Autor: Reet Karro

50-aastane loodust igatsev Algallika terapeut sattub teise hingamisteraapia, BBTRSi juurde

Kas näete selle teksti all päevalilledega maaliga fotot? Kui mitte, soovitan vahetada brauserit – Mozilla asemel Chrome või Internet Explorer, sest fotod annavad loole palju juurde. Sama vahetust soovitame, kui ei näe järgmisi pilte (neid on lehel kokku 5).

BBTRS on meetod, kus terapeudil on vaimset, hingelist, emotsionaalset ja kehalist tipptaset nõudev roll. Et sellega hakkama saada, peab tema keha olema tugev, painduv, energiast pakatav, vibreeriv ja hästitoimiv. Mina olen BBTRSi juures olnud 2016. aasta juunist, kui valisin minna oma esimesele, 3-päevasele tutvustavale kursusele, olles ise 50-aastane (pildil) ning olnud väljaõppinud ja praktiseeriv hingamisterapeut alates aastast 2011. Mu põhiline hingamisteraapia meetod, Algallika protsess ja hingamistöö aitas minul ja paljudel mu klientidel leida oma mittetoetavaid mõtteid ning asendada neid elujaatavatega, mõista sünni tähtsust ja sünnitrauma mõju, muutuda enda ja teiste suhtes mõistvamaks ja leebemaks ning suhtuda kehasse positiivselt. Olen tänulik meetodi loojale Binnie A. Dansbyle – temaga algas minu elus suur tervenemine ja tänu temale suutsin ma jõuda oma noorima lapse ekstaatilise sünnituseni esimesel terapeudiõppeaastal. Kõigist tema juures õppinutest on saanud toetav kogukond ja turvavõrgustik, mille eest samuti suur tänu! Samas oli Algallika meetod suunatud Hingele ja Vaimule ning düsfunktsionaalsete mõtete muutmisele. Kehasse suhtuti austavalt ja tunnustavalt, seda võeti kui tervikut ja igasugune keha oli täiuslik selle heast või halvast funktsioneerimisest hoolimata. Võtsin selle suhtumise üle, kuid oleksin sellest hoolimata tahtnud kehast rohkem teada. Keerulisemates olukordades, näiteks kui kellelgi algas paanika, tundsin ennast ebakindlalt. Kui uus klient tellis 10 teraapiaseansiga kuuri, siis esimesed seansid olid muutusterohked ja transformeerivad. Kahjuks sattusid mitmed kliendid alates 3.-4. seansist uuele platoole, kust kõrgemale tõusta jõudsid alles 9.-10. seansil. Püüdsin olla seanssidel võimalikult toetav, kuid mõnikord oli raske kogu täiega kohal olla, kord jäin isegi kliendi juures istudes tukkuma 🙂 Sest terapeudi ülesanne oli toetavalt kliendi juures olla ja talle afirmatsioone öelda, tema kehale ei olnud mingeid nõudmisi, see võis ollagi loid ja mugav.

Lisaks oli mu isiklikus elus lahendamata probleeme, millest põgenesin töösse, raamatute lugemisse, filmide vaatamisse ja vaimsetesse kogemustesse. Meditatsioonidel ja hingamisseanssidel, kus olin ise mediteerija ja hingaja rollis, “kadusin tihti ära”, sain kogemusi, millest ma hiljem ei mäletanud midagi. Tundliku natuurina põdesin ka linnaelu stressi ja loodusest kaugenemise pärast, lahendust aga ei näinud, sest päevad olid täidetud hingamisseanssidega, õhtud koolituste ja grupiüritustega, vabal ajal tegelesin nooremate lastega ja kodu vajas ka koristamist – linnast välja sain rohkem puhkuse ajal ja kord kuus külastasime maal elavaid vanemaid, kuid oleksin vajanud hulga tihedamat kontakti loodusega.

Juba esimesel 3-päevasel kursusel sain aru, et BBTRS võib muuta kõik. Siin räägiti vähe, see-eest paikapidavalt. Teooriat esitati väikeste portsude kaupa, kogu ülejäänud aeg oli täidetud liikumise, praktiliste harjutuste ja hingamisega. See meetod äratas minus kirglikkuse, mängulisuse ja ürgsuse. Sain aru, et paljugi, mida olin pidanud paikapidavateks tõdedeks, oli tegelikult mulle vanemate või kooli või ühiskonna poolt sisendatud hirmud, tabud või piiravad mõtted. Ja mu enda elu pole äsja 50-aastaseks saanuna juba poolenisti ära elatud, vaid kõik on alles ees 🙂

Õpetaja Nisarga Eryk Dobosz (pildil ees keskel)

Eriti inspireeriv oli õpetaja Nisarga, kellel jätkus võhma meiega kõik kaasa teha, elu eest tantsu vihtuda ja järgmisel hetkel õrnalt ja tundlikult demoseanssi läbi viia. Ta oli ise kõik läbi tunnetanud, ka tõelise trauma läbi teinud ja selle endas tervendanud. Ta oli elanud Indias Osho kommuunis ja olnud kaaslooja BBTRSi looja Giten Tonkoviga. Peale BBTRSi õpetas ta LomiLomi ja MER massaaži ja tema kehatöö kogemus aitas paremini läbi tunnetada biodünaamilise hingamise ajal kasutatavad massaaživõtted. Mina, kes ma polnud varem ühegi Osho jüngri ega tantramehega lähedalt kokku puutunud, olin temasse vahepeal lausa armunud. Seejärel sain aru, et see oli naine minus, kes vajas tervenemiseks tervet meespoolt ja laps minus, kes vajas tervenemiseks tervet isa, see ei olnud tõeline armumine. Aga armastan ma teda küll, nagu kõiki inimesi 🙂

Elumuutvad ja loodussidet taastavad praktikad Emajõe ääres

Kursusel soovitati hakata ennast päevaks häälestama hommikuste praktikatega, mis peaksid hõlmama enda liigutamist ja energiatele avamist. Mina avastasin uuesti, et elan Emajõe lähedal, mille ääres on puuderiba ja puid on ka mu kodulinnaosas Karlovas. Ja on ka suuri muruplatse, mida küll niidetakse, kuid kuhu niitmiste vahepeal juba jõuavad kasvada ja õitsema minna põllulilled. Ja isegi kui midagi ei õitse, saab ometi seal käia paljajalu ja tõmmata endasse maaenergiat. Selline hommik muudab reipaks ja sõna otseses mõttes avab su kõigele heale, selle asemel, et viimase hetkeni magada ja siis närvis olles tööle tormata. Hakkasin neid rituaale praktiseerima, mida olen teinud tänaseni, sellesse piirkonda järjest lisanduva elurikkuse üle rõõmustades. 🙂

Klipp on tehtud aastal 2018.

BBTRSi terapeudi õppe algus. Töö tardunud energiaga.

Novembris 2018 osalesin teisel 3-päevasel tutvustusel ja kui sain kutse 2-aastasele BBTRSi terapeudi väljaõppele, ei kõhelnud ma hetkegi. Mais 2017 tegin läbi esimese 7-päevase terapeudiõppe mooduli, hingates nende päevade jooksul kuus toetusega hingamisseanssi, töötades läbi kõik keha pingevööd. Suurim avastus oli tardunud energia, mida oli mu kehas ohtrasti. Tajusin seda hiiglasliku betoonitaolisest materjalist risttahuka kujulise moodustisena oma rinna ja kõhu kohal. Esialgu oli see kompaktne, kuid hakkas pika peale kihistuma. Pealmised kihid sõitsid pealt ära ja kadusid aegamööda. Kuuendaks seansiks oli hiigelkaljust järel riismed, betoonmonoliidist saanud betoonirägu. Mu elus hakkasid asjad liikuma, hakkasin juba tegema praktikaseansse, kus sain endale uue rolli: “õpilane-praktikant”. Mulle, kes ma olin juba 6 aastat terapeut olnud, oli vabastav vabaneda nii suurest vastutusest – praktikaseansil kirjutas klient alla kokkuleppele, et vastutab ise oma heaolu ja seisundi jälgimise eest ning arvestab, et temaga tegeleb õpilane, mitte valmis meister 🙂

Terapeudi väljaõpe

Kaks aastat möödus päris kiiresti – mõlemal aastal kaks 7-päevast koolitusmoodulit, nende vahepeal hindeliste veebinaride vaatamine, kirjanduse lugemine ja dokumenteeritud praktikaseansside läbiviimine (kokku 100 seanssi). Hommikupraktika ja seanssidel liigutamine hoidis vormis, seansid klientidega olid huvitavad ja arendavad. Tundsin, et saan seal kasutada kõiki oma võimeid, nii vaimseid kui füüsilisi ja see oli hea.

Lõpetasin 2-aastase väljaõppe augustis 2018, rõõmustades unistuse täitumise üle, tundes aga suurt puudust isiklikust BBTRSi teraapiast, sest viimastel moodulitel sain ise hingata üksikutel kordadel, enamikus olin assistendi ja grupitoetaja rollis. Sellel kursusel oli minu isiklikus protsessis siiski väga oluline seik: demoseanss õpetaja Nisargalt – seanss, kus ta avas minu hingamist ja südamevööd kõigi grupikaaslaste ees, aeg-ajalt grupile küsimusi esitades ja kommenteerides. Sain seal oma südame mõneks ajaks lahti ja hingamise varasemast märksa täielikumaks. Ja kuna ka grupitoetajad osalesid ühsmeditatsioonidel ja ühistantsudes ning tegid kõik kaasa peale toetusega hingamise, olin pärast kursust laetud uue energiaga ja sügisel tuli väga palju uusi kliente!

Tõusud ja mõõnad 2018-2020 BBTRSi terapeudina

Järgmise kahe aasta jooksul oli minu elus tõuse ja langusi. Raskeim aeg oli talvel ja kevadel 2019, kui soovisin taotleda täiskasvanukoolitaja kutset ja läksin pikale, mitu kuud kestvale kutse taotlemise ettevalmistuskursusele. Seal avastasin, kui vähe see, mida olin viimase kümne aasta jooksul õppinud ja kogenud, luges nn peavoolu ja tõenduspõhisuse apologeetidele. Minu terapeudikoolituste tunnistused ei tundunud üldse nõuetekohased. Puudusid neil ju nii registreerimisnumbrid kui viited õppekavadele. Lisaks ei olnud õppejõududel erialaseid teaduskraade. Olin rõõmustanud paljude klientide ja õpilaste tervenemise ja arengu üle, kuid mul ei olnud oma saavutuste kinnitamiseks kusagilt võtta teadusuuringuid. Tunnetades, et selle süsteemi jaoks, kuhu püüdsin sobituda, olen ma mitte kvalifitseeritud erialaspetsialist, vaid ilma hariduse ja kogemuseta inimene, sattusin masendusse ja kuna kursuse hinna sees oli igal koolituspäeval kolm maitsekohvijooki ning piiramatult komme-küpsiseid, hakkasin lohutuseks sööma. Esimesel korral ühe kohvi ja mitte ühtki näksi, viimasel korral juba kõik kolm ettenähtud jooki 2 tl suhkruga ja peoga magusat. Mis lisas kehakaalu, tekitas seedeprobleeme ja lisas veelgi rohkem masendust. Enesehinnang langes ja isegi 6-päevane Dan Brulé hingamiskursus 2019. aasta mais ei toonud mind depressioonist välja. Tundsin ennast seal nagu Tim Thaler, kes katab näo kätega ja nutab, et kõik arvaksid, et ta naerab, kuid naerda ta ei suuda … Märkasin, kuidas kõik teised avanevad ja arenevad nende päevade jooksul, kuid mina sain vaid uusi traumasid ja hingamisseansid ei olnud seal minu jaoks piisavalt turvalised, et usaldada ja transformeeruda. Enamik seansse olid ilma toetajata, tihti tuli keset hingamist otsustada, kas ise püsti karata ja hakata tantsu vihtuma nagu pool gruppi, või jääda lamama, kuid lasta teistel enda ümber tantsida, kus keegi võib su otsa komistada või sulle pihta minna – kui oled ärev, suurendab see ärevust veelgi …

Kuid suvel 2019 hakkasin uuesti tegema hommikurituaale – hommikujooksu Emajõe äärde Rebase paadisadamasse, sufi pöörlemist, jooga- ja aeroobikaharjutusi ühel paadisillal, paljajalu kõndi mööda Emajõe äärset niitu ja tšakrahingamist ühe hiiglasliku hõbepaju all Emajõe ääres. Loodus ravis mu masenduse, peagi suutsin jälle rõõmustada ilusa ilma, usaldavate lindude ja tärkavate taimede üle. Sügiseks olin tippvormis, enesekindel, rõõmus ja liikuv.

Vaheküsimus: kuidas suhtun oma koolitajaeksami ettevalmistuskursuse katsumusse nüüd?

Kursus täitis oma eesmärgi: omandasin täiskasvanukoolitajale hädavajalikud oskused ja põhimõtted, õppisin koolitusi paremini planeerima ja eesmärgistama, tutvusin paljude uudsete ja huvitavate võtetega koolituse vaheldusrikkamaks ja jõukohasemaks muutmiseks, hakkasin oma pädevuse tõendamiseks tõendusmaterjali koguma. Eksam on siiani tegemata, sest sain aru, et reikikoolituste ja esoteeriliste hingamisürituste tõenduspõhisuse tõestamine võib kujuneda raskeks. Need ei olegi tõenduspõhised, vaid tunnetuspõhised ja kogemuspõhised, nii tunnetus kui kogemus on kõigi holistiliselt mõtlevate inimeste jaoks oluline tõendusmaterjal – ma võin olla ise midagi kogenud, kuulnud teiste käest veenvaid kogemuslugusid, või võin olla ise midagi tunnetanud või usun kellegi, näiteks vaimse õpetaja tunnetuse kirjeldust. Usun seda, mis minu maailmapilti sobitub ja minuga resoneerub. Kui keegi väidab midagi, mis on läbi tunnetamata ja mida ta pole ise kogenud, ei lähe ma sellega kaasa. Aga saan aru tõenduspõhisust nõudvatest inimestest ja leida ka neile sobivat tõendusmaterjali. Selle aasta 1. oktoobriks, kui tuleb järjekordne eksam, loodan, et saan kokku mitte-enam-nii-esoteeriliste koolituste tõendusmaterjali. Sest metsakümbluse uuringuid on tehtud üle maailma, hingamisharjutuste mõju kohta leiab tõendeid, tervislikest eluviisidest rääkimata. Kui jõuan, teen enne oktoobrit veel mõned inglise keele koolitused 🙂 //

Mida arvan sellest, et õppejõududel pole erialaseid teaduskraade?

Mõlemal, kelle juures olen hingamisterapeudiks õppinud, on kõrgharidused teistel erialadel – Binnie A Dansby oli kunagi tipptasemel disainer ja Nisarga insener (MSc). Pärast erialalt lahkumist on mõlemad läbinud tohutult pika ja mujet avaldava isikliku teekonna, õppinud suurte meistrite juures (Binnie Omraam Mikhaël Aïvanhovi ja Nisarga Osho), teinud koostööd esoteerikakorüfeedega (Binnie näiteks vabastava hingamise looja Leonard Orriga ja peaaegu iga maailmas tuntud hingamiskoolkonna loojaga), läbinud isikliku tervenemise ja oma sügavama olemuse juurde jõudmise protsessi ning tänaseks saavutanud muljet avaldava tervikliku maailmakäsitluse. Binnie on läinud rohkem vaimsuse, Hinge ja Vaimu tervendamise teed, Keha küll austatakse ja uuritakse teoreetiliselt, kuid jäetakse siiski aupaklikult kõrvale, lubades vaid hingamisel seda liigutada. Binnie jälgib väga teraselt teaduses, eriti psühholoogiateaduses toimuvat, rõõmustab uute avastuste üle ja võtab kõik kohe tarvitusele kui need tema süsteemi sobituvad. Tema õpetusel on suuri kokkupuutealasid positiivse psühholoogiaga, mida tavapsühholoogiateadus ebateaduseks ei pea. Nisarga jällegi austab Hinge ja Vaimu, kuid tegeleb väga põhjalikult Kehaga. Tänaseks on temast saanud nii hingamisterapeut, kraniosakraalterapeut, MER-massaaži terapeut ja koolitaja kui ka Lomi-Lomi Nui massaaži terapeut ja koolitaja. Ta on võtnud anatoomia ja füsioloogia kursuseid Poola ülikoolides ja sooritanud eksameid. Ta teab kõigi luude, lihaste, kõõluste ja närvide funktsioone, kinnituskohti ja ladinakeelseid nimetusi. Arvan, et tema erialateadmised ei jää alla füsioloogiaõppejõu omadele. Mõlema teadmised ei ole kitsalt sügavad ühe eriala piires, vaid hõlmavad kogu terviku. Mõlemad näevad suurt pilti. Nad ei ole valinud kulutada aega ja näha vaeva enda pädevuse tõestamisega, vaid nähes, et nende teraapiatel on suur positiivne efekt, hakanud kohe inimesi aitama ja välja koolitama terapeute, kes samuti inimesi aitaksid. Sest seda on just praegu väga vaja! Täiskasvanukoolitajana tekkis mul soov kirjeldada nende õpetatavat ja nõudmisi nii hästi, et tekiks nõuetekohane õppekava, millele saaks taotleda akredeteeringut. Kuid kuna see on suur töö, pole ma selle juurde veel asunud.

Tõusud-mõõnad jätkuvad

Sügisel 2019 hakkasin tegema enda jaoks uudseid asju. Mind kutsuti Linnamuuseumisse uusreligioonide konverentsile (sealsed uurijad pidasid uusreligioonideks ka reikit ja vabastavat hingamist). Selle asemel, et piirduda kuulaja rolliga, tegin korraldajatele ettepaneku sisustada omalt poolt pause liikumisega, ettepanek võeti vastu ja sain kiitvat vastukaja. Osalesin ka muusikateraapia konverentsil ja koolitajate mittekonverentsil, kust sain väärtuslikke ideid. Tundsin end järjest paremini ja täielikumalt.

Radikaalne remont omal kulul

Lasin oma teraapiaruumis teha oma kulu ja kirjadega remondi, mis oli kõige pöörasem ja julgem asi, mida ma oma kõrges energias ette võtsin. Olin juba kolm aastat neis ruumides tegutsenud ja kogu aeg vaikselt kahetsenud, et ma kohe alguses, kui majahaldur ruumid minu vajaduste järgi kohandas, ei julgenud teoks teha oma visiooni avarast kolme aknaga hingamissaalist, kuhu ei sõida sisse ühtki seina. Kuna siis kui ruumi esialselt ümber ehitati, 2016. aasta lõpus, olin ma veel hirmus muutuste ees ning lõin kohkuma vastutusest kavandada ja otsustada ainuisikuliselt oma edasine töökeskkond, palusin abiväge ja mulle tuli appi pikaajalise ehitusfirma juhtimise kogemusega inimene, kel oli kogemusi ka teraapiaruumidega. Tema soovitas mul jätta alles eesruumi, et sisse tulles saaks lükandukse enda järel kinni tõmmata. Selle tulemusel jäi 48 m2 ruumidest ca 1/6 eesruumi alla, saal oli kitsas, sinna ei mahtunud joogamattide täisringi ning sinna sõitsid sisse eesruumi terav nurk ja lükanduks. Olin kolm aastat seda põdenud, nüüd aga, oma kõrges energias, otsustasin esialgse avara hingamisruumi plaani ikkagi teoks teha.

Kutsusin võimalikke töid üle vaatama ja pakkumist tegema väikese ehitusfirma juhataja, kes tuli koos majahalduriga. Õnneks lükkasid nad tagasi minu veelgi pöörasemad plaanid lõhkuda ära ka tagumised vaheseinad. Selle eest olen tänaseni tänulik ja üldse majahaldurile tema kaasamõtlemise eest! Eesruumi seinte lammutamisega olid nad üldiselt nõus, ainult saadud pakkumine lõi mind pahviks. See oli suurem kui ootasin ja oleks tähendanud firma konto rahast puhtaks kraapimist. Kusjuures ärihoonest lahkudes poleks ma seda tagasi saanud, sest ma ei olnud nõus sõlmima tähtaegset üürilepingut – soovisin vabadust. Pidasin nõu ehituse projektijuhist eksiga ja sain tema käest teada, mida sisaldab töö hind. Mõistsin, et see on raha, mille eest firma saab hoida palgal häid ja usaldusväärseid töömehi ja lasta neil korralikult teha just sinu objekti, mitte killustada nende päeva kiiresti eri kohtadesse toimetamisega, nagu paljude odavate tööde korral.

Hingasin seda olukorda ka. Avardununa mõistsin ka seda, mis toimus meie vahel energeetilisel tasandil. Ehitaja soovis pakkuda oma armastust. Kogu tema käitumisest ja olekust oli tunda, et ta on käinud vaatamas kümneid ja kümneid objekte, ta on muudkui pakkunud oma armastust, aga seda pole vastu võetud, või on hakatud hinda odavamaks tingima ja ta on sellest väsinud, väsinud tagasi lükkamisest, koonerdamisest, nurka surumisest, naha üle kõrvade tõmbamisest, tugevamatele alla jäämisest. Sest ta lihtsalt soovib pakkuda oma armastust ja tagada kindlustunnet oma töömeestele … Ja ma ei suutnud olla üks neist, kes koonerdavad ja hinna olematuks tingivad. Ma võtsin ta armastuse vastu 🙂 Riskides kaotada kõik – kui mingil põhjusel Juugakojale ei peaks klientidelt uusi makseid laekuma. Eesruumi vahesein lammutati ja seinad värviti valgeks, et ruumi vibratsioon muutuks kõrgemaks ja üldmulje oleks veel puhtam. Valminud ruumi üle vaadates märkasin, kui palju oli vaeva nähtud eri kõrgustel olnud eesruumi ja põhiruumi ripplagede ühtlustamisega. Ja tunnetasin veelkord seda armastust 🙂

Ootamatud tagasilöögid ja suur kriis

Tundus, et uuenenud, valgenenud ruumis, kuhu üks klient oli kinkinud ka hea bassiga muusikakeskuse, mis sobis eriti minu teraapias kasutatavate šamanistlike ja pärimuslike lugude esitamiseks, ei pidurda mind enam miski, kuid siiski algasid tagasilöögid.

• 

• 

Mõnedele klientidele ei meeldinud lagedad, kardinateta valged seinad ja nad kadusid ära. Ja mõnedele ei meeldinud, et ei saa enam esiku ust kinni tõmmata… Mulle endale hakkas mõjuma valge värv, kui alguses tundus see uudse ja eriti puhtana, siis mingist hetkest hoopis haiglapalatiliku ja troostituna. Hakkasin taga nutma rõõmsat kollast, mis oli mind ümbritsenud varem ja mis kontrastis särava taevasinisega oli eriti ergutav. Eneselegi ootamatult hakkasin end tundma iga päevaga loiumana, rõõmutumana ja mõttetumana, kliente jäi vähemaks ja mõned pettusid. Veebruari lõpus olin juba täielikult mustas augus. Kui mul ei olnud kindlat kokkulepet tõlkele, teraapiaseansile või hädavajalikku käiku lastega, eelistasin tõmbuda oma voodis kerra ja igatseda seda, et ma midagi ei näeks, midagi ei kuuleks ja midagi ei tunneks. Ja siis tuli koroonakriis …

Imetlesin neid terapeute ja vaimseid õpetajaid, kes olid kohe hakkamas, inimesi julgustamas ja innustamas ja kellel oli ka tehniline võimekus hakata seansse veebi teel pakkuma. Nemad justkui teadsid, mis on tõde, mis vale ja usaldasid ennast. Mina mitte. Sain üle esialgsest paanikast ja leidsin suurt julgustust vandenõuteooriate gruppides, sest seal olid inimesed julged ja enesekindlad. Mõned neist püüdsid ikkagi endale kõiketeadja mainet omistada ja inimesi isegi veel suuremate ohtudega hirmutada kui peavool. Hakkasin pikapeale tunnetama, kes usub siiralt oma õpetust ja jagatavat infot, kes on kasu peal väljas. Eriti suurt hirmu mul enam ei olnud, see-eest ei usaldanud ma ennast. Kui varem olin tahtnud inimestega töötada, et aidata neil leida endas jõud ja eneseusaldus, siis nüüd ma ei usaldanud ennast, kaheldes, kas ikka olen pädev inimestega töötama ja koolitama. Sest ma ju ei teadnud kindlalt, mida neile koroona suhtes soovitada. Ma ei saatnud enam laiali uudiskirju, ei avaldanud kuulutusi ega infot. Olin enda silmis tühi koht.

Lõpust saab uus algus

Otsustasin oma tegevuse lõpetada. Õnneks ei olnud majahaldur nõus üürilepingut lõpetama kohe märtsis, vaid alles kolme kuu pärast. Otsustasin veel kolm kuud vastu pidada ja pisitasa edasi töötada, jälgides ennast hoolikalt, et ma oma võimaliku ebapädevuse juures ei kahjustaks kliente. Kevadpäike andis energiat. Panime Juugakoja tagaseina uuesti üles maast-laeni helesinised kardinad ja nende lähedale Kalli Pikase päikesekollase maali. Rõõmsa kollase ja särava sinise kooslus oli tujutõstev. Mais-juunis hakkas tulema uusi kliente, kellega toimus nii põnevaid protsesse, et pikendasin üürilepingut veel juuliks. Juulis aga sündis midagi imelist. Ei tulnud palju kliente, vaid üksnes kolm uut. See eest soovisid kõik kolm võtta terve kuuri ja teha see intensiivselt kuu aja jooksul, kui tavaliselt võtab 8 korraga kuur aega kaks kuud ja pikem isegi rohkem. Kõik nende protsessid olid minu endagi jaoks erilised ja teemad, mida me läbisime, nii olulised, et soovisin veel paremat vormi. Hakkasin ise sagedamini hingamisseansse läbi tegema ja mitmekesistasin erinevaid tervisepraktikaid, mida kasutasin. Kuna kahel kuuril kolmest olid tulemused märgatavad ja suured, kolmandal väiksemad, kuid siiski positiivsed, otsustasin selle kuu jooksul, et ma ei vaheta eriala. Jään BBTRSi juurde ja sel juhul on ju vaja täiendkoolitust!

2020. aasta Männiku kursusel sündiv transformatsioon

Leppisin BBTRSi terapeutide koolituse korraldajatega kõigepealt kokku, et osalen hõivatuse tõttu nende 8-päevasel kursusel 6 keskmisel päeval, jättes ära sissejuhatuse ja viimase päeva lõppkokkuvõtted ning tunnistuste andmise. Mõtlesin, et värskendan mälu, vaatan uuesti üle, kuidas õpetaja Nisarga iga pingevöö seansse läbi viib, omandan uued võtted, mis meetodisse on vahepeal lisandunud ja veedan kvaliteetaega huvitavate inimestega, lähedal loodusele. Kuid alahindasin järjekordselt selle teraapia elumuutvat jõudu ja kogu väge. Selle asemel, et natuke üht-teist uut omandada, sattusin nende seitsme päevaga, mis ma lõpuks seal veetsin (sest ei suutnud enne lõppu lahkuda 🙂 ) ning kuue toetusega ja ühe rühmaviisilise hingamisprotsessiga tõelisesse transformatsiooniprotsessi. Tänu vegan toidule, intensiivsele liikumisele ja hingamisele, alustas mu keha puhastusprotsessi, mis pärast kursust jätkus, kehakaal langes 4 kg (59 pealt 55 peale). Iga järgmine hingamisprotsess oli eelmistest võimsam, sügavam, emotsionaalsem, kuni tundlikkus muutus väga suureks ja süda avanes täiesti. Grupikaaslased tundusid vanade rindekaaslaste ja eluaegsete südamesõpradena. Vahepeal oli meel väga kerge ja pulbitses rõõm, teisel hetkel valdas meeli sügav liigutus- ja tänutunne. Männikult lahkudes oli tunne, nagu rebiksin südame puruks. Nagu seal oleks suur mull, mis venib sealt eemaldumise ajal nagu ragulkaniit, kuni ühel hetkel puruneb. Aga see ei olnud traagiline purunemine, sest olin täis energiat tuua see hea energia, usaldus ja armastus kõikjale oma elu, suhetesse kõigi inimestega. Ja tekkis põnevustunne, kas ikka suudan seda :)

Olen meie kursusest rääkides nimetanud seda elumuutvaks ja epohhiloovaks. Õppijaid oli 22, neist pooled Eestist ja pooled Euroopa riikidest (Poolast, Hollandist, Belgiast, Šveitsist, Saksamaalt, Inglismaalt ja Lätist). Lisaks pöörastele, kõiki emotsioone välja toovaile ekstaatilistele tantsudele oli meil iga päev loovülesanded, grupi- ja paaristööd, rollimängud, süvitsiminevad enesessevaatamised ja paaris hingamisseansid. Mul oli nii palju põnevaid ja sügavaid hingamisprotsesse. Näiteks oli mul üliemotsionaalne Vargamäe protsess, kus samastusin Krõõdaga ja elasin läbi ka sama loo kõik ülejäänud võimalikud arengustsenaariumid, Andrese pere juurest lahkumiseni ja Krõõda hülgamiseni välja. Elasin välja ka oma 16 aasta tagust pikaajalise abielu purunemise ja lahkumineku valu. Ja väljendasin seni väljendamata viha eksabikaasa vastu, mille välja elamise järel jõudsin leppimisse ja rahusse. Mul oli ka Libahundi ja Maimu protsess, kus töötasin läbi veel sügavamaid kihistusi endas – mineviku suunas liikudes orjaajast ristirüütlite tulekuni välja. Ja mõistsin mida vallutajad siit otsisid ja mida vajasid ja mida samad energiad ikka veel soovivad vallutada ja purustada. Ja leidsin endast ka jõu sellele vastu seista ja teisigi vabaduse rajale juhatada. Mida ma üha kindlamini tegemas olen. Muutus väljendub minu kehas ja elus. Ja on valmis laienema!

BBTRSi eesmärk on vabastada kõik keha pingevööd, kuni energia voolab vabalt läbi su olemuse. Eelmistel kursustel ja omaette tehtud seanssidel saavutasin selle seisundi ainult seansi lõpus mõneks ajaks ja pärast seanssi kogesin uuesti kõike seda, mis ei lase energial vabalt voolata. Seekord oli kõik teisiti. Jõudsin tõesti välja puhtasse energiasse ja puhtas energias kohtasin Maaema või Emakest Loodust. Kõik see, mida olin kunagi õppinud, kogenud või kuulnud, omandas uue tähenduse ja muutus uueks tervikuks. Sain aru, miks vana aja inimesed ei raiunud puud ega murdnud isegi oksa ilma luba küsimata, andeks palumata ja tänamata. Kui energia voolab vabalt läbi su olemuse ja sa tunnetad reaalselt Maaema, sa lihtsalt ei saa loodust kahjustada või läheneda sellele saaja mentaliteediga. See oleks orgaaniliselt võimatu, sest see puu, see oks on tükk sinust – sa ju ei raiu endal varvast maha, kui süüa tahad, edasise valu ja vaeva peale mõtlemata …

Tekkis palju loomingulisi plaane, millest mõnda olen juba hakanud ellu viima ja palju alles ootab oma järge.

Aitäh, aitäh, aitäh õpetaja Nisarga, kursuse korraldaja Kristina ja kõik fantastilised grupikaaslased Eestist ja välismaalt!

Männiku kursusel osalenud Reet Karro (fotol kõige parempoolsem)

P.S. Aitäh, majahaldur – olen tänulik, et tänu teie üürilepingu kohesest lõpetamisest
keeldumisele on mul ikka veel alles biodünaamiliseks hingamiseks hästi sobivad ruumid, kus on liikumisruumi, õhku ja võimalus teha kõva häält ilma naabreid suuremalt häirimata!

*****

Reet on inglise filoloog-pedagoog (1990) ja kirjaliku tõlke magister (2004). Ta on osalenud enesearengukursustel 90. aastatest saadik, vabastavalt hinganud aastast 2002 ja olnud reiki juures aastast 2004. Alates aastast 2008 on ta osalenud erinevatel hingamisterapeutide väljaõppekursustel, õppinud Algallika terapeudiks 2008-2012 ja BBTRSi terapeudiks 2016-2018. 2021. aasta jaanuaris täitub tal 10 aastat hingamisteraapia erapraksise avamisest Tartus.

Reet on kooselus, viie lapse ema ja kahe lapselapse vanaema. Vabal ajal meeldib talle viibida looduses ja hoolitseda oma keha eest. Teda inspireerib muusika, luule, kirjandus ja kunst. Ta kaitseb elurikkust ning soovib näha jätkusuutlikuma ja säilenõtkema elu võidule pääsemist. Tema ideaal on kestlik kahanemine, mida saab teha lusti ja rõõmuga, kui tunneme ennast hästi ja inimsuhted on toetavad.

August 2020