Silt: trauma vabastamine

Illustratiivne foto: Petra Bauman, Pexels

---

Juugakotta pöördub harva nii „ülekvalifitseeritud“ kliente, kui see keskeale lähenev magistrikraadiga naine. Tal oli olnud lähedasi kokkupuuteid klassikalise psühhoteraapia, kognitiiv-käitumusliku teraapia, süsteemse pereteraapia, hingehoiu ja perekonstellatsioonidega. Ta oli ise õppinud ja õpetanud mitut nii keha kui meelt hõlmavat teraapialiiki. Ka osa tema teadustööst uuris terapeutilisi lähenemisi.

Lisaks oli ta õppinud reikit, tšakrate aktiveerimist ja kogu keha energetiseerimist. Ning oli seda viimasel ajal heade tulemustega regulaarselt praktiseerinud.

Põhjus, miks ta kõige sellega tegelenud oli, ei olnud ainult huvi või soov teisi aidata, vaid otsene vajadus – nimelt oli ta nooruses läbi elanud ränga trauma, mille tagajärjena tekkis jääv füüsiline puue. Samuti pidi ta vahetama eriala, sest talle senini ideaalselt sobinud eriala, milles teda loeti väga andekaks ja perspektiivikaks, eeldas terase vaimu kõrval ka tervet ja hästifunktsioneerivat keha. Mõneks ajaks oli talle tundunud, et ta on kaotanud kogu oma elu ning sellest šokist ja järgnenud depressioonist väljatulek oli võtnud aastaid. Õnnetuse järel oli talle tundunud, et keegi ei mõista tema kaotuse suurust – olid ju purunenud ta unistused ja ideaalid – kaasa ja ema ei jaksanud, ei tulnud kaasa, lähedaste empaatial oli piir. Kõike oli liiga palju. Selle kõigega toime tulemiseks oli naine valinud hakata kõike kontrollima ja ratsionaliseerima, elades oma peas, kaugenedes kehast.

Lisaks oli tal olnud raske sünd (nabanöör ümber kaela, näost sinine, ei hakanud hingama), surmalähedane kogemus imikueas (kõhugripp, ei saadud tilgutit peale panna, sest ei saadud veene kätte), isa vägivaldsus ja vanemate lahutus 1-aastaselt ja väikelapseeas elu koos öövalvetes käiva emaga elamiskõlbmatuks tunnistatud puumajas, külmetused ja kopsupõletikud, üksinda ärkamised (kord jooksis ta isegi öösärgiga tänavale), kopsupõletikuga haiglasolekud, ilma emata, sõltudes õdede armulikkusest – kogu varase lapsepõlve pidi ta veetma palju õhtuid ja öid üksinda oma hirmude keskel, oli ärev, neurootiline ja kannatas enureesi all. Algklassides oli talle meelehärmi teinud esimest aastat koolis töötava klassijuhataja juures ebasoosingusse sattumine – soosingus olid kuulekad käsutäitjad, tema polnud harjunud nööri mööda käima. Põhikoolis oli ta õnneks juhtgrupis koos teiste heade õppijatega, ülejäänud koolimuljed olid positiivsed.

Lapsena olnudki tal nõrgad kopsud ja kuurortravi nõudvad kopsupõletikud. Paremini hingama õpetas koorilaul ja kõik see, mida ta edaspidi enda arendamiseks tegi. Nooruses, veel enne suurt traumat, andis raske lapsepõlv end tunda ärevuse ja õhupuuduseni ulatuva paanilise eksamihirmuna. Kord pidanud kaasa teda jõuga hingama sundima, et ta päris ära ei lämbuks. Tema suu olnud nii krambis, et õhk tuli vaevalt läbi.

Täiskasvanuna oli ta üle elanud mitu operatsiooni, nii seljasüstiga kui üldnarkoosiga. Paar aastat tagasi vahetanud ta töökohta ja tundnud end uuel töökohal esialgu tundmatus kohas vette visatuna, tundes puudust rohkemast instrueerimisest ja toetusestt. Stress läinud nii suureks, et ta ei olnud saanud enam üldse magada, kuni lõpuks kirjutati välja unerohud, antidepressandid ja rahustid…

Viimasel ajal oli kõik läinud paremaks – ta oli töökohal harjunud – õnneks oli ka tema tööülesandeid sobivamaks muudetud – oma tegevusvaldkonnad ja eesmärgid üle vaadanud ning kõik vähetähtsa kõrvale jätnud, suurendanud aga oluliste töö- ja teadustöö ülesannete kõrval ka oma keha eest hoolitsemise rolli – käis mitmes trennis ja jõusaalis, üritas teha iga päev 10 000 sammu, sõi väga teadlikult, sh võimalikult vähe liha. Ta suutis oma füüsilise defekti väliselt kompenseerida, nii et pealiskaudsel vaatlusel, eriti kaugemalt, ei olnud erinevust märgata.

Tal oli korralik tugisüsteem – toetav abikaasa, mõistev ema, toredad lapsed ja head sõbrannad, lisaks terapeutide ja erialainimeste tugivõrgustikud ning mitu enesearengugruppi. Siiski oli tal tunne, et nii ta lapsepõlvehirmud, elumuutev ja sandistav noorepõlvetrauma kui kogetud operatsioonid ja võetud ravimid on kusagil tema kehas alles ja häirivad täisväärtuslikku elu. Vaatamata kõigile läbitud psühhoteraapiatele ja õpitud energeetilistele praktikatele tundus traumaga kehapool justkui muust kehast välja lülitatuna. Ühes enesearengugrupis tehtud praktikal kohtas ta ennast pisikese hirmunud tüdrukuna ja see kinnitas veelgi temas tärganud soovi tellida biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse kuur.

Esimesel seansil koges naine võimsaid energiaid. Kõik praktikad, mida ta oli kunagi õppinud, muutusid elavaks, nende energiad sööstsid, tormlesid ja voolasid läbi tema. See kinnitas veelgi otsust jätkata kogu kuuriga.

Silmavöö seansil märkas naine selget erinevust kehapoolte vahel – ühel poolel oli terapeudi liigutatavat sihtmärki palju kergem jälgida, teine pool oli justkui maha lõigatud. Maha lõigatud poolt seostas ta naiselikkuse ja naisenergiaga, olles ühes perekonstellatsioonis mõistnud, et pere kõigi põlvkondade naised on omavahel seotud – vanaema kogetud keelatud armastus tekitas emal blokeeringu kõigi meeste suhtes, mis väljendus tütrel (kõnealusel naisel) traumana ja kogu naispoole väljalülitumisena. Vaatamata energeetilisele blokeeringule oli ta oma elus mitmeid kordi armastanud ja olnud lähedane mitme mehega, ehkki see ei tulnud kergelt.

Naine hakkas nutma, ning tunnetas nii ise, kui ka oli tunda, et see on väikese tüdruku nutt. Ühel hetkel hakkas ta köhima ja köhis nii mõndagi endast välja.

Kurguvöö seansil, lõviasendis hingates, suutis naine end täielikult kõigist piirangutest vabastada ja kurgus olevat klompi korralikult väljutada. Juba pikali hingates ilmnes, et tal on tugev lihasturvis kogu kaela ulatuses, ka kurgu ees ja lõua all, terapeut aitas seda seansi ajal lõdvendada ja sulatada. Naisele meenus, kuidas ta oli ülikooli ajal, eriti enne eksameid pabistades, olnud kael täiesti jäik ja kange. Seansi lõpu poole tundis naine, kuidas keskkanalis jooksis energia täiesti vabalt, puusades oli tajutav seksuaalenergia ja süda oli hästi lahti.

Kaelaseansil naine häälitses terapeudi julgustusel ja tunnetas, kuidas ta hääl läheb järjest madalamaks. See ei olnud enam väike tüdruk, ega ka täiskasvanud naine, vaid need olid möödunud põlved, kes läbi tema häälitsesid. Energia hakkas kehas liikuma, vaagen värises ja vabises ning ka seksuaalenergia aktiveerus. Naine sai hästi kontakti ka oma vihaga, mis juba päeva jooksul ärrituse kujul üles oli tulnud.

Rindkereseansil naine nuttis ja häälitses võimsalt, saades kontakti nooruses, trauma järel nutetud nutuga ja tunnetatud meeletu kurbusega. Lõpuks tundis ta, kuidas energia liikus vabalt läbi käte, kehapooled olid tasakaalustunud ja tema olemus oli jälle terviklik!

Enne diafragma- ja kõhuseanssi elas naine üliintensiivset elu, käis budistlikul enesearengukoolitusel ja jungiaanlikus tantsuteraapias ning energeetilise tervendaja-selgeltnägija juures. Ta sai teada, et on südameinimene, kes oma tundlikkuse tõttu võtab enda sisse võõraid emotsioone, samuti on ta pidanud vanemate programmi enda omaks.

Seansil tunnetas naine kuklapingete leevenemist terapeudi reiki ja massaaži mõjul, seda, kuidas ta hirm üksioleku ees vabanes kõhust, jalad hakkasid niude-nimmelihase venitamise ajal nagu iseendast liikuma ja alakõhtu hingata oli kergem, kui varem. Ta tunnetas suurt kogu keha vabanemist ülevalt alla ja kogu keha orgasmi.

Kogu seansijärgne nädal oli teistsugune – keha oli vabam, olemine kirkam, kehapooled tasakaalustunumad, sees sisemine rahu. Samal ajal käis terapeut biodünaamilise hingamise täiendkoolitusel ja sai oma õpetajalt konkreetselt selle kliendi toetamise osas häid soovitusi. Oli tal ju esimene kord töötada nii suure silmnähtava traumaga inimesega.

Terapeut tuli 7., vaagnaseansile värskete, täiendkoolitusel kogutud kogemustega, mis olid saadud nii sealsel vaagnaseansil kommenteeritud näidisseanssi vaadates, näidisseanssi eeskujuks võttes grupikaaslast toetades kui grupikaaslase toetusel ise hingates. Seansi eel tehti tantristlikku aktiivmeditatsiooni, nagu enamasti selle piirkonna aktiveerimiseks ikka tehtud on. Naine köhis ja väljutas limaklompi, nagu kõigi viimaste seansside ajal. Ta tundis, et tema selg ja kael ei ole harjunud siuglema, vigastatud kehapool ei suuda teda piisavalt toetada.

Uuendusena alustati seanssi ennast seistes hingates, keha lihas- ja sidekude samal ajal lõdvestades, venitades ja lahti rullides (myofascial unwinding). See sobis väga hästi. Naine läks sügavale endasse, hingas avatult, liigutas end ülisuure amplituudiga ja tema mõlemad kehapooled aktiveerusid. Terapeut, kes naist lahtirullumise ajal toetas, märkas oma üllatuseks, et viimase traumast vigastatud lihastes on jõudu ja elu.

Pikaliasendis hingates oli kõik teisiti, kui varem. Naise keha liikus rohkem ja teadlikumalt. Ühtegi korda ei vajanud ta köhimist, sest kõik oli juba välja köhitud. Puusanukkide ja jalgade massaaž tõi üles mälestusi, käed ja nägu hakkasid surisema (kehapoolte erinevust ei olnudki tunda). Ühel hetkel tundis naine enda sees vonklemas spiraali, mis algas õndraluust ja ulatus peani. Ta oli rõõmus, et Kundalini energia on ärganud. Lõdvestumise ajal hakkasid tema silme eest läbi jooksma kaunid värvilised sümbolid, mis seostusid tal Vana-India ornamentide ja sanskriti keelega. Samal ajal kuulis ta sahisevat häält, mis oli nii tugev, et summutas muusika ja ühtäkki vaibus. Naine juurdles, ega ta ei ole hulluks läinud, kui ta näeb pilte ja kuuleb hääli. 😊 Pärast seanssi arutades rahustas terapeut teda, et tema vaimse tervisega on kõik hästi, hingamine lihtsalt avab rohkem infokanaleid, kui oleme harjunud vastu võtma ja tundub, et tema üliteadvuse saatis talle olulisi sõnumeid.

Kokkuvõttes oli naine rahul, et ta valis selle kuuri läbi teha, sest see aitas tal muutuda terviklikumaks ja liikuvamaks ning tervendada endas nii mõndagi, millele ainult ratsionaalsusele, hingele, vaimule või meelele suunatud teraapiad ligi ei pääse.

Terapeut on samuti väga rahul ja tänulik. Nii suure füüsilise traumaga inimesi ei olnud varem tema poole pöördunud. Võiks ka öelda, et mitte ka nii tugeva vaimuga inimesi, sest see naine oli ellujäämiseks sunnitud karastuma ja oma vaimu tugevaks tegema. Seetõttu oligi terapeut seanssidel esialgu ettevaatlik ja oma juhendamises mitte nii konkreetne ja otsustav, kui teiste klientidega, kes vähem traumatiseeritud ja olekult järeleandlikumad. Kuid õnneks tuli enne kuuri viimast seanssi vahele biodünaamilise hingamise terapeutide koolitus, kust saadud isiklikud kogemused, innustus ja konkreetsed soovitused aitasid tal teraapia suure läbimurdeni viia. Suur tänu sellele kliendile nende kogemuste eest, samuti tema valmisoleku eest avaneda, areneda ja terveneda ning muidugi ka tänuavaldused meetodi loojale Giten Tonkovile ja Eestis seda õpetavale Nisarga Eryk Doboszile! Aitäh! Aitäh! Aitäh!

***

Biodünaamiline Hingamine ja Trauma Vabastamine (Biodynamic Breath and Trauma Release System, BBTRS) on teraapiameetod traumade ja stressi vabastamiseks kehast ja meelest, kus kasutatakse sügavat ühendatud hingamist, šamanistlikku ja pärimuslikku muusikat; TREd, ekstaatilist tantsu ja müofastsiaalset lahtirullumist; massaaži ja kehatööd; tegelemist väljendumise ja häälega ning heli- ja aroomiteraapiat koos terapeudi-poolse selge ja konkreetse juhendamisega. Erinevalt ratsionaalsele mõistusele suunatud psühhoteraapiameetoditest alustatakse siin keha uurimisest ja pingetest vabastamisest, jõudes ajapikku lihasturvise sulamise, sisemise vabaduse ja täiesti pingevaba olekuni.

Biodünaamilise hingamise kohta saab rohkem lugeda siit.

Tartus pakub seda teraapiat Reet Karro, kes on nii siinse kogemusliku loo autor kui selles mainitud terapeut.

Lugu on avaldatud kliendi nõusolekul.

Fotod on illustratiivsed. Täname portaali Pexels.com.

Lubame loole viidata koos allika nimetamisega. Pikema katkendi või terviku avaldamise soovi korral palume ühendust võtta aadressil reet@juugakoda.ee