Rubriik: Klientide lood ja tagasiside

Terapeut: “Minu juures võtab biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse kuuri elatanud klient, kellel on raske krooniline haigus ja kõnedefekt. Vaatamata sellele räägib ta iga kord meeldejäävaid ja liigutavaid lugusid. Seekord ema surmast, mis leidis aset paar päeva tagasi, hingedepäeval. Tema ema oli kõrge vanuse (94 aastat) ja ööpäevaringse hoodusvajaduse tõttu Tallinnas hooldekodus (mees ise elab Tartus). Laupäeval teatati, et ema on nii nõrgaks jäänud, et enam pole kaua jäänud. Mees kihutas koos naise, ühe lapse ja lastelastega Tallinna. Neid ei lastud sisse, sest on meditsiiniline eriolukord. Nad ei suutnud aga maja ukse tagant ära minna, sest teadsid, et sees on surev (vana-)(vana-)ema. Hooldekodu juhataja helistas neile majast ja ütles, et läheb palatisse ja paneb telefoni surija kõrva äärde. Sellest ei olnud kasu, sest naine ei reageerinud ka poja hääle peale, kuni see telefonitorust tuli. Lõpuks lubati mees üksinda sisse. Ema ei avanud endiselt silmi, aga kui mees talle ütles, et on tema poeg ja nimetas oma nime, andis naine talle käe ja pigistas mehe ulatatud kätt kahe käe vahel kogu viimase jõuga. Ja ütles ootamatult selgelt: “Aita mul siit ära minna!” Mees vastas: “Ma ei hoia sind ju kinni!” Seepeale naise haare lõtvus ja ta vajus jälle hämarolekusse. Järgmisel päeval külastas teda teine poeg, aga ei saanud mingit kontakti. Ja kaks päeva hiljem ema suri. Tänase hingamisseansi lõpus paistis mehele, et ta näeb valgust. Mulle tundus, et ta tunnetas ema juuresolekut ja seda, et on armastatud ja ka ema lahkus siit armastavalt. Tal tekkis ka lõpetatuse tunne – midagi ei jäänud pooleli, ega ütlemata. Ja see andis meelerahu.”

Klient ise:

“Minu nägemus

Käisin kuuendat  korda vabastava hingamise teraapial. Kestvus on ligikaudu 3 tundi, millest aktiivne töö sellest on 2 tundi.

 See nägemus juhtus teraapia staadiumis kus ma olin läbinud intensiivse etapi ja toimus rahunemise protsess. Mina lihtsalt lamasin põrandal. Terapeut veel tegutses erinevate rahustavate vahenditega minu ümber. Laman silmad suletuna. Korraga näen ilusat, eredat, valget valgust oma silmade ees, mis tuleb ristküliku kujuliselt  valguse allikast. Sellise suurusega nagu on koolides päevavalguslampidega laevalgustid. Algul oli see valgusallikas paigal, umbes 2 meetri kõrgusel. Vaikselt hakkas ta liueldes tõusma kõrgemale ja kõrgemale. Korraga hakkasin täiega nutma. Terapeut julgustas veel mind nutmise juures. See nutt oli sügav ja otseselt, sel hetkel põhjendamatu nutt. Korraga tuli teadmine, või ma tahtsin, et see nii oleks, et ema hing tuli minuga hüvasti jätma. Sel hetkel oli ema lahkumisest möödas ligikaudu 37 tundi. Nii ma siis nutsin seal põrandal. Kui rahunesin, oli valgus kadunud. Ma lamasin seal ja mõtlesin, et nüüd avan silmad ja niikuinii näen laes sarnaseid valgusteid nagu koolides ja ma lihtsalt piilusin läbi pilukil olevate silmade lage, kus ongi sellise kujuga valgusti ja kõik see valguse nägemine oli vaid minu ettekujutlus.

 Terapeut palub mind tagasi tulla siia ruumi ja avada silmad. Ma avan silmad ja olen tagasi hämaras ruumis, kus põleb 2 põrandalampi. Koheselt vaatan lakke ja otsin ristküliku kujulist valgustit, mida ma sealt aga ei leia. Laes ei olegi valgusteid. Ma värisen ja emotsioonid on sellised, et tahan neid koheselt terapeudiga jagada.  

Ega ma ei teagi kas see oli kohtumine lahkuva ema hingega või midagi muud. Kindlasti, aga see valgus ja kogu valguse mäng oli tõesti. Kindlasti oli ka nutt südamest.”

“Minu nägemus VOL. 2

See juhtus minu järgmisel teraapia seansil. Ema lahkumisest oli selleks hetkeks möödas 8 päeva. Nagugi eelminegi kord, see juhtus rahunemise staadiumis.

Laman põrandal matil ja rahunen tehtud tööst. Mitte kohe, aga üsna alguses, märkan tuttavat Valgust pea kohal. Seekord ta paistab nagu tähe valgus, aga ta on palju eredam ja see Valgus tuli kõrgemalt kui eelmine kord. Vaatan seda Valgust ja mulle tundub, et tema vaatab mind. Ei oska öelda kaua see kestis, aga ühel hetkel hakkas ta langema, minu peast vasakule poole. Sel hetkel tundsin, et ta tuli minuga hüvasti jätma. Ma jälgin tema langemist ja isegi nägin natuke pea taha, kuidas ta langeb. Langevat Valgust oli veel natuke näha ja sel hetkel hakkas mul kurb, et ta lahkub. Ma hakkasin vaikselt nutma. Ma arvan, et selle peale tuli Valgus tagasi samale kohale kus ta ennem oli. Hakkasin veelgi rohkem nutma. Korraga ma ütlen, et palun vabandust, et ma ei armastanud sind nii palju kui sina mind. Tundsin, et ma tahaks veelgi valjemalt nutta. Miskipärast hoidsin aga ennast tagasi, mis oli viga. Nii ma seal nuuksusin ja siis tundsin kuidas terapeut võttis mu pöidadest kinni. Ma mõistsin, et pean hakkama rahunema. Nuttu tagasi hoides, rahunesin lõplikult ja  märkasin, et Valgus oligi kadunud. Mõne aja pärast avasin silmad. Ma olin jällegi hämaras toas kus põles üks põrandalamp ja kaks soolalampi.”

“Minu 8. teraapia

Seekord minu nägemused juhtusid teraapia eri aegadel.

Laman põrandal ja minuga tegutsetakse. Ühel hetkel ma näen, kuigi tean, et ikka veel laman põrandal, et ma liuglen põrandalt üles. Ma kohe tajun, et see nii on. Mu keha ei ole samas suunas kui põrandal lamades. Olen pööranud end 90 kraadi. Algul julgen tõusta umbes meetri kõrgusele ja laskun aeglaselt tagasi põrandale. Teise tõusu puhul juba nati kõrgemale.

Laman ikka põrandal. On rahunemise aeg. Terapeut võtab minu labajalgadest kinni. Tunnetan selle momendi ära. Korraga tajun, et mu jalgade tallad toetuvad hoopis vastu ümmargust palki. Tunnen selget survet jala taldades, nii nagu ma seisaks selle palgi peal. Tegelikult ma saan aru, et mingit palki ei ole. Kuid ikkagi, mis surve see on? Lisaks on ka mõnusalt soe. Arutlen veel, et kuidas ma ei tundud seda, kuidas terapeut oma käed ära võttis. Nii ma siis laman, aga ise tunnen, et hoopis seisan palgi peal. Korraga võtab terapeut, kes polegi kuhugi läinud, oma käed minu labajalgadelt. Sellega kaob nn. palgi surve ja mõne aja pärast ka see mõnus soojus. Kindlasti tekib küsimus kas Valgus ka oli? Oli küll. Päris alguses. Seekord tuli see hästi kõrgelt ja kestis väga lühikest aega. Nagu oleks tulnud vaatama kas kõik on korras.”

   

See nooremapoolne naisterahvas oli kaitsnud magistrikraadi ja töötas üldiselt meeste pärusmaaks peetavas valdkonnas, kus pidi oma asjatundlikkust ja tõsiseltvõetavust igal sammul tõestama. Kõik inimesed pidasid teda vastutustundlikuks ja igas asjas kompetentseks, isegi ta vanemad suunasid kõik oma nõuküsimised ja abipalved talle, kuigi neil oli veel lapsi. Võib-olla need olidki põhjused, miks ta oli muutunud nii enda kui teiste suhtes ülinõudlikuks, kontrollivaks ja enesekriitiliseks. Kaks aastat tagasi elas ta üle emotsionaalselt keerulise lahutuse, millega kaasnes reedetuse tunne, reetjaks nii eksabikaasa kui endine kõige parem sõbranna. Lahutus oli tekitanud väga negatiivseid tundeid, mida Naine ei lubanud endal väljendada, sest kartis kahjustada oma lapsi, kes elasid vaheldumisi tema ja eksabikaasa juures.

Viimasel ajal, pärast pool aasta tagasi põetud grippi, oli teda hakanud kimbutama pidevalt tõusev väike palavik, mis oli hea indikaator, näitamaks päeva pingutavust ja stressirohkust – mida pingelisem päev, seda kõrgem kehatemperatuur. Peas ketrasid minevikusündmustele keskenduvad mõtted, mis kippusid olema negatiivsed ja eitavad. Lisaks sellele kannatas ta pingepeavalude all, kahtlustati ka migreeni. Pinges olles tõmbas ta ülakõhu ja õlad krampi ning lakkas hingamast. Ta oli olnud kunagi pidev trenniskäija, kuid hoidunud treenimisest pärast palavike algust. Nüüd oli ta jõudnud nii kaugele, et juba hingeldas kiiremini trepil käies.

Juugakotta tuli ta hingamisteraapia sooviga, olles otsustanud Algallika hingamise kasuks. Esimesel korral tehti läbi diagnostiline küsimustik ja esimene vabastava hingamise seanss. Naise kehas liikus päris palju energiat, ta tunnetas eriti suurt energialiikumist neerudest vaagnani, sääremarjades ja peopesa välisäärtes.

Juba pärast esimest seanssi märkas klient, et on muutunud süveneda soovivamaks, teda hakkas väsitama small talk ja tühjast tähjast lobisemine. Talle hakkas tunduma, et ta polegi vahepeal oma elus kohal olnud, see tegi kurvaks. Ta hakkas rohkem hindama oma ressurssi – aega, lõpetas tühja-tähjaga tegelemise ja oli selle üle rõõmus. Kontrollivus hakkas tasapisi vähenema, kord tabas ta end isegi kodus omaette tantsimiselt, mida polnud ammu teinud.

Kuna esimesel seansil liikus Naises nii palju energiat, tegi terapeut Naisele ettepaneku minna üle biodünaamilisele hingamisele, mis tundus tema olukorras tõhusam. Naine oli nõus.

Esimesel biodünaamilise hingamise seansil liikus Naise kehas palju energiat, ühest kohast teise liikusid värinad ja surinad. Pähe kerkis mõtteid ja pilte asjadest, millega vaja tegeleda. Naine nägi end kaljukotkana lendamas ja tal tekkis kindel idee minna rabasse. Seansi lõpus sai ta kontakti suure kurbusega enda sees.

Ta muutus haavatavamaks ja see aitas tal väljendada oma tundeid ja vahetumalt suhelda nii mõnegi inimesega. Üks neist oli endine sugulane eksabikaasa kaudu, kellega oli ta olnud väga lähedane, pärast lahutust aga polnud temaga enam usalduslikku suhet olnud. Selgus, et seda sugulast oligi lähenemast takistanud Naise naeratav mask ja oma saavutustega kiitlemine, mis oli tegelikult kaitsemehhanism. Nüüd aga suutis ta selle kõrvale heita ja sellest oli abi J Tegelikult naeratas Naine pärast kaht teraapiaseanssi isegi varasemast rohkem, aga see ei olnud enam mask, vaid ehtne naeratus. Tema sooviks oli muutuda veel vahetumaks ja veel rõõmsameelsemaks.

Kolmanda hingamisseansi ajal tekitasid üles kerkivad emotsioonid Naise kehas vibratsiooni, ta nägi eredaid värve ja koges kellegi õrnu armastavaid käsi oma põskedel, kuigi terapeut oli parasjagu ta jalgade juures. Naine tundis, et ta on hoitud!

Neljanda, suu ja lõua seansi ajal lubas Naine endal väljendada rohkem kui tavaliselt ja kõik hakkaski üles tulema. Lõdvestuse ajal läks ta süda nii pahaks, et ta kartis, et hakkab oksendama. Seda siiski ei juhtunud, tekkis hoopis lendamise tunne ja uus põskede paitamise tunne.

Kurguseansil vabam eneseväljendus jätkus. Naine märkas, et tal on kerge teha kõva häält kuni karjumiseni. Hingamise ajal läks ta väga sügavale ja sai muljeid, mida on raske sõnadesse panna. Lõpuks ometi oli klomp ta kurgust välja hingatud ja ta hakkas hingama kolmemõõtmeliselt – tema keha laienes külgsuunas, ette-taha ja üles-alla, mis näeb välja lainetamisena. Seansi lõpuks oli Naine väga näljane, mis näitab suurt eluenergia liikumist kehas J

Pärast kurguseanssi hakkas Naine end avatumalt väljendama ka mujal, sh töö juures, klassi lapsevanemate listis ja sõprade seltskonnas. Ta muutus konkreetsemaks ja nõudlikumaks, ei lubanud endale pähe istuda ega teiste eksimusi enda arvele kirjutada. Mõned hakkasid teda pidama konfliktseks inimeseks.

Südameseansil avastas Naine, et ta ei ole lasknud kedagi endale lähedale, isegi kallistamine on talle vastumeelt. Ja tegutsedes lülitab ta tunded ja emotsioonid välja. Südametasandil on ta viimasel ajal julgenud olla ainult oma lastega.

Südameseansil õnnestus Naisel oma süda täielikult avada. Energia liikus ta kehas kiiresti, kord ta isegi tundis torget alakõhus, mis andis järgmisel hetkel sädeme ninaotsa J Ta hingas jällegi kolmemõõtmeliselt ja velgi avatumalt kui varem, seansi lõpu poole sirutusid ta käed külgedele, nagu linnutiivad.

Naise diafragmaseanssi võib nimetada: „Hing tuli sisse“ või ka „Südameenergia tuli sisse“. Tekkis täiuslik kolmemõõtmeline täishingamine, Naine nagu suudles õhku. Keha läbistasid värinad, millest sai üle hingates. Ta kallistas ja silitas iseennast ja suurt kuldkollast palli, mida ta oma kõhu peal nägi.

Kõhuseanss oli algul varasematest märksa nõrgema hingamisega. Naine tundis, et on väsinud, kõik tuleb raskelt. Ta jõudis tardumuse kohta, käed olid külmad. Terapeudi küsimused tõid ta uuesti kohale. Ta tunnetas, et hingab, tekkis elujanu. Ta tundis, et ei taha apaatne olla. Abaluude vahel, ühes punktis, kus ta tavaliselt valu tundis, andis end hoopis tunda mõnus soojus J Kokkuvõtteks oli ka see seanss täiuslik.

Vaagnaseansi eel oli Naisel olnud tüli eksmehega, kes oli saanud haisu ninna tema uuest suhtest. Eksmees oli teda peoõhtul solvanud. Hea veel, et uut elukaaslaste seal ei olnud – Naine kartis, et siis oleks kakluseks länud. Eksmehel ei olnud suhtest Naise sõbrannaga midagi välja tulnud, nüüd olid kõik ta lootused rajatud Naise uue suhte ebaõnnestumisele ja kogu Naise iseseisva toimetuleku läbikukkumisele. Selleks ei põlanud ta ära ühtki vahendit, isegi nendevaheliste lapsi puudutavate majanduslike kokkulepete unustamist. Oli, mida vaagnaseansis vabastada.

Vaagnaseansi lõõgastuse ajal tekkis Naise kõhtu raske kogum, süda läks pahaks. Iiveldus kadus, kuid raskustunne liikus jalgadesse. Ja lõpuks saabus ka täielik lõdvestus.

Naine märkas, et on suutnud olla viimasel ajal rohkem keskmes ja rahulikum kui kunagi varem. Ja kui ta isegi hetkeks endast välja läheb, suudab ta kiiresti keskmesse tagasi tulla. Ta tundis, et on leidnud endale õige teraapia, õige teraapia ja õige terapeudi. Ta on käinud sel sügisel pika tee enda suunas ja kuigi ta pole veel kohale jõudnud, pole ta ka enam see naeratava maski taga palavikuga emotsionaalset pinget reguleeriv tüüp, kes ta oli olnud.

Kujutised on illustratiivsed ja pärinevad portaalidest Pexels ja Pixabay, mis lubavad oma fotosid vabalt kasutada.

Enamasti jõuavad kliendid Juugakotta omal algatusel ja teraapia on nende enda tunnetatud vajadus. Selle noore mehe saatis teraapiale tema vaimselt arenenud ema, kes ka tema eest seansi broneeris. Õnneks oli Mees ka ise plaaniga nõus, mitte ei nihverdanud vaikselt teraapiast kõrvale, nagu tihti need, kelle eest teised aja kinni pannud. 

Emal oli põhjust murelik olla, sest pojal oli pikaajaline ärevushäire, mis kasvanud üle depressiooniks, ja juba aastaid olnud unehäired. Viimastel kuudel ei saanud ta enam üldse magama jääda. Poeg olnud lapsepõlves rõõmus, helge laps, kellel ei  õnnestunudki kooli ja koolieluga kohaneda ja kes hakkas järjest rohkem endasse sulguma. Kui aga kooli ajal olid tal veel mõned sõbradki, siis nüüd olid need töö-või pereellu sukeldunud, tema aga suhtles ainult emaga, kellel tihti  külas käis. Omaette olles oli ta enamasti arvutis, mida ta seal tegi, tundus talle endalegi asendustegevusena.

Midagi muud teha, kui arvutis surfata või emaga rääkida, segas sotsiaalärevus, hirm uute olukordade, inimeste ja nende hinnangute ees. See oli teda takistanud ka kõrgkooli astuda. Lisaks teiste võimaliku kriitika kartmisele andis ta ise ka endale pidevalt hävitavaid hinnanguid.

Mees tuli kohale märgatava raskusega pealae ja otsaesise kohal, mis paistis tumedana, nagu kivi.

Selgus, et  Mees on tõeline lumehelbeke ka selles mõttes, et ta olnud juba aastaid taimetoitlane ja ei tugevdanud seega oma maaühendust ja elujõudu valgurikka lihaga. Mis tähendab, et iga ettejuhtuv tuul sai teda pillutada märksa rohkem, kui neid, kel  jalad kõvasti maas.

Perearst oli määranud unetuse vastu antidepressante, neid ei tahtnud Mees võtta. Samuti oli ta suunatud psühholoogi juurde. Õnneks oli Mees leidnud endale ühe energilise ja korralikult lihaseid rakendava trenni ning käis aeg-ajalt ka vaimsetel üritustel.

Avatantsul  märkas terapeut, et Mees toetub väga nõrgalt põrandale, pigem hõljub maa kohal. Ja ta liigutas end väga piiratud ulatuses – tema ülakereliikumist võis kirjeldada kaitsesse tõmbumisena, mitte avardumisena. Natuke paremaks muutusid mõlemad liikumised juba esimeste tantsude ajal, ehkki Mees  kurtis, et tal on raske käsi laiali ajada.

Esimese hingamisseansi ajal läks Mees korralikult sisse ja oli korraga hoopis teine inimene – atleetliku kehaga viikinglik tüüp, massiivse lõuaga, mille küll moodustas lõuaturvis, kuid mis just viikingile sobis. Terapeut puhastas seansi lõpul tema energiavälja šamaanipuu suitsu ja Palo Santo eeterlike õlide seguga, mille järel kivi pea kohal enam näha ei olnud. Ime küll, kuid seansi lõpul oli Mehe näol naeratus.

Mees sai koduülesande hoida oma energia liikuvana. Teisele seansile tulles oli energia tõesti liikuv, klient ise aga tundus tunduvamalt ärevam kui varem. Tal oli raske vestelda, pigem ta põikles vastamisest kõrvale. Õnneks lubas Mees ennast juhendada ning tuli juba sissejuhatava aktiivmeditatsiooni ja tantsu ajal rohkem kehasse, tema astumine oli varasemast tugevam, hoiak avatum. Hingamine oli seekord veelgi suurema energiaga, kehapinged koondusid näkku ja kätesse, sealt algas ka vabastav värin, mis jõudis jalgade ja puusadeni. Lõpuks vajus Mees sügavasse lõdvestusse, millest väljatulemisel tekkisid rõõmsad ja positiivsed tunded, nagu ta oleks uuesti sündinud 🙂

Ei tea, kui kaua oleks kestnud hingamisjärgne positiivne meeleolu, kui seda poleks häirinud uneprobleemid. Kui tavaliselt oli Mees öösiti üles ärganud, siis nüüd ta ei suutnud enam uinudagi, sest häiris klomp kurgus. Tegelikult oli talle kunagi sama probleemi pärast isegi operatsioon tehtud, kuid see ei olnud aidanud.

Suu-lõuaseansi eel meeldis Mehele tantsida Metsatöllu muusika järgi, kui sai jalad tugevasti maha. Terapeuti üllatas, et Mees suutis Osho Lõvisüdame meditatsiooni ajal lõvi moodi häälitseda ja jooga lõviasendis hingamise ajal endast natuke kurguklompi väljutada – sellega ei saa hakkama mitmedki, kes ei kannata nii tugevate meeleoruhäirete all, kui see noormees. Seansi lõpu poole hakkas Mehe hääl kõlama nii, nagu see tuleks sügavalt ja madalalt. Lõpus voolasid tema näos väikesed energiajõed, eriti suu ja nina ümber. Ja siis tuli sügav lõdvestus.  

Koolivaheaja tõttu jäi vahe järgmise seansiga kaks nädalat. Klient sai koduülesandeks võimalikult palju värskes õhus liikuda, ennast energiliselt liigutada, õhtuti kõik särisejad välja lülitada ja enne magamaminekut pikemalt tuba õhutada.

See õnnestus tal osaliselt. Õnneks ei olnud meie teraapia ainus, kus ta käis. Lisaks sellele käis ta pidevalt psühholoogi juures ja Vaikuseminutite kursusel, mis aitasid tal samuti endasse vaadata ja kohale jääda. Ainult uneprobleemi vastu ei mõjunud miski.

Kurguseansi ajal tundis Mees hästi palju aistinguid ja oli heas kontaktis oma sõrmede, põlvede ja varvastega, samal ajal tihti haigutades. Pea läks mõtetest tühjaks. Tema hääl oli madal ja hästi kuuldav.

Südameseansi ajal sai Mees lõpuks ometi kontakti oma vastupanuga. Ta oleks tahtnud püsti tõusta ja ära minna. Selle asemel jäi ta hingamise juurde, sai lisaks kontakti sünnienergiatega ja lõpetas väga sügava lõdvestusega.

Samasugune vastupanu tuli üles diafragmaseansi ajal. Mehel tekkiski pinged näos ning kätes ja jalgades. Tekkis analoogia enda sünniga, mis oli olnud samuti pikk ja raske ning äratanud vastuolulisi tundeid.

Järgmise seansi lükkas Mees unetuse ja väsimuse pärast nädal aega edasi, kuid järgmisel korral see ikka toimus. Sarnaselt teiste eelmiste kordadega oli Mees enne seanssi kõhklev ja ebakindel, seansi ajal aga hingas ülisügaval ja lõdvestunult. Ta märkas lõdvestuse ajal, et on rohkem kehas.

Viimase, vaagnaseansi lõpul valdas Meest väga sügav lõdvestus, silme ette kerkisid ilusad lapsepõlvepildid, nii et isegi poleks tahtnud tavateadvuse juurde tulla. Kuur oli läbi tehtud.

Mis siin siis toimus? Teraapiasse tuli noor, ebakindel, kroonilise depressiooni, unehäirete ja sotsiaalärevusega mees, kel juba aastaid tükitunne kurgus. Biodünaamilise hingamise kuuriga tuli Mees veidi rohkem kehasse ja sai parema ühenduse nii oma sünni- kui ka maaenergiaga. Ta õppis paremini lõdvestuma, lahtisema hoiakuga tantsima ja ennast nii häälega kui kehaga paremini väljendama. Selle käigus muutus ta uni kahjuks veel veidi halvemaks, nagu oleks magaja üles äratatud. Lõplikku lahendust olukorrale ei saadud, kuid kuna Mehe toimetulekuraskused ja meeleoluhäired olid kestnud aastaid, olekski nendest ühe hingamiskuuriga täielikult vabanemine olnud ime. Terapeut soovitas Mehel otsida endale toetavat kogukonda ja soovitas tal jätkata kõigi toetavate tegevustega, millega ta juba tegeles.

See, kas olukorra lahendus on Mehe muutumine nii, et ta vastaks ühiskonna ootustele noorte meeste vastupidavuse, stressitaluvuse ja füüsilise võimekuse osas, või ühiskonna muutumine tolerantsemaks, inimsõbralikumaks ning iga ühiskonnaliikme eripära aktsepteerivamaks, näitab aeg. Siis võiksime ühel hetkel näha ka Mehe õnnepäeva. Kas just sellist, nagu alloleval illustratiivsel fotol, või veel imelisemat 🙂

Illustratiivsed kujutised on portaalidest Pexels ja Pixabay, mis lubavad oma fotosid vabalt kasutada. Viikingi foto all on viide allikale.

See 40. eluaastates naine pöördus Juugakotta 2019. aasta suvel, olles põhjalikult läbi vaadanud kodulehel olevad hingamisteraapia variandid ja klientide lood, otsustades, et kõige paremini sobib talle biodünaamiline hingamine. Naine töötas vastutusrikkal ja intensiivset loomingulist panustamist nõudval töökohal, kus oli end küll üles töötanud ja oma erialal tippu jõudnud, kuid samas ka läbi põletanud ja iga tööpäev oli talle eneseületamist nõudev väljakutse. Ta ei olnud rahul iseendaga ja mitmete aspektidega oma elust. Kuhugi oli kadunud pulbitsev rõõm ja spontaanne tegutsemine, aeg-ajalt käisid külas ärevushäired. Ta lootis ennast taasleida ja valis juba enne terapeudiga kohtumist, et teeb läbi biodünaamilise hingamise täiskuuri.

Traumaküsimustikku täites märgati mitmeid olukordi ja sündmusi, mis võisid kõik praeguse olukorra kujunemise juures rolli mängida. Sissejuhatav tants oli väga vabastav. Naine polnud enam ammu ennast tantsuliselt väljendanud, kuid kui hakkas seda terapeudi ettenäitamise ja eeskuju järgi tegema, sai tema loominguline natuur innustust ja juba paari tantsu järel hakkas ta juba ise vabamalt improviseerima. Naine sai soovituse hoida energia liikuvana ja märgata oma aistinguid.

Kuna terapeut oli siirdumas suvepuhkusele, otsustati teha teine seanss tavaline vabastava hingamise seanss ja kuuri jätkata alles pärast suvepuhkust. Teisel seansil täideti Algallika diagnostiline küsimustik ja hingati mantramuusika järgi, mida Naine samuti nautis.

Nende kahe korra järel algas terapeudil 2,5-nädalane puhkus, Naine sai aega oma elu üle vaadata ja selles revisjon teha. Ta otsustas kandideerida ühele samuti temalt kõigi oskuste ja võimete rakendamist nõudvat, kuid mitte nii suurt tööpinget ning õhtu- ja nädalavahetusetööd eeldavale töökohale, tegi läbi konkursi ja valiti sellele kohale. Kuigi uus koht oli osakoormusega, otsustas ta eelmiselt töökohalt ära tulla. Ees terendas majanduslikult veidi ebakindlam, kuid see-eest inimlikum, rahulikum ja süvenemist võimaldavam elu. Enne kõigi sellise elu viljade maitsmist tuli läbi teha pingutav aeg, kus Naist oodati nii vanal kui uuel töökohal. Ühe töökoha hingetõmbepausid kujunesid teisel töökohal suurema panustamise ajaks, nii et puhkeaega nappis. Vanal töökohal tuli välja õpetada asendaja, uuel ise kohaneda. Stressi oli palju, kuid Naine tuli sellega toime, sest tal oli nüüd salarelv – biodünaamiline hingamine.

Iga seansiga muutus Naine vabamaks, spontaansemaks, rõõmsamaks. Aastate taak justkui haihtus, keha liikus paremini, Naises vulisesid elujõed ja voolasid heaoluhormoonid. Vana töökoha seljataha jätmine õnnestus. Uus samal kohal töölehakkaja tegi paljusid asju teistmoodi, kuid just see tegigi Naisele rõõmu. Uue inimesega jõudsid ka vanale töökohale uued tuuled ja Naine ei pidanud oma vanade kolleegide hea käekäigu pärast muretsema. Uuel töökohal aga pandi tema võimekust, head õpivõimet ja tähelepaneliku kuulamise oskust tähele ja tunnustati seda kohe alguses. See andis lootust, et nüüd võivad alata õnnelikud päevad, kus on aega iseendale, perele ja harrastustele. Samal ajal tehti talle huvitavaid ettepanekuid, kutsuti koolitama ja erialaselt panustama, mille üle ta ainult rõõmu tundis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et teraapiasse tuli stressis, aeg-ajalt ärevushäirete all kannatav inimene, kes võttis end kokku iga tööpäeva eel, et suudaks veel üht päeva taluda ja kuidagi oma eluga hakkama saada. Iseendaga kontakti saamise tulemusena suurenes tema teadlikkus ja paranes enesejuhtimise võime. Ta suutis võtta vastu otsuse lahkuda vanalt töökohalt ja leida uus, vähem stressi tekitav ja inimlikuma töökorraldusega. Selle käigus avanesid juba uued võimalused. Teraapiakuur andis kogu aeg võimaluse endasse vaadata, lisas energiat ja rõõmu. Ja mis saaks veel toredam olla!

Fotod on illustratiivsed, pärit portaalidest Pixabay ja Pexels, mis lubavad oma pilte vabalt kasutada. Täname!

Selle kuldses keskeas pikakasvulise ja tugeva kehaehitusega meesterahva oli saatnud teraapiale tema naine, kinkides talle esimese seansi kohe järgmiseks päevaks pärast Mehe sünnipäeva. Mees oli nõus, sest temas oli tärganud usaldus meie loo terapeudi vastu nende eelmistel kokkupuutumistel keelekursustel, kui Mees oli noores eas juhtunud osalema praeguse terapeudi, tollase noore inglise keele õpetaja algajate kursusel ning ühel Silva kursusel, kus nad olid juhuslikult ühte gruppi sattunud.

Mehe haridus oli seotud toiduainete töötlemise tehnoloogiaga, ta oli tudeerinud põhjalikult ka keemiat ja biokeemiat. Elu jooksul oli ta palju juurde õppinud, pannud kõik teadmised süsteemi ja nüüd piisas talle vaid vähesest, et süsteem jälle täieneks. Ta oli noppinud üht-teist kasulikku ka sellest, mida talle olid inimkeha kohta rääkinud rahvaravitseja, lümfiterapeut, massöör ja kiropraktik. Mehe teooriad ulatusid geneetikast ja inimkeha toimimise peensustest kauge tuleviku ja kosmoseni välja, teda võis pidada lausa filosoofiks ja temaga oli väga huvitav rääkida.

Igapäevases elus Mehelt nende laialdaste teadmiste ülesnäitamist ei oodatud. Tema roll oli olla väikeettevõtja ja väikefirma omanik, tööandja ja lepingupartner nii mitmetelegi. Temast sõltus paljude inimeste käekäik, kõik olid harjunud tema peale lootma ning tema abivalmidust ja heatahtlikkust usaldama. Tema ise ei usaldanud jäägitult peaaegu kedagi teist peale oma naise, tal oli varuks ka valusaid kogemusi ja elujuhtumeid, kus tema usaldust oli halvasti ära kasutatud või teda lausa alt veetud. Tema firma pidi ellu jääma julmas konkurentsivõitluses, kus kõik võistlevad vähese töö ja loetud klientide pärast ning võitja võtab kõik. Üht äripartnerit pidi ta viimasel ajal koguni ülal pidama ja taluma ka üht alkohoolikust ja ebastabiilset töömeest, kes oli kord olemas ja kord joomatuuridel, jättes oma töö teiste teha. Ta lihtsalt polnud südant töömeest tänavale saata, aga sellise inimese olemasolu töökollektiivis oli teistele halb eeskuju ja tekitas pingeid.

Kõik ümberkorraldused pole alati meeldivad. Mehe firmas oli kunagi olnud tööjaotus tema ja äripartneri vahel, kus tema oli klientide peal ja äripartner korraldas töid. Siis aga juhtus äripartneriga õnnetus, mille tagajärjel ta enam polnud võimeline seda tööd tegema. Mees pidi võtma kõik enda peale ja lisaks maksma igal aastal endisele äripartnerile dividende. Kuna osa äripartnerile usaldatud firma varast oli vajalik igapäevaste tööülesannete täitmiseks ja ei kuulunud lihtsalt tema perele, oli Mees selle tagasi võtnud, mille peale äripartneri naine paiskas välja needuse. Kuigi Mees needustesse ei uskunud, jäi see siiski teda häirima ja tema rõõmu tumestama.

Viimasel ajal oli Mees end eriti üksi tundnud ja tema keha oli hakanud ärevust ja pinges olekut maha laadima silmade niiskeks mineku ja tudiseva lõuaga, mis tuli täiesti ootamatult ja tahtmatult. Sellepärast ta naine vabastavat hingamist vajalikuks pidaski.

Üks osa mehe negatiivsetest kogemustest oli seotud meditsiinisüsteemiga alates juba tema enda sünnist, kui arstid olevat tema ema pikaks veninud sünnituse mitmeks päevaks täiesti tähelepanuta jätnud, kuni lõpuks oli vaja lapse elustamist ja kuvöösi panekut ning jätkates tema isa surmaga, mis olevat tulnud vale sekkumise ja ebaõnnestunud operatsiooni tagajärjel. Ega viimase aja kogemusedki teisest puust olnud. Mees oli sattunud relvaloa taotlemisel ennast täis ja oma volituste piire ületavate psühhiaatrite peale. Talle oli tundunud, et selle asemel, et vaid otsustada, kas ta on vaimselt stabiilne, hakkasid nood teda provotseerima või justkui ise tema vaimset tervist lammutama, küsimata sellest, kuidas ta ennast hiljem jälle kokku saab.

Teraapiasse tulekul oli mehe kaebus, et tema elus on natuke liiga palju negatiivset. Ta tahtis jälle täita ennast valgusega, nagu Silva kursuselgi ja jääda kauaks sellesse seisu.

Tema keha oli kujundanud lapsepõlves harrastatud džuudo, mis küll tekitas ka vigastusi, aga tänu millele tal olid siiamaani tugevad rinna-, selja- ja kõhulihased ning hea rüht. Ise ta oma kehaga eriti rahul ei olnudki, pidades seda ebaproportsionaalseks. Ent juba esimesel vabastaval hingamisel oli näha, et ta keha suutis hingata kenasti kolmemõõtmeliselt – laieneda külgedele, üles ja pea-jalgade suunas. Samas olid tema suu ümber, lõuas, kurgus ja kaelas nii suured pinged, et sealt ei läinud ei õhk ega energia korralikult läbi. Nagu kael oleks kinni nööritud.

Laualt tõustes oli siiski näha, et miski on juba muutunud. Mees oli seansieelses vestluses tunnistanud ennast süüdi väga paljudes pattudes. Pärast hingamist tundus koorem ta õlgadel veidi kergem ja tema silmades oli näha natuke rohkem süütust seal, kust varem süüdiolek paistis.

Teine vabastav hingamine läks veelgi sügavamale, kuid seal oli ka näha, et Mehe hingamine on juba nii kolmemõõtmeline ja tema keha hingamise ajal nii suures liikumises, et massaažilaua peale enam jääda ei tohi. Ning arvestades Mehe keha värisemist ja tudisemist teravamate küsimuste ja sügavamate jututeemade ajal, oli seegi juba osa traumavabastuse protsessist. Lepiti kokku jätkata biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse meetodil ja teha iga kord vastava piirkonna aktiivmeditatsioon ka.

Esimene biodünaamilise hingamise seanss oli väga elav, klient ajas lõpus käed laiali ja tundus, et ta lendab.

Paar päeva pärast seanssi, mis õhutab liikuvust ja julgust, astus Mees otsustava sammu. Ta vallandas alkohoolikust töötaja, otsustades, et ei pea enam tema kombeid taluma. Firmas läks õhk puhtamaks ja austus tema suhtes kasvas.

Silmavöö seanss oli suure energiaga, Mehel käisid värinad üle keha ja tundeliigutused ka. Kael oli veidi paremas seisus, kuid ikka veel piiras. Seansi lõpul on koht, kus terapeut ja klient astuvad silmsidemesse, kui klient peaks lõpuks tundma end siia maailma täielikult vastuvõetuna. Sel ajal Mees ennast veel täielikult vastu võtta ei lubanud, kuid mingi sammu ta juba selles suunas tegi.

Pärast seanssi märkas Mees, et termoregulatsioon on paranenud ja külmatunne kadunud, just nii, nagu ta seda mäletas noorusest ja Vene sõjaväe ajast. Nägemine tundus samuti veidi parem.

Suu- ja lõuavöö seansile saabus ta täieliku valmisolekuga kehastuda lõviks, ta olevat ka lõviraamatuid lugenud. Tema kael tundus vabam. Lõvimeditatsiooni ajal tegi ta huvitavaid liigutusi, häälitses ja käivitus. Hingamisosa alguses jooga Lõviasendis hingates suutis ta end väga palju ja ekstaatiliselt liigutada. Liikumine ja häälitsemine jätkus pikali hingates, tundus, et tal on ohtralt jõudu. Kõige lõpus tuli varasemast sügavam lõdvestus ning mitmed taipamised ja ahhaa-hetked. Jõudis kohale teadmine: „Kõik on üks!“

Vahepeal tegi Mees läbi väikese plaanilise operatsiooni, mis tehti päevakirurgias kohaliku tuimestusega. Järgmisele seansile jõudes oli ta juba jõudnud taastuda ja haavgi kokku kasvada. Kuna tundus, et see protseduur ei mõjunud Mehele traumeerivamalt kui ta igapäevaelu, otsustati teraapiat jätkata ja mitte teha kuuajalist pausi, nagu oleks nõudnud raskemini paranev lõikus. Hea oli seegi, et Mees keeldus operatsiooni järel valuvaigisteid võtmast ja polnud end nii tugevalt ära tuimestanud, et oleks raske vahetu olla, nagu kohustusliku operatsioonijärgse tiheda valuvaigistite võtmise läbi teinutel.

Südameseansi ajal avastas Mees, et oli olnud kogu teraapiakuuri alguosa eituse ja vastupanu faasis. Nüüd oli ta jõudnud jaatusse. Iga sissehingamisega muutus nn ekraan ta suletud silme ees heledamaks ja kuldsemaks. Vahepeal oli see ka sinine. Seansi lõpu poole tekkisid mikrovärinad käsivartes ja lõpus tundis ta täielikku nirvaanat ja lendamistunnet. Ja lendas ka, käed laiali.

Diafragmavöö hingamine oli eriti suure energiaga, värinatega, ülakõht pulseeris. Seansi lõpul hakkas Mees oma keha kätega skaneerima, nagu Silva meetodis õpitud, tunnetas, kust keha massaaži või puudutamist vajab, ja lõpetas teadliku ja oskusliku enesemassaažiga.

Kõhuseanss oli terapeudi jaoks enneolematu. Üks seal kasutatav võte on niude-nimmelihase süvamassaaž läbi kõhu. Terapeut oli harjunud treenimata või mõõdukalt treenitud kõhulihastega. Mehe kõhulihased olid aga meeletult tugevad, need lihtsalt viskasid masseerivad käed endalt minema. Lõpuks tuli appi võtta sõrmenukid ja küünarnukid. Oli tunda tohutut jõudu ja mäslemist, nagu oleks olnud vaja draakonit või lohet taltsutada. Kõhus oli väga palju elu, ka rindkere hingas ilusasti kolmemõõtmeliselt, kael oli märksa vabam.

Vaagnaseansil Mehe selgroog vonkles vabalt, silme ette tekkisid ootamatud pildid ja teadvusesse taipamised. Hõljus pärlikee ja õhus oli kulda. Ta märkas esmakordselt oma südant, mis kogu aeg lööb, aga kunagi tähelepanu ei saa, kui tal midagi viga pole. Kogu sellest kehas pulbitsevast elust kerkis esile rõõm. Lahkudes jäi kehasse endiselt õrn vibratsioon ja pulseerimine.

Kuidas see lugu lühidalt kokku võtta? Teraapiasse tuli tugev ja võimekas inimene, kes tundis end sellele vaatamata nurkasurutuna ja ahistavate olude ohvrina. Kahe ja poole kuuga, kümne teraapiaseansiga (2 neist tavalised ja 8 biodünaamilised), meenus talle oma keha kunagine vorm, jõud ja kiirus. Kurk muutus avatumaks, hingamine vabamaks. Allasurutud tunded said üles tulla ja neid väljendati vabalt, selle asemel, et need oleksid pidanud endast salalikult märku andma pisarate ja lõua tudisemisega. Tema elus väljendus see nii, et kirurgiliselt sai lahendatud üks pikaajaline tervisemure ja töökollektiivi õhkkond parandatud kroonilise luuseri vallandamisega.

Kas nüüd on kõik hästi? Arenguruumi on veel küllaga. Ideaal oleks, kui Mees saaks rakendada oma firmas oma täielikku potentsiaali ja kui needus oleks mitte ainult neutraliseeritud ja tuhmendatud, nagu praegu, vaid täielikult maha võetud. Aga ega selle teraapialoo lõpuga need teraapiaseansid veel ei  lõppegi. Lepiti kokku, et mingi sagedusega need jätkuvad ja see on hea!

See hapra kehaehitusega ja haldjalik nooremas keskeas naisterahvas tuli Juugakotta konkreetselt biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse teraapia pärast. Ta orienteerus teraapiate maailmas hästi, sest oli ise kvalifitseeritud terapeut ja tegeles igapäevaselt klientidega. Tema haridus ja töökogemus aitas teda mõistuse tasandil ennastki paremini mõista. Tema elu polnud olnud meelakkumine. Tema vanemad olid olnud sõltlased, alkohoolikud. Lisaks oli ema oli kasvatanud teda USA lastearst Benjamin Spocki õpetuse järgi, hoides 4-tunniseid söögivahesid ja keeldudes teda sülle võtmast. Juba 1,5 aasta vanuses pandi ta lastesõime kus ta ei kohanenud, jäädeski pingile karjuma, kuni ema tuli. Imikuea pikad söögivahed jäid teda mõjutama nii, et kui ei saa süüa, tekib kohe peavalu. Juba koolieas diagnoositi tal migreen, kuni oksendamiseni välja. Siis määrati ka ravi, millest ta on loobunud alles mõned aastad tagasi. Nooruses elas ta läbi ohtliku autoõnnetuse, milles ta läbi ime füüsiliselt viga ei saanud, ent tekkis surmahirm.

Naine oli ennast viimasel ajal palju uurinud ja diagnoosinud. Tema hinnangul oli ta ebaküps, jäänud emotsionaalselt eelkooliealise lapse tasandile. Ta ei tulnud toime tunnetega ja lähisuhetega, otsides pidevalt ema. Ta märkas oma suuri päästikuid, hüljatuse hirmu, kurbust ja depressiivsust. Elus ette tulevad tõrjutuse kogemised panid teda tundma, et ta ei tule toime ja et ta on ohver. Ta küll funktsioneeris, oli väliselt edukas, kuid seda tohutu tahtejõuga. Paljud tema reisid ja ettevõtmised olid tegelikult põgenemised. Viimasel ajal tundis ta end tihti väsinuna, energiapuuduses. Väsitas ka suhtlemine ja töö klientidega. Ta magas võimalusel iga päev ka päeval. Mitmesugused olukorrad, lõhnad ja näljatunne tekitasid peavalu.

Samas oli ta avastanud, et tema akusid laeb üksiolek ja kooskõla iseendaga. Teraapia eesmärk oli kooskõla veelgi parandada ja ennast tervendada keha, mitte vaid mõistuse tasandil.

Esimesel, sissejuhataval seansil, suutis Naine kohe keha lõdvestada ja end teisenenud teadvusseisundisse hingata. Talle sobis intensiivne saatemuusika ja kehakeskne lähenemisviis. Mingil hetkel tulvas energia näo ja käte piirkonda, hakkasid tukslema huuled ja muutusid algul tuimaks ja hiljem vibreerivaks labakäed. Silme ees vilksatasid minevikupildid ja meenutused. Kogu kehas tekkis surin, mis lõdvestas närvisüsteemi tasandil. Seansi järel tundis Naine end paremini, puhanuna. Otsustati jätkata täiskuuriga.

Kuna oli suvi ja puhkuste aeg, kord Naisel endal ja siis jälle terapeudil, jäi esimese ja teise seansi vahel rohkem kui kuu. Selle aja jooksul muutus Naise elu palju. Ta lõpetas peavoolumeedia tarbimise ja sotsiaalmeedias surfamise, kuna tunnetas, et saab sealt vaid negatiivset. Kadusid vanad sõbrannad. Tema ellu tulid teised asjad ja hoopis teised inimesed. Uued hobidki, mis olid varasemast terviklikumad ja toetavamad.

Pea ja silmade seansil tuli Naisel üles lapsepõlvetrauma. Ta oleks tahtnud sellest puhata ja põgeneda, tekkis nutt, kurgus kraapis. Teine pool enam nii halb ei olnud. Seansilt lahkus ta rõõmsana, kuid peagi koges jälle migreeni, millest kaks päeva olid raskesti talutavad. See teda õnneks ei heidutanud ja ta jätkas valitud rada. Ta hakkas iga päev sporti tegema, sest energiat oli juurde tulnud. Ka vaimselt oli ta hoopis teisel tasandil, tekkisid taipamised ja arusaamad asjadest, mille üle ta varem palju juurelnud oli. Nüüd ta lihtsalt teadis neid asju. Pärast migreeni vaibumist muutus enesetunne väga positiivseks.

Suu ja lõug tundus Naisele vaat et kõige olulisem teiste pingevööde seas, sest just selle piirkonna kinniolek muutis pearõhu suureks ja tekitas arvatavasti migreene. Kuna ta teadis, kui tähtis on just siin energia liikuma saada, tuli ta seansile isegi veidi ärevalt. Teda pingestasid nii isiklikud eesmärgid, kui mõned kiired tööasjad, mis ruttu lahendust ootasid. Seansieelne intensiivne aktiivmeditatsioon aitas tal siiski kohale tulla, emotsionaalselt tõi see väga palju üles. See aitas kõik muu mõtetest välja saada ja enesele keskenduda. Seekord tekkis surin ka alakõhtu, esimesel kahel seansil oli ta seda tajunud vaid sõrmedes. Ainuke surinavaba piirkond oli sääred, mujal valitses see kõikjal. Lõdvestuse ajal nägi ta kõigepealt puuõõnest leitud kassipoega. Ümberringi valitses suur avarus. Seejärel hakkas liikuma hingetasandil, nägi oma enesetapu teinud vanaisa hinge ja oma noorima lapse hinge. Seansile järgnev nädal oli nauditav, energiat oli märgatavalt juurde tulnud.

Kurguseansi tantsud ja aktiivmeditatsioon käivitasid Naises võimsa protsessi. Kõik hakkas käima ja üles tulema veel enne hingama hakkamist. Pikali heites miski muutus, oli see vastupanu, mis hingamist takistas, või nina kinniolek, on tagantjärele raske öelda. Terapeut palus tal uuesti istuli tulla, masseeris keha ja vajutas mõningaid päästikpunkte. See aitas. Hingamine muutus jälle sügavamaks. Naine tundis surinaid reite sisekülgedel ja sõrmedes, käed läksid mõneks ajaks pingesse. Terapeut aitas Naisel pingeid leevendada, ergutas teda jätkuvalt hingama ja selle kõrvale jalgu liigutama. Lõdvestuse ajal tekkis kõigist senistest seanssidest sügavaim lõdvestus.

Seanssidevahelisel ajal märkas Naine enda rõõmuks, et tal on psüühiliselt palju parem olla. Tal on lihtsam võtta inimesi ja olukordi nii, nagu nad on. Samuti sai ta selgelt aru, mis on tema teema ja mis mitte. See oli suur muutus. Ta oli omaks võtnud liikuva elustiili ja liikus meelsasti.

Südameseansi eel kurtis Naine, et ta süda ja rindkere on nii kinni, et ta ei jõua hingata. Ebatraditsiooniline sõudmisliigutustega istudes hingamine talle sobis, sest aitas jääda paremini kohale. Hingamise piiratud ulatus ja amplituud näitas siiski, et rindkeres oli kõik suhteliselt kinni. Juba tavapärasemalt lamamisasendis hingamise ajal masseeris ja vajutas terapeut naise rindkeret, kõik läks vabamaks. Tekkis isegi iiveldus.  Tuunimishargi mõju oli tunda kuni varbaotsteni. Selle kasutamise ajal jooksid Naise silme ees pildid, kõik avanes. Tekkis palju surinaid kätes ja suu ümbruses. Pärast seanssi tundis Naine end väga hästi. Kui ta oli enne kuuri algust diagnoosinud ennast eelkooliealiseks lapseks, siis nüüd ta liigitas ennast ise ja tundus ka välimuse ja oleku põhjal juba põhikooli tüdrukuna.

Seanss tekitas suure puhastumise, WC-vahet käimise. Naine oli muutunud väga liikuvaks, tegi kiirkõndi. Hingamine oli sügavam kui enne, tundus, et õhk läheb tahapoole ka, mitte ainult ette. Viimasel kolmel seansieelsel ööl oli uni nii hea, et Naine magas kogu öö, enne kella üles ärkamata. Kõik tunded tundusid väga tugevad ja erksad, ta tajus neid vahetult. Päev enne seanssi tuli üles palju kurbust, ilmselt vana programmeering. Vana programmeeringu, lausa kollektiivse programmeeringu ilminguid oli ta hakanud märkama ka oma klientides. Kliente oli ta hakanud natuke pelgama, sest kohtumised nendega mõjusid talle raskelt. Enamasti tulid inimesed tema juurde oma negatiivsusega. Vähemalt nii palju oli muutunud, et Naine oli hakanud tunnetama oma piire. Enam ta ei teinud 10 tööd päevas. Ta planeeris oma päevadesse pause ja hingetõmbehetki.

Diafragmaseanss algas aktiivmeditatsiooniga, milleks oli Osho tšakrahingamine. See oli võimas algus seansile ja käivitas Naise sees nii mõndagi. Diafragmamassaaž ja venitamine aitas leida enda seest uut ruumi. Õnnestus hingata sügavamalt, päris taha välja J tundus isegi, et kehas on tekkinud uut ruumi. Lõõgastus oli hästi rammestav ja ka sügavam.

Pärast seanssi liikus Naine nii, nagu tal kaalu ei olekski. Ta nägi välja väike ja kerge.

Kõhuseansi eelsel ajal valmistus Naine perega puhkusele sõitmiseks, tegi töid ette, puhkas vähem, oli kurnatum ja tundis seansipäeva hommikul peavalu. Samas sai ta paremini hakkama enda reguleerimisega. Ei läinud ohvrirolli, vaid võttis vastutuse kõige eest, mis sünnib. Ta suutis lõdvestuda ka keset pinget.

Kõhuseansi teisel poolel tuli ootamatult üles kauge lapsepõlvemälestus – jälle oli ta 1,5 aastane ja nuttis üksi sõimes. Seekord ei olnud ta siiski üksi. Terapeut aitas ta sellest kohast üle ja oli tema jaoks olemas, kui ta seda vajas. Kui Naine hiljem sõimeaja peale tagasi mõtles, tundus see natuke helgem kui varem. Seansi teisel poolel hakkas Naine integreerima oma heledat ja tumedat poolt. Tema hingamine oli sügav, võimas ja täielik. See andis energiat vastu pidada kaks nädalat, sest vahepeale jäid koolivaheaeg ja puhkus.

Kaks nädalat läksid hästi. Naine ei langenud vanasse energiasse tagasi. Ta oli hakanud iga päev 5 km jooksma. Ühel korral tuli jälle üles kurbust, ent see kadus kiiresti. Üldse ei jäänudki ükski tunne pikalt häirima. Tema keha oli hakanud talle selgelt märku andma, mida ta tahab. Natuke tekitas kurbust ja eraldatusmõtteid see, et tema oli arenenud, abikaasa aga niipalju mitte. Tundus, et abikaasa on veel tugevalt Matrixis sees, samal ajal kui Naine on juba sellest väljas. Naine eristus oma mehest ja juurdles vahepeal isegi lahkumineku idee üle. Terapeut soovitas tal mehele aega anda – kui tema on muutunud, muutub tahes-tahtmata meeski, ainult veidi aeglasemalt. Samuti igatses Naine oma vana pere ja lahkunud lähedaste, näiteks vanaemade järele. Eraldatustunnet süvendas veelgi seegi, et sõbrad ei võtnud teda enam kampa, tundus, et nad on solvunud. Naine tunnetas eraldatust ja eristumist. Oma kuuri-eelset Mina analüüsides avastas ta sellel isiksusehäire. Oli ta ju olnud impulsiivne, nutnud tundide kaupa, kui oli õnnetu. Emotsionaalselt 4-aastane. Teised teraapiad ei aidanud seda olukorda palju leevendada, sest mõistuse tasandil ei saa tundetasandi asja lahendada. Nüüdseks oli tal täiesti küpse inimese tunne 🙂

Vaagnaseanss tundus olevat kuuri kõige võimsam. Seansi ajal tuli meelde üks lapsepõlve vähestest positiivsetest hetkedest. Näkku ja pähe tekkis suur värin, kogu keha vibreeris ja see jätkus lõdvestumise ajal. Lõpus valitseski ta kehas suur lõdvestus ja pingevabadus. Ta oli selle läbi teinud!

Kokkuvõtteks võib öelda, et teraapiasse tuli raske lapsepõlve ja traumaatilise liiklusõnnetuse kogemuse mõjul kokku tõmbunud, sisemisel säästurežiimil elanud ja ohvrirolli omaks võtnud inimene, kes biodünaamilise hingamise kuuri mõjul avanes, liikuvaks ja teadlikumaks muutus ning oma piire tunnetama hakkas. Väga tervitatav on kliendi otsus jätkata nende tulemuste jätkuvaks säilitamiseks ja tugevdamiseks hingamisseansse üks kord kuus.

Biodünaamiline Hingamine ja Trauma Vabastamine on uudne kehateraapia meetod, kus kasutatakse suure energiaga, sügavat ühendatud hingamist, refleksoloogiapunktide vajutamist, süvamassaaži ja kehatööd, tantsu ning dünaamilisi meditatsioone. Eesmärk on päästa liikuma traumade järel kehasse lukustunud energia, aidata lõpuni viia pooleli jäänud võitle-või-põgene reaktsioone ja jõuda lõpuks pingevabaduse ja õndsusetundeni. Teraapiakuuri ajal alustatakse üldseansist ja seejärel pühendatakse üks seanss igale pingevööle kehas, jõudes kaheksa korraga pealaest jalataldadeni. Ideaaljuhul jõutakse lõpuks vaba energia liikumiseni kehas.

Loe teraapia kohta lähemalt siit.

See silmapaistvalt ilusa välimusega, ärivaldkonnas edukas ja hinnatud, kaunilt naeratav noor naine tundus saabudes kõike muud kui abiotsiv või hädasolija. Kuid selgus, et tema probleem just oligi see, et tööl, klientidega ja inimeste seas oli tal rõõmus, positiivne ja naeratav mask ees. Maski all oli armukade, kahtlustav, eelarvamustega ja kontrolliv tüüp. Keda häiris, kui elukaaslane sai hästi läbi oma naissoost töökaaslaste või tuttavatega või pakkus abi naiskolleegile. Tüüp, kes ärritus tugevalt ka väikestest asjadest ja jäi pikaks ajaks halba meeleollu. Mida enam ta pingutas, et ennast kontrollida ja olla sama hea, kui ta kuvand, seda tugevamaks muutus negatiivsus tema sees. Ta oli otsinud abi nii psühhiaatrilt kui psühholoogilt, esimene kirjutas ilma pikema jututa välja tabletid, teine ütles pärast pool aastat kestnud visiite, et ei oska enam aidata…

Kolm kuud pärast viimast psühholoogil käiku oli olukord läinud päris hulluks. Naine ärritus nii tugevasti, et ei kontrollinud ennast enam üldse ja sööstis elukaaslasele kallale. See kannatas esialgu vaikides, lootuses, et kui tema konfliktile hoogu ei anna, see vaibub. Kuid kui ta juba kriimustada oli saanud, otsustas ta ennast siiski kaitsta. Mingil hetkel tuli naine mõistuse juurde. Ta ei uskunud, et on elukaaslast vigastanud, kuid mehe verine nägu oli piisavalt veenev tõend, et vägivallajuhtum tõesti aset leidis. Nüüd räägiti kõik ära elukaaslase õele, kes soovitas hingamisteraapiat. Selle peale jõudiski naine Juugakoja kodulehele, kus luges siin rippuvaid varasemate klientide lugusid. Seal oli ka üks noor naine vihastumise ja pikaks ajaks vihatujusse jäämise probleemiga. Tundus, et see on õige koht ja nii ta meie juurde jõudiski.

LAPSEPÕLV JA EELLUGU

Vastates oma sünni ja varase lapsepõlve kohta, rääkis naine, et oli väga noorte vanemate esimene laps. Verinoorelt rasestumise tõttu abielluma sunnitud ema ei olnud psühholoogiliselt veel valmis emaarmastust pakkuma, ei kallistanud teda, ei huvitunud tema rõõmudest ja muredest, ei kiitnud teda heade hinnete ja tublide saavutuste eest. Lapsepõlves tundis naine pidevalt lähedusepuudust. Algkoolipäevil oli talle sündinud õde, keda hoitud rohkem. Sellest saanud naine armukadedaks ja hakanud omalt poolt õde kiusama. Täiskasvanuna oli naisel olnud esimene elukaaslane, kes oli pärast laste sündi muutunud nii armukadedaks ja kontrollivaks, et naine ei kannatanud elu temaga välja ja lahkus tema juurest koos lastega. Ja siis nüüdne elukaaslane, kellega esimesed pool aastat oli imeline kooskõla aeg, mõlemapoolne eneseleidmine ja järgmised poolteist aastat praktiliselt põrgu – pidevalt tõusev ärritus, et ei suuda kontrollida mehe iga hetke, tunne, et teda on alandatud, et tema selja taga plaanitsetakse midagi tema vastu, sees möllav viha ja iga kord, kui keegi oli haiget saanud, siis pärastine kahetsus ja kurbus. Ning hirm, mis saab edasi, kui kontrollimatuks ja purustavaks need reaktsioonid veel võivad minna!

BIODÜNAAMILISE HINGAMISE JA TRAUMA VABASTAMISE SEANSID

Esimesel seansil tuli naine hästi kõigega kaasa – hingas, avanes, läbi tema liikus tormiline energia, tekkis kõikvõimsuse tunne.

Kahe seansi vahelisel ajal tegeles naine koduülesandeks antud ülesandega – oma aistingute ja hingamise jälgimisega ning kehas spontaanse värina esile kutsumisega. Ta tundis, et elukaaslane ei suuda teda endiselt mõista ega usaldada ja on ikka veel etteheitev.

Teisel seansil tuli ilmsiks hirm üksijäämise ees, mis võib naisele osaks saada, kui ta näitab end inimestele sellisena, nagu tegelikult on. Tekkis soov uskuda, et ta ongi loomupäraselt hea, mitte vaid ei pinguta, et seda endale sisendada.

Seansside vahelisel ajal kerkis tugevasti üles süütunne elukaaslase ees ja usaldamatus enda suhtes. Kes garanteerib, et see kõik ei kordu?

Kolmas seanss käivitas suure vabastamise. Naise enesesüüdistus muutus terapeudi toetusel andestuseks. See oli suur muutus.

Neljandal seansil integreeris naine mõtte, et elukaaslasega kokkujäämine ei ole ainus võimalus – ta saab üksi ka hakkama. Tulid silme ette paljud teisedki inimesed, kellele ta oli oluline ja kes olid talle olulised.

Kahe seansi vahelisel ajal hakkas naine märkama, kui palju ta on edenenud. Ta märkas oma aistinguid ja emotsioone ning suutis neid paremini kontrollida.

Vahel siiski kihvatas, nagu vanasti. Eriti, kui ta märkas, et mees hoiab midagi tagasi. Kohe tekkisid kõige hullemad kahtlustused. Naine nimetas seansieelses vestluses end õelaks ja kadedaks. Terapeut soovitas tal jääda süütuse juurde. Armukadedus võib olla ka süütu tunne ja armastuse näitaja.

Viies seanss oli südameseanss, kui toimus suur vabastamine. Naine mõistis, et pole kunagi julgenud olla haavatav. Silme ees keerlesid inimesed, kes oleksid tahtnud olla temaga avatumad. Tuli tahe olla haavatav ja näidata välja tundeid. Tulid plaanid ja mõtted, mida kõike võiks korraldada. Tekkis tahe anda ja teha head.

Kahe seansi vahelisel ajal tundus, et elukaslane on juba rahumeelsem ja usaldavam. Tundus, et ta juba loodab, et asjad lähevad korda. Tema silmavaade oli juba lootustandvam, ehkki ta näis äraootav.

Kuuenda seansi järel väljendas naine, kuidas ta on hakanud ennast rohkem avama. Varem näitas ta vaid fassaadi. Varem poleks ta julgenud sõbrannadelegi öelda, et käib teraapias. Nüüd julgeb. Nii tore on avada end sellisena, nagu ta tegelikult on!

Enne seitsmendat seanssi oli naist tema sõnul tabanud tagasilöök. Elukaaslane oli otsustanud minna üksi oma pereüritusele. Seda kuulda saades oli naine nutma puhkenud. Elukaaslasel oli selline nägu peas, et kohe hakkab jälle pihta. Tundus, et mees ootas temalt tuttavat plahvatamist ja süüdistamist. Ent naine oli magamistuppa taganenud. Seal pisarad lihtsalt voolasid, kõik tundus nii halb. Samas tuli ta oma tunnetega toime. Ta ei teinud kellelegi liiga. Üks laps oli temalt uurinud, mis tal viga on, tema vastas ja ei tõrjunud last minema. Kui elukaaslane peolt tuli, olid nad natuke sellest rääkinud ja naine oli olnud sõbralik ja huvi tundev – kriis oli möödas. Nii, et tegu ei olnud tagasilöögiga, vaid suure saavutusega – olukord, mis varem oleks tekitanud suure armukadeduse, kahtlustused, vähealt nädal aega kestva negatiivse meeleolu ja halvimal juhul rünnaku – sai ära lahendatud ühe päevaga ja raskemate tagajärgedeta.

Seitsmenda seansi eesmärk oli veel parem toimetulek tunnetega. Lisaks vabastas naine seal oma sõltuvus- ja kontrollimisvajadust. Tekkis sügav vabanemine, üle kogu keha käivad värinad ja tuksed. Naise keha hakkas spontaanselt liikuma – tegi liblika liigutusi, tantsis kaunite, keskmest tulevate liigutustega ja avanes täielikult energiale.

Kahe seansi vahepeal oli naine rõõmus ja muretu. Ta tundis, et ei pea pingutama, ega üle mõtlema, tundis ennast lihtsalt hästi.

Kaheksandal, vaagnaseansil hakkas täiuslikult tööle naise sisemine õpetaja. Tal oli kristallselge, mida on vaja vabastada, tunnetas endas konkreetseid hirme ja piiravaid mõtteid, mis veel takistasid täielikku avanemist armastusele. Seanss mõjus sügavalt vabastavalt, naise kehas oli näha voolamas tõelisi energiajõgesid.

Kuuri järel tundis naine end rahuliku ja tänulikuna. Tänulikuna, et ta üldse teraapiasse jõudis. Ta tajus endas ka ootusärevust, et mis nüüd tema elus juhtuma hakkab, kui kogu keha pingevööde kaupa läbi käidud ja suure vabanemiseni jõutud. Kuna ta oli ikka veel natuke ebakindel, et kas saavutatud muutus on jääv, leppisid nad kokku, et mõne aja pärast kuuri korratakse.

Terapeut tundis end samuti tänulikuna, et saab pakkuda soovijatele sellist kingitust. Mida siis peaks tegema inimene, kes oma tunnetega toime ei tule, kelle sees möllab negatiivsus või kontrollimatu viha? Psühholoogi ja psühhiaatri võimalus olid sel kliendil ära proovitud. Biodünaamiline Hingamine ja Trauma Vabastamine laseb inimesel oma tunded läbi elada, alla surutud traumad turvaliselt vabastada, ärgata sisemisele juhendamisele, liikuda lähemale oma potentsiaali avamisele ja saada kontakti oma tõelise, armastava olemusega.

Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Fotod on illustratiivsed. Täname portaali Pexels.com.

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil reet@juugakoda.ee