naiskolleegile. Tüüp, kes ärritus tugevalt ka väikestest asjadest ja jäi pikaks ajaks halba meeleollu. Mida enam ta pingutas, et ennast kontrollida ja olla sama hea, kui ta kuvand, seda tugevamaks muutus negatiivsus tema sees. Ta oli otsinud abi nii psühhiaatrilt kui psühholoogilt, esimene kirjutas ilma pikema jututa välja tabletid, teine ütles pärast pool aastat kestnud visiite, et ei oska enam aidata…

Kolm kuud pärast viimast psühholoogil käiku oli olukord läinud päris hulluks. Naine ärritus nii tugevasti, et ei kontrollinud ennast enam üldse ja sööstis elukaaslasele kallale. See kannatas esialgu vaikides, lootuses, et kui tema konfliktile hoogu ei anna, see vaibub. Kuid kui ta juba kriimustada oli saanud, otsustas ta ennast siiski kaitsta. Mingil hetkel tuli naine mõistuse juurde. Ta ei uskunud, et on elukaaslast vigastanud, kuid mehe verine nägu oli piisavalt veenev tõend, et vägivallajuhtum tõesti aset leidis. Nüüd räägiti kõik ära elukaaslase õele, kes soovitas hingamisteraapiat. Selle peale jõudiski naine Juugakoja kodulehele, kus luges siin rippuvaid varasemate klientide lugusid. Seal oli ka üks noor naine vihastumise ja pikaks ajaks vihatujusse jäämise probleemiga. Tundus, et see on õige koht ja nii ta meie juurde jõudiski.

LAPSEPÕLV JA EELLUGU

Vastates oma sünni ja varase lapsepõlve kohta, rääkis naine, et oli väga noorte vanemate esimene laps. Verinoorelt rasestumise tõttu abielluma sunnitud ema ei olnud psühholoogiliselt veel valmis emaarmastust pakkuma, ei kallistanud teda, ei huvitunud tema rõõmudest ja muredest, ei kiitnud teda heade hinnete ja tublide saavutuste eest. Lapsepõlves tundis naine pidevalt lähedusepuudust. Algkoolipäevil oli talle sündinud õde, keda hoitud rohkem. Sellest saanud naine armukadedaks ja hakanud omalt poolt õde kiusama. Täiskasvanuna oli naisel olnud esimene elukaaslane, kes oli pärast laste sündi muutunud nii armukadedaks ja kontrollivaks, et naine ei kannatanud elu temaga välja ja lahkus tema juurest koos lastega. Ja siis nüüdne elukaaslane, kellega esimesed pool aastat oli imeline kooskõla aeg, mõlemapoolne eneseleidmine ja järgmised poolteist aastat praktiliselt põrgu – pidevalt tõusev ärritus, et ei suuda kontrollida mehe iga hetke, tunne, et teda on alandatud, et tema selja taga plaanitsetakse midagi tema vastu, sees möllav viha ja iga kord, kui keegi oli haiget saanud, siis pärastine kahetsus ja kurbus. Ning hirm, mis saab edasi, kui kontrollimatuks ja purustavaks need reaktsioonid veel võivad minna!

BIODÜNAAMILISE HINGAMISE JA TRAUMA VABASTAMISE SEANSID

Esimesel seansil tuli naine hästi kõigega kaasa – hingas, avanes, läbi tema liikus tormiline energia, tekkis kõikvõimsuse tunne.

Kahe seansi vahelisel ajal tegeles naine koduülesandeks antud ülesandega – oma aistingute ja hingamise jälgimisega ning kehas spontaanse värina esile kutsumisega. Ta tundis, et elukaaslane ei suuda teda endiselt mõista ega usaldada ja on ikka veel etteheitev.

Teisel seansil tuli ilmsiks hirm üksijäämise ees, mis võib naisele osaks saada, kui ta näitab end inimestele sellisena, nagu tegelikult on. Tekkis soov uskuda, et ta ongi loomupäraselt hea, mitte vaid ei pinguta, et seda endale sisendada.

Seansside vahelisel ajal kerkis tugevasti üles süütunne elukaaslase ees ja usaldamatus enda suhtes. Kes garanteerib, et see kõik ei kordu?

Kolmas seanss käivitas suure vabastamise. Naise enesesüüdistus muutus terapeudi toetusel andestuseks. See oli suur muutus.

Neljandal seansil integreeris naine mõtte, et elukaaslasega kokkujäämine ei ole ainus võimalus – ta saab üksi ka hakkama. Tulid silme ette paljud teisedki inimesed, kellele ta oli oluline ja kes olid talle olulised.

Kahe seansi vahelisel ajal hakkas naine märkama, kui palju ta on edenenud. Ta märkas oma aistinguid ja emotsioone ning suutis neid paremini kontrollida.

Vahel siiski kihvatas, nagu vanasti. Eriti, kui ta märkas, et mees hoiab midagi tagasi. Kohe tekkisid kõige hullemad kahtlustused. Naine nimetas seansieelses vestluses end õelaks ja kadedaks. Terapeut soovitas tal jääda süütuse juurde. Armukadedus võib olla ka süütu tunne ja armastuse näitaja.

Viies seanss oli südameseanss, kui toimus suur vabastamine. Naine mõistis, et pole kunagi julgenud olla haavatav. Silme ees keerlesid inimesed, kes oleksid tahtnud olla temaga avatumad. Tuli tahe olla haavatav ja näidata välja tundeid. Tulid plaanid ja mõtted, mida kõike võiks korraldada. Tekkis tahe anda ja teha head.

Kahe seansi vahelisel ajal tundus, et elukaslane on juba rahumeelsem ja usaldavam. Tundus, et ta juba loodab, et asjad lähevad korda. Tema silmavaade oli juba lootustandvam, ehkki ta näis äraootav.

Kuuenda seansi järel väljendas naine, kuidas ta on hakanud ennast rohkem avama. Varem näitas ta vaid fassaadi. Varem poleks ta julgenud sõbrannadelegi öelda, et käib teraapias. Nüüd julgeb. Nii tore on avada end sellisena, nagu ta tegelikult on!

Enne seitsmendat seanssi oli naist tema sõnul tabanud tagasilöök. Elukaaslane oli otsustanud minna üksi oma pereüritusele. Seda kuulda saades oli naine nutma puhkenud. Elukaaslasel oli selline nägu peas, et kohe hakkab jälle pihta. Tundus, et mees ootas temalt tuttavat plahvatamist ja süüdistamist. Ent naine oli magamistuppa taganenud. Seal pisarad lihtsalt voolasid, kõik tundus nii halb. Samas tuli ta oma tunnetega toime. Ta ei teinud kellelegi liiga. Üks laps oli temalt uurinud, mis tal viga on, tema vastas ja ei tõrjunud last minema. Kui elukaaslane peolt tuli, olid nad natuke sellest rääkinud ja naine oli olnud sõbralik ja huvi tundev – kriis oli möödas. Nii, et tegu ei olnud tagasilöögiga, vaid suure saavutusega – olukord, mis varem oleks tekitanud suure armukadeduse, kahtlustused, vähealt nädal aega kestva negatiivse meeleolu ja halvimal juhul rünnaku – sai ära lahendatud ühe päevaga ja raskemate tagajärgedeta.

Seitsmenda seansi eesmärk oli veel parem toimetulek tunnetega. Lisaks vabastas naine seal oma sõltuvus- ja kontrollimisvajadust. Tekkis sügav vabanemine, üle kogu keha käivad värinad ja tuksed. Naise keha hakkas spontaanselt liikuma – tegi liblika liigutusi, tantsis kaunite, keskmest tulevate liigutustega ja avanes täielikult energiale.

Kahe seansi vahepeal oli naine rõõmus ja muretu. Ta tundis, et ei pea pingutama, ega üle mõtlema, tundis ennast lihtsalt hästi.

Kaheksandal, vaagnaseansil hakkas täiuslikult tööle naise sisemine õpetaja. Tal oli kristallselge, mida on vaja vabastada, tunnetas endas konkreetseid hirme ja piiravaid mõtteid, mis veel takistasid täielikku avanemist armastusele. Seanss mõjus sügavalt vabastavalt, naise kehas oli näha voolamas tõelisi energiajõgesid.

Kuuri järel tundis naine end rahuliku ja tänulikuna. Tänulikuna, et ta üldse teraapiasse jõudis. Ta tajus endas ka ootusärevust, et mis nüüd tema elus juhtuma hakkab, kui kogu keha pingevööde kaupa läbi käidud ja suure vabanemiseni jõutud. Kuna ta oli ikka veel natuke ebakindel, et kas saavutatud muutus on jääv, leppisid nad kokku, et mõne aja pärast kuuri korratakse.

Terapeut tundis end samuti tänulikuna, et saab pakkuda soovijatele sellist kingitust. Mida siis peaks tegema inimene, kes oma tunnetega toime ei tule, kelle sees möllab negatiivsus või kontrollimatu viha? Psühholoogi ja psühhiaatri võimalus olid sel kliendil ära proovitud. Biodünaamiline Hingamine ja Trauma Vabastamine laseb inimesel oma tunded läbi elada, alla surutud traumad turvaliselt vabastada, ärgata sisemisele juhendamisele, liikuda lähemale oma potentsiaali avamisele ja saada kontakti oma tõelise, armastava olemusega.

Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Fotod on illustratiivsed. Täname portaali Pexels.com.

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil [email protected]