Metsanduses töötavad inimesed, RMK töötajad, metsaomanikud, palun ärge jätke jutu lugemist esimeste ridade järel pooleli, arvates, et see on üks järjekordseid tekste, kus teid ainult süüdistatakse ja ei mõisteta!
Eestis, Euroopa kõige kiiremini kahanenud metsaga, kõige intensiivsema metsamajanduse, kõige mahukama pelletitootmise ja üha laieneva puidusektoriga riigis, on juba mitmeid aastaid käinud nn metsasõda. Üha rohkemad inimesed on ilma jäänud oma armastatud, südame külge kasvanud metsast, mustika-, pohla- või seenekohast. Kõliseva laane asemel on üha rohkemates kohtades troostitu songermaa ja lageraielank, mõne aja pärast võsa ja noorendik, kuid uut looduslikku metsa on sealt heal juhul oodata poole kuni kolmveerand sajandi pärast, halvemal juhul mitte kunagi – seda soodustavad valedel eeldustel metsanduspraktikad, ehk liigrasked metsamasinad, liiga suured langid, tööstuslik metsaraie ja sellele tihti järgnev pinnase koorimine ja mineraliseerimine, monokultuursete istandike rajamine ning harvesteriga lömastatud ja vigastatud kännustikule uute kuuskede istutamine, mis loob rohelise tee üraskile ja juurepessile.
Kuna maailma ja ka Euroopa metsatööstuse eelarved on Eesti riigieelarvega võrreldes määratult suured, on tööstus saanud riigilt rohkem toetusi kui erametsaomanikud ning kulutada suuri summasid suhtekorraldajate ja PR-töötajate palkamisele ning leidnud rohket endale soodsas suunas kajastamist meedias. Seetõttu usub suur osa linnainimestest, kes palju Eestit mööda ei liigu, ilusat legendi, et meil on metsa rohkem, kui kunagi varem, kuigi statistika arvestab metsana nii 130 cm kõrgust puistut, mis on täismehele rinnuni ehk siis alles tärganud võsa kui ka koduaias kokkupuutuvate võradega viljapuurühmakesi. Kes aga Eestit mööda ringi käib, märkab tahes-tahtmata metsade kadumist.
Metsandussektoriga mitteseotud metsaarmastajad on hakanud tegema omavahel tihedat koostööd. Loodusteadlaste ja kodanikuaktivistide eestvedamisel on moodustatud mitu looduskaitselist ja metsade kaitsmisele suunatud organisatsiooni ja ka sotsiaalmeedia gruppe. Käiakse omavahel koos, tehakse teavitustööd, suheldakse aktiivselt sotsiaalmeedias nii isekeskis kui mõttekaaslastega üle maailma ja tullakse kokku aktsioonideks. Arutatakse metsaga seotud teemasid ja toetatakse üksteist, kui vaja. Neis gruppides saab iga lemmikmetsa maharaiumise või sandistamise üle elanud grupiliige kurta, jagada oma üleelamisi ja leida mõistmist. Enamasti on sellel poolel olevatel inimestel tunne, et nad teevad õiget asja ja et kui olukorra kogu tõsidus ka pole veel avalikkuseni jõudnud, siis varsti jõuab. Ja et Looja arm ja jumalik toetus on nendega.
Metsandussektori äng ja valu
Sotsiaalmeedias ja looduskaitseorganisatsioonides aktiivselt tegutsevad metsakaitsjad ei ole võib-olla täielikult teadvustanud metsandussektoris aktiivselt tegutsevate inimeste ängi ja valu. Sellest on üritanud kirjutada Maaleht ja Maaelu, kuid see ei ole ikkagi metsakaitsjateni jõudnud. Samal ajal, kui metsaarmastajate süda on tihti valust lõhkemas oma kaotatud metsa pärast, ei näe (ja kui näevad, ei usu) enamik neist, kuidas kannatavad metsalangetajad. Mis valu nad siis kannatavad?
Metsamajanduses töötavad inimesed on saanud tihti hariduse, mis ületähtsustab metsa väärtust puiduressursina ja küll tutvustab metsas kasvavaid ja elutsevaid liike, kuid ei näita tervikpilti. Enamik inimesi teab, et metsast saab puitu ja sel on ka puhkeväärtus seenel ja marjul käimise kohana ning alana, kus saab koeraga jalutada, joosta, suusatada, jalgrattaga sõita jne. Kahjuks ei ole metsa kõige tähtsam funktsioon: toota elurikkust, hoida alal liigilist mitmekesisust ja stabiilset võrgustikku puude-põõsaste-rohttaimede vahel, milles toetatakse kõige nõrgemat lüli, sh inimest, saanud piisavalt meediakajastust ja metsade kasumlikule majandamisele suunatud metsaerialadel seda vist ei õpetata, sest muidu ei oleks Eesti vanad metsad ja looduslikus seisundis metsad nii kiiresti kahanemas.
Mets on ökosüsteem – terviklik kooslus, kus kõigil liikidel on kordumatu roll ja oluline koht. Metsas tunneb enamik inimesi ennast paremini, rahulikumalt ja elusamalt kui tehiskeskkonnas. Enamik eestlasi naudib metsas käimist.
“Elurikkus kui tervik moodustab kilbi, kaitstes nii iga liiki, kes koos selle moodustavad, sealhulgas meid endid.” /Bioloog E.O.Wilson/
Mainitud kilpi pole vaja ainult loodusteadlastele ega üksnes looduskaitsealadel, vaid kõikjale üle maa. Eestis elavate inimeste tervis on olnud märksa parem kui Euroopa keskmine, allergiate hulk väiksem ja viiruskindlus suurem just seetõttu, et kõikjal meie ümber, sageli vahetus läheduses kasvasid metsad – mürgitamata, väetamata elurikkuse džunglid, samal ajal kui põllumaad juba vene ajal intensiivselt kemiseeriti. Praegu, kui meie tervisenäitajad on liginenud nn Euroopa heaoluriikide keskmisele, oleme piiri peal – veel natuke inimtekkelist liikide väljasuretamist ja paljude tervis ei pruugi enam vastu pidada. Autoimmuunhaiguste kasv ja psüühikahäirete (ärevus, depressioon jms) rohkus sellele ohule juba viitavad.
Olukorra eest vastutavad tegelikult poliitikud, kes on läinud paljudes küsimustes nõrgema vastupanu teed ja kaasa rohepesuga. Nad on lasknud elektrijaamu kütta nn biomassiga, millest puidujäätmed moodustavad üksnes väikese osa, nii et sellepärast võetakse maha korralikke metsi. Nemad annavad ka toetusi pelletitootjatele justkui loodussõbraliku tegevuse eest, on pannud RMK riigimetsi täiesti ettekujutamatu tempoga maha võtma ja lubavad sel omatahtsi ja isepäi majandada (suuremahuline sügavate teekraavidega laiade metsateede rajamine ja asulalähedaste puhkemetsade mahavõtmine). Jne. Jne. Jne.
Poliitikud on kriitika suhtes paksu nahaga ja mainekujundajate tiiva all. Kahjuks on ebapopulaarseks muutumise ja süüdistustelaviini alla sattumise löögi võtnud enda peale metsanduses töötavad inimesed. Kunagi suure au sees olnud, pagunite ja läikivate nööpidega mundrites metsaülemad, metsafirmade omanikud ja töötajad, RMK – nende jaoks muutus kõik NO 99 vabariigi aastapäeva etendusega 2018. aasta veebruaris.
Korraga mõistsid metsanduses tegutsejad, et kõik ei ole korras nende tegevusega ja ühiskond ei tunnusta neid enam. Sellest saadik on olukord läinud järjest pingelisemaks. Mitmed neist, isegi juhtkohtadel olevad inimesed häbenevad tunnistada, millega nad tegelevad. On esinenud juhtumeid, kus vestluspartner, mõnikord koguni teenusepakkuja, ühel juhul ka arst, läheb endast välja ja hakkab metsandustegelast valimatult süüdistama.
Metsanduses töötavad inimesed on tundnud, et nende ARMASTUS ei ole vastu võetud. Nad on püüdnud teha nii head tööd kui võimalik, püüdnud teha seda, mida nad on õppinud ja nii korralikult, kui võimalik ja väljendada ühiskonnale sellega oma armastust, kuid rahvas ei ole seda märganud ja võtnud armastusena. Nüüd on nii mõnedki jõudnud välja teise äärmusse: “Kui ei armasta, pole vajagi. Ma ei püüa ka enam kena olla! Las nad siis tunnevad!” Või “Las nad siis nutavad!“
Mõnedes metsakaitsjate gruppides, kus üksteist sõbralikult toetatakse, lubatakse liikmetel iga metsaraiest rääkiva uudise kommentaarides konkreetse raie eest vastutajaid siiski reljeefsete väljenditega põhjata. Mis energeetiliselt mõjub nagu needuse pealepanek. Kui sellises haritud inimeste veebisuhtluses järgitakse vähemalt netiketti, siis päriselt kokku saades võivad emotsioonid päris üle pea käia, paljud sõprusringkonnad, suguvõsad ja töökollektiivid on leppimatult tülis. Kuna metsateema on nii oluline, on inimesed kirglikud ja kompromissitud. Mille tõttu olukord nii hulluks läinud ongi!
Igaüks üritab olukorda lahendada oma vahenditega. Kes ostab kokku metsa, et seda oma põhimõtete järgi hoida või majandada. Kes pigistab silmad olukorra ees kinni ja lahkub kõigist sellistest gruppidest, et ei peaks metsateemale mõtlema. Kes sööb rahusteid ja antidepressante, (või joob ennast vabal hetkel purju), et ei peaks seda valu enam tundma.
Maarireet on olnud loodusearmastaja elu aeg ja metsakaitsja juba mitu aastat- Talle ei ole kunagi meeldinud metsaraiujate sõimamine. Temagi valus metsakaotuse lugu on toonud üles palju valu, kahjuks ka palju negatiivse sisuga ja metsaraiujaid lausa ründavaid kommentaare kaasmetsakaitsjatelt. Energeetiliselt tundliku inimesena on ta tunnetanud raiutud metsadest lähtumas palju leina ja kurbust. Ja lihtsalt tundliku inimesena kogenud meelehärmi justkui üheselt looduse toetamiseks loodud listidest välja paisatava negatiivsuse pärast, millel on samuti suur jalajälg. Tundus, et olukord on lootusetu…
Sel aastal aga, koroonakevadel ja -suvel jõudis tema juurde teraapiasse ühe suure metsafirma juhatuse liige ja teise metsafirma juhatuse esimees, kes tegi lausa läbi intensiivse biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse kuuri. Mõlemad tulid läbipõlemise, ärevuse ja unetusega. Selgus, et see töö tekitabki rahutust – pidev kiirustamine, saavutussurve, närvilised metsaoksjonid, pidev mure, et tööfront oleks ees, meestele töö kindlustatud. Süvenemiseks ja oma töö tegeliku sisu üle järele mõtlemiseks aega ei jää. Lisaks veel alateadlik süütunne looduse ja metsa ees. Kui Maarireet alustas mainitud klientidele teraapiat tehes ennast professionaalselt neutraalseks sundides (terapeut on pühendunud kliendi heaolule ja suudab jätta isiklikud vaated kõrvale), siis teise kliendiga, kellega ta kohtus kuu aja vältel, jõudis ta lõpuks maaühenduse taastamiseni ja südame avanemiseni. Lõpuks hakkas ta seda klienti kogema kui Inimest ja ka loodus ja mets tulid neisse teraapiaseanssidesse kohale. Kuuri lõpuks oli klient jõudnud sügava loodustunnetuseni ja tundus, et see on parim asi, mis saab ühe metsafirma juhiga juhtuda. Nii palju sellest loost.
Nii metsakaitsjate kui tööstuslike metsamajandajate kehad viitavad lahendamata traumadele. Ühtede probleemiks on tihti puudulik eneseusk ja läbitöötamata tõrjutus, teistel enamasti ülisuur kontrollivajadus ja vabadusehirm. Mõlemad vajavad teraapiat.
Sel suvel on Maarireet endaga palju tegelenud ja jõudnud välja energia vaba voolamiseni. Samal ajal on ka looduskaitse ja metsakaitse eestvedajad teinud läbimurdeid teavitustööga ja leidnud liitlasi välisriikides. Inimesed on tulnud julgemalt aktsioonidele. Tundub, et kaalukausid hakkavad lõpuks ometi metsa kasuks kalduma. Just nüüd on vaja töötada metsainimestega. Sest nii metsakaitsjate kui nn metsamajandajate kehad viitavad lahendamata traumadele. Ühtede probleemiks on tihti puudulik eneseusk ja läbitöötamata tõrjutus, teistel enamasti ülisuur kontrollivajadus ja vabadusehirm. Mõlemad vajavad teraapiat. Psühhoteraapia saab siin vaid osaliselt aidata, sest need traumad on kehas. Pakutud teraapia mõjub tõestatult nii kehale kui meelele. Mida just praegu vaja on 🙂
EESMÄRK
Metsaga tegelevad inimesed on teadlikud kõigist metsa väärtustest ja liigirikkuse elutähtsast rollist inimtervise tagamisel. Lõpeb igasugune üleliigne raie ja metsa kui tervikliku ökosüsteemi toimimise häirimine. Peetakse kogu suve vältavat linnurahu. Raiemahud kahanevad varasemate aastate üleraie numbrite võrra. Kõik allesjäänud vanad metsad, looduslikus seisundis metsad, asulalähedased või -sisesed puhkemetsad säilitatakse samas ja üha paranevas looduslikus seisundis. Lõpeb puidugraanulitootmine, puidu elektrijaamades ja katlamajades põletamine, toorpuidu ja palgi väljavedu ning pehmest/suvisest puidust väheväärtuslike ja vähe aega kestvate puittoodete valmistamine. Enamikke metsi majandatakse püsimetsanduse põhimõttel. Eesti metsades saab viljeleda ehedat loodusturismi ja metsakümblust. Kõigile varem metsatööstuses töötanud ja nüüd rakenduseta jäänud inimestele pakutakse riigi kulul teraapiat, rehabilitatsiooni ja ümberõpet, abi uue rakenduse leidmisel.
LAHENDUS
Meie lahendus: kuna me ei jõua kõigiga töötada, terve teraapiakuuri pakkumisest rääkimata, pakume 2 biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse seanssi igale tippmetsakaitsjale ja igale metsafirma juhile. Esimesel seansil on kõik alles uus ja efekt ei pruugi olla täielik. Kahe seansiga jõuab inimene võimestuda, inimesena kasvada, muutuda terviklikumaks ja tundlikumaks ning hakata oma traumeeritusse teist moodi suhtuma. Kui tipud on juba teadlikud, järgnevad neile teised.
KAKS VÕIMESTAVAT JA TERVIKLIKUMAKS MUUTVAT TERAAPIASEANSSI METSAGA SEOTUD JUHTFIGUURIDELE:
Tavaliselt 80 € maksva biodünaamilise hingamise ja traumavabastuse seansi eripakkumise hind on:
65 €/ seanss: keskkonnaminister, RMK juht, peametsaülem ja piirkonnajuhid/ metsaülemad, Maaülikooli ja Luua metsakooli erialajuhid, suuremate metsafirmade juhid, võimalusel ka nõukogude liikmed. Maksmine: 1) 80 € 2) 50 €. Ühele inimesele selle hinnaga kokku 2 seanssi.
30 €/ seanss: metsa- ja looduskaitsele pühendunud MTÜde juhatuse liikmed, tippökoloogid, tippmetsauurijad ja sotsiaalmeedia metsakaitsegruppide eestvedajad. Maksmine: 1) 30 € 2) 30 €.
Ühele inimesele selle hinnaga kokku 2 seanssi.
NB! Pakutav teraapia ei sobi tugeva ülekaaluga, eriti kõrge vererõhuga, infarktiohus, silma siserõhuprobleemidega ja vaimuhaigustega inimestele, samuti neile, kelle traumast või operatsioonist on möödunud alla 30 päeva.
Kas soovite meid aidata kvalifitseeruvate inimeste leidmisel? Seda kuulutust võib jagada!
Kas soovite korrigeerida artikli väiteid või sõnastust? Võite saata parandusettepanekud aadressile maarireet@gmail.com
Kas soovite teraapiasse tulla? Olete teretulnud leppima kokku aega aadressil info@juugakoda.ee või tel 56492769.
