Algallika õpetus, Elustiilinõuanded, Huvitavat ja kasulikku

Visionääri ja transformatsiooni looja Binnie A. Dansby sedastusi olukorrast planeedil ja õpetusi edasiseks novembris 2018

Artikkel on kokku pandud Reet Karro kiiresti üleskirjutatud märkmete põhjal ja on katkendlikum kui Binnie Dansby poolt tegelikult öeldu.

Küllusest ja manifesteerimisest

Viimasel ajal on astroloogilised kaardid näidanud palju kaost, mis väljendub ka igapäevaelus ja poliitikas. Käimas on erakordselt suur transformatsioon, ent ilmneb ka rohkem vastupanu. Kõigile tundub, et maailmas ei ole piisavalt ressursse, isegi rikkad on mures. Ka need, kel on palju, kasutavad võimalusi ressursside kokku krabamiseks, justkui valmistudes tuleviku raskusteks. Paljud loodavad oma manifesteerimisoskuse täiendamise peale, tudeerivad Külgetõmbeseadust. Kui selle rakendamine ei toimi, tuleks uurida oma külluse kohta käivaid mõtteid ja nende aluseks olevaid kogemusi.

Kõige olulisem, mida meeles pidada, on, et manifesteerimine põhineb heldusel. Selle saamine, mida tahad, ei ole ühesuunaline tänav. Olen ma valmis ka ise andma? Olen ma valmis korraga andma ja vastu võtma? Viibides looduses, isegi metsistunumas parginurgas või võsatukas, kus taimed vabalt kasvada saavad rääkimata põlislaanest, tunnetab igaüks, et loodus on külluslik, universum on helde ja kogu aeg andmises. Need on inimesed, kes kipuvad vinguma, et neil ei ole piisavalt. See ei ole loogiline! Kust see tuleb?

Meenutagem, mis toimus kõige esimesel korral, kui võtsime vastu küllust. Õhk, kogu maailma õhk, värskendav ja kosutav, tulvas meie avanevatesse kopsudesse , ja … Oli see aeglane, sügav hingetõmme, samal ajal, kui kopsud omas tempos, järkjärguliselt õhuga täitusid? Ümbritsesid meid teadlikud, tervendatud ja armastusse avardunud inimesed? Tõenäoliselt mitte! Kuidas võisimegi uskuda, et helde universum on helde, kui meie kopsud lausa plahvatasid avatuks, ja me kohe pärast seda valus kokku tõmbusime! Siiski on meid sünnist saati oodanud ja veel ootamas imelised, veel lahti pakkimata kingitused, nii palju kingitusi. Oleme nii mitmekihilised ja -mõõtmelised, et kui avame endas ühe tasandi, mõjutab see ka kõiki teisi. Loomeprotsess pole lõppenud, vaid jätkub kogu aeg.

Meil on väärarvamus, et kui temal on, siis mina ei saa seda. See ei ole nii! Me ei pruugi saada sama värvi või mudelit, kuid siiski saame seda!

Mis on küllus? Juba seegi, et olen siin. Sügaval südames ma tean, et olen sündinud küllusesse. Teadvustan, et universum on helde. Kuhu suunan oma tähelepanu? Kas tänulikkusele selle külluse eest, või nappusele/puudusele? Kas sellele, mida ma tahan, või sellele, mida ei taha. Arvestagem, et hirmul on vähem jõudu!

Kas mu sissehingamise alguses on endiselt foobiline värin? Olen ma valmis sellest lahti laskma, selle asemel hingama lõõgastunult haigutades? Olen ma valmis lubama oma kehal väriseda ja võbeleda?

Tuleb juhtida neid ressursse, mis meil on. Tunnetagem, mis on olemas selles ajas ja kohas. Kuhu juhtida oma tähelepanu? Juhtigem omaenda ressursse nii, et jätkuks ressursse, millega toetada järjest suuremaid ressursse. Võtkem endasse mõte: ma olen külluslik vaim ja külluslik intelligentsus, mul on lihtne luua seda, mida vajan ja soovin.

Ühiskonna teadvust toidetakse emaüsas. Hetkel toidetakse ühiskonna teadvust kohast, et oleme üksi ja eraldatud, mitte sellest kohast, et teeme seda koos. Ohvriteadvus ütleb, et mina ei muuda midagi, mina ei loe! Meie planeeti juhib ahnus ja idee, et ei jätku piisavalt, kuid see on patriarhaalne. Samas algab kõik üksikisikust, nii et need mõtted tuleks tervendada üksikisiku tasandil.

Keegi on öelnud, et raha on kõige puhtam armastusenergia, hoia see ringluses. See on energia, mis on saanud materiaalse kuju. Energia, mis pole ringluses, stagneerub, täpselt nagu armastuski. Selle näide on kõige kaunimalt serveeritud maitsev toit – kui see kusagile seisma jätta, muutub see juba paari päevaga teadusprojektiks. Raha on energia. Kas see on ringluses ja kas sellega on liidetud armastus? Võime lihtsalt valida nimetada raha heaks, armastavaks energiaks. Kui me seda ei tee, võime tahta sellest võimalult ruttu vabaneda, või kuhugi nurka seisma panna. Küsimused neile, kes arvavad, et raha ja armastus ei sobi kokku: „Kas teie armastus on välistav ja suunatud ainult asjadele, mis teile meeldivad? Või armastate kõike ja kõiki? Teil on valik: armastus või hirm? Elu või surm?“ Püüdkem panna armastus igasse lausesse, mis räägib ressurssidest. Suhtugem ka oma ostudesse nagu armastusse. Võime kirjutada rahale armastuskirja ja kutsuda ta külla!

Füüsiline universum on ema (mater), mateeria, naiselik. Spirituaalne universum (spirit, vaim) on mehelik. Eesmärk on vaimu materialiseerida ja mateeriat vaimuga täita ehk vaimustada.

Kõik, kes ütlevad, et ei arva midagi või ei taha rääkida Jumalast, neil on keeruline rääkida ka isast või neil on keerulised suhted isaga. Jumal on üks, seal oleme ühendatud.

Sõnad on olulised! Me valime sõnad ja sõnad hakkavad manifesteerima reaalsust. Me anname sõnadele energiat ja need manifesteeruvad. Nad sünnitavad asju. Sõnad on meele välja tulistatavad kuulid. Kas nad lõhkevad armastuses või surmas?

 

Kehast, sünnist ja valgusolemusest

Oleme alati oma kehaga koos. Kõigepealt uurigem alati keha! Sealt tulevad ka ALGALLIKA Protsessi ja Hingamistöö keskendavad küsimused:

  1. Kuidas ma ennast praegu tunnen? (Tunnetan aistinguid oma kehas.)

  2. Mida ma soovin väljendada? (Uurin oma mõtteid ja teadvustan emotsioone.)

  3. Mis on see, mida ma soovin praegu luua? (Uurin ja visandan tegevusplaani.)

Siia võiks veel lisada küsimuse „Millist toetust ma praegu vajan?“.

Füüsilise keha omamine on mürarikas tegevus – saame kogu aeg väga palju signaale. Mediteerimine vaigistab selle müra.

Väärtustagem oma sündimise fakti. Oma keha loomine emaüsas on suurim saavutus! Iga hingetõmbega toidame seda tuld! Kõik inimolendid on praegu sünni ja tervenemise protsessis. Me ei pea kogu aeg kõiki teisi korda tegema. Töötagem süütusega iseendas, siis tekitame vähem konflikte ja kaost.

Tugevdagem oma valgusolemust, see on nagu lõkke toitmine. See on väga väestav, sest nii toidame iseennast, toetame oma tuld. Igaühel on võime vastata jumalikule iseendas. Igaüks meist märkab neid, kes on seda juba teinud, sest nad märkavad seda iseendas. Tunneme alati ära inimese, kellel on hetkel tükike jumalast, seetõttu, et neil see on!

Iga hingamisterapeut, iga inimestega tegeleja võiks kõigepealt ise täielikult endasse integreerida mõtted: „Mina olen süütu! Mina olengi valgus ja puhtus! Minu kohalolu loob tervendava muutuse.“ Ja „Ma väärin armastust ja kaastunnet“. Vaja on vaid valmisolekut olla kohal enda ja teiste jaoks, ka pimedates paikades. 

Me vaatame välja ja näeme seda, mida oleme juba näinud endasse vaadates. Me oleme lubanud endal kogeda jumalikku süütust ja terviklikkust. Kui otsime seda teistes, siis ka leiame seda, isegi kui see on hoolikalt peidetud. Kui vaatame välja ja näeme inimeste ilu, armsust vms, on see suurim kingitus, mis meil on anda. Ka iga kingitus, mida teeme, on füüsiline meenutus minu kohalolust selle inimese elus.

Otsige alati kõrgeimat mõtet! Igas olukorras! Märgake, kui ruttu leiate mingist olukorrast, asjast või nähtusest toetuse! [Binniel kulub selleks 1 sekund! Näiteks ei meeldinud talle moedisaineri hariduse ja tipptasemel töökogemusega inimesena koolitussaali põrandakatte muster, mis tundus liiga kaootiline sigrimigri. Ühe hetkega leidis ta kaootilistest sõõridest üles toetusgrupid ja pärast seda oli vaade põrandale talle väga toetav.]

Kui teil on midagi, mille suhtes tunnete end ebamugavalt, looge sellega suhe. Mõelge läbi ka enda jaoks ebamugavad teemad, näiteks surm ja haigused. Elu pole parem ega halvem kui surm, aga meil kui loovatel isikutel on valik, kummale energiat anda. Samuti on aeg vaadata üle oma uskumused, mis mind enam ei teeni, iga asja kohta!

Sünd ja surm on ühendatud. Muutusime üht tüüpi olendist teist tüüpi olendiks. Eraldatus, sünd, surm, ema – need on kõik koos. Ei maksa oma mõtetes jääda kinni vaid suremisse, muidu ei tule transformatsiooni. Surm on loomulik osa elust. Keskenda tähelepanu armastusele, elule, uuenemisele, sest oleme kogu aeg loomas.

 

Kuidas leida õnne?

Leidke, mis seisab teie ja õnne vahel, teie ning rahu, rõõmu ja rahulolu kogemise vahel! Enamasti takistavad rõõmu ja rahulolu süü, mitteaustamine ja mittetunnustamine. Iga inimese elu kõige suurem saavutus on keha loomine, mida tuleks tunnustada märgatavalt rohkem.

Sisekonfliktid väljenduvad välistes konfliktides.

See, mida me iseendast arvame, kajastub me suhetes, sest me ju ei kasva ega muutu ega arene üksi. Ma väärin kogu oma armastust ja kaastunnet. Kaastunne on eluenergia. Suhte kogemus on tõeline elusoleku ja siinoleku kogemus. Kui alistume ühendatusse, juhtub ime. Tulgem koju ja austagem iseennast selles protsessis. Austagem iseennast kui selle muutuse üht osa.

Me oleme kõik võrdsed, ükskõik, kus me oma kogemuste spektril ka ei asuks. See puudutab energiavahetust ja kogemust.

Armastus, headus ja tänulikkus – need kõik on tegelikult andestus ning nende pakkumine on ühtlasi ka andestamine, ehk ette andmine (inglise keeles on andestamine “forgiving” (fore+giving)). Andestamine peaks olema pidevalt jätkuv protsess ja elustiil. Catherine Ponder on öelnud, et kellel on probleem, on midagi andestada.

 

Kuidas toimida, kui ma ei tea, mida ma tegelikult teha tahan?

Teadkem alati, mida me tahame. Paljud ei julge midagi tahta, sest kardavad, et kui seda saavad, siis surevad.

Kui inimene ei tea, mida ta tahab teha ja mis on ta südame sügavaim eesmärk, seisab ta silmitsi loojateadvusega. Tõenäoliselt on ta jõudnud juba väga kõrgele, et seisab nüüd silmitsi nii suure negatiivsusega. Teadke, et te ei oleks siin, kui teil poleks eesmärki! Sellisel juhul tuleks leida võimalus olla teenimises, isegi kui see tähendaks tänavalt prügi üles korjamist. Suurim ülesanne on olla kohal selles olukorras, kus oleme…. Teadmatus, mida ma tegelikult teha tahan, võib olla nii koorem kui rõõm. Selles olukorras on meil lõpmatult palju võimalusi ja valikuid. Nähkem, kui suur õnnistus on olla elus, täielikus huvipuuduses, kuid ikkagi elus. Nähkem, kui suur õnnistus on elu. Võib näiteks osta 10 eredavärvilist heeliumiga täidetud õhupalli ja käia nendega terve päev ringi. Õhtul võib minna mõnda vaesesse linnaossa ja kinkida iga õhupall igale negatiivsena tunduvale inimesele. Ja võta endale üks aasta, mille jooksul töötada iga päev veidi aega raamatuga “Kursus imetegudes” (originaalpealkiri “A Course in Miracles“).

Rasedusest ja sügavast ühendatud hingamisest

Rasedus pole vaid bioloogiline protsess. Ema ja tema üsas arenev laps on ühendatud. Neid mõjutab ka kõik see, mis toimub nende ümber ja isegi see, mida telerist näidatakse – sõjad, vägivald. Ema kõhus on laps siiski kaitstud, väline jõuab temani summutatult ja pehmendatult. Hea oleks, kui lapse sündimise ajaks oleksid kõik ema negatiivsed mõtted tervendatud, sest siis ei võta laps neid omaks. Kartus, et sügav ühendatud hingamine võiks arenevale lootele kahjulikult mõjuda lähtub seisukohast: “Olen üksi ja eraldatud.” Laps on väga teadlik olend, kes on oma ema valinud. On tehtud uuring, millest selgus, et need lapsed, kelle emad lapseootuse ajal toetusega hingasid, on 6-7-aastaselt tervemad, parema enesehinnanguga, teadlikumad jne. Ka hingamisterapeutide endi lapsed, kes ju sügava ühendatud hingamisega eostamisest saadik kokku puutuvad, on selge näide tarkusest, ilust ja terviklikkusest.

Lühivastused ja lühikommentaarid

  • Iga naine vajab punaseid kingi või sukki, sest need teevad tuju heaks ja punane on juurtšakra värv, füüsilise maailma, mateeria, jõu ja energia värv.

  • Tuleks õppida võtma elu vähemtõsiselt – sellest oleks palju abi.

  • Kolimine on sünd. Hea, kui see on pehme! Võid valida jääda vanasse koju/mugavasse üska, ent kui Sa valid kolida, avane kõigile võimalustele. Võib tulla ka täiesti uusi võimalusi!

  • Uudishimu ja küsimused on loomingulisuse alus.

  • Enesekriitilisele küsijale: „Võta vastu iseenda süütus.! Miks Sa oled selle imeilusa naisega konfliktis? Miks Sa teda nüpeldad? Alati, kui otsid viha, hirmu, konflikti, sa leiad seda.“

  • „Luba endal kohale jääda! Unusta sõna „pean“ ja ära avalda endale survet!“

  • Hilinemiskalduvuse üle kurtvale küsijale: „Otsusta, et su ajastus on täiuslik ja võta endale aega. Aeg on sinu oma. Kui olen sõlminud kokkuleppe, püüan olla õigeks ajaks kohal, et näidata oma respekti. Kui peab ootama, on alati midagi teha – lugeda, mediteerida. Aeg on paindlik. Ära heida ajale midagi ette. Mulle meeldib jõuda õigeks ajaks. Ent kui ei jõua, ei tunne end pahasti, ega keegi teine ka.“

Täname kõigi nende mõtete eest ALGALLIKA Protsessi ja Hingamistöö teraapiameetodi loojat, sünnitoetajat ja sünnikogemuse tervendajat, hingestatud ja inspireerivat koolitajat ning coachi Binnie A Dansbyt. Binnie oli vabastava hingamise looja Leonard Orri kaasteeline ja eksperimenteeris temaga koos 1970. aastatel, meetodi loomise ajal, kuid jätkas sealt omaenda teraapiameetodi väljakujundamisega. Binnie on alati nooruslik, alati uuenemas ja uuega kaasa minemas, inspireerimas, koolitamas. Tema põhimõte on olnud tervendada planeeti ühe inimese ja ühe protsessi haaval. Nüüd, kus tema õpilaste arv ja nende kandepind on oluliselt laienenud ja teda kutsutakse järjest enam partneriks koostööprojektidesse, õppekavade koostamisse, raamatute ja artiklikogumike väljaandmisele, on tema autoriteet veelgi tõusnud ja tema tõde ja looming levib. On vist juba aeg nimetada teda üheks meie planeedi kõige mõjusamaks transformatsiooniliseks liidriks ja see nimetus ei ole vähimalgi määral üle pakutud ega üles haibitud!  

Loe Binniest lähemalt ja vaata videoid lehel http://binnieadansby.com/

Algallika kogukonna kokkutulekul käis ja märkmeid tegi hingamisterapeut Reet Karro www.juugakoda.ee ja www.hingamisstuudio.ee.

Raamatututvustused ja raamatutest ajendatud mõtted

Trauma vabastamisest Peter Levine’i järgi

Üks biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse terapeudi väljaõppel kohustuslik teos on Peter A. Levine’i „Waking the Tiger: Healing Trauma: The Innate Capacity to Transform Overwhelming Experiences“, mida Eesti avalikest raamatukogudest leidub vaid Tallinna Linnaülikooli Akadeemilise Raamatukogu meditsiini- ja sporditeaduste saalis. Teiste kohustusliku kirjanduse teostega on veel keerulisem olukord. Puudub ka  sama autori teine trauma vabastamise käsiraamat „In an Unspoken Voice“ ning Alexander Loweni bioenergeetika käsiraamat ja harjutuste kogumik. Kas see tähendab, et trauma vabastamist Eestis eriti oluliseks ei peeta? Aitäh sellegi eest, et tiigri äratamise raamat on üheski raamatukogus olemas!

Levine on NASAs töötanud biomeditsiini ja meditsiinifüüsika doktor, kellel on doktorikraad ka psühholoogias. Ta on töötanud ja õpetanud Euroopa ja Ameerika valukliinikutes ja töötab praegugi ühes Colorado valurehabilitatsiooni keskuses.

Levine’i tippteose mõte on, et väga paljudele laastavalt mõjuvaid olukordi, kus üle elatud õnnetus, vapustus, surmaoht, inimrööv, terroriakt, operatsioon või isegi kergem meditsiiniline protseduur jätab inimesele jäädava psühholoogilise trauma, mis vähendab ta töövõimet, adekvaatsust või koguni elutahet, saaks ära hoida, kui algusest peale arvestataks inimaju keerukusega ja pärast traumat lubataks inimesel nautida toetust, turvalist puhkust ja ta saaks trauma toetavas seltskonnas välja elada, kuni jõutakse hoopiski võiduka tundeni: ma sain hakkama, ma tulin sellest välja!

Loomad elavad surmaohtu üle kogu aeg. Rohusööjad loomad on küll lõõgastunud, kuid mingi osa neist on erk ja pidevalt valvel, esimese hädaohumärgi puhul alustavad nad kiiret põgenemist. Kui kiskja peaks nad kätte saama, tekib saaklooma kehas elupäästev tardumus, mis ei lase tunda ära söödud saamise käigus valu. Aga võib ka juhtuda, et kiskja jätab surnuna tunduva tardunud saagi surnud ja väheahvatleva söögikraami pähe maha ja läheb edasi. Kui nii on juhtunud, hakkab saakloom kõigepealt ennast raputama ja tardumust endalt maha heitma, seejärel uuesti kiirelt jooksma, et tema kehas pidurdunud võitle-või-põgene refleks välja elatud saaks. Natukese aja pärast on ta jälle täiesti pingevaba, vähimagi märgita üle elatud traumast. Levine arvab, et inimesed jäävad loomadest erinevalt traumasse palju sagedamini kinni seetõttu, et neil on palju keerukam, 3-osaline aju. Aju primitiivsem, reflektoorne osa on ühine reptiilidega, nagu imetajatelgi. Limbiline, emotsionaalne aju on ühine imetajatega, kuid sellele lisaks on veel uusaju, meie ratsionaalne pool, kust traumat nii lihtne vabastada ei ole. Kuna aju ei koosne ainult ratsionaalsest poolest, vaid ka ülejäänud kahest ajust, jäävad ainult ratsionaalsel vestlusel põhinevad teraapiad vähetõhusaks ja mõnikord võivad hoopis traumat kinnistada või tekitada mälestusi asjadest, mida pole juhtunud (sest aju otsib kogetud valule ja ehmatusele põhjustajat ning põhjustaja korduval väljatoomisel ja olukorra üle rääkimisel muutub juba varasem korduv jutt ise tõendiks, et süüdlane oli just nimetatu).

Levine’i näidete järgi on üheks suureks, kuid vähetuntud traumade allikaks meditsiinilised protseduurid. Kuigi läbi viidud kõigi nõuete kohaselt ja sõbralike inimeste poolt, võivad need jätta jälje kogu eluks. Väikestele lastele kõik protseduurid, mida neile ei seletata ja mille otstarvet nad ise ei mõista. Täiskasvanutele eriti tuimestuse või üldnarkoosi all tehtavad lõikused ja manipulatsioonid. Kuigi mõistus ütleb, et kõik on korras, tahab alateadvus ära joosta kogu protseduuri aja ja see impulss jääb kehasse. Keha käsitleb laual lebajat igast küljest ümbritsevat operatsioonibrigaadi kui ründajaid, kellega võidelda või kelle eest ära joosta võimatu. Sellisel juhul jääb ainuke tee – minna tardumusse. Kahjuks jääb see tardumus tihti püsima ka pärast operatsiooni, mõnikord aastateks. Kuigi keha justkui funktsioneerib ja inimene tegutseb, on mingi osa temast tundetu ja liikumatu, mis tekitab ülejäänud osas segadust ja meeleheidet. Samuti võib protseduuri ajal alateadlikult kogetud hirm väljenduda ärevuse või paanikahoogudena veel aastategi pärast.

Levine’i järgi tuleks trauma üle elanut eriliselt toetada, tagada talle võimalus lamada, isegi kui seisund istumist või seismist võimaldaks ja temaga läbitud kogemusest rääkida nii, et ta saaks kontakti mitte ainult mälestuste ja mõtetega traumast, vaid ka selle ajal tekkinud emotsioonidega, mis tuleks välja elada, samuti elada kehaliselt välja kõik traumaeelsed ja -aegsed, tihti vastuolulised liikumisimpulsid. Levine toob küllaga näiteid, kus traumeeritud, tihti teiste jaoks ebaloogiliselt käituv inimene sellise teraapia järel jälle teotahteliseks ja adekvaatseks muutub. Tema nimetab oma teraapiameetodit somaatiliseks kogemiseks.

Biodünaamiline hingamine ja trauma vabastamine on somaatilisest kogemisest jõulisem ja kiirem. Meie paneme energia kehas liikuma aktiivmeditatsiooni või laiendava tantsuga ja hakkame seejärel koos kliendiga suure energiaga hingama, püüdes jälile jõuda võimalikule tardumusele tema kehas, transformeerida tardumus võitle-või-põgene refleksiks, aidata see välja elada ja lõpuks jõuda ekstaatilise lõõgastumiseni, kus kõik pinged ja liikumatus on välja elatud, jäänud on vaid sulnis energia lainetaoline liikumine kehas. Seansi lõpus võib inimene hakata rõõmsalt käte-jalgadega õhus tantsisklema, nagu imik, tulles sellest seisundist reaalsusesse energilisena ja kirgastunud mõtlemisega.

Kahjuks ei sobi meie meetod ühtviisi kõigile, kohandused tuleb teha alla 16-aastastel, rasedatel, äsja traumat kogenud ja tervisehäiretega inimestel. Somaatiline kogemine sobib ka lastele ning krooniliste haiguste, kõrge vererõhu ja südamestimulaatorite puhul.

Aga Levine’i traumakäsitlusest on minugi töös palju abi. Tuleb noor naine, kes kurdab segaduse ja ärevuse üle. Miski ei tee enam rõõmu, on ainult tunne, et tahaks midagi muud, aga mida, ei tea. Pidevad peavalud, mäluraskused, aga ühtki haigust pole leitud. Aeg-ajalt läheb ärevus eriti hulluks, kuni paanikahoogudeni. On kirjutatud välja rahusteid, aga neid ei tahaks pidevalt võtta…. Kõik viitaks nagu üle elatud traumale, aga ühtki traumat ei meenu. Korraga hakkab ta rääkima mitmeid aastat tagasi tehtud ortopeedilisest operatsioonist (mida ta ise, ega ükski spetsialist pole praeguse meeleseisundiga seostanud). Opp oli narkoosi all, raske väljatulekuga ja suurte hirmuunenägudega vahetult pärast operatsiooni. Suurte valuvaigistidoosidega, mida ta veel nädalaid võttis, sest kannatas pikalt valude all. Kõik asetub oma kohale. Operatsiooniaeg kattub enam-vähem vaevuste alguse ajaga. Naise kehas on ikka veel üle elatud hirm ja tekkinud tardumus. Mõni ime, et ta kogeb ka segadust ja tunnet, et tahaks midagi muud. Õnneks on nüüd võimalik hingamisega kõiki neid ebameeldivaid tundeid vabastada.

Levine’i traumakäsitlusest on juba olnud abi ka mu isiklikus elus. Läksin ühel töise päeva hommikul Emajõe äärde jooksma, nagu mul suviti kombeks. Oli võrratu ilm, nautisin ühel paadislipil Sufi pöörlemist väikese jahutava ja aurat puhastava tuulega, joogat ja laiendavat tantsu. Hingasin üle hulga aja jõudu andva Wim Hofi hingamistehnika järgi. Tulin tagasi suure energiaga ja jooksin üsna kiiresti, mõtetes valmimist ootav Juugakoja uudiskiri, päevased teraapiaseansid ja õhtune hingamisõhtu. Ma ei olnud piisavalt kohal ja komistasin täie jooksukiiruse pealt asfaldist välja pressinud puujuure otsa. Tegin väikese õhulennu ja maandusin ühel põlvel, ühel küünarnukil, ühel peopesal, ühe labakäe küljel ja … lõual, kündes täie hooga asfalti. … Mind valdas uskumatus ja kõikjalt tunda andev valu

Mul ei ole sellist kukkumist olnud lapsepõlvest saadik, kui ma oma 7 aasta sünnipäeval ka mõlemad põlved asfaldile veriseks kukkusin, sest üks poiss lükkas mind. Aga kukkunud olen ma täpselt samas kohas Sõbra tänavas  Prisma lähistel veel, eelmine kord 2016. aasta esimestel minutitel, libedal jääl selili. Siis astusin kõps-kõps-kõps, pea kuklas, ahmimas sisse uue aasta esimesi lõhnu ja tuuli, imetlemas ilutulestikku. Ja mind tõmmati reaalsusesse! Suurem trauma jäi olemata tänu paksule talvemantlile. Ma ei tea, miks just selles kohas gravitatsioon nii tugevalt Maa külge tõmbab! Õnneks on mul tugevad kondid ja täielikult integreeritud Algallika Arhetüüpne Afirmatsioon “Mu keha on kaitstud, olenemata sellest, kuidas ma ennast seal tunnen” 😊 Nendel neljal kukkumisel, mis mul viimastel aastatel on olnud, on alati olnud tulemuseks valu ja vaev, sinikad ja marrastused, mitte kunagi aga luumurde või pikalt paranevaid vigastusi.

Kolmapäeva hommikul tundsin end üsna irreaalselt – äsja täie tervise juures, tantsimas laiendavat tantsu ja pool tundi hiljem verest tilkuvana EMO uksest sisse liipamas. Teadsin tänu oma tõlketöödele, et kohapeal toimub triaaž – patsientide sortimine vastavalt trauma eluohtlikkusele ja raskusastmele, kergete ja mitteohtlike traumadega võib oodata tunde. Võtsin endale lugemisvaraks kaasa sama Peter Levine’i raamatu ja jõudsingi uuesti läbi lugeda tema trauma (emotsionaalse) esmaabi peatüki.

Emotsionaalset esmaabi võib anda iga lähedane või sõber. Loomulikult on meditsiiniline esmaabi esikohal ja emotsionaalne esmaabi ei tohi seda takistada, küll aga on see heaks täienduseks. Traumat kogenul on tung õnnetusejärgselt püsti karata ja tegutsema hakata. Seda tuleb aga pidurdada, selle asemel paluda neil pärast traumat lamada, katta nad tekiga, olla nende juures, olla rõõmus, kui nad oma impulsse kehaliselt väljendavad (nt värisevad), lubada neil ennast ka emotsionaalselt maha laadida, paluda neil kirjeldada oma tundeid ja aistinguid (nt adrenaliinitulv, külma- või kuumahood, tuimus jne). Pärast traumat tuleks traumat kogenul kindlasti kaks päeva töölt puududa, veeta see aeg puhates ja oma kehalisi impulsse välja elades (nt värisedes, judisedes või tõmmeldes). Samal ajal võivad pinnale tulla ka emotsioonid, nt viha, raev, hirm, lein jne. Mille välja elamist tuleb julgustada. Võib juhtuda, et inimene ei saa traumast korralikult rääkidagi, sest ta süda hakkab taguma, ta kattub higiga või hakkab hingeldama. See näitab, et üle elatu tekitab temas tugevaid tundeid, tuleks leebelt küsida ja paluda tal kirjeldada nii tundeid kui nende väljendumist. Üle elatust tuleks rääkida väikeste ajavahemike järel nii palju, kuni see enam emotsioone ja kehalisi reaktsioone ei tekita, säilitades kogu aeg mõistvus ja toetus.

Otsustasin olla vähemalt ise endale toeks ja puhata niipalju kui võimalik. Ja võtta vastu toetust.

Arst oli imestunud, et selliste vigastuste juures ei olnud mul ühtki luumurdu, kuid ilmselt just seetõttu, et mu raskus jaotus võrdselt erinevate toetuspunktide vahel, ju oli lõugki selleks vajalik. Oleks ma vaid ühe jäseme maha pannud, oleks murdunud see.

Elasin üle valusa nädala, kus lõug, põlv ja küünarnükk tegid valu, eriti põlv iga painutamise ja sirutamise juures. Tundsin end kui kodu külge aheldatuna, sest tumelilla ja koorikutes lõuaga ja iga liigutuse juures valutegeva põlvega suverõõme eriti nautida ei saa ja kodunt välja ei kipu! Õnneks oli mul tänu alanud puhkusele võimalik olla rohkem endaga, hingata ja lugeda. Arvan, et minu kehasse see trauma küll midagi varjatut ei jätnud, sest olin oma tunnetega kontaktis, oigasin ja ägasin, kui valus oli, rääkisin üle elatust lähedastele ja hingasin Dan Brulé uue hingamisraamatu harjutuste järgi.

Kui aga järgmisel korral minu või mõne mu lähedasega midagi peaks juhtuma, rakendan kohe Peter Levine’i trauma emotsionaalset esmaabi.

Aitäh!

_ _ _

© Hingamisterapeut Reet Karro 2017. Lubatud avaldada tasuta veebides, lisades lingi sellele postitusele.