Üks biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse terapeudi väljaõppel kohustuslik teos on Peter A. Levine’i „Waking the Tiger: Healing Trauma: The Innate Capacity to Transform Overwhelming Experiences“, mida Eesti avalikest raamatukogudest leidub vaid Tallinna Linnaülikooli Akadeemilise Raamatukogu meditsiini- ja sporditeaduste saalis. Teiste kohustusliku kirjanduse teostega on veel keerulisem olukord. Puudub ka sama autori teine trauma vabastamise käsiraamat „In an Unspoken Voice“ ning Alexander Loweni bioenergeetika käsiraamat ja harjutuste kogumik. Kas see tähendab, et trauma vabastamist Eestis eriti oluliseks ei peeta? Aitäh sellegi eest, et tiigri äratamise raamat on üheski raamatukogus olemas!
Levine on NASAs töötanud biomeditsiini ja meditsiinifüüsika doktor, kellel on doktorikraad ka psühholoogias. Ta on töötanud ja õpetanud Euroopa ja Ameerika valukliinikutes ja töötab praegugi ühes Colorado valurehabilitatsiooni keskuses.
Levine’i tippteose mõte on, et väga paljudele laastavalt mõjuvaid olukordi, kus üle elatud õnnetus, vapustus, surmaoht, inimrööv, terroriakt, operatsioon või isegi kergem meditsiiniline protseduur jätab inimesele jäädava psühholoogilise trauma, mis vähendab ta töövõimet, adekvaatsust või koguni elutahet, saaks ära hoida, kui algusest peale arvestataks inimaju keerukusega ja pärast traumat lubataks inimesel nautida toetust, turvalist puhkust ja ta saaks trauma toetavas seltskonnas välja elada, kuni jõutakse hoopiski võiduka tundeni: ma sain hakkama, ma tulin sellest välja!
Loomad elavad surmaohtu üle kogu aeg. Rohusööjad loomad on küll lõõgastunud, kuid mingi osa neist on erk ja pidevalt valvel, esimese hädaohumärgi puhul alustavad nad kiiret põgenemist. Kui kiskja peaks nad kätte saama, tekib saaklooma kehas elupäästev tardumus, mis ei lase tunda ära söödud saamise käigus valu. Aga võib ka juhtuda, et kiskja jätab surnuna tunduva tardunud saagi surnud ja väheahvatleva söögikraami pähe maha ja läheb edasi. Kui nii on juhtunud, hakkab saakloom kõigepealt ennast raputama ja tardumust endalt maha heitma, seejärel uuesti kiirelt jooksma, et tema kehas pidurdunud võitle-või-põgene refleks välja elatud saaks. Natukese aja pärast on ta jälle täiesti pingevaba, vähimagi märgita üle elatud traumast. Levine arvab, et inimesed jäävad loomadest erinevalt traumasse palju sagedamini kinni seetõttu, et neil on palju keerukam, 3-osaline aju. Aju primitiivsem, reflektoorne osa on ühine reptiilidega, nagu imetajatelgi. Limbiline, emotsionaalne aju on ühine imetajatega, kuid sellele lisaks on veel uusaju, meie ratsionaalne pool, kust traumat nii lihtne vabastada ei ole. Kuna aju ei koosne ainult ratsionaalsest poolest, vaid ka ülejäänud kahest ajust, jäävad ainult ratsionaalsel vestlusel põhinevad teraapiad vähetõhusaks ja mõnikord võivad hoopis traumat kinnistada või tekitada mälestusi asjadest, mida pole juhtunud (sest aju otsib kogetud valule ja ehmatusele põhjustajat ning põhjustaja korduval väljatoomisel ja olukorra üle rääkimisel muutub juba varasem korduv jutt ise tõendiks, et süüdlane oli just nimetatu).
Levine’i näidete järgi on üheks suureks, kuid vähetuntud traumade allikaks meditsiinilised protseduurid. Kuigi läbi viidud kõigi nõuete kohaselt ja sõbralike inimeste poolt, võivad need jätta jälje kogu eluks. Väikestele lastele kõik protseduurid, mida neile ei seletata ja mille otstarvet nad ise ei mõista. Täiskasvanutele eriti tuimestuse või üldnarkoosi all tehtavad lõikused ja manipulatsioonid. Kuigi mõistus ütleb, et kõik on korras, tahab alateadvus ära joosta kogu protseduuri aja ja see impulss jääb kehasse. Keha käsitleb laual lebajat igast küljest ümbritsevat operatsioonibrigaadi kui ründajaid, kellega võidelda või kelle eest ära joosta võimatu. Sellisel juhul jääb ainuke tee – minna tardumusse. Kahjuks jääb see tardumus tihti püsima ka pärast operatsiooni, mõnikord aastateks. Kuigi keha justkui funktsioneerib ja inimene tegutseb, on mingi osa temast tundetu ja liikumatu, mis tekitab ülejäänud osas segadust ja meeleheidet. Samuti võib protseduuri ajal alateadlikult kogetud hirm väljenduda ärevuse või paanikahoogudena veel aastategi pärast.
Levine’i järgi tuleks trauma üle elanut eriliselt toetada, tagada talle võimalus lamada, isegi kui seisund istumist või seismist võimaldaks ja temaga läbitud kogemusest rääkida nii, et ta saaks kontakti mitte ainult mälestuste ja mõtetega traumast, vaid ka selle ajal tekkinud emotsioonidega, mis tuleks välja elada, samuti elada kehaliselt välja kõik traumaeelsed ja -aegsed, tihti vastuolulised liikumisimpulsid. Levine toob küllaga näiteid, kus traumeeritud, tihti teiste jaoks ebaloogiliselt käituv inimene sellise teraapia järel jälle teotahteliseks ja adekvaatseks muutub. Tema nimetab oma teraapiameetodit somaatiliseks kogemiseks.
Biodünaamiline hingamine ja trauma vabastamine on somaatilisest kogemisest jõulisem ja kiirem. Meie paneme energia kehas liikuma aktiivmeditatsiooni või laiendava tantsuga ja hakkame seejärel koos kliendiga suure energiaga hingama, püüdes jälile jõuda võimalikule tardumusele tema kehas, transformeerida tardumus võitle-või-põgene refleksiks, aidata see välja elada ja lõpuks jõuda ekstaatilise lõõgastumiseni, kus kõik pinged ja liikumatus on välja elatud, jäänud on vaid sulnis energia lainetaoline liikumine kehas. Seansi lõpus võib inimene hakata rõõmsalt käte-jalgadega õhus tantsisklema, nagu imik, tulles sellest seisundist reaalsusesse energilisena ja kirgastunud mõtlemisega.
Kahjuks ei sobi meie meetod ühtviisi kõigile, kohandused tuleb teha alla 16-aastastel, rasedatel, äsja traumat kogenud ja tervisehäiretega inimestel. Somaatiline kogemine sobib ka lastele ning krooniliste haiguste, kõrge vererõhu ja südamestimulaatorite puhul.
Aga Levine’i traumakäsitlusest on minugi töös palju abi. Tuleb noor naine, kes kurdab segaduse ja ärevuse üle. Miski ei tee enam rõõmu, on ainult tunne, et tahaks midagi muud, aga mida, ei tea. Pidevad peavalud, mäluraskused, aga ühtki haigust pole leitud. Aeg-ajalt läheb ärevus eriti hulluks, kuni paanikahoogudeni. On kirjutatud välja rahusteid, aga neid ei tahaks pidevalt võtta…. Kõik viitaks nagu üle elatud traumale, aga ühtki traumat ei meenu. Korraga hakkab ta rääkima mitmeid aastat tagasi tehtud ortopeedilisest operatsioonist (mida ta ise, ega ükski spetsialist pole praeguse meeleseisundiga seostanud). Opp oli narkoosi all, raske väljatulekuga ja suurte hirmuunenägudega vahetult pärast operatsiooni. Suurte valuvaigistidoosidega, mida ta veel nädalaid võttis, sest kannatas pikalt valude all. Kõik asetub oma kohale. Operatsiooniaeg kattub enam-vähem vaevuste alguse ajaga. Naise kehas on ikka veel üle elatud hirm ja tekkinud tardumus. Mõni ime, et ta kogeb ka segadust ja tunnet, et tahaks midagi muud. Õnneks on nüüd võimalik hingamisega kõiki neid ebameeldivaid tundeid vabastada.
Levine’i traumakäsitlusest on juba olnud abi ka mu isiklikus elus. Läksin ühel töise päeva hommikul Emajõe äärde jooksma, nagu mul suviti kombeks. Oli võrratu ilm, nautisin ühel paadislipil Sufi pöörlemist väikese jahutava ja aurat puhastava tuulega, joogat ja laiendavat tantsu. Hingasin üle hulga aja jõudu andva Wim Hofi hingamistehnika järgi. Tulin tagasi suure energiaga ja jooksin üsna kiiresti, mõtetes valmimist ootav Juugakoja uudiskiri, päevased teraapiaseansid ja õhtune hingamisõhtu. Ma ei olnud piisavalt kohal ja komistasin täie jooksukiiruse pealt asfaldist välja pressinud puujuure otsa. Tegin väikese õhulennu ja maandusin ühel põlvel, ühel küünarnukil, ühel peopesal, ühe labakäe küljel ja … lõual, kündes täie hooga asfalti. … Mind valdas uskumatus ja kõikjalt tunda andev valu ☹
Mul ei ole sellist kukkumist olnud lapsepõlvest saadik, kui ma oma 7 aasta sünnipäeval ka mõlemad põlved asfaldile veriseks kukkusin, sest üks poiss lükkas mind. Aga kukkunud olen ma täpselt samas kohas Sõbra tänavas Prisma lähistel veel, eelmine kord 2016. aasta esimestel minutitel, libedal jääl selili. Siis astusin kõps-kõps-kõps, pea kuklas, ahmimas sisse uue aasta esimesi lõhnu ja tuuli, imetlemas ilutulestikku. Ja mind tõmmati reaalsusesse! Suurem trauma jäi olemata tänu paksule talvemantlile. Ma ei tea, miks just selles kohas gravitatsioon nii tugevalt Maa külge tõmbab! Õnneks on mul tugevad kondid ja täielikult integreeritud Algallika Arhetüüpne Afirmatsioon “Mu keha on kaitstud, olenemata sellest, kuidas ma ennast seal tunnen” 😊 Nendel neljal kukkumisel, mis mul viimastel aastatel on olnud, on alati olnud tulemuseks valu ja vaev, sinikad ja marrastused, mitte kunagi aga luumurde või pikalt paranevaid vigastusi.
Kolmapäeva hommikul tundsin end üsna irreaalselt – äsja täie tervise juures, tantsimas laiendavat tantsu ja pool tundi hiljem verest tilkuvana EMO uksest sisse liipamas. Teadsin tänu oma tõlketöödele, et kohapeal toimub triaaž – patsientide sortimine vastavalt trauma eluohtlikkusele ja raskusastmele, kergete ja mitteohtlike traumadega võib oodata tunde. Võtsin endale lugemisvaraks kaasa sama Peter Levine’i raamatu ja jõudsingi uuesti läbi lugeda tema trauma (emotsionaalse) esmaabi peatüki.
Emotsionaalset esmaabi võib anda iga lähedane või sõber. Loomulikult on meditsiiniline esmaabi esikohal ja emotsionaalne esmaabi ei tohi seda takistada, küll aga on see heaks täienduseks. Traumat kogenul on tung õnnetusejärgselt püsti karata ja tegutsema hakata. Seda tuleb aga pidurdada, selle asemel paluda neil pärast traumat lamada, katta nad tekiga, olla nende juures, olla rõõmus, kui nad oma impulsse kehaliselt väljendavad (nt värisevad), lubada neil ennast ka emotsionaalselt maha laadida, paluda neil kirjeldada oma tundeid ja aistinguid (nt adrenaliinitulv, külma- või kuumahood, tuimus jne). Pärast traumat tuleks traumat kogenul kindlasti kaks päeva töölt puududa, veeta see aeg puhates ja oma kehalisi impulsse välja elades (nt värisedes, judisedes või tõmmeldes). Samal ajal võivad pinnale tulla ka emotsioonid, nt viha, raev, hirm, lein jne. Mille välja elamist tuleb julgustada. Võib juhtuda, et inimene ei saa traumast korralikult rääkidagi, sest ta süda hakkab taguma, ta kattub higiga või hakkab hingeldama. See näitab, et üle elatu tekitab temas tugevaid tundeid, tuleks leebelt küsida ja paluda tal kirjeldada nii tundeid kui nende väljendumist. Üle elatust tuleks rääkida väikeste ajavahemike järel nii palju, kuni see enam emotsioone ja kehalisi reaktsioone ei tekita, säilitades kogu aeg mõistvus ja toetus.
Otsustasin olla vähemalt ise endale toeks ja puhata niipalju kui võimalik. Ja võtta vastu toetust.
Arst oli imestunud, et selliste vigastuste juures ei olnud mul ühtki luumurdu, kuid ilmselt just seetõttu, et mu raskus jaotus võrdselt erinevate toetuspunktide vahel, ju oli lõugki selleks vajalik. Oleks ma vaid ühe jäseme maha pannud, oleks murdunud see.
Elasin üle valusa nädala, kus lõug, põlv ja küünarnükk tegid valu, eriti põlv iga painutamise ja sirutamise juures. Tundsin end kui kodu külge aheldatuna, sest tumelilla ja koorikutes lõuaga ja iga liigutuse juures valutegeva põlvega suverõõme eriti nautida ei saa ja kodunt välja ei kipu! Õnneks oli mul tänu alanud puhkusele võimalik olla rohkem endaga, hingata ja lugeda. Arvan, et minu kehasse see trauma küll midagi varjatut ei jätnud, sest olin oma tunnetega kontaktis, oigasin ja ägasin, kui valus oli, rääkisin üle elatust lähedastele ja hingasin Dan Brulé uue hingamisraamatu harjutuste järgi.
Kui aga järgmisel korral minu või mõne mu lähedasega midagi peaks juhtuma, rakendan kohe Peter Levine’i trauma emotsionaalset esmaabi.
Aitäh!
_ _ _