Blogi

Terapeudi kogemused

Miks Maarireet?

Mulle on juba juba nooruseast peale kanaldunud sõnum-soovitus:

“Tuleta meelde, miks oled siia sündinud! Tuleta meelde, mis on su nimi!”

Püüdsin tuletada, aga noorena ja isegi keskealisena ei meenunud teps mitte. Kui sellest, milleks olen siia ilma sündinud, sain ma juba uduselt aimu ja hakkasin selle suunas astuma, siis nime ei tulnud pikka aega.

Selle aasta augustis, kui osalesin nädalasel biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse terapeudi (täiendus)kursusel, sain oma energiad korralikult lahti. Puhastus jätkus pärast kursust veel tormiliselt ja jätkub ikka veel. Saavutan seisundeid, milleks varem pidin pikali lamama ja tund aega vabastavalt hingama nüüd nagu muuseas hoopis muid asju tehes, arvuti taga pangaülekannet sooritades või poes köögivilju valides. Selgroog, mis hakkas vonklema, on sama vaba ja kohe vonklemas, kui teda liigutan. Suudan energiataseme üles tõsta muusikaga, tantsuga, lauluga, nutuga, naeruga, vihahooga või emotsiooni tekitavat juttu lugedes vms.

Kursusel, kui olin läbi töötanud kõik keha pingevööd, hakkas läbi mu olemuse voolama puhas energia. Selle tulemusel tunnetasin Maaema enda sees, läbi enda voolamas ja kanaldumas. See suhe on jäänud sama lähedaseks praeguseni. Kanaldumine jätkub.

Olen olnud pärast kursust sotsiaalmeedias enda kohta enneolematult aktiivne ja suhelnud enda tavalisest tutvusringkonnast väljapoole jäävate inimestega. Kurvastusega kogesin, et mõned rahvuskaaslased on veel nende hirmutamiste tulemusel tekkinud hrmus, mida nende kaugete esivanematega tegid ristirüütlid ja katoliku vaimulikud alates muinas-Eesti vallutamisest. Maaema laimati, et ta on nõid, paganlik, deemonlik, kuratlik ja mida kõike veel. Ikka selleks, et rahvas enam ei kummardaks oma Suurt Jumalannat, vaid laseks ennast ristida ja orjastada. Tänapäeval oleks aeg nendest hirmujuttudest lahti lasta ja tunnetada Maaema nii, nagu mina teda näen – puhas loodusvaim, Emake Maa, haldjalik, mitte deemonlik olend. Näen teda mitut moodi – hiiglasliku sooja ümara tegelasena kohe maakamara all, kes uurib elu kulgu ja saadab täpselt õigel hetkel välja õige ravimtaime, mis toetab just seda inimest või õige looma, kes juhatab eksinu koduteele või päästab kauaks päikese kätte jäänu.

Emake Maa
Emake Maa

Näen teda ka väga naiselikuna, umbes nagu siinsel pildil. Sel juhul on kõik, mida on tehtud looduse vastu, metsade vastu, vihmametsade vastu jne, ka naiselikkuse ja eriti neitsilikkuse anastamine. Looduse anastajatele ei meeldi puutumatu loodus, metsikult lokkav taimestik, sest see tundub natuke ohtlik. Selles on määramatust, ette-ennustamatust ja spontaansust. Hoopis turvalisem on, kui kõik on etteennustatav ja käib kellavärgi täpsusega. Nagu robot! Muidugi, kui teile meeldib robotlik maailm 🙂

Veel üks Maaema arhetüüp on õrn, habras, haldjalik naine. See leid on minu jaoks uus! Kujutasin varem Maaema ette raske kondiga tumedat verd, madala häälega naisena, kes tunneb pärimust, rahvaravi jms. (Nt Maria Klenskaja, Anne Maasik või Marje Metsur). Laagris taipasin, et see ei ole Maaema, vaid mu enda paralleelmina – Vana Teadjanaine. Nüüd aga hakkasin tajuma, et Maaema ei pea käima kops-kops-kops üle niidu. Ta võib ka hõljuda, tantsida või tuiselda. Ja sellist arhetüüpi esindab hoopis Kristiina Ehin, Maiken Schmidt või Doris Kareva. Viimasel ajal ma ise ka mõnel päeval, kui kaalu poleks nagu ollagi 🙂

Foto aastast 2019

Maaema loob sügava loodustunnetuse, vahetu seose loodusega, jäägitu usalduse. Tunnen, et kõik puud ja põõsad, kõik loomad, linnud ja putukad on mu parimad sõbrad. Loomad tunnetavad ka seda ja ei karda 🙂 Kuidas saaksin ma teha midagi looduse vastu, kui loodus olen mina? 🙂

Maaema ja ühtlasi oma sügavate pärimuslike juurte austuseks olin nõus võtma nime Maari.

Maari on murdeline vorm nimest Maarja. Ärge nüüd arvake, et teadagi, kristlik nimi ja mitte eriti uus. Karksi ja Halliste kihelkonnast üles kirjutatud rahvalaule uurides aga leidsin puhta naisalge, ikka maaema mitte kristliku jumala ema. Maari on tihti kombinatsioonis loodusega – Maari mägi, Maari läte, või paaris meesalgega, kes võib olla Jumal, taevas, Esä, Looja vms. Ehk Maari on maa ja tema teine pool taevas. See on vanem kui kristlus!

Nime Maarireet saab ka osadeks lammutada. Siis saame

Maa – planeet Maa; maismaa, maismaa pind; riik’

Ri – riik, rikkus, prii (vaba)

Reet – esimene pool sõnast reeta, mis tuletab meelde, et ei tohi ennast alt vedada 🙂

Ehk kokkuvõttes, et Maa ja Riik, mis kunagi said reedetud, on nüüd jälle kokku saanud ühte nimesse, ühte energeetilisse olendisse nimega Maarireet ja Maaema juba hoolitseb selle eest, et see Maa ja see Riik enam uuesti reedetud ei saa!

Nii et palun ärge mõelge, et mul on suurushullustus, kui ma suurelt esinen. Ma olengi SUUR! 🙂

Foto aastast 2015




Biodünaamiline hingamine ja trauma vabastamine, Sooduspakkumised

Metsa toetamisele suunatud teraapiaseansid metsaga seotud juhtfiguuridele

Kõrgusesse pürgiv noor männik, männitüvede vahelt kiirgamas päike

Metsanduses töötavad inimesed, RMK töötajad, metsaomanikud, palun ärge jätke jutu lugemist esimeste ridade järel pooleli, arvates, et see on üks järjekordseid tekste, kus teid ainult süüdistatakse ja ei mõisteta!

Eestis, Euroopa kõige kiiremini kahanenud metsaga, kõige intensiivsema metsamajanduse, kõige mahukama pelletitootmise ja üha laieneva puidusektoriga riigis, on juba mitmeid aastaid käinud nn metsasõda. Üha rohkemad inimesed on ilma jäänud oma armastatud, südame külge kasvanud metsast, mustika-, pohla- või seenekohast. Kõliseva laane asemel on üha rohkemates kohtades troostitu songermaa ja lageraielank, mõne aja pärast võsa ja noorendik, kuid uut looduslikku metsa on sealt heal juhul oodata poole kuni kolmveerand sajandi pärast, halvemal juhul mitte kunagi – seda soodustavad valedel eeldustel metsanduspraktikad, ehk liigrasked metsamasinad, liiga suured langid, tööstuslik metsaraie ja sellele tihti järgnev pinnase koorimine ja mineraliseerimine, monokultuursete istandike rajamine ning harvesteriga lömastatud ja vigastatud kännustikule uute kuuskede istutamine, mis loob rohelise tee üraskile ja juurepessule.

Kuna maailma ja ka Euroopa metsatööstuse eelarved on Eesti riigieelarvega võrreldes määratult suured, on tööstus saanud riigilt rohkem toetusi kui erametsaomanikud ning kulutada suuri summasid suhtekorraldajate ja PR-töötajate palkamisele ning leidnud rohket endale soodsas suunas kajastamist meedias. Seetõttu usub suur osa linnainimestest, kes palju Eestit mööda ei liigu, ilusat legendi, et meil on metsa rohkem, kui kunagi varem, kuigi statistika arvestab metsana nii 130 cm kõrgust puistut, mis on täismehele rinnuni ehk siis alles tärganud võsa kui ka koduaias kokkupuutuvate võradega viljapuurühmakesi. Kes aga Eestit mööda ringi käib, märkab tahes-tahtmata metsade kadumist.

Lagedaks raiutud, segi pööratud ja tallatud mets loodusmaastiku taustal

Metsandussektoriga mitteseotud metsaarmastajad on hakanud tegema omavahel tihedat koostööd. Loodusteadlaste ja kodanikuaktivistide eestvedamisel on moodustatud mitu looduskaitselist ja metsade kaitsmisele suunatud organisatsiooni ja ka sotsiaalmeedia gruppe. Käiakse omavahel koos, tehakse teavitustööd, suheldakse aktiivselt sotsiaalmeedias nii isekeskis kui mõttekaaslastega üle maailma ja tullakse kokku aktsioonideks. Arutatakse metsaga seotud teemasid ja toetatakse üksteist, kui vaja. Neis gruppides saab iga lemmikmetsa maharaiumise või sandistamise üle elanud grupiliige kurta, jagada oma üleelamisi ja leida mõistmist. Enamasti on sellel poolel olevatel inimestel tunne, et nad teevad õiget asja ja et kui olukorra kogu tõsidus ka pole veel avalikkuseni jõudnud, siis varsti jõuab. Ja et Looja arm ja jumalik toetus on nendega.

Metsandussektori äng ja valu

Sotsiaalmeedias ja looduskaitseorganisatsioonides aktiivselt tegutsevad metsakaitsjad ei ole võib-olla täielikult teadvustanud metsandussektoris aktiivselt tegutsevate inimeste ängi ja valu. Sellest on üritanud kirjutada Maaleht ja Maaelu, kuid see ei ole ikkagi metsakaitsjateni jõudnud. Samal ajal, kui metsaarmastajate süda on tihti valust lõhkemas oma kaotatud metsa pärast, ei näe (ja kui näevad, ei usu) enamik neist, kuidas kannatavad metsalangetajad. Mis valu nad siis kannatavad?

Metsamajanduses töötavad inimesed on saanud tihti hariduse, mis ületähtsustab metsa väärtust puiduressursina ja küll tutvustab metsas kasvavaid ja elutsevaid liike, kuid ei näita tervikpilti. Enamik inimesi teab, et metsast saab puitu ja sel on ka puhkeväärtus seenel ja marjul käimise kohana ning alana, kus saab koeraga jalutada, joosta, suusatada, sõita jalgrattaga jne. Kahjuks ei ole metsa kõige tähtsam funktsioon: toota elurikkust, hoida alal liigilist mitmekesisust ja stabiilset võrgustikku puude-põõsaste-rohttaimede vahel, milles toetatakse kõige nõrgemat lüli, sh inimest, saanud piisavalt meediakajastust ja metsade kasumlikule majandamisele suunatud metsaerialadel seda vist ei õpetata, sest muidu ei oleks Eesti vanad metsad ja looduslikus seisundis metsad nii kiiresti kahanemas.

“Elurikkus kui tervik moodustab kilbi, kaitstes nii iga liiki, kes koos selle moodustavad, sealhulgas meid endid.” /Bioloog E.O.Wilson/

Mainitud kilpi pole vaja ainult loodusteadlastele ega üksnes looduskaitsealadel, vaid kõikjale üle maa. Eestis elavate inimeste tervis on olnud märksa parem kui Euroopa keskmine, allergiate hulk väiksem ja viiruskindlus suurem just seetõttu, et kõikjal meie ümber, sageli vahetus läheduses kasvasid metsad – mürgitamata, väetamata elurikkuse džunglid, samal ajal kui põllumaad juba vene ajal intensiivselt kemiseeriti. Praegu, kui meie tervisenäitajad on liginenud nn Euroopa heaoluriikide keskmisele, oleme piiri peal – veel natuke inimtekkelist liikide väljasuretamist ja paljude tervis ei pruugi enam vastu pidada. Autoimmuunhaiguste kasv ja psüühikahäirete (ärevus, depressioon jms) rohkus sellele ohule juba viitavad.

Olukorra eest vastutavad tegelikult poliitikud, kes on läinud paljudes küsimustes nõrgema vastupanu teed ja kaasa rohepesuga. Nad on lasknud elektrijaamu kütta nn biomassiga, millest puidujäätmed moodustavad üksnes väikese osa, nii et sellepärast võetakse maha korralikke metsi. Nemad annavad ka toetusi pelletitootjatele justkui loodussõbraliku tegevuse eest, on pannud RMK riigimetsi täiesti ettekujutamatu tempoga maha võtma ja lubavad sel omatahtsi ja isepäi majandada (suuremahuline sügavate teekraavidega laiade metsateede rajamine ja asulalähedaste puhkemetsade mahavõtmine). Jne. Jne. Jne.

Poliitikud on kriitika suhtes paksu nahaga ja mainekujundajate tiiva all. Kahjuks on ebapopulaarseks muutumise ja süüdistustelaviini alla sattumise löögi võtnud enda peale metsanduses töötavad inimesed. Kunagi suure au sees olnud, pagunite ja läikivate nööpidega mundrites metsaülemad, metsafirmade omanikud ja töötajad, RMK – nende jaoks muutus kõik NO 99 vabariigi aastapäeva etendusega 2018. aasta veebruaris.

Kaader No 99 vabariigi aastapäeva etendusest "Teekond" Noor naine on sattunud harvesteri töömaile, langevad puud ja metsapimeduse läbistavad prožektorid.
Kaader etendusest “Teekond”

Korraga mõistsid metsanduses tegutsejad, et kõik ei ole korras nende tegevusega ja ühiskond ei tunnusta neid enam. Sellest saadik on olukord läinud järjest pingelisemaks. Mitmed neist, isegi juhtkohtadel olevad inimesed häbenevad tunnistada, millega nad tegelevad. On esinenud juhtumeid, kus vestluspartner, mõnikord koguni teenusepakkuja, ühel juhul ka arst, läheb endast välja ja hakkab metsandustegelast valimatult süüdistama.

Mõnedes metsakaitsjate gruppides, kus üksteist sõbralikult toetatakse, lubatakse liikmetel iga metsaraiest rääkiva uudise kommentaarides konkreetse raie eest vastutajaid siiski reljeefsete väljenditega põhjata. Mis energeetiliselt mõjub nagu needuse pealepanek. Kui sellises haritud inimeste veebisuhtluses järgitakse vähemalt netiketti, siis päriselt kokku saades võivad emotsioonid päris üle pea käia, paljud sõprusringkonnad, suguvõsad ja töökollektiivid on leppimatult tülis. Kuna metsateema on nii oluline, on inimesed kirglikud ja kompromissitud. Mille tõttu olukord nii hulluks läinud ongi!

Igaüks üritab olukorda lahendada oma vahenditega. Kes ostab kokku metsa, et seda oma põhimõtete järgi hoida või majandada. Kes pigistab silmad olukorra ees kinni ja lahkub kõigist sellistest gruppidest, et ei peaks metsateemale mõtlema. Kes sööb rahusteid ja antidepressante, (või joob ennast vabal hetkel purju), et ei peaks seda valu enam tundma.

Maarireet metsa kogemas (2019)

Maarireet on olnud metsaarmastaja elu aeg ja metsakaitsja juba mitu aastat, kuid talle ei ole kunagi meeldinud metsaraiujate sõimamine. Temagi valus metsakaotuse lugu on toonud üles palju valu, kahjuks ka palju negatiivse sisuga ja metsaraiujaid lausa ründavaid kommentaare kaasmetsakaitsjatelt. Energeetiliselt tundliku inimesena on ta tunnetanud raiutud metsadest lähtumas palju leina ja kurbust. Ja lihtsalt tundliku inimesena kogenud meelehärmi justkui üheselt looduse toetamiseks loodud listidest välja paisatava negatiivsuse pärast, millel on samuti suur jalajälg. Tundus, et olukord on lootusetu…

Sel aastal aga, koroonakevadel ja -suvel jõudis tema juurde teraapiasse ühe suure metsafirma juhatuse liige ja teise metsafirma juhatuse esimees, kes tegi lausa läbi intensiivse biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse kuuri. Mõlemad tulid läbipõlemise, ärevuse ja unetusega. Selgus, et see töö tekitabki rahutust – pidev kiirustamine, saavutussurve, närvilised metsaoksjonid, pidev mure, et tööfront oleks ees, meestele töö kindlustatud. Süvenemiseks ja oma töö tegeliku sisu üle järele mõtlemiseks aega ei jää. Lisaks veel alateadlik süütunne looduse ja metsa ees. Kui Maarireet alustas mainitud klientidele teraapiat tehes ennast professionaalselt neutraalseks sundides (terapeut on pühendunud kliendi heaolule ja suudab jätta isiklikud vaated kõrvale), siis teise kliendiga, kellega ta kohtus kuu aja vältel, jõudis ta lõpuks maaühenduse taastamiseni ja südame avanemiseni. Lõpuks hakkas ta seda klienti kogema kui Inimest ja ka loodus ja mets tulid neisse teraapiaseanssidesse kohale. Kuuri lõpuks oli klient jõudnud sügava loodustunnetuseni ja tundus, et see on parim asi, mis saab ühe metsafirma juhiga juhtuda. Nii palju sellest loost.

Nii metsakaitsjate kui tööstuslike metsamajandajate kehad viitavad lahendamata traumadele. Ühtede probleemiks on tihti puudulik eneseusk ja läbitöötamata tõrjutus, teistel enamasti ülisuur kontrollivajadus ja vabadusehirm. Mõlemad vajavad teraapiat.

Sel suvel on Maarireet endaga palju tegelenud ja jõudnud välja energia vaba voolamiseni. Samal ajal on ka looduskaitse ja metsakaitse eestvedajad teinud läbimurdeid teavitustööga ja leidnud liitlasi välisriikides. Inimesed on tulnud julgemalt aktsioonidele. Tundub, et kaalukausid hakkavad lõpuks ometi metsa kasuks kalduma. Just nüüd on vaja töötada metsainimestega. Sest nii metsakaitsjate kui nn metsamajandajate kehad viitavad lahendamata traumadele. Ühtede probleemiks on tihti puudulik eneseusk ja läbitöötamata tõrjutus, teistel enamasti ülisuur kontrollivajadus ja vabadusehirm. Mõlemad vajavad teraapiat. Psühhoteraapia saab siin vaid osaliselt aidata, sest need traumad on kehas. Pakutud teraapia mõjub tõestatult nii kehale kui meelele. Mida just praegu vaja on 🙂

EESMÄRK

Metsaga tegelevad inimesed on teadlikud kõigist metsa väärtustest ja liigirikkuse elutähtsast rollist inimtervise tagamisel. Lõpeb igasugune üleliigne raie ja metsa kui tervikliku ökosüsteemi toimimise häirimine. Peetakse kogu suve vältavat linnurahu. Raiemahud kahanevad varasemate aastate üleraie numbrite võrra. Kõik allesjäänud vanad metsad, looduslikus seisundis metsad, asulalähedased või -sisesed puhkemetsad säilitatakse samas ja üha paranevas looduslikus seisundis. Lõpeb puidugraanulitootmine, puidu elektrijaamades ja katlamajades põletamine, toorpuidu ja palgi väljavedu ning pehmest/suvisest puidust väheväärtuslike ja vähe aega kestvate puittoodete valmistamine. Enamikke metsi majandatakse püsimetsanduse põhimõttel. Eesti metsades saab viljeleda ehedat loodusturismi ja metsakümblust. Kõigile varem metsatööstuses töötanud ja nüüd rakenduseta jäänud inimestele pakutakse riigi kulul teraapiat, rehabilitatsiooni ja ümberõpet, abi uue rakenduse leidmisel.

LAHENDUS

Meie lahendus: kuna me ei jõua kõigiga töötada, terve teraapiakuuri pakkumisest rääkimata, pakume 2 biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse seanssi igale tippmetsakaitsjale ja igale metsafirma juhile. Esimesel seansil on kõik alles uus ja efekt ei pruugi olla täielik. Kahe seansiga jõuab inimene võimestuda, kasvada, muutuda terviklikumaks ja tundlikumaks ning hakata oma traumeeritusse teist moodi suhtuma. Kui tipud on juba teadlikud, järgnevad neile teised.

KAKS VÕIMESTAVAT JA TERVIKLIKUMAKS MUUTVAT TERAAPIASEANSSI METSAGA SEOTUD JUHTFIGUURIDELE:


Tavaliselt 80 € maksvabiodünaamilise hingamise ja traumavabastuse seansi eripakkumise hind on:

55 €/ seanss: keskkonnaminister, RMK juht, peametsaülem ja piirkonnajuhid/ metsaülemad, Maaülikooli ja Luua metsakooli erialajuhid, suuremate metsafirmade juhid, võimalusel ka nõukogude liikmed. Maksmine: 1) 80 € 2) 30 €. Ühele inimesele selle hinnaga kokku 2 seanssi.

22 €/ seanss: metsa- ja looduskaitsele pühendunud MTÜde juhatuse liikmed, tippmetsaökoloogid, tippmetsauurijad ja sotsiaalmeedia metsakaitsegruppide eestvedajad. Maksmine: 1) 24€ 2) 20 €.
Ühele inimesele selle hinnaga kokku 2 seanssi.

NB! Pakutav teraapia ei sobi tugeva ülekaaluga, eriti kõrge vererõhuga, infarktiohus, silma siserõhuprobleemidega ja vaimuhaigustega inimestele, samuti neile, kelle traumast või operatsioonist on möödunud alla 30 päeva.

Maarireet trummiga
Maarireet ja trumm on ootamas

Kas soovite meid aidata kvalifitseeruvate inimeste leidmisel? Seda kuulutust võib jagada!

Kas soovite korrigeerida artikli väiteid või sõnastust? Võite saata parandusettepanekud aadressile [email protected]



Raamatututvustused ja raamatutest ajendatud mõtted

Stanley Rosenberg “Uitnärvi ravijõu rakendamine.


Uitnärvi ravijõu rakendamine“.

Maarireet: Autor Stanley Rosenbergi eri distsipliinidest omandatud tarkuste, muljetavaldava sünteesi- ja üldistusvõime ning pikaajaliste kehatöö kogemuste baasil kirjutatud raamat.

On selgunud, et väga paljudel haigustel, häiretel, psühholoogilistel ja sotsiaalprobleemidel on üks põhjus: uitnärv ehk vagaalnärv ehk vagus ei tööta korralikult. Selle tulemusel ei suuda inimene olla oma loomulikus seisundis – õnnelik, armastav ja usaldav – vaid on pinges, mures, üleskrutitud või kannatab mingite häirete all (nagu depressioon, ärevus, ärritunud soole sündroom, sagedased õnnetused, alkoholism vms).

Katkend raamatust:

“Paljud inimesed maadlevad terviseprobleemidega. Sageli meenutavad nende lood Kreeka mütoloogiast tuntud võitlust maailma tugevaima mehe Heraklese ja merekoletise hüdra vahel. /…/ Hüdra oli ohtlik vastane, isegi tema hingeõhk oli mürgine. Iga pea asemele, mille Herakles maha raius, kasvatas hüdra, kes paistis surematuna, kaks uut. /…/ Heraklese õnneks oli hüdral üks nõrk koht – üks tema peadest oli surelik. Kui Herakles leidis hüdra sureliku pea ja selle maha raius, siis sai hüdra lõpuks surma.


    Mütoloogiline hüdra on metafoor selle kohta, kui frustreeriv on, kui pärast ühe sümptomi väljaravimist ilmub selle asemele üks või mitu uut. Nagu hüdra mitu pead, kimbutavad paljusid meist tervisehädad ja sümptomite ükshaaval ravimite või operatsiooni abil ära ajamine võib tuua küll ajutise kergenduse, kuid ei pruugi välja juurida nende sümptomite põhjust.


    Mõnikord on nii, et võtame rohtu ühe terviseprobleemi jaoks, teist teise jaoks ja kolmandat esimese kahe kõrvalmõjude tõttu. Võimalik, et peame võtma mitut eri rohtu iga päev. Kuid sageli aitavad rohud ainult ajutiselt, kui üldse, ja mõnikord peame neid võtma elu lõpuni.


     Meie ühiskonnas loodetakse peamiselt kahele tavameditsiini meetodile: biokeemilisele (ravimitele) ja kirurgilisele. Need on võimsad tööriistad, mis on väga väärtuslikud ja aidanud paljusid inimesi, sealhulgas mind ennast. Kirurgia võib elusid päästa. Kuid isegi kõige paremast operatsioonist jääb alles armkude, mis võib vähendada liikuvust, takistades lihaste ja sidekoe kihtide vaba libisemist üle kõrvalasuvate kihtide. /…/


     Nagu võitluses hüdraga, on meie sümptomite allasurumise tulemus sageli see, et esile kerkivad aina uued sümptomid. Selleks aga, et püsivalt paremat tervist saavutada, on võimalik kasutada siiani suuresti puutumata potentsiaali, mida pakub närvisüsteemi talitluse mõistmine ja keeruliste tervisehäirete käsitlemine uuel viisil. /…/


Selle asemel, et käsitleda üksikuid sümptomeid kui eraldi probleeme ja igaühe tarvis tablette võtta, oleks parem leida ühine lõim, mis neid kõiki seob. Võimalik, et leiame ühe lihtsa ja tõhusa ravimeetodi, mis leevendab või juurib välja need paljud ja väliselt sõltumatud probleemid – võimalik, et meil õnnestub üles leida hüdra surelik pea.


     See ühine lõim võib olla üsna lihtne: kõiki selles nimekirjas loetletud probleeme

[ehk lihaspinget, migreeni, seljavalu, liighigistamist, artriiti, närvilisust, ärrituvust, masendust, energiapuudust, kurvameelsust, ärevust, unehäireid, astmat, kõrget vererõhku, südame arütmiat, seedehäireid, maohaavu, ülesöömist, allergiaid, sagedast külmetumist, sagedasi vigastusi, alkoholismi, ravimisõltuvust, autismi, Aspergeri sündroomi, hüperaktiivsust, seksuaalset külmust, usaldamatust, mäluhäireid, keskendumisraskusi, otsustamisraskusi, aknet, PMSi jne] põhjustab vähemalt osaliselt uitnärvi dorsaalse haru talitlus või seljaaju sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsus ning nende kõigi puhul aitab see, kui taastada uitnärvi ventraalse haru ja teiste sotsiaalse kaasatuse jaoks valike närvide normaalne talitlus.


    Tänapäeva meditsiinis jäetakse peaaegu alati tähelepanuta idee, et nende terviseprobleemide korral on oma roll kraniaalnärvidel. Enamik inimesi ei tea suurt midagi ajutüvest, kust need närvid alguse saavad, ja kraniaalnärvidest endist.


    Ma usun ja olen korduvalt tõestanud, et kui saame viis sotsiaalset kaasatust toetavat närvi korralikult tööle, siis saame suure tõenäosusega leevendada või välja juurida paljud selle nimekirja sümptomid. Selle usu aluseks on minu enda mitme aastakümne pikkune kliiniline kogemus ja sadade teiste terapeutide kogemus, keda ma olen Stanley Rosenbergi Instituudis koolitanud.”

/Stanley Rosenberg „Uitnärvi ravijõu rakendamine. Eneseabiharjutused depressiooni, trauma, ärevuse ja autismi raviks“/

Kirjastuse enda tutvustus: “Elutähtis uitnärv annab võime nii sügavalt lõdvestuda kui ohu korral kohe reageerida. Selle häiritud olek võib põhjustada paljusid haigusi ja selle tasakaalu viimine ravida neist enamikku.

See raamat õpetab lihtsate harjutuste abil reguleerima oma uitnärvi, et jõuda sügava lõõgastuseni, magada paremini ning taastuda vigastustest ja traumadest. See harutab lahti krooniliste haiguste saladused ning selgitab, kuidas ja miks need tekivad. Kui kehas taastub turvaline seisund, häälestab see end ise tervenemise ja taastumise teele.

Maarireet: Mõelda vaid, kui suur kergendus oleks see kogu ühiskonnale, kui kõik inimesed õpiksid reguleerima oma uitnärvi! Inimesed ei kulutaks enam perearstide, eriarstide, psühholoogide ja psühhoterapeutide uksi ja saaksid elada rahuldust pakkuvamat elu.

Maarireet (Reet Karro) 2020

Elustiilinõuanded, Huvitavat ja kasulikku

Loodussõbralik ja mõistlik puuginakkusennetus

Puuginakkuste juhud sagenevad. Paljud puukide kartjad väldivad looduses liikumist, raiuvad majade ümbrusest ja asulate lähedusest puud maha ning muudavad kogu koduümbruse ökoloogilises mõttes kõrbeks, kus on heal juhul mõned õitsvad põõsad ja lilled, kuid kümnetel ruutmeetritel, kus võiks olla samuti elurikkus, kiratseb vaid paar kõrreliste liiki, mis on nullilähedaseks pügatud (nn kultuurmuru).

Välismaal on mitmetes riikides olukord veelgi hullem metsaaluste mürgitamise, keemilise puugitõrje ja metsloomade puugitõrje-söödatornideni, kuhu sööma tulevate metsloomade karvkatet töödeldakse mürkainetega. (Vikipeedia)

Me oleme seda teemat uurinud ja nendime, et puugihirmus puude maharaiujad on valel teel, sest puugid ei kukuta ennast puu otsast alla, vaid ronivad inimese jalgu mööda üles. Muru olematuks niitjad on valel teel, sest tihedalt hooldatud muru ei paku toitu sipelgatele, mesilastele ja herilastele, kes puuke hävitavad ning liblikatele ja muudele putukatele, kes oleksid toiduks lindudele, kes puukidest toituvad. Suuremahulise metsaraie taga olijad on valel teel, sest kui metsade raadamise ja lageraie tõttu kaovad puukidele tavapäraselt toiduks olevad hiired, rotid, nirgid, nugised, tuhkrud, oravad, metssead, metskitsed, jänesed, rebased, põdrad, hundid, tedred, metsised, nurmkanad, püüd, rukkiräägud jt, on puugid ellujäämiseks lihtsalt sunnitud hakkama inimverest toituma.

Lisame posteri, kus on kokku võetud nii eelnev info, kui ka soovitusi nii enne metsa minekut, pärast metsast tulekut, kui puugihammustuse järgsel perioodil. Kui neid järgida, ei ole midagi karta ja puukidega saab probleemivabalt külg-külje kõrval eksisteerida.

Kui posterit ei ole näha, soovitame vahetada brauserit, kopeerides artikli aadressi ja asetades selle uue brauseri aadressiribale. Meil endal näitab pilte Internet Explorer.

Poster "Puuginakkuste ennetamine".

Kuid puukidesse võib suhtuda ka hoopis teisiti – et nad on mitte ohtlik nuhtlus, vaid Maaema õnnistus. Ja puugihammustus võib olla tõeline kingitus, mis paneb rohkem endasse vaatama. Kui niimoodi suhtuda, võib niidul tantsida lehviva seeliku või lühikeste pükstega ja paljajalu. Loe Juugakoja hingamisterapeudi Reet Karro pool-ilukirjanduslikku puugikogemuse lugu siit.

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Terapeudi kogemused

Teraapialugu “Puuk”

Milline vägi peitub sõnas “puuk”! Kui korrata seda madal häälel, poolsosinal, mõjub see loitsuna ja muudab tajutavaks iidsed ajad, tumedad laaned ja igipõlised rituaalid. Puuk on seotud metsaga nii tihedalt, et isegi ta nimi on tuletatud igipõlisest läänemeresoome keelte ühisest omasõnast sõnast “puu”!

Puugid on viimasel ajal plahvatuslikult paljunenud, see näitab, et mets tahab meile midagi öelda. Kes mõistab seda keelt? Kes mõistab, mida?

Mu teisipäeva hommik algas ehmatusega. Silitasin end üleni ja tundsin sabajuure lähedal terava otsaga mügerikku. Peegliga vaadates nägin mügerikust midagi musta välja tolgendamas. Mõistsin, et see on puuk. Ta oli minu sees sügavamal, kui ükski eelmine oli iial tunginud…

Nii väga igatses ta mu tukslevat, helepunast, eriti hapnikurikast verd! Hapnikurikast, sest ma hingan vabalt ja tegelen palju oma hingamisega. Nii väga igatses ta mu helepunast verd, et sööstis ennastunustavalt mu pehme ihu sisse, isegi mõtlemata, kas ta ise saab hingata, kui ta ennast täies ulatuses sisse puurinud on! Nii väga igatses ta mu magusat, armastavat verd, et ei kartnud tagajärgi – mis siis, kui ma avastan ta ja eemaldan ja ta kaotab selle käigus oma elu … Ja jääb realiseerimata tema programm, ilmale toomata tema lapsed ja jätkamata tema sugu. Et minu programm saaks realiseeruda …

Kuna puugi sisseimemise koht oli selline, kuhu ise hästi ligi ei saa ja ei olnud näha ka keha, millest kinni haarata, läksin EMOsse. Minu üllatuseks ei olnud seekord mingit triaaži, mingit ootamist. Sain kohe sisse, kohe rääkida oma puugiloo, kohe protseduurilauale. Ja seal võeti välja puuk koos pea ja suurema osa kehaga, aga ühte osakest ei saadud kätte. Liiga sügavale oli pugenud see mu kuumavasse ihhu, liiga tugevasti liitunud mu enda kudedega. See (nimetagem teda jalaks, ehkki see võis olla ka jalalüli, tundel või mõni muu kehaosa) jääb nüüd minusse ja saab lahutamatuks osaks minust! Mis meenutab mulle maad ja metsa kogu aeg. Minu keha on muutunud veel elurikkamaks! Aitäh!

EMOs kohtusin sõbralike ja hoolivate inimestega. Tunnetasin nende hoiakust ja häälest, et nad hoolivad tõeliselt. Nad andsid mulle kaasa lehe entsefaliidi ja borellioosi tunnustega, mille suhtes soovitasid mul ennast jälgida. See leht on koostatud väga rahustavalt. Kui nad oleksid soovitanud lugeda Vikipeediat, oleksin avastanud, et mul võib veel välja lüüa erlihhioos, babesioos, puugihalvatus, tulareemia ja Q-palavik. Tegelikult ei pelga ma ühtki tõbe. Mu immuunsus on tugev ja rikkumata.

Sellele vaatamata märkasin endal parasjagu üle elatava trauma tunnuseid. Mul olid külmavärinad, mu keha värises ja tunnetasin end muutunud seisundis, kus aeg ei liigu nii nagu tavaliselt, tähelepanu on ainult endal ja ainult üleelatul ja kuigi päev on planeeritud, tead, mida oleks vaja teha, libiseb kõik muu tagaplaanile ja oled kogu tähelepanuga enda seisundi ja enda toetamise juures. Võtsin sisse paar toidulisandit, panin mängima Vendade Johansonide plaadi, heitsin pikali ning hakkasin vabastavalt ja biodünaamiliselt hingama, liikuma ja nutma, mitte kusagile ära lennates, vaid täiesti kohal, enda juures olles. Avastasin nii palju uusi nüansse Jaagu luules ja nende kõigi häältes, tunnetasin veel selgemalt igavikulist mõõdet, tugevat sidet esivanemate ja ajalooga, nais- ja meespooluseid. Olin enda juures ka siis, kui uinusin.

Pärast paaritunnist uinakut ärgates oli mu seisund palju parem. Kõik oli asetunud oma kohale, puuk omaks võetud ning puugihammustuse ja puugi kirurgilise eemaldamise trauma läbi töötatud. Aitäh!

Aitäh, Maaema, et saatsid mulle puugi! Meeldetuletaja, et olen osake Sinust ja maast, osake metsast ja elusloodusest. Meelespea, mis ei luba mul taas muutuda mugavaks ja ükskõikseks, väheliikuvaks ja kinniseks, vaid tõmbab mu kodust välja ja saadab metsa, niidule, looduse eest seisma ja inimestega suhtlema. Julgustaja, mis annab mulle piltlikult käe, kui verest välja löön või enne inimeste ette astumist ujedalt põen. Mina ja puuk ja Maaema ja puud ja mets, me oleme nüüd üks. Ja see on hea! Aitäh!

**********

Teraapialoo autor Reet Karro on hingamisterapeut ja holistiline metsakaitsja. Lugu võib jagada täies mahus ja allika nimetamisega.

3. septembril 2020

Loo Facebooki sein


Koolitusmuljed ja koolitustest ajendatud mõtted

Muljeid BBTRSi kursuselt Männiku metsatalus 08 2020

50-aastane loodust igatsev Algallika terapeut sattub teise hingamisteraapia, BBTRSi juurde

Kas näete selle teksti all päevalilledega maaliga fotot? Kui mitte, soovitan vahetada brauserit – Mozilla asemel Chrome või Internet Explorer, sest fotod annavad loole palju juurde. Sama vahetust soovitame, kui ei näe järgmisi pilte (neid on lehel kokku 5).

50-aastane Reet, eluga rahul, kuid natuke loid ja mugav.

BBTRS on meetod, kus terapeudil on vaimset, hingelist, emotsionaalset ja kehalist tipptaset nõudev roll. Et sellega hakkama saada, peab tema keha olema tugev, painduv, energiast pakatav, vibreeriv ja hästitoimiv. Mina olen BBTRSi juures olnud 2016. aasta juunist, kui valisin minna oma esimesele, 3-päevasele tutvustavale kursusele, olles ise 50-aastane (pildil) ning olnud väljaõppinud ja praktiseeriv hingamisterapeut alates aastast 2011. Mu põhiline hingamisteraapia meetod, Algallika protsess ja hingamistöö aitas minul ja paljudel mu klientidel leida oma mittetoetavaid mõtteid ning asendada neid elujaatavatega, mõista sünni tähtsust ja sünnitrauma mõju, muutuda enda ja teiste suhtes mõistvamaks ja leebemaks ning suhtuda kehasse positiivselt. Olen tänulik meetodi loojale Binnie A. Dansbyle – temaga algas minu elus suur tervenemine ja tänu temale suutsin ma jõuda oma noorima lapse ekstaatilise sünnituseni esimesel terapeudiõppeaastal. Kõigist tema juures õppinutest on saanud toetav kogukond ja turvavõrgustik, mille eest samuti suur tänu! Samas oli Algallika meetod suunatud Hingele ja Vaimule ning düsfunktsionaalsete mõtete muutmisele. Kehasse suhtuti austavalt ja tunnustavalt, seda võeti kui tervikut ja igasugune keha oli täiuslik selle heast või halvast funktsioneerimisest hoolimata. Võtsin selle suhtumise üle, kuid oleksin sellest hoolimata tahtnud kehast rohkem teada. Keerulisemates olukordades, näiteks kui kellelgi algas paanika, tundsin ennast ebakindlalt. Kui uus klient tellis 10 teraapiaseansiga kuuri, siis esimesed seansid olid muutusterohked ja transformeerivad. Kahjuks sattusid mitmed kliendid alates 3.-4. seansist uuele platoole, kust kõrgemale tõusta jõudis ta alles 9.-10. seansil. Püüdsin olla seanssidel võimalikult toetav, kuid mõnikord oli raske kogu täiega kohal olla, kord jäin isegi kliendi juures istudes tukkuma 🙂 Sest terapeudi ülesanne oligi toetavalt kliendi juures olla ja talle afirmatsioone öelda, tema kehale ei olnud mingeid nõudmisi, see võis ollagi loid ja mugav.

Lisaks oli mu isiklikus elus lahendamata probleeme, millest põgenesin töösse, raamatute lugemisse, filmide vaatamisse ja vaimsetesse kogemustesse. Meditatsioonidel ja hingamisseanssidel, kus olin ise mediteerija ja hingaja rollis, “kadusin tihti ära”, sain kogemusi, millest ma hiljem ei mäletanud midagi. Tundliku natuurina põdesin ka linnaelu stressi ja loodusest kaugenemise pärast, lahendust aga ei näinud, sest päevad olid täidetud hingamisseanssidega, õhtud koolituste ja grupiüritustega, vabal ajal tegelesin nooremate lastega ja kodu vajas ka koristamist – linnast välja sain rohkem puhkuse ajal ja kord kuus külastasime maal elavaid vanemaid, kuid oleksin vajanud hulga tihedamat kontakti loodusega.

Juba esimesel 3-päevasel kursusel sain aru, et BBTRS võib muuta kõik. Siin räägiti vähe, see-eest paikapidavalt. Teooriat esitati väikeste portsude kaupa, kogu ülejäänud aeg oli täidetud liikumise, praktiliste harjutuste ja hingamisega. See meetod äratas minus kirglikkuse, mängulisuse ja ürgsuse. Sain aru, et paljugi, mida olin pidanud paikapidavateks tõdedeks, oli tegelikult mulle vanemate või kooli või ühiskonna poolt sisendatud hirmud, tabud või piiravad mõtted. Ja mu enda elu pole äsja 50-aastaseks saanuna juba poolenisti ära elatud, vaid kõik on alles ees 🙂

Õpetaja Nisarga Eryk Dobosz (pildil ees keskel)

Eriti inspireeriv oli õpetaja Nisarga, kellel jätkus võhma meiega kõik kaasa teha, elu eest tantsu vihtuda ja järgmisel hetkel õrnalt ja tundlikult demoseanssi läbi viia. Ta oli ise kõik läbi tunnetanud, ka tõelise trauma läbi teinud ja selle endas tervendanud. Ta oli elanud Indias Osho kommuunis ja olnud kaaslooja BBTRSi looja Giten Tonkoviga. Peale BBTRSi õpetas ta LomiLomi ja MER massaaži ja tema kehatöö kogemus aitas paremini läbi tunnetada biodünaamilise hingamise ajal kasutatavad massaaživõtted. Mina, kes ma polnud varem ühegi Osho jüngri ega tantramehega lähedalt kokku puutunud, olin temasse vahepeal lausa armunud. Seejärel sain aru, et see oli naine minus, kes vajas tervenemiseks tervet meespoolt ja laps minus, kes vajas tervenemiseks tervet isa, see ei olnud tõeline armumine. Aga armastan ma teda küll, nagu kõiki inimesi 🙂

Elumuutvad ja loodussidet taastavad praktikad Emajõe ääres

Kursusel soovitati hakata ennast päevaks häälestama hommikuste praktikatega, mis peaksid hõlmama enda liigutamist ja energiatele avamist. Mina avastasin uuesti, et elan Emajõe lähedal, mille ääres on puuderiba ja puid on ka mu kodulinnaosas Karlovas. Ja on ka suuri muruplatse, mida küll niidetakse, kuid kuhu niitmiste vahepeal juba jõuavad kasvada ja õitsema minna põllulilled. Ja isegi kui midagi ei õitse, saab ometi seal käia paljajalu ja tõmmata endasse maaenergiat. Selline hommik muudab reipaks ja sõna otseses mõttes avab su kõigele heale, selle asemel, et viimase hetkeni magada ja siis närvis olles tööle tormata. Hakkasin neid rituaale praktiseerima, mida olen teinud tänaseni, sellesse piirkonda järjest lisanduva elurikkuse üle rõõmustades. 🙂

Klipp on tehtud aastal 2018.

BBTRSi terapeudi õppe algus. Töö tardunud energiaga.

Novembris 2018 osalesin teisel 3-päevasel tutvustusel ja kui sain kutse 2-aastasele BBTRSi terapeudi väljaõppele, ei kõhelnud ma hetkegi. Mais 2017 tegin läbi esimese 7-päevase terapeudiõppe mooduli, hingates nende päevade jooksul kuus toetusega hingamisseanssi, töötades läbi kõik keha pingevööd. Suurim avastus oli tardunud energia, mida oli mu kehas ohtrasti. Tajusin seda hiiglasliku betoonitaolisest materjalist risttahuka kujulise moodustisena oma rinna ja kõhu kohal. Esialgu oli see kompaktne, kuid hakkas pika peale kihistuma. Pealmised kihid sõitsid pealt ära ja kadusid aegamööda. Kuuendaks seansiks oli hiigelkaljust järel riismed, betoonmonoliidist saanud betoonirägu. Mu elus hakkasid asjad liikuma, hakkasin juba tegema praktikaseansse, kus sain endale uue rolli: “õpilane-praktikant”. Mulle, kes ma olin juba 6 aastat terapeut olnud, oli vabastav vabaneda nii suurest vastutusest – praktikaseansil kirjutas klient alla kokkuleppele, et vastutab ise oma heaolu ja seisundi jälgimise eest ning arvestab, et temaga tegeleb õpilane, mitte valmis meister 🙂

Terapeudi väljaõpe

Kaks aastat möödus päris kiiresti – mõlemal aastal kaks 7-päevast koolitusmoodulit, nende vahepeal hindeliste veebinaride vaatamine, kirjanduse lugemine ja dokumenteeritud praktikaseansside läbiviimine (kokku 100 seanssi). Hommikupraktika ja seanssidel liigutamine hoidis vormis, seansid klientidega olid huvitavad ja arendavad. Tundsin, et saan seal kasutada kõiki oma võimeid, nii vaimseid kui füüsilisi ja see oli hea.

52-aastane. Lisandunud on sitkust ja elastsust. Energia liigub paremini, kuigi mitte veel päris vabalt.
Lõpujagamine pärast tunnistuse saamist

Lõpetasin 2-aastase väljaõppe augustis 2018, rõõmustades unistuse täitumise üle, tundes aga suurt puudust isiklikust BBTRSi teraapiast, sest viimastel moodulitel sain ise hingata üksikutel kordadel, enamikus olin assistendi ja grupitoetaja rollis. Sellel kursusel oli minu isiklikus protsessis siiski väga oluline seik: demoseanss õpetaja Nisargalt – seanss, kus ta avas minu hingamist ja südamevööd kõigi grupikaaslaste ees, aeg-ajalt grupile küsimusi esitades ja kommenteerides. Sain seal oma südame mõneks ajaks lahti ja hingamise varasemast märksa täielikumaks. Ja kuna ka grupitoetajad osalesid ühsmeditatsioonidel ja ühistantsudes ning tegid kõik kaasa peale toetusega hingamise, olin pärast kursust laetud uue energiaga ja sügisel tuli väga palju uusi kliente!

Tõusud ja mõõnad 2018-2020 BBTRSi terapeudina

Järgmise kahe aasta jooksul oli minu elus tõuse ja langusi. Raskeim aeg oli talvel ja kevadel 2019, kui soovisin taotleda täiskasvanukoolitaja kutset ja läksin pikale, mitu kuud kestvale kutse taotlemise ettevalmistuskursusele. Seal avastasin, kui vähe see, mida olin viimase kümne aasta jooksul õppinud ja kogenud, luges nn peavoolu ja tõenduspõhisuse apologeetidele. Minu terapeudikoolituste tunnistused ei oleks nende jaoks lugenud, sest puudusid õppekava kirjeldused ja õppejõududel polnud erialaseid teaduskraade. Olin rõõmustanud paljude klientide ja õpilaste tervenemise ja arengu üle, kuid mul ei olnud oma saavutuste kinnitamiseks kusagilt võtta teadusuuringuid. Tunnetades, et selle süsteemi jaoks, kuhu püüdsin sobituda, olen ma mitte kvalifitseeritud erialaspetsialist, vaid ilma hariduse ja kogemuseta inimene, sattusin masendusse ja kuna kursuse hinna sees oli igal koolituspäeval kolm maitsekohvijooki ning piiramatult komme-küpsiseid, hakkasin lohutuseks sööma. Esimesel korral ühe kohvi ja mitte ühtki näksi, viimasel korral juba kõik kolm ettenähtud jooki 2 tl suhkruga ja peoga magusat. Mis lisas kehakaalu, tekitas seedeprobleeme ja lisas veelgi rohkem masendust. Enesehinnang langes ja isegi 6-päevane Dan Brulé hingamiskursus 2019. aasta mais ei toonud mind depressioonist välja. Tundsin ennast seal nagu Tim Thaler, kes katab näo kätega ja nutab, et kõik arvaksid, et ta naerab, kuid naerda ta ei suuda … Märkasin, kuidas kõik teised avanevad ja arenevad nende päevade jooksul, kuid mina sain vaid uusi traumasid ja hingamisseansid ei olnud seal minu jaoks piisavalt turvalised, et usaldada ja transformeeruda. Enamik seansse olid ilma toetajata, tihti tuli keset hingamist otsustada, kas ise püsti karata ja hakata tantsu vihtuma nagu pool gruppi, või jääda lamama, kuid lasta teistel enda ümber tantsida, kus keegi võib su otsa komistada või sulle pihta minna – kui oled ärev, suurendab see ärevust veelgi …

Kuid suvel 2019 hakkasin uuesti tegema hommikurituaale – hommikujooksu Emajõe äärde Rebase paadisadamasse, sufi pöörlemist, jooga- ja aeroobikaharjutusi ühel paadisillal, paljajalu kõndi mööda Emajõe äärset niitu ja tšakrahingamist ühe hiiglasliku hõbepaju all Emajõe ääres. Loodus ravis mu masenduse, peagi suutsin jälle rõõmustada ilusa ilma, usaldavate lindude ja tärkavate taimede üle. Sügiseks olin tippvormis, enesekindel, rõõmus ja liikuv.

Vaheküsimus: kuidas suhtun oma koolitajaeksami ettevalmistuskursuse katsumusse nüüd?

Kursus täitis oma eesmärgi: omandasin täiskasvanukoolitajale hädavajalikud oskused ja põhimõtted, õppisin koolitusi paremini planeerima ja eesmärgistama, tutvusin paljude uudsete ja huvitavate võtetega koolituse vaheldusrikkamaks ja jõukohasemaks muutmiseks, hakkasin oma pädevuse tõendamiseks tõendusmaterjali koguma. Eksam on siiani tegemata, sest sain aru, et reikikoolituste ja esoteeriliste hingamisürituste tõenduspõhisuse tõestamine võib kujuneda raskeks. Need ei olegi tõenduspõhised, vaid tunnetuspõhised ja kogemuspõhised, nii tunnetus kui kogemus on kõigi holistiliselt mõtlevate inimeste jaoks oluline tõendusmaterjal – ma võin olla ise midagi kogenud, kuulnud teiste käest veenvaid kogemuslugusid, või võin olla ise midagi tunnetanud või usun kellegi, näiteks vaimse õpetaja tunnetuse kirjeldust. Usun seda, mis minu maailmapilti sobitub ja minuga resoneerub. Kui keegi väidab midagi, mis on läbi tunnetamata ja mida ta pole ise kogenud, ei lähe ma sellega kaasa. Aga saan aru tõenduspõhisust nõudvatest inimestest ja leida ka neile sobivat tõendusmaterjali. Selle aasta 1. oktoobriks, kui tuleb järjekordne eksam, loodan, et saan kokku mitte-enam-nii-esoteeriliste koolituste tõendusmaterjali. Sest metsakümbluse uuringuid on tehtud üle maailma, hingamisharjutuste mõju kohta leiab tõendeid, tervislikest eluviisidest rääkimata. Kui jõuan, teen enne oktoobrit veel mõned inglise keele koolitused 🙂 //

Mida arvan sellest, et õppejõududel pole erialaseid teaduskraade?

Mõlemal, kelle juures olen hingamisterapeudiks õppinud, on kõrgharidused teistel erialadel – Binnie A Dansby oli kunagi tipptasemel disainer ja Nisarga insener (MSc). Pärast erialalt lahkumist on mõlemad läbinud tohutult pika ja mujet avaldava isikliku teekonna, õppinud suurte meistrite juures (Binnie Omraam Mikhaël Aïvanhovi ja Nisarga Osho), teinud koostööd esoteerikakorüfeedega (Binnie näiteks vabastava hingamise looja Leonard Orriga ja peaaegu iga maailmas tuntud hingamiskoolkonna loojaga), läbinud isikliku tervenemise ja oma sügavama olemuse juurde jõudmise protsessi ning tänaseks saavutanud muljet avaldava tervikliku maailmakäsitluse. Binnie on läinud rohkem vaimsuse, Hinge ja Vaimu tervendamise teed, Keha küll austatakse, kuid jäetakse ta aupaklikult kõrvale, lubades vaid hingamisel seda liigutada. Binnie jälgib väga teraselt teaduses, eriti psühholoogiateaduses toimuvat, rõõmustab uute avastuste üle ja võtab kõik kohe tarvitusele kui need tema süsteemi sobituvad. Tema õpetusel on suuri kokkupuutealasid positiivse psühholoogiaga, mida tavapsühholoogiateadus ebateaduseks ei pea. Nisarga jällegi austab Hinge ja Vaimu, kuid tegeleb väga põhjalikult Kehaga. Tänaseks on temast saanud nii hingamisterapeut, kraniosakraalterapeut, MER-massaaži terapeut ja koolitaja kui ka Lomi-Lomi Nui massaaži terapeut ja koolitaja. Ta on võtnud anatoomia ja füsioloogia kursuseid Poola ülikoolides ja sooritanud eksameid. Ta teab kõigi luude, lihaste, kõõluste ja närvide funktsioone ja ladinakeelseid nimetusi. Arvan, et tema erialateadmised ei jää alla füsioloogiaõppejõu omadele. Mõlema teadmised ei ole kitsalt sügavad ühe eriala piires, vaid hõlmavad kogu terviku. Mõlemad näevad suurt pilti. Nad ei ole valinud kulutada aega ja näha vaeva enda pädevuse tõestamisega, vaid nähes, et nende teraapiatel on suur positiivne efekt, hakanud kohe inimesi aitama ja välja koolitama terapeute, kes samuti inimesi aitaksid. Sest seda on just praegu väga vaja! Täiskasvanukoolitajana tekkis mul soov kirjeldada nende õpetatavat ja nõudmisi nii hästi, et tekiks nõuetekohane õppekava, millele saaks taotleda akredeteeringut. Kuid kuna see on suur töö, pole ma selle juurde veel asunud.

Tõusud-mõõnad jätkuvad

Sügisel 2019 hakkasin tegema enda jaoks uudseid asju. Mind kutsuti Linnamuuseumisse uusreligioonide konverentsile (sealsed uurijad pidasid uusreligioonideks ka reikit ja vabastavat hingamist). Selle asemel, et piirduda kuulaja rolliga, tegin korraldajatele ettepaneku sisustada pause liikumisega, ettepanek võeti vastu ja sain kiitvat vastukaja. Osalesin ka muusikateraapia konverentsil ja koolitajate mittekonverentsil. Tundsin end järjest paremini ja täielikumalt. Lasin oma teraapiaruumis teha oma kulu ja kirjadega remondi, esikuseinad maha lammutada, et saal muutuks avaramaks ja põrandale saaks moodustada suurema ringi ning seinad valgeks värvida. Et muuta ruumi vibratsiooni veel kõrgemaks ja üldmuljet puhtamaks. Tundus, et miski ei saa mind enam pidurdada, kuid siis algasid tagasilöögid.

Mõnedele klientidele ei meeldinud lagedad, kardinateta valged seinad ja nad kadusid ära. Ja mõnedele ei meeldinud, et ei saa enam esiku ust kinni tõmmata… Mulle endale hakkas mõjuma valge värv, kui alguses tundus see uudse ja eriti puhtana, siis mingist hetkest hoopis haiglapalatiliku ja troostituna. Hakkasin taga nutma rõõmsat kollast, mis oli mind ümbritsenud varem ja mis kontrastis rõõmsa taevasinisega oli eriti ergutav. Eneselegi ootamatult hakkasin end tundma iga päevaga loiumana, rõõmutumana ja mõttetumana, kliente jäi vähemaks ja mõned pettusid. Veebruari lõpus olin juba täielikult mustas augus. Kui mul ei olnud kindlat kokkulepet tõlkele, teraapiaseansile või hädavajalikku käiku lastega, eelistasin tõmbuda oma voodis kerra ja igatseda seda, et ma midagi ei näeks, midagi ei kuuleks ja midagi ei tunneks. Ja siis tuli koroonakriis …

Imetlesin neid terapeute ja vaimseid õpetajaid, kes olid kohe hakkamas, inimesi julgustamas ja innustamas ja kellel oli ka tehniline võimekus hakata seansse veebi teel pakkuma. Nemad justkui teadsid, mis on tõde, mis vale ja usaldasid ennast. Mina mitte. Sain üle esialgsest paanikast ja leidsin suurt julgustust vandenõuteooriate gruppides, sest seal olid inimesed julged ja enesekindlad. Mõned neist püüdsid ikkagi endale kõiketeadja mainet omistada ja inimesi isegi veel suuremate ohtudega hirmutada kui peavool. Hakkasin pikapeale tunnetama, kes usub siiralt oma õpetust ja jagatavat infot, kes on kasu peal väljas. Eriti suurt hirmu mul enam ei olnud, see-eest ei usaldanud ma ennast. Kui varem olin tahtnud inimestega töötada, et aidata neil leida endas jõud ja eneseusaldus, siis nüüd ma ei usaldanud ennast, et olen pädev inimestega töötama ja koolitama. Sest ma ju ei teadnud kindlalt, mida neile koroona suhtes soovitada. Ma ei saatnud enam laiali uudiskirju, ei avaldanud kuulutusi ega infot. Olin enda silmis tühi koht.

Lõpust saab uus algus

Otsustasin oma tegevuse lõpetada. Õnneks ei olnud majahaldur nõus üürilepingut lõpetama kohe märtsis, vaid alles kolme kuu pärast. Otsustasin veel kolm kuud vastu pidada ja pisitasa edasi töötada, jälgides ennast hoolikalt, et ma oma suure ebapädevuse juures ei kahjustaks kliente. Kevadpäike andis energiat. Panime Juugakoja tagaseina uuesti üles maast-laeni helesinised kardinad ja nende lähedale Kalli Pikase päikesekollase maali, mille kooslus tekitas rõõmu. Mais-juunis hakkas tulema uusi kliente, kellega toimus nii põnevaid protsesse, et pikendasin üürilepingut veel juuliks. Juulis aga sündis midagi imelist. Ei tulnud palju kliente, vaid üksnes kolm uut. See eest soovisid kõik kolm võtta terve kuuri ja teha see intensiivselt kuu aja jooksul, kui tavaliselt võtab 8 korraga kuur aega kaks kuud ja pikem isegi rohkem. Kõik nende protsessid olid minu endagi jaoks erilised ja teemad, mida me läbisime, nii olulised, et soovisin paremat vormi. Hakkasin ise sagedamini hingamisseansse läbi tegema ja mitmekesistasin erinevaid tervisepraktikaid, mida kasutasin. Kuna kahel kuuril kolmest olid tulemused märgatavad ja suured, kolmandal väiksemad, kuid siiski positiivsed, otsustasin selle kuu jooksul, et ma ei vaheta eriala. Jään BBTRSi juurde ja sel juhul on ju vaja täiendkoolitust!

2020. aasta Männiku kursusel sündiv transformatsioon

Leppisin BBTRSi terapeutide koolituse korraldajatega kõigepealt kokku, et osalen hõivatuse tõttu nende 8-päevasel kursusel 6 keskmisel päeval, jättes ära sissejuhatuse ja viimase päeva lõppkokkuvõtted ning tunnistuste andmise. Mõtlesin, et värskendan mälu, vaatan uuesti üle, kuidas õpetaja Nisarga iga pingevöö seansse läbi viib, omandan uued võtted, mis meetodisse on vahepeal lisandunud ja veedan kvaliteetaega huvitavate inimestega, lähedal loodusele. Kuid alahindasin järjekordselt selle teraapia elumuutvat jõudu ja kogu väge. Selle asemel, et natuke üht-teist uut omandada, sattusin nende seitsme päevaga, mis ma lõpuks seal veetsin (sest ei suutnud enne lõppu lahkuda 🙂 ) ning kuue toetusega ja ühe rühmaviisilise hingamisprotsessiga tõelisesse transformatsiooniprotsessi. Tänu vegan toidule, intensiivsele liikumisele ja hingamisele, alustas mu keha puhastusprotsessi, mis pärast kursust jätkus, kehakaal langes 4 kg (59 pealt 55 peale). Iga järgmine hingamisprotsess oli eelmistest võimsam, sügavam, emotsionaalsem, kuni tundlikkus muutus väga suureks ja süda avanes täiesti. Grupikaaslased tundusid vanade rindekaaslaste ja eluaegsete südamesõpradena. Vahepeal oli meel väga kerge ja pulbitses rõõm, teisel hetkel valdas meeli sügav liigutus- ja tänutunne. Männikult lahkudes oli tunne, nagu rebiksin südame puruks. Nagu seal oleks suur mull, mis venib sealt eemaldumise ajal nagu ragulkaniit, kuni ühel hetkel puruneb. Aga see ei olnud traagiline purunemine, sest olin täis energiat tuua see hea energia, usaldus ja armastus kõikjale oma elu, suhetesse kõigi inimestega. Ja tekkis põnevustunne, kas ikka suudan seda 🙂

Olen meie kursusest rääkides nimetanud seda elumuutvaks ja epohhiloovaks. Õppijaid oli 22, neist pooled Eestist ja pooled Euroopa riikidest (Poolast, Hollandist, Belgiast, Šveitsist, Saksamaalt, Inglismaalt ja Lätist). Lisaks pöörastele, kõiki emotsioone välja toovaile ekstaatilistele tantsudele oli meil iga päev loovülesanded, grupi- ja paaristööd, rollimängud, süvitsiminevad enesessevaatamised ja paaris hingamisseansid. Mul oli nii palju põnevaid ja sügavaid hingamisprotsesse. Näiteks oli mul üliemotsionaalne Vargamäe protsess, kus samastusin Krõõdaga ja elasin läbi ka sama loo kõik ülejäänud võimalikud arengustsenaariumid, Andrese pere juurest lahkumiseni ja Krõõda hülgamiseni välja. Ja Libahundi protsess, kus töötasin läbi veel sügavamaid kihistusi endas – orjaajast ristirüütlite tulekuni välja. Ja mõistsin mida vallutajad siit otsisid ja mida vajasid ja mida samad energiad ikka veel soovivad vallutada ja purustada. Ja leidsin endast ka jõu sellele vastu seista ja teisigi vabaduse rajale juhatada. Mida ma üha kindlamini tegemas olen. Muutus väljendub minu kehas ja elus. Ja on valmis laienema!

BBTRSi eesmärk on vabastada kõik keha pingevööd, kuni energia voolab vabalt läbi su olemuse. Eelmistel kursustel ja omaette tehtud seanssidel saavutasin selle seisundi ainult seansi lõpus mõneks ajaks ja pärast seanssi kogesin uuesti kõike seda, mis ei lase energial vabalt voolata. Seekord oli kõik teisiti. Jõudsin tõesti välja puhtasse energiasse ja puhtas energias kohtasin Maaema või Emakest Loodust. Kõik see, mida olin kunagi õppinud, kogenud või kuulnud, omandas uue tähenduse ja muutus uueks tervikuks. Sain aru, miks vana aja inimesed ei raiunud puud ega murdnud isegi oksa ilma luba küsimata, andeks palumata ja tänamata. Kui energia voolab vabalt läbi su olemuse ja sa tunnetad reaalselt Maaema, sa lihtsalt ei saa loodust kahjustada või läheneda sellele saaja mentaliteediga. See oleks orgaaniliselt võimatu, sest see puu, see oks on tükk sinust – sa ju ei raiu endal varvast maha, kui süüa tahad, edasise valu ja vaeva peale mõtlemata …

Soovija võib vaadata ka minu Maaemaga ühendumise teemalist videojagamist Facebookis. Vaata siit.

Tekkis palju loomingulisi plaane, millest mõnda olen juba hakanud ellu viima ja palju alles ootab oma järge.

Aitäh, aitäh, aitäh õpetaja Nisarga, kursuse korraldaja Kristina ja kõik fantastilised grupikaaslased Eestist ja välismaalt!

Männiku kursusel osalenud Reet Karro

*****

Reet on inglise filoloog-pedagoog (1990) ja kirjaliku tõlke magister (2004). Ta on osalenud enesearengukursustel 90. aastatest saadik, vabastavalt hinganud aastast 2002 ja olnud reiki juures aastast 2004. Alates aastast 2008 on ta osalenud erinevatel hingamisterapeutide väljaõppekursustel, õppinud Algallika terapeudiks 2008-2012 ja BBTRSi terapeudiks 2016-2018. 2021. aasta jaanuaris täitub tal 10 aastat hingamisteraapia erapraksise Hingamisstuudio avamisest Tartus.

Reet on kooselus, viie lapse ema ja kahe lapse vanaema. Vabal ajal meeldib talle viibida looduses ja hoolitseda oma keha eest. Teda inspireerib muusika, luule, kirjandus ja kunst. Ta kaitseb elurikkust, samas kedagi jalge alla tallamata ning soovib näha jätkusuutlikuma ja säilenõtkema elu võidule pääsemist. Tema ideaal on kestlik kahanemine, mida saab teha lusti ja rõõmuga, kui tunneme ennast hästi ja inimsuhted on toetavad.

August 2020




Koolitused

Metsakümbluse põhine enesetervenduskunsti kursus keset loodusväge, Saare järve ääres

Saare järve puhkemaja

Kolmel päeval, R, 11.09 kell 16.00 kuni P, 13.09 kell 16.00 Jõgevamaal Saare järve metsas toimuv metsakümbluse põhine enesetervenduskunsti kursus, kus muudame tajusid peenemaks hingamise, aktiivmeditatsioonide, häälitsemise, tantsu ja liikumisega. Kogeme sügavamal tasandil sealset haldjametsa ja tunneme ennast mõnusalt metsamajas, süües taimetoitu ja tehes läbi saunarituaali.

Metsakümblus on looduse vahetu tajumine kõikide meeltega. Seda on kõige parem teha vanas metsas, kus elusorganismide vahel on välja kujunenud toimiv koostöövõrgustik ja peenemaks muutunud tajudega saab kogeda kogu elustiku terviklikkust, harmoonilisust, rõõmu ja rahu, mitte segadust, stressi ja leina nagu raiutud metsas. Saare järve ümbritseb suures osas looduslikus seisundis vana mets, lausa haldjamets ja seda me kõikide meeltega tunnetama asumegi.

Meelte peenemaks muutumiseks kasutame uudse kehateraapia meetodi, biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse (BBTRS) elemente ja põhimõtteid. BBTRS põhineb erinevate hingamistehnikate kombineerimisel terapeutilise teadliku liikumise ja tantsuga; spetsiaalsetel puudutus- ja kehatöö võtetel; pingete vabastamise harjutustel; emotsioonide vallandamise ja meditatsiooni praktikate oskuslikul kombineerimisel.

BBTRS on välja kasvanud Wilhelm Reichi terapeutilisest lähenemisest pehmetele kudedele ja Peter Levine’i traumatöö mudelitest. Meetod on loodud selleks, et sulatada keha kaitsekihid ning vabastada mentaalne, füüsiline ja emotsionaalne pinge nii kehast kui meelest. BBTRS võimaldab meil kogeda kogu inimtunnete diapasooni, avardades samal ajal võimekust toetada ja omaks võtta eluenergia vaba liikumist. Eesmärk on ligipääs seisundile, kus energia voolab vabalt läbi su olemuse. Loe edasi: www.juugakoda.ee/teraapiad/hingamisteraapia-pikk/biodunaamiline-hingamine-ja-traumavabastus/

Inimene, läbi kelle olemuse energia vabalt voolab, on kooskõlas iseendaga ja kogu elavaga. Tema tajud muutuvad peenemaks ja meeled terasemaks. Ta muutub kõige elavaga rahulikult koos eksisteerivaks lüliks suures tervikus ja tema süda ei luba tal ilma luba küsimata ja pärast tänamata isegi oksakest murda, rääkimata looduselt suuremahuliselt ja valimatult võtmisest.

Meelte teravnemisele aitab kaasa suurepärases seisundis vana mets ja puhas looduskeskkond, hingav looduslik järv, eemaldumine linna mugavustest, kärast ja tehnokeskkonnast, lihtne majake ja saun, taimetoit ning elamusterohke koolituse käigus vormuvad lähedased ja toetavad suhted.

Koolitab ja korraldab sertifitseeritud biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse terapeut, täiskasvanukoolitaja ettevalmistusega Reet Karro. Toitlustab ja saunarituaali korraldab järvemaja perenaine Marge Puuraid.

Kursus leiab aset 48 tunni jooksul, reedel, 11.09 kella 16.00-st pühapäeval 13.09 kella 16.00-ni ja maksab 220-440 €, olenevalt materiaalsest olukorrast. panustamissoovist ja külluse seisust. Kursusetasu sisaldab koolitust, kahte ööd järvemajas, kuute taimetoidueinet (Õ, H, L, Õ, H, L), parklakohta, õppematerjale ja alkoholivaba saunaõhtut. Nende raha eest, kes rohkem panustavad, saab pakkuda soodustusi neile, kes seda vajavad.

Pangaandmed ettemaksu tegemiseks: OÜ Juugakoda, a/a EE752200221066957510 Swedbangas, viitenumber 202015. Palume registreerumise järel maksta koha kindlustamiseks 70 € ning ülejäänu vahetult enne kursust või sularahas kohapeal. Võib maksta ka kõik kohe.

Kursusel osalejail palutakse loobuda kursuse päevadel või juba veidi varemgi alkoholist, tubakast, uimastitest, valuvaigistitest ja teistest retseptivabadest ravimitest, lihast-kalast, maiustustest, nutiseadmete kasutamisest muuks kui hädavajaliku info otsimiseks ja edasilükkamatute kõnede tegemiseks ning kursusepäevadel mitte kasutada autot muuks kui asjade hoidmiseks. Loobume ka sünteetilistest puugi- ja põdrakärbsepeletitest (Off), lubatud on looduslikud. Me ei korja taimi, seeni ega marju kaasaviimiseks, võimalusel ei tapa ka putukaid, vaid peletame nad eemale.

Oodatud on kõik soovijad, nii naised kui mehed. Gruppi mahub 8 inimest.

Osalemissoovi korral palume täita vorm https://forms.gle/Rbi61fp5vrkDQiBfA, kirjutada [email protected] või helistada tel 56492769.

Lisainfo: [email protected]

Ürituse Facebooki sein: https://www.facebook.com/events/1955916814544678

Koolitaja enda läbitud viimase koolituse muljed: https://www.juugakoda.ee/2020/08/27/muljeid-bbtrsi-kursuselt-manniku-metsatalus-08-2020/

Koolitaja pool-ilukirjanduslik lugu “Puuk”: https://www.juugakoda.ee/2020/09/03/teraapialugu-puuk/

Koolitaja kirjutatud puugiinfomaterjal: https://www.juugakoda.ee/2020/09/03/loodussobralik-ja-moistlik-puuginakkusennetus/

Registreerumiseks palume kirjutada [email protected] või [email protected]

PDF:

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Naeratava maskiga, palavikuga närvipinget reguleerima kippunud nooremapoolne naine muutus biodünaamilise hingamise kuuriga vahetumaks ja rahulikumaks

See nooremapoolne naisterahvas oli kaitsnud magistrikraadi ja töötas üldiselt meeste pärusmaaks peetavas valdkonnas, kus pidi oma asjatundlikkust ja tõsiseltvõetavust igal sammul tõestama. Kõik inimesed pidasid teda vastutustundlikuks ja igas asjas kompetentseks, isegi ta vanemad suunasid kõik oma nõuküsimised ja abipalved talle, kuigi neil oli veel lapsi. Võib-olla need olidki põhjused, miks ta oli muutunud nii enda kui teiste suhtes ülinõudlikuks, kontrollivaks ja enesekriitiliseks. Kaks aastat tagasi elas ta üle emotsionaalselt keerulise lahutuse, millega kaasnes reedetuse tunne, reetjaks nii eksabikaasa kui endine kõige parem sõbranna. Lahutus oli tekitanud väga negatiivseid tundeid, mida Naine ei lubanud endal väljendada, sest kartis kahjustada oma lapsi, kes elasid vaheldumisi tema ja eksabikaasa juures.

Viimasel ajal, pärast pool aasta tagasi põetud grippi, oli teda hakanud kimbutama pidevalt tõusev väike palavik, mis oli hea indikaator, näitamaks päeva pingutavust ja stressirohkust – mida pingelisem päev, seda kõrgem kehatemperatuur. Peas ketrasid minevikusündmustele keskenduvad mõtted, mis kippusid olema negatiivsed ja eitavad. Lisaks sellele kannatas ta pingepeavalude all, kahtlustati ka migreeni. Pinges olles tõmbas ta ülakõhu ja õlad krampi ning lakkas hingamast. Ta oli olnud kunagi pidev trenniskäija, kuid hoidunud treenimisest pärast palavike algust. Nüüd oli ta jõudnud nii kaugele, et juba hingeldas kiiremini trepil käies.

Juugakotta tuli ta hingamisteraapia sooviga, olles otsustanud Algallika hingamise kasuks. Esimesel korral tehti läbi diagnostiline küsimustik ja esimene vabastava hingamise seanss. Naise kehas liikus päris palju energiat, ta tunnetas eriti suurt energialiikumist neerudest vaagnani, sääremarjades ja peopesa välisäärtes.

Juba pärast esimest seanssi märkas klient, et on muutunud süveneda soovivamaks, teda hakkas väsitama small talk ja tühjast tähjast lobisemine. Talle hakkas tunduma, et ta polegi vahepeal oma elus kohal olnud, see tegi kurvaks. Ta hakkas rohkem hindama oma ressurssi – aega, lõpetas tühja-tähjaga tegelemise ja oli selle üle rõõmus. Kontrollivus hakkas tasapisi vähenema, kord tabas ta end isegi kodus omaette tantsimiselt, mida polnud ammu teinud.

Kuna esimesel seansil liikus Naises nii palju energiat, tegi terapeut Naisele ettepaneku minna üle biodünaamilisele hingamisele, mis tundus tema olukorras tõhusam. Naine oli nõus.

Esimesel biodünaamilise hingamise seansil liikus Naise kehas palju energiat, ühest kohast teise liikusid värinad ja surinad. Pähe kerkis mõtteid ja pilte asjadest, millega vaja tegeleda. Naine nägi end kaljukotkana lendamas ja tal tekkis kindel idee minna rabasse. Seansi lõpus sai ta kontakti suure kurbusega enda sees.

Ta muutus haavatavamaks ja see aitas tal väljendada oma tundeid ja vahetumalt suhelda nii mõnegi inimesega. Üks neist oli endine sugulane eksabikaasa kaudu, kellega oli ta olnud väga lähedane, pärast lahutust aga polnud temaga enam usalduslikku suhet olnud. Selgus, et seda sugulast oligi lähenemast takistanud Naise naeratav mask ja oma saavutustega kiitlemine, mis oli tegelikult kaitsemehhanism. Nüüd aga suutis ta selle kõrvale heita ja sellest oli abi J Tegelikult naeratas Naine pärast kaht teraapiaseanssi isegi varasemast rohkem, aga see ei olnud enam mask, vaid ehtne naeratus. Tema sooviks oli muutuda veel vahetumaks ja veel rõõmsameelsemaks.

Kolmanda hingamisseansi ajal tekitasid üles kerkivad emotsioonid Naise kehas vibratsiooni, ta nägi eredaid värve ja koges kellegi õrnu armastavaid käsi oma põskedel, kuigi terapeut oli parasjagu ta jalgade juures. Naine tundis, et ta on hoitud!

Neljanda, suu ja lõua seansi ajal lubas Naine endal väljendada rohkem kui tavaliselt ja kõik hakkaski üles tulema. Lõdvestuse ajal läks ta süda nii pahaks, et ta kartis, et hakkab oksendama. Seda siiski ei juhtunud, tekkis hoopis lendamise tunne ja uus põskede paitamise tunne.

Kurguseansil vabam eneseväljendus jätkus. Naine märkas, et tal on kerge teha kõva häält kuni karjumiseni. Hingamise ajal läks ta väga sügavale ja sai muljeid, mida on raske sõnadesse panna. Lõpuks ometi oli klomp ta kurgust välja hingatud ja ta hakkas hingama kolmemõõtmeliselt – tema keha laienes külgsuunas, ette-taha ja üles-alla, mis näeb välja lainetamisena. Seansi lõpuks oli Naine väga näljane, mis näitab suurt eluenergia liikumist kehas J

Pärast kurguseanssi hakkas Naine end avatumalt väljendama ka mujal, sh töö juures, klassi lapsevanemate listis ja sõprade seltskonnas. Ta muutus konkreetsemaks ja nõudlikumaks, ei lubanud endale pähe istuda ega teiste eksimusi enda arvele kirjutada. Mõned hakkasid teda pidama konfliktseks inimeseks.

Südameseansil avastas Naine, et ta ei ole lasknud kedagi endale lähedale, isegi kallistamine on talle vastumeelt. Ja tegutsedes lülitab ta tunded ja emotsioonid välja. Südametasandil on ta viimasel ajal julgenud olla ainult oma lastega.

Südameseansil õnnestus Naisel oma süda täielikult avada. Energia liikus ta kehas kiiresti, kord ta isegi tundis torget alakõhus, mis andis järgmisel hetkel sädeme ninaotsa J Ta hingas jällegi kolmemõõtmeliselt ja velgi avatumalt kui varem, seansi lõpu poole sirutusid ta käed külgedele, nagu linnutiivad.

Naise diafragmaseanssi võib nimetada: „Hing tuli sisse“ või ka „Südameenergia tuli sisse“. Tekkis täiuslik kolmemõõtmeline täishingamine, Naine nagu suudles õhku. Keha läbistasid värinad, millest sai üle hingates. Ta kallistas ja silitas iseennast ja suurt kuldkollast palli, mida ta oma kõhu peal nägi.

Kõhuseanss oli algul varasematest märksa nõrgema hingamisega. Naine tundis, et on väsinud, kõik tuleb raskelt. Ta jõudis tardumuse kohta, käed olid külmad. Terapeudi küsimused tõid ta uuesti kohale. Ta tunnetas, et hingab, tekkis elujanu. Ta tundis, et ei taha apaatne olla. Abaluude vahel, ühes punktis, kus ta tavaliselt valu tundis, andis end hoopis tunda mõnus soojus J Kokkuvõtteks oli ka see seanss täiuslik.

Vaagnaseansi eel oli Naisel olnud tüli eksmehega, kes oli saanud haisu ninna tema uuest suhtest. Eksmees oli teda peoõhtul solvanud. Hea veel, et uut elukaaslaste seal ei olnud – Naine kartis, et siis oleks kakluseks länud. Eksmehel ei olnud suhtest Naise sõbrannaga midagi välja tulnud, nüüd olid kõik ta lootused rajatud Naise uue suhte ebaõnnestumisele ja kogu Naise iseseisva toimetuleku läbikukkumisele. Selleks ei põlanud ta ära ühtki vahendit, isegi nendevaheliste lapsi puudutavate majanduslike kokkulepete unustamist. Oli, mida vaagnaseansis vabastada.

Vaagnaseansi lõõgastuse ajal tekkis Naise kõhtu raske kogum, süda läks pahaks. Iiveldus kadus, kuid raskustunne liikus jalgadesse. Ja lõpuks saabus ka täielik lõdvestus.

Naine märkas, et on suutnud olla viimasel ajal rohkem keskmes ja rahulikum kui kunagi varem. Ja kui ta isegi hetkeks endast välja läheb, suudab ta kiiresti keskmesse tagasi tulla. Ta tundis, et on leidnud endale õige teraapia, õige teraapia ja õige terapeudi. Ta on käinud sel sügisel pika tee enda suunas ja kuigi ta pole veel kohale jõudnud, pole ta ka enam see naeratava maski taga palavikuga emotsionaalset pinget reguleeriv tüüp, kes ta oli olnud.




Kujutised on illustratiivsed ja pärinevad portaalidest Pexels ja Pixabay, mis lubavad oma fotosid vabalt kasutada.

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Sotsiaalärevuse ja unetuse all kannatav noor mees sai mõneks ajaks tuge biodünaamilise hingamise kuurist, lõpliku lahenduse toob aeg

Enamasti jõuavad kliendid Juugakotta omal algatusel ja teraapia on nende enda tunnetatud vajadus. Selle noore mehe saatis teraapiale tema vaimselt arenenud ema, kes ka tema eest seansi broneeris. Õnneks oli Mees ka ise plaaniga nõus, mitte ei nihverdanud vaikselt teraapiast kõrvale, nagu tihti need, kelle eest teised aja kinni pannud

Emal oli põhjust murelik olla, sest pojal oli pikaajaline ärevushäire, mis kasvanud üle depressiooniks, ja juba aastaid olnud unehäired. Viimastel kuudel ei saanud ta enam üldse magama jääda. Poeg olnud lapsepõlves rõõmus, helge laps, kellel ei  õnnestunudki kooli ja koolieluga kohaneda ja kes hakkas järjest rohkem endasse sulguma. Kui aga kooli ajal olid tal veel mõned sõbradki, siis nüüd olid need töö-või pereellu sukeldunud, tema aga suhtles ainult emaga, kellel tihti  külas käis. Omaette olles oli ta enamasti arvutis, mida ta seal tegi, tundus talle endalegi asendustegevusena.

Midagi muud teha, kui arvutis surfata või emaga rääkida, segas sotsiaalärevus, hirm uute olukordade, inimeste ja nende hinnangute ees. See oli teda takistanud ka kõrgkooli astuda. Lisaks teiste võimaliku kriitika kartmisele andis ta ise ka endale pidevalt hävitavaid hinnanguid.

Mees tuli kohale märgatava raskusega pealae ja otsaesise kohal, mis paistis tumedana, nagu kivi.

Selgus, et  Mees on tõeline lumehelbeke ka selles mõttes, et ta olnud juba aastaid taimetoitlane ja ei tugevdanud seega oma maaühendust ja elujõudu valgurikka lihaga. Mis tähendab, et iga ettejuhtuv tuul sai teda pillutada märksa rohkem, kui neid, kel  jalad kõvasti maas.

Perearst oli määranud unetuse vastu antidepressante, neid ei tahtnud Mees võtta. Samuti oli ta suunatud psühholoogi juurde. Õnneks oli Mees leidnud endale ühe energilise ja korralikult lihaseid rakendava trenni ning käis aeg-ajalt ka vaimsetel üritustel.

Avatantsul  märkas terapeut, et Mees toetub väga nõrgalt põrandale, pigem hõljub maa kohal. Ja ta liigutas end väga piiratud ulatuses – tema ülakereliikumist võis kirjeldada kaitsesse tõmbumisena, mitte avardumisena. Natuke paremaks muutusid mõlemad liikumised juba esimeste tantsude ajal, ehkki Mees  kurtis, et tal on raske käsi laiali ajada.

Esimese hingamisseansi ajal läks Mees korralikult sisse ja oli korraga hoopis teine inimene – atleetliku kehaga viikinglik tüüp, massiivse lõuaga, mille küll moodustas lõuaturvis, kuid mis just viikingile sobis. Terapeut puhastas seansi lõpul tema energiavälja šamaanipuu suitsu ja Palo Santo eeterlike õlide seguga, mille järel kivi pea kohal enam näha ei olnud. Ime küll, kuid seansi lõpul oli Mehe näol naeratus.

https://weheartit.com/entry/200017486

Mees sai koduülesande hoida oma energia liikuvana. Teisele seansile tulles oli energia tõesti liikuv, klient ise aga tundus tunduvamalt ärevam kui varem. Tal oli raske vestelda, pigem ta põikles vastamisest kõrvale. Õnneks lubas Mees ennast juhendada ning tuli juba sissejuhatava aktiivmeditatsiooni ja tantsu ajal rohkem kehasse, tema astumine oli varasemast tugevam, hoiak avatum. Hingamine oli seekord veelgi suurema energiaga, kehapinged koondusid näkku ja kätesse, sealt algas ka vabastav värin, mis jõudis jalgade ja puusadeni. Lõpuks vajus Mees sügavasse lõdvestusse, millest väljatulemisel tekkisid rõõmsad ja positiivsed tunded, nagu ta oleks uuesti sündinud 🙂

Ei tea, kui kaua oleks kestnud hingamisjärgne positiivne meeleolu, kui seda poleks häirinud uneprobleemid. Kui tavaliselt oli Mees öösiti üles ärganud, siis nüüd ta ei suutnud enam uinudagi, sest häiris klomp kurgus. Tegelikult oli talle kunagi sama probleemi pärast isegi operatsioon tehtud, kuid see ei olnud aidanud.

Suu-lõuaseansi eel meeldis Mehele tantsida Metsatöllu muusika järgi, kui sai jalad tugevasti maha. Terapeuti üllatas, et Mees suutis Osho Lõvisüdame meditatsiooni ajal lõvi moodi häälitseda ja jooga lõviasendis hingamise ajal endast natuke kurguklompi väljutada – sellega ei saa hakkama mitmedki, kes ei kannata nii tugevate meeleoruhäirete all, kui see noormees. Seansi lõpu poole hakkas Mehe hääl kõlama nii, nagu see tuleks sügavalt ja madalalt. Lõpus voolasid tema näos väikesed energiajõed, eriti suu ja nina ümber. Ja siis tuli sügav lõdvestus.  

Koolivaheaja tõttu jäi vahe järgmise seansiga kaks nädalat. Klient sai koduülesandeks võimalikult palju värskes õhus liikuda, ennast energiliselt liigutada, õhtuti kõik särisejad välja lülitada ja enne magamaminekut pikemalt tuba õhutada.

See õnnestus tal osaliselt. Õnneks ei olnud meie teraapia ainus, kus ta käis. Lisaks sellele käis ta pidevalt psühholoogi juures ja Vaikuseminutite kursusel, mis aitasid tal samuti endasse vaadata ja kohale jääda. Ainult uneprobleemi vastu ei mõjunud miski.

Kurguseansi ajal tundis Mees hästi palju aistinguid ja oli heas kontaktis oma sõrmede, põlvede ja varvastega, samal ajal tihti haigutades. Pea läks mõtetest tühjaks. Tema hääl oli madal ja hästi kuuldav.

Südameseansi ajal sai Mees lõpuks ometi kontakti oma vastupanuga. Ta oleks tahtnud püsti tõusta ja ära minna. Selle asemel jäi ta hingamise juurde, sai lisaks kontakti sünnienergiatega ja lõpetas väga sügava lõdvestusega.

Samasugune vastupanu tuli üles diafragmaseansi ajal. Mehel tekkiski pinged näos ning kätes ja jalgades. Tekkis analoogia enda sünniga, mis oli olnud samuti pikk ja raske ning äratanud vastuolulisi tundeid.

Järgmise seansi lükkas Mees unetuse ja väsimuse pärast nädal aega edasi, kuid järgmisel korral see ikka toimus. Sarnaselt teiste eelmiste kordadega oli Mees enne seanssi kõhklev ja ebakindel, seansi ajal aga hingas ülisügaval ja lõdvestunult. Ta märkas lõdvestuse ajal, et on rohkem kehas.

Viimase, vaagnaseansi lõpul valdas Meest väga sügav lõdvestus, silme ette kerkisid ilusad lapsepõlvepildid, nii et isegi poleks tahtnud tavateadvuse juurde tulla. Kuur oli läbi tehtud.

Mis siin siis toimus? Teraapiasse tuli noor, ebakindel, kroonilise depressiooni, unehäirete ja sotsiaalärevusega mees, kel juba aastaid tükitunne kurgus. Biodünaamilise hingamise kuuriga tuli Mees veidi rohkem kehasse ja sai parema ühenduse nii oma sünni- kui ka maaenergiaga. Ta õppis paremini lõdvestuma, lahtisema hoiakuga tantsima ja ennast nii häälega kui kehaga paremini väljendama. Selle käigus muutus ta uni kahjuks veel veidi halvemaks, nagu oleks magaja üles äratatud. Lõplikku lahendust olukorrale ei saadud, kuid kuna Mehe toimetulekuraskused ja meeleoluhäired olid kestnud aastaid, olekski nendest ühe hingamiskuuriga täielikult vabanemine olnud ime. Terapeut soovitas Mehel otsida endale toetavat kogukonda ja soovitas tal jätkata kõigi toetavate tegevustega, millega ta juba tegeles.

See, kas olukorra lahendus on Mehe muutumine nii, et ta vastaks ühiskonna ootustele noorte meeste vastupidavuse, stressitaluvuse ja füüsilise võimekuse osas, või ühiskonna muutumine tolerantsemaks, inimsõbralikumaks ning iga ühiskonnaliikme eripära aktsepteerivamaks, näitab aeg. Siis võiksime ühel hetkel näha ka Mehe õnnepäeva. Kas just sellist, nagu alloleval illustratiivsel fotol, või veel imelisemat 🙂

Illustratiivsed kujutised on portaalidest Pexels ja Pixabay, mis lubavad oma fotosid vabalt kasutada. Viikingi foto all on viide allikale.

Biodünaamilise hingamise klientide lood, Hingamisteraapia klientide lood, Klientide lood ja tagasiside

Keskealine naine leidis biodünaamilise hingamise kuuriga taastee oma julguse ja loomingulisuse juurde

See 40. eluaastates naine pöördus Juugakotta 2019. aasta suvel, olles põhjalikult läbi vaadanud kodulehel olevad hingamisteraapia variandid ja klientide lood, otsustades, et kõige paremini sobib talle biodünaamiline hingamine. Naine töötas vastutusrikkal ja intensiivset loomingulist panustamist nõudval töökohal, kus oli end küll üles töötanud ja oma erialal tippu jõudnud, kuid samas ka läbi põletanud ja iga tööpäev oli talle eneseületamist nõudev väljakutse. Ta ei olnud rahul iseendaga ja mitmete aspektidega oma elust. Kuhugi oli kadunud pulbitsev rõõm ja spontaanne tegutsemine, aeg-ajalt käisid külas ärevushäired. Ta lootis ennast taasleida ja valis juba enne terapeudiga kohtumist, et teeb läbi biodünaamilise hingamise täiskuuri.

Traumaküsimustikku täites märgati mitmeid olukordi ja sündmusi, mis võisid kõik praeguse olukorra kujunemise juures rolli mängida. Sissejuhatav tants oli väga vabastav. Naine polnud enam ammu ennast tantsuliselt väljendanud, kuid kui hakkas seda terapeudi ettenäitamise ja eeskuju järgi tegema, sai tema loominguline natuur innustust ja juba paari tantsu järel hakkas ta juba ise vabamalt improviseerima. Naine sai soovituse hoida energia liikuvana ja märgata oma aistinguid.

Kuna terapeut oli siirdumas suvepuhkusele, otsustati teha teine seanss tavaline vabastava hingamise seanss ja kuuri jätkata alles pärast suvepuhkust. Teisel seansil täideti Algallika diagnostiline küsimustik ja hingati mantramuusika järgi, mida Naine samuti nautis.

Nende kahe korra järel algas terapeudil 2,5-nädalane puhkus, Naine sai aega oma elu üle vaadata ja selles revisjon teha. Ta otsustas kandideerida ühele samuti temalt kõigi oskuste ja võimete rakendamist nõudvat, kuid mitte nii suurt tööpinget ning õhtu- ja nädalavahetusetööd eeldavale töökohale, tegi läbi konkursi ja valiti sellele kohale. Kuigi uus koht oli osakoormusega, otsustas ta eelmiselt töökohalt ära tulla. Ees terendas majanduslikult veidi ebakindlam, kuid see-eest inimlikum, rahulikum ja süvenemist võimaldavam elu. Enne kõigi sellise elu viljade maitsmist tuli läbi teha pingutav aeg, kus Naist oodati nii vanal kui uuel töökohal. Ühe töökoha hingetõmbepausid kujunesid teisel töökohal suurema panustamise ajaks, nii et puhkeaega nappis. Vanal töökohal tuli välja õpetada asendaja, uuel ise kohaneda. Stressi oli palju, kuid Naine tuli sellega toime, sest tal oli nüüd salarelv – biodünaamiline hingamine.

Iga seansiga muutus Naine vabamaks, spontaansemaks, rõõmsamaks. Aastate taak justkui haihtus, keha liikus paremini, Naises vulisesid elujõed ja voolasid heaoluhormoonid. Vana töökoha seljataha jätmine õnnestus. Uus samal kohal töölehakkaja tegi paljusid asju teistmoodi, kuid just see tegigi Naisele rõõmu. Uue inimesega jõudsid ka vanale töökohale uued tuuled ja Naine ei pidanud oma vanade kolleegide hea käekäigu pärast muretsema. Uuel töökohal aga pandi tema võimekust, head õpivõimet ja tähelepaneliku kuulamise oskust tähele ja tunnustati seda kohe alguses. See andis lootust, et nüüd võivad alata õnnelikud päevad, kus on aega iseendale, perele ja harrastustele. Samal ajal tehti talle huvitavaid ettepanekuid, kutsuti koolitama ja erialaselt panustama, mille üle ta ainult rõõmu tundis.

Naise enda valitud pilt tema vabanemise tunde kohta kohta teraapia lõpus

Kokkuvõtteks võib öelda, et teraapiasse tuli stressis, aeg-ajalt ärevushäirete all kannatav inimene, kes võttis end kokku iga tööpäeva eel, et suudaks veel üht päeva taluda ja kuidagi oma eluga hakkama saada. Iseendaga kontakti saamise tulemusena suurenes tema teadlikkus ja paranes enesejuhtimise võime. Ta suutis võtta vastu otsuse lahkuda vanalt töökohalt ja leida uus, vähem stressi tekitav ja inimlikuma töökorraldusega. Selle käigus avanesid juba uued võimalused. Teraapiakuur andis kogu aeg võimaluse endasse vaadata, lisas energiat ja rõõmu. Ja mis saaks veel toredam olla!

Fotod on illustratiivsed, pärit portaalidest Pixabay ja Pexels, mis lubavad oma pilte vabalt kasutada. Täname!