Vaata videot siit.
Rubriik: Terapeudi kogemused
Imelisi elamusi ja maagilisi pilte Tallinnast
Veetsin oktoobri lõpus viis päeva Tallinnas MER massaaži kursusel, mis oli tohutult huvitav, kasulik, nauditav ja elumuutev, kuid hetkel jagan meeldejäävaid Tallinna muljeid. Muljete laad on tingitud asjaolust, et sellistel kursustel inimene avaneb ja meeled järjest avarduvad. Blokeeringutest vabanenud ja voolava energiaga inimene muutub eriti lähedaseks väikeste laste, lindude-loomade ja kogu loodusega. Korraga ei ole ajalugu ainult ajalugu, vaid ta on samas ajas, siinsamas ning isegi majad ja linn ise hakkab Sinuga rääkima.
– Varahommikune musträstas ökokohviku Le Ökola ees marjadest punetavas põõsas, kes sobis sellesse asukohta nagu valatult, nagu oleks selle poe vapilind.
– Reljeefidega ääristatud teravkaarjas gooti stiilis uks hästisäilinud keskaegse maja seinas ühel kitsal vanalinna tänaval kell 12 öösel, kui olin peaaegu jõudnud klassivenna juurest koju. Tundsin nii tugevat kutset sellest siseneda, et seisatasin ja võitlesin endaga, et mitte linki katsuda. Selliseid uksi on vanalinnas palju, kuid kutse tuli ainult ühest.
– Varahommikul lasteaia poole kiirustav avatud hõlmadega haldjamantliga noor isa, kuldsed lokid ja mantel tuules lehvimas, kaks põnni järel vudimas. Mehe olek oli uhke ja ennast austav ja samm nii uljas, nagu ta tormaks lahingusse, ainult mõõk veel puudu! 
– Sõbralikud koeraomanikud ja nende armsad koerad, kes täidavad pühendunult ülesannet omanikku tuulutada, uutesse kohtadesse vedada ja teiste inimestega kokku viia. Nägin kahel jalal seisvaid ja tantsivaid koeri ning stseene, kus riiete ja oleku järgi otsustades täiesti eri rahvustest ja klassidest inimesed tänu koertele sõbralikult suhtlesid.
Imekaunis Tallinna vanalinn on inspireerinud paljusid loojaid. Juuresolev 4,5-minutiline video näitab Peeter Rebase kujutluses seal toimunud lugu. Ülivõrdes esteetika, palju lahtisi otsi ja tõlgendamisvõimalusi. Minu jaoks ka pisarakiskuja.
Ühes oma ingliskeelses blogis olen seda tutvustanud nii: “Love. Loneliness. Young and old age. Life and death. This short, only 4.5-minute video has it all with fantastic color, story and cinematography. Enjoy the views of old Tallinn, Estonian capital. And if you find yourself crying, rejoice because crying is healing “
Loo autor Maarireet (Reet Karro) on kvalifitseeritud ja kogemustega hingamisterapeut ning reikimeister-õpetaja. Lisaks läbitud lühimassaaži kursustele alustas ta nüüd põhjalikku mitmeaastast MER-massaaži õpet. Lisaks terapeuditööle ta tõlgib, koolitab, kirjutab ning loob iseennast ja oma maailma. Vt www.juugakoda.ee
© Reet Karro 2021
Isiklik traumakogemus täienes veelgi
See juhtus jälle … Kes on lugenud mu juttu „Trauma vabastamisest Peter Levine’i järgi“, teab, et kukkusin või õieti lendasin 2017. aasta suvel jooksuhoo pealt asfaldile, nii et tegin õhulennu ja seejärel kündsin asfalti ühe põlve, ühe küünarnuki, ühe labakäe külje ja lõuaga. Siis oli mind vaja väikestest asfalditükikestest puhastada, nende pintsettidega äranoppimine võttis päris pika aja ja oli piinav. Ja kui näovigastused paranesid paari päevaga ja kätel nädalaga, siis põlve paranemine võttis nädalaid ja põlveliigese alumisele pinnale tekkis koguni nekroos ehk surnud kude, mida ei võtnud ära ükski apteegisalv, vaid värske mesi mille kinnitasin nekrootilise koega täidetud augu kohale kapsalehega. Kapsas ja mesi koos tõmbasid kõik ebavajaliku ära. Aga enne, kui selle soovituse sain, pidin kasutama palju sünteetilise lõhnaga naftapõhiseid salve, millest pealegi mingit kasu ei olnud …
Minu tollane trauma oli füüsiliselt kerge. Ei mingit ohtu elule ega pikemas perspektiivis tervisele, ei mingeid teisi vigastatuid, kelle vigastused lisaksid veel emotsionaalset raskust, ei mingeid hirmuunenägusid ega päevasel ajal peas kerivaid mälestuspilte traumast. Kuid ikkagi oli see ootamatu, valus ja tuletas meelde, kui kaduv võib olla hea füüsiline vorm ja heaoluseisund, kui sa ei saa enam treenida ega lihaseid koormata. Terapeudina pidin vahetama biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse, mida sel ajal energiliselt praktiseerisin, uuesti Algallika protsessi ja hingamistöö vastu. Viimane ei esita terapeudile kehalisi nõudmisi. Seda pakkudes ei pea Sa olema füüsiliselt tippvormis ja vaimselt olid sellel samuti kindlamad ja turvalisemad raamid, millest tänulikult kinni haarasin.Peter Levine rõhutab, et trauma läbiteinu vajab mõistmist ja tugevat emotsionaalset tuge. Kuigi tal on impulss tegutseda, peaks ta lebama ja puhkama. Toetaja peaks julgustama teda õnnetusest rääkima, jagama mitte üksnes fakte (mis juhtus, kuidas juhtus), vaid emotsioone – mida traumat üleelanu mingil hetkel tundis. Ja elama kogetut läbi kogu kehaga – värisema, judisema, tõmblema jne. Samuti lõpetama impulsse, mis neil enne traumat olid (kes oli kuhugi teel, peaks selle teekonna lõpuni käima) jne. See on garantii, et trauma ei jääks pikemaks ajaks kehasse ja seda üleelanu ei jääks töövõimetuks. Iga inimene ise võiks ka olla teadlik, oma tundeid märgata ja igal juhul abi küsida, kui traumaga toimetulek ülejõu käib. Ka mina ise katsun vastavat teadlikkust tõsta ja Levine’i sõnumit levitada.
Minu jaoks on biodünaamilise hingamise ja traumavabastusega tegelemise aeg olnud kohaletuleku õppetund. Olen juba oma sünnikogemuse ja elu varaseima trauma mõjul kehast välja lendav tüüp, kes raskel hetkel pigem oma keha kohal hõljub, kui kõiki neid valusad tundeid ja aistinguid kogeb. Ka vabastavalt hingates ja mediteerides sain aastaid kehast põgenemise kogemusi, mille vältel ma ei teadvustanud, mida tunnen, olin lihtsalt kusagil, kus mul oli parem kui selles kehas. Biodünaamilise hingamise terapeudiks õppides nõuti minult aga kohale jäämist. Kuna selle teraapia eesmärk on võtta oma keha uuesti täielikult enda alla, kui ka trauma järel kokku tõmbusime ja vaid selle ühes pisikeses nurgas istusime. Eesmärk on jääda kohale kõiges, mida tunneme. Ja mina kui lapsest saati hea ja kohusetundlik õpilane võtsin õppust 🙂 Liiatigi, kui mu kohale jäämist toetati massaaži, kehatöö, tugevate puudutuste, aroomide, helide ja viirukitega. Ja oskusliku juhendamisega. Õppisin kohale jääma, vaatamata sellele, mida tunnen. Arvasin, et olen kohal ka kõigis oma tegevustes ja see õppetund, mis võib juhtuda, kui jooksen ja ei vaata jalge ette, vaid mõtlen oma suurtest plaanidest, on õpitud.
Kuid siiski, siiski. Neli aastat pärast eelmist traumat, 6. oktoobril 2021 jooksin jälle mööda asfaltteed. Seekord ei olnud mul jooksuvarustust, vaid täitsa tavalised linnariided – poolsaapad, retuusid jalas, pikk maani seelik, villane poolmantel ja kootud müts. Mul ei olnud käes kindaid, sest kartsin, et jooksen ennast higiseks ja nahkkindad ei lase õhku läbi. Ühes käes oli lillebukett, mille olin lasknud eelmisel päeval oma vanema poja endisele klassijuhatajale õpetajate päevaks teha. Kuna õpetaja esimene tund algas kell 9, oli vaja kiirustada, sest selleni oli vaid 10 minutit aega…
Ma ei jõudnudki kodust eriti kaugele. Selles kohas, kus allpool asuvalt kruusapinnalt algas kõrgem asfaldiga kaetud kõnnitee, takerdus saapanina asfalti ja algas tuttav õhulend. Mu ema on ühekorra niimoodi kukkudes jäänud ilma esihammastest. Vist soovist sellist ebameeldivat kogemust vältida keerasin kukkudes hambad kõrvale ja selle tulemusena said löökide ja marrastuste osaliseks vasak kulm, vasak põsesarn ja põsk ning vasak suunurk koos lõuaga. Järgmine koht, mis mu raskust kanda võttis, olid labakäed, eriti vasaku käe välimine külg ja peopesa päkk ning parema käe peopesa päkk. Eriti valus oli kukkumine põlvedele, ma tundsin juba kukkumise ajal, missuguse paugu nad said ja nad muutusid kohe valusaks.Võrreldes nelja aasta taguse suvise kukkumisega olin palju paksemini riides. Siis oli mul käisteta spordisärk ja lühikesed retuusid, nüüd villane poolmantel ja pikk seelik. Siiski suutis seelik kukkudes ülespoole lennelda ja põlvi jäid katma vaid õhukesed retuusid, millest üks põlve kohalt rebenes. Näo peal ei olnud mul seekord ei näokreemi ega meiki, sest pidin pärast koolimajas ära käimist minema Aurasse ujuma, esimest korda pärast läbipõdemise tõendi saamist. Mõtlesin, et kreemitan ennast pärast ujumist ja sauna. Arvan, et kui mu näol oleks olnud meik või vähemalt rasvane kreem, ei oleks kokkupuude asfaldiga mõjunud nii laastavalt. Ja kui käes oleksid olnud nahkkindad, ei oleks neid auke, mis praegu käepäkkadesse tekkisid, üldse tulnud. Jalas oleks võinud ka midagi paksemat olla …
See on kõik tagantjärele tarkus. Kuid vähemalt emotsionaalse komponendi olulisuse traumast taastumisel olen täielikult endale selgeks teinud ja seda ei jäta ma enam kunagi kahe silma vahele. Mu tark keha hakkas kogetut maha laadima vappudes ja värisedes. Sellest sain aru, et olen šokis ja vajan kellegi abi. Mu esimene impulss oli söösta oma armastatud mehe käte vahele. Kahjuks see ei õnnestunud – tal oli hommikuse tööleminekuga kiireks läinud ja nägin ainult tema jooksujalu kaugenevat selga (tema töökoht on meie kodule nii ligidal, et ta läheb sinna jala ja hoiab ka tööautot seal). Minu hüüdu ta ei kuulnud ja nagu hiljem selgus, oleks ta mind lohutama asudes kliendi juurde hiljaks jäänud.
Pidin leidma teise variandi toetuse leidmiseks. Käisin duši all ära, uhtsin tolmu, kruusa ja asfaldipuru, kui seda oli, haavadest välja ja määrisin kõikjale ekstra haavaraviks Eesti mesiniku käest hangitud pastöriseerimata kärjemett. Mesi sai oma tervendamistööd alustada ja helistasin emale. Esimesel hetkel ma ei saanud ka teda kätte, hiljem selgus, et ta ootas arsti konsultatsioonikabineti ukse taga. Mingil hetkel, kui tema numbrini veel mitu inimest aega, helistas ta tagasi ja sain talle kõik ära rääkida. Mu ema on väga hea kuulaja, endine haiglaõde ja lasteaia vanemõde ja ta suutis mulle pakkuda täpselt nii palju toetust, kui vajasin. Ei olnud vaja mingeid nõuandeid, lihtsalt osavõtlikku, hinnanguvaba kuulamist. Ja ma „lülitusin uuesti sisse“.
Kasutan sellist väljendusviisi Stanley Rosenbergi raamatu „Uitnärvi ravijõu rakendamine“ mõjul. Trauma paneb sind välja lülituma, oma kehast kaugenema. Et sa ei tunneks kogu seda füüsilist ja emotsionaalset valu. Osavõtlikkuse, eriti aga teise, juba sisse lülitunud inimese mõjul, saad tulla tagasi oma kehasse.Ma ei piirdunud sel päeval ainult ema toetusega. Mingil hetkel sain end siiski mehele tühjaks rääkida, helistasin ka ühele tütrele. Õhtul oli Binnie A. Dansby õpetatud Algallika protsessi ja hingamistöö terapeutide veebikoolitus ja seal pakkusid mulle suurepärast toetust Binnie ise ja mu hingamisterapeutidest kolleegid. Sain ka vabastavalt hingata ja ennast emotsionaalselt tühjaks laadida. Päris õhtul oli juba päris hea olla, ainult põlvevalu ja põsevalu tuletasid meelde, et see ei olnud tavaline päev 🙂
Ööseks kaitsesin haavad tavaliste sidemetega , otse haava peale määrisin kärjemett ja panin selle peale kapsalehe. Ja seejärel side. Ma ei tea paremat haavaravi ja kiidan seda väsimatult. Kodus, kui haavad ei pea olema sidemega kaetud, määrin neile homöopaatilist Traumeeli salvi ja võtan päevas ka 3-4 Traumeeli tabletti. See sisaldab homöopaatilist arnikat, mis on parim keha vapustusest taastaja.
Minu järeldused: olen asfaldil joostes veel ettevaatlikum. Katsun aega paremini planeerida ja vajalikesse kohtadesse kiirustamata kohale jõuda. Kukkumistehnikat annaks vist veel lihvida, kas võtta spetsiaalne trenn? Haavaravis ja emotsionaalse traumatoetuse hankimisel/pakkumisel jätkan sama poliitikat. Olen nii tänulik toetavate kogukondade eest, millesse kuulun ja selle toetuse eest, mis on alati käepärast. Toetuse väli võiks veelgi laieneda. Olen tänulik Binnie A. Dansby’le Algallika afirmatsiooni „Minu keha on kaitstud, olenemata sellest, mida ma tunnen“ eest. Olen tundnud oma õnnetuste ja kukkumiste ajal palju valu, kuid pole kunagi murdnud ühtki luud 🙂 Armastan traumatööd ja armastan elu!
*******************
Terapeut Maarireet (Reet Karro) kirjutab oma elust ja pakub oma teraapiaid Juugakojas Tartus. Loos mainitud teraapiatest võib temalt tellida näiteks Algallika protsessi ja hingamistööd ning biodünaamilist hingamist ja traumavabastust. Vt www.juugakoda.ee
Miks Maarireet?
Palume arvestada, et tekst on kirjutatud aastal 2020 ja mõned fotod on veelgi vanemad. Tänaseks on kanaldunud veelgi uuemat infot ja ka Maarireeda keha on veelgi kergemaks muutunud. Kuid sellest juba uutes juttudes.
Kas näete kõige peal Juugakoja helesinise lootosega logo? Kui ei näe, ei näita Teie brauser meie fotosid. Palume valida teine brauser, et kogemus oleks täiuslikum. Enamasti näitab fotosid Internet Explorer, vahel ka Chrome.
Mulle on juba juba nooruseast peale kanaldunud sõnum-soovitus:
“Tuleta meelde, miks oled siia sündinud! Tuleta meelde, mis on su nimi!”
Püüdsin tuletada, aga noorena ja isegi keskealisena see ei õnnestunud. Kui sellest, milleks olen siia ilma sündinud, sain ma juba uduselt aimu ja hakkasin selle suunas astuma, siis nime ei tulnud pikka aega.
2020. aasta augustis, kui olin Männiku Metsatalus nädalasel biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse terapeudi (täiendus)kursusel, sain oma energiad korralikult lahti. Puhastus jätkus pärast kursust veel pikka aega. Saavutasin seisundeid, milleks varem pidin pikali lamama ja tund aega vabastavalt hingama nagu muuseas hoopis muid asju tehes, arvuti taga pangaülekannet sooritades või poes köögivilju valides. Selgroog, mis hakkas vonklema, on sama vaba ja kohe vonklemas, kui teda liigutasin. Suutsin energiataseme üles tõsta muusikaga, tantsuga, lauluga, nutuga, naeruga, vihahooga või emotsiooni tekitavat juttu lugedes vms.
Kursusel, kui olin läbi töötanud kõik keha pingevööd, hakkas läbi mu olemuse voolama puhas energia. Selle tulemusel tunnetasin Maaema enda sees, läbi enda voolamas ja kanaldumas. See suhe on jäänud sama lähedaseks praeguseni. Kanaldumine jätkub.
Olen olnud pärast kursust sotsiaalmeedias enda kohta enneolematult aktiivne ja suhelnud enda tavalisest tutvusringkonnast väljapoole jäävate inimestega. Kurvastusega kogesin, et mõned rahvuskaaslased on veel nende hirmutamiste tulemusel tekkinud hrmus, mida nende kaugete esivanematega tegid ristirüütlid ja katoliku vaimulikud alates muinas-Eesti vallutamisest. Maaema laimati, et ta on nõid, paganlik, deemonlik, kuratlik ja mida kõike veel. Ikka selleks, et rahvas enam ei kummardaks oma Suurt Jumalannat, vaid laseks ennast ristida ja orjastada. Tänapäeval oleks aeg nendest hirmujuttudest lahti lasta ja tunnetada Maaema nii, nagu mina teda näen – puhas loodusvaim, Emake Maa, haldjalik, mitte deemonlik olend. Näen teda mitut moodi – hiiglasliku sooja ümara tegelasena kohe maakamara all, kes uurib elu kulgu ja saadab täpselt õigel hetkel välja õige ravimtaime, mis toetab just seda inimest või õige looma, kes juhatab eksinu koduteele või päästab kauaks päikese kätte jäänu.
Näen teda ka väga naiselikuna, umbes nagu siinsel pildil. Mõistsin, et kõik, mida on tehtud looduse vastu, metsade vastu, vihmametsade vastu jne, on ka naiselikkuse ja eriti neitsilikkuse anastamine. Looduse anastajatele ei meeldi puutumatu loodus, metsikult lokkav taimestik, sest see tundub ohtlik. Selles on määramatust, ette-ennustamatust ja spontaansust. Hoopis turvalisem on, kui kõik on etteennustatav ja käib kellavärgi täpsusega. Nagu robot! Kurb on, et selle valiku tulemuseks on robotlik maailm 🙂
Veel üks Maaema arhetüüp on õrn, habras, haldjalik naine. See leid on minu jaoks uus! Kujutasin varem Maaema ette raske kondiga tumedat verd, madala häälega naisena, kes tunneb pärimust, rahvaravi jms. (Nt Maria Klenskaja, Anne Maasik või Marje Metsur). Laagris taipasin, et see ei ole Maaema, vaid mu enda paralleelmina – Vana Teadjanaine. Hakkasin hoopiski tajuma, et Maaema ei pea käima kops-kops-kops üle niidu. Ta võib ka hõljuda, tantsida või tuiselda. Ja sellist arhetüüpi esindab hoopis Kristiina Ehin, Maiken Schmidt või Doris Kareva. Viimasel ajal ma ise ka mõnel päeval, kui kaalu poleks nagu ollagi 🙂
Maaema loob sügava loodustunnetuse, vahetu seose loodusega, jäägitu usalduse. Tunnen, et kõik puud ja põõsad, kõik loomad, linnud ja putukad on mu parimad sõbrad. Loomad tunnetavad ka seda ja ei karda 🙂 Kuidas saaksin ma teha midagi looduse vastu, kui loodus olen mina? 🙂
Maaema ja ühtlasi oma sügavate pärimuslike juurte austuseks olin nõus võtma nime Maari.
Maari on murdeline vorm nimest Maarja. Ärge nüüd arvake, et teadagi, kristlik nimi ja mitte eriti uus. Karksi ja Halliste kihelkonnast üles kirjutatud rahvalaule uurides leidsin puhta naisalge, ikka maaema mitte kristliku jumala ema. Maari on tihti kombinatsioonis loodusega – Maari mägi, Maari läte, või paaris meesalgega, kes võib olla Jumal, taevas, Esä, Looja vms. Ehk Maari on maa ja tema teine pool taevas. See on vanem kui kristlus!
Nime Maarireet saab ka osadeks lammutada. Siis saame
Maa – planeet Maa; maismaa, maismaa pind; riik’
Ri – riik, rikkus, prii (vaba)
Reet – esimene pool sõnast reeta, mis tuletab meelde, et ei tohi ennast alt vedada 🙂
Ehk kokkuvõttes, et Maa ja Riik, mis kunagi said reedetud, on nüüd jälle kokku saanud ühte nimesse, ühte energeetilisse olendisse nimega Maarireet ja Maaema juba hoolitseb selle eest, et see Maa ja see Riik enam uuesti reedetud ei saa!
Nii et palun ärge mõelge, et mul on suurushullustus, kui ma suurelt esinen. Ma olengi SUUR! 🙂
Teraapialugu “Puuk”
Milline vägi peitub sõnas “puuk”! Kui korrata seda madal häälel, poolsosinal, mõjub see loitsuna ja muudab tajutavaks iidsed ajad, tumedad laaned ja igipõlised rituaalid. Puuk on seotud metsaga nii tihedalt, et isegi ta nimi on tuletatud igipõlisest läänemeresoome keelte ühisest omasõnast sõnast “puu”!
Puugid on viimasel ajal plahvatuslikult paljunenud, see näitab, et mets tahab meile midagi öelda. Kes mõistab seda keelt? Kes mõistab, mida?
Mu teisipäeva hommik algas ehmatusega. Silitasin end üleni ja tundsin sabajuure lähedal terava otsaga mügerikku. Peegliga vaadates nägin mügerikust midagi musta välja tolgendamas. Mõistsin, et see on puuk. Ta oli minu sees sügavamal, kui ükski eelmine oli iial tunginud…
Nii väga igatses ta mu tukslevat, helepunast, eriti hapnikurikast verd! Hapnikurikast, sest ma hingan vabalt ja tegelen palju oma hingamisega. Nii väga igatses ta mu helepunast verd, et sööstis ennastunustavalt mu pehme ihu sisse, isegi mõtlemata, kas ta ise saab hingata, kui ta ennast täies ulatuses sisse puurinud on! Nii väga igatses ta mu magusat, armastavat verd, et ei kartnud tagajärgi – mis siis, kui ma avastan ta ja eemaldan ja ta kaotab selle käigus oma elu … Ja jääb realiseerimata tema programm, ilmale toomata tema lapsed ja jätkamata tema sugu. Et minu programm saaks realiseeruda …
Kuna puugi sisseimemise koht oli selline, kuhu ise hästi ligi ei saa ja ei olnud näha ka keha, millest kinni haarata, läksin EMOsse. Minu üllatuseks ei olnud seekord mingit triaaži, mingit ootamist. Sain kohe sisse, kohe rääkida oma puugiloo, kohe protseduurilauale. Ja seal võeti välja puuk koos pea ja suurema osa kehaga, aga ühte osakest ei saadud kätte. Liiga sügavale oli pugenud see mu kuumavasse ihhu, liiga tugevasti liitunud mu enda kudedega. See (nimetagem teda jalaks, ehkki see võis olla ka jalalüli, tundel või mõni muu kehaosa) jääb nüüd minusse ja saab lahutamatuks osaks minust! Mis meenutab mulle maad ja metsa kogu aeg. Minu keha on muutunud veel elurikkamaks! Aitäh!
EMOs kohtusin sõbralike ja hoolivate inimestega. Tunnetasin nende hoiakust ja häälest, et nad hoolivad tõeliselt. Nad andsid mulle kaasa lehe entsefaliidi ja borellioosi tunnustega, mille suhtes soovitasid mul ennast jälgida. See leht on koostatud väga rahustavalt. Kui nad oleksid soovitanud lugeda Vikipeediat, oleksin avastanud, et mul võib veel välja lüüa erlihhioos, babesioos, puugihalvatus, tulareemia ja Q-palavik. Tegelikult ei pelga ma ühtki tõbe. Mu immuunsus on tugev ja rikkumata.
Sellele vaatamata märkasin endal parasjagu üle elatava trauma tunnuseid. Mul olid külmavärinad, mu keha värises ja tunnetasin end muutunud seisundis, kus aeg ei liigu nii nagu tavaliselt, tähelepanu on ainult endal ja ainult üleelatul ja kuigi päev on planeeritud, tead, mida oleks vaja teha, libiseb kõik muu tagaplaanile ja oled kogu tähelepanuga enda seisundi ja enda toetamise juures. Võtsin sisse paar toidulisandit, panin mängima Vendade Johansonide plaadi, heitsin pikali ning hakkasin vabastavalt ja biodünaamiliselt hingama, liikuma ja nutma, mitte kusagile ära lennates, vaid täiesti kohal, enda juures olles. Avastasin nii palju uusi nüansse Jaagu luules ja nende kõigi häältes, tunnetasin veel selgemalt igavikulist mõõdet, tugevat sidet esivanemate ja ajalooga, nais- ja meespooluseid. Olin enda juures ka siis, kui uinusin.
Pärast paaritunnist uinakut ärgates oli mu seisund palju parem. Kõik oli asetunud oma kohale, puuk omaks võetud ning puugihammustuse ja puugi kirurgilise eemaldamise trauma läbi töötatud. Aitäh!
Aitäh, Maaema, et saatsid mulle puugi! Meeldetuletaja, et olen osake Sinust ja maast, osake metsast ja elusloodusest. Meelespea, mis ei luba mul taas muutuda mugavaks ja ükskõikseks, väheliikuvaks ja kinniseks, vaid tõmbab mu kodust välja ja saadab metsa, niidule, looduse eest seisma ja inimestega suhtlema. Julgustaja, mis annab mulle piltlikult käe, kui verest välja löön või enne inimeste ette astumist ujedalt põen. Mina ja puuk ja Maaema ja puud ja mets, me oleme nüüd üks. Ja see on hea! Aitäh!
**********
Teraapialoo autor Reet Karro on hingamisterapeut ja holistiline metsakaitsja. Lugu võib jagada täies mahus ja allika nimetamisega.
3. septembril 2020
Minu 2017. aasta kordaminekud ja inspireerivad kogemused. II osa.
I osa saab lugeda siit.
TERAAPIAL VÕIB KÄIA KOGU PEREGA – ON MILLEST RÄÄKIDA JA MIDA KOOS MEENUTADA
Enamasti käib teraapial üks pereliige. Tema tervenemisest võidavad kõik, täiustub suhtlemiskultuur ja kasvab kogu pere. Samas käib meil aeg-ajalt teraapial paar või pere korraga. 2017. aastal hakkas aga mitu peret käima regulaarselt sessioone võtmas ja see on nii tore. Kõige aktiivsemast perest õnnestus mul kohtuda kolm korda eaka vanaisaga, ühe korra eaka vanaemaga, kaheksa korda keskealise pereemaga (vanaema ja vanaisa tütrega), viis korda abituriendist perepojaga ja neli korda arstiüliõpilasest peretütrega. Kõik sai alguse vanaisa ühest hingamisprobleemist, mida nad uurima tulid ja esialgu isa saatjaks tulnud pereemast tütar osutus edaspidi vabastavast hingamisest kõige enam huvitatud pereliikmeks, kes innustas tulema ka oma lapsi. Perepoeg vajas lõõgastust pingeliste õpingute vahel ja uusi visioone oma õpilasfirma tarvis. Väheke ka ajaplaneerimise ja prioriteetide seadmise õpetust. Peretütrel olid vahepeal suured suhteprobleemid, mis õnneks lahenesid. Pereema sai teraapia käigus oma lastega lähedasemaks, kõik tundsid end pärast hingamisseanssi puhanuma ja energiaga täidetuna. Terapeuti rõõmustas ühtehoidev ja üksteist toetav pere ja entusiastlikud inimesed. Aitäh sellele perele!
Teine pere oli kolmeliikmeline lapseootel pealinna pere, kes käis Tartus ämmaemanda juures ja siia ka hingamistoetaja (ehk minu) otsis. Nende paariaastast pisipõnni mul näha ei õnnestunud, tema jäi iga kord hoidjaga koju. Küll olid kohal lapseootel, üha ümaramaks paisuv naine, hoolitsev ja oma protsesse sügavalt läbi elav mees ning nende imeline teadlik kõhutita. Paar oli olnud vahepeal üsna õnnetu ja lausa lahkumineku äärel, naine olevat imetanud nende esimest last mitu esimest eluaastat ja olnud temaga väga lähedane, mees olevat tundnud end kõrvalejäetuna ja matnud end töösse, mis oli väga stressirohke, ohtlik ja kõrget pingetaluvust nõudev. Siis olevat nad läbinud Tallinnas teraapia, mis muutis kõik. Nad hakkasid üksteist paremini mõistma ja rohkem toetama. Naine lõpetas imetamise. Mees tuli ära stressirohkelt töölt ja sai uuesti kontakti oma tunnetega. Nad taasleidsid üksteist nii hingeliselt kui seksuaalselt. Kõik olevat olnud nii täiuslik, kuni tuli uudis uuest rasedusest, mis nad mõneks ajaks rivist välja lõi. Mees valmistus mõttes uuesti kõrvalejätmise kogemiseks. Naine kurvastas, et tal ei jätku võib-olla uues olukorras aega iseenda ja oma loomingu jaoks, mida ta üle kõige vajas. Lisaks kõigele tulid mehel järjest pinnale ohuolukorras allasurutud tunded, sh viha ja raev. Selles punktis nad tulidki hingamisteraapiasse. Ajapuudusel valisid nad lühiseansid, kus on piisavalt hingamisaega, kuid mitte eriti rääkimisaega. Me ei teinudki midagi erilist. Rääkisime 10-15 minutit ja hingasime ülejäänud aeg. Naine hakkas iga kohtumisega oma lapseootusega ja uue rolliga rohkem harjuma, lõpuks ta läks nii oma mulli, et ta vaid naeratas õndsalt ja hingas külili nii palju, kui kasvav kõhuke lubas. Ta ise palus mind, et tegeleksin rohkem ta mehega, kes tegelikult toetust vajab. Siis tegelesingi mehega, julgustasin teda tundeid välja elama, ebameeldivatest tunnetest läbi minema ja toetust vastu võtma. Tundus, et see mõjus hästi, sest nende suhted paranesid üha ja mees muutus nii enda kui teiste vastu õrnemaks 😊 Kahjuks jäid seansid pooleli, sest raseduse lõpufaasis ei hakanud nad enam Tartusse sõitma. Suur tänu ja õnne sellele perele!
Samuti käidi mitmekesi ühest perest ka reikikursustel. Kas ühel kursusel kahe-kolmekesi, või nii et enne üks, pärast teine. Abielu- ja armastajapaare oli meil käinud ennegi, 2016. aastal käis ema kahe tütrega. 2017. aastal käisid reikikursusel ema ja tütar, teisest perest aga õde ja vend, 2018. aastal on koguni jõudnud kursusele ämm ja väimees (kusjuures ämma tütar ja väimehe naine, kes neile seda kursust soovitaski, käis samal kursusel sügisel). Aitäh soovitajatele ja pereliikme kaasakutsujatele!
-
AASTA SUURIM, KIIREIM JA JÄÄDAVAIM IMELINE MUUTUMINE
Keset jahedat ja tujukat suve tuli reikiseansile noor naine, käed taskus, pikkade käistega must dressipluus lõuani kinni tõmmatud, ime veel, et kapuutsi peas ei olnud. Kaebuseks energiapuudus, väsimus, jahedustunne, käte-jalgade külmetamine. Tema juurtšakra oli enam-vähem blokeeritud, suve veetnud ta linnas, tossud jalas, asfaldil kõndides. Tema pea tõmbas reikit täitsa hästi, nii et ta seda isegi tajus. Piir oli kaela juures. Leppisime kokku, et teeme kokku neli seanssi järjestikustel päevadel. Ta sai soovituse käia iga päev paljajalu liival või mullal, viibida rohkem looduses. Hea märk oli see, et järgmisel päeval võttis ta seansiks dressipluusi ära. Selle all oli lillakaspunane pikkade käistega trikoopluus ja ta nägi selles rõõmsam välja. Tema keha tõmbas natuke paremini reikit, tundus, et kuni rinnuni. Kolmandal päeval oli ta punases lühikeste käistega T-särgis. Rääkis elavamalt, naeratas ja reiki piir oli jõudnud vöökohani. Uskumatu küll, kuid neljandal päeval oli ta õlgu paljastavas roosas pitspluusis ja lehvivas seelikus. Ta paistis naiselik ja kena. Ütles, et tal on soe ja tal on energiat nii, et tunneb end jälle ära. Tema keha tõmbas reikit terves ulatuses. Kuna üks kuur oli läbi, leppisime kokku, et ta hakkab edaspidi käima kord kuus, et teraapia mõju alal hoida. Esimesel kahel kuul ta käiski ja olles iga kord energiline ja rõõmus. Rohkem pole ta tulnud – tundub, et ta enam ei vajagi korduskuure.
Nüüd on sellest möödas pool aastat. Aeg-ajalt jõuab teraapiale mõni ta sõber, kelle seas ta hoogsalt reklaami teeb. Tema äsja meil käinud sõbranna kaudu tean, et suvine teraapiakuur oli tõesti mõjus, sest teraapial käinu on ikka veel väga heas seisus. Namaste, reiki!
